Veetsime nädalavahetuse maal ja tegelikult oli plaanis plats ära niita ja ülejäänud aja jalad seinal puhata, aga päris nii see ei läinud. Esiteks jäi seekord üks nädalavahetus vahele ja muru oli parajalt kasvu visanud. See tähendas seda, et me pidime ikka mitu tuhat ruutmeetrit maad ära riisuma. Huuuuuuuuh. See oli paraja trenni asemel, sest järgmisel päeval olid meil Krissuga mõlemil alaselja lihased pinges. Seda ilmsestasid muidugi ka mõned villid peopesas, aga saime tehtud! Vahepeal oli lihtsalt nii palju vihma sadanud, et kõik vohas. Lisaks sellele oli Suure-Jaanis ilmselt ka paras torm olnud, sest selle nahka oli läinud üks hoovis olnud suur õunapuu (mis muide oli õuntest täiesti lookas). See oli murdunud ikka päris muru ligidalt, tüve juurest ja kukkunud õnnetult meie lõkkeplatsile. Täitsa kahju tegelikult, sest eelmisel aastal saime selle puu alt imemaitsvaid vilju! Kristol on suur plaan sellel aastal esimest korda õunamahla/veini ja siidrit villida ja seetõttu oli eriti nukker neid õunakesi seal lõkkes vedelemas näha.
Kui aias kõik toimetused tehtud said, siis liikusime tuppa. Kristo ei liikunud, tema jäi küüni köögi jaoks riiulit ehitama. Ta oli seda juba ammu planeerinud ja lõpuks tekkis selleks ka vajaliku aega. Meil lihtsalt pole oma asju kuskil kahjuks hoida. Köögis on meil vaid üks kapike, mis peab mahutama nõud, kuivained ja kõik muud asjad, mis mitte kuskile mujale ei mahu. Nüüd tasapisi proovime võimalikult pisikese eelarvega omale panipaigaruumi juurde tekitada. Õnneks on Kristol kuldsed käed!
Kuna Kristo seda köögi jaoks mõeldud riiulit nii usinalt kavandas, siis tuli mulle ka tuhin peale. Mulle meenus, et olime tegelikult juba kuid ja kuid tagasi ostnud peitsi, et majas olev laudis üle võõbata. See on ajaga juba nii oranžiks muutunud. Esialgu ostsime pisikese potsiku, et kuskil nurgas vähekene katsetada, kuidas üldse tundub. Mina muidugi suure hurraga teipsin terve köögi ajalehti täis ja asusin kohe värvima. Kristol polnud aimugi mis toas toimub. Mida rohkem ma värvisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Siis oli selge.. Marssisin Kristo juurde küüni ja teavitasin uudistest. Me peame nüüd terve maja üle peitsima! Köök näeb juba praegu nii palju avaram välja ja kuidagi.. Kasitum!?
Kahjuks lõpetasin ma peitsimisega kell 2 öösel ja eriti häid pilte ei saanud. Reaalsuses on tulemus muidugi veel ilusam. Nüüd ongi dilemma.. Kas peaks teise kihi veel peale võõpama?
Aga eks pildid räägivad enda eest ise. Köök enne :
 |
| Köök enne meie aega |
 |
| Köök meie ajal |
 |
| Köök nüüd |
 |
| Köök nüüd |
Pärast fotod on natukene tumedad ja ei anna päris seda lõpliku tulemust edasi, aga kuidas Teile tundub? Kardinad on muidugi fotolt puudu. Tahaks sinna sellist õrna ja lendlevat valget kardinat, siis oleks juba päris mõnus!
Mida toredat Teie nädalvahetusel tegite?