| Image may be NSFW. Clik here to view.  |
| Meie pisike, häbelik, siresäärest (ilmselgelt poisslaps) rosin. Täna 18+0 nädala vanusena. |
Ma isegi ei tea, kust seda juttu alustada.. See kõik oli niiii keeruline ja täis täieliku infomüra. Viimased päevad on olnud meie jaoks üks suur küsimärk ja pidev pabistamine, aga kuna meil puudus igasugune informatsioon, siis hoidsime seda kõike täielikult enda teada. Me isegi ei saanud aru, mis toimub. Etteruttavalt ütlen, et meiega on kõik hästi. Beebiga on kõik kõige paremas korras ja muretsemiseks ei ole põhjust. Ma lihtsalt kirjutan selle siia selleks, et äkki keegi satub kunagi samasse olukorda ja saab sellest postitusest abi.
Kõik algas pühapäeval. Me sõitsime maalt koju ja maanteel sõites hakkas mul alakõhus vasakul pool tuikama. Selline pulseeriv valu ühes ja samas kohas. See kestis terve tee. Valu jätkus ka koju jõudes. Mõtlesin, et tegemist on tavapärase emaka venimisega, käisin sooja dušši all, võtsin ühe no-spa ja läksin magama. Järgmisel päeval läksin tööle. Päeval andis see kohake jälle tunda, aga mitte eriti tugevalt. Oli pigem selline hell. Õhtuks läks valu juba päris ebamugavaks ja mõtlesime Kristoga, et lähme käime igaksjuhuks Pelgulinna EMOs. See on meie kodust ju kiviviske kaugusel ja eks süda ju ikka natukene pabistas. Lootsin kuulda enda arvamusele kinnitust, et see on kõigest meie pisike beebi kasvamas. Ma olin ennast jumala ette valmistanud selliseks stsenaariumiks, et meid saadetakse manitsedes koju, et me nii väikese murega pöördume. Reaalsus oli hoopis midagi muud. Meid võttis vastu üks vanem arst. Vene rahvusest. Kõigepealt mõõdeti mu vererõhku.. 92/62. Minu puhul tavaline, aga standarditega võrreldes madal. Kuulati beebi südant doppleriga ja küsiti palju küsimusi. Beebi südamelöögid olid ilusad ja tugevad ning kergesti leitavad. Siis ütles arst, et teeb mulle ultraheli. Super! Kahjuks ei näidanud arst mulle kordagi ekraani ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. Pabistasin. Õnneks oli Kristo minuga koos kabinetis ja see rahustas mind pisut, aga ka teda ei lastud ekraanile ligi. Panin siis suures vaikuses end uuesti riide ja istusin arsti kõrvale toolile. Arst ütles siis : "Võtke haigusleht kuni järgmise ämmaemanda visiidini (mis muide on 09.01), olete täielikult voodirežiimil, jalad/pepu kõrgele tõstetud, midagi tõsta ei tohi, vahekorras olla ei tohi ja võtate 2 pakki duphastoni (raseduse säilitamiseks mõeldud rohi) 2 x päevas. PLATSENTA ON ALL!". Rohkem sõnagi lausumata juhatati meid kabinetist välja ja nii me siis seisime seal kahekesi. Uurisime kaasa antud paberit ja seal seisis : "Diagnoos: Ähvardav katkemine 17+4". APPI!!! MIKS??? Mul ei ole ju midagi viga? Ei mingit veritsust, mitte midagi!! Kuidas see võimalik on? Tulime siis koju ja.. Ma lihtsalt tahtsin nutta. Ma ei saanud midagi aru. Miks ta meile midagi ei öelnud seal kabinetis? Miks ta midagi ei seletanud? Miks mu rasedus katkemas on? See kõik tundus nii tõsine, nii hirmus!
Kirjutasin samal õhtul härra Šoisile kirja. Päris emotsionaalse muidugi.. Ma nii kartsin! Ma palusin, et ta mind enne aasta lõppu vastu võtaks ja mulle lihtsalt natukene infot annaks. Mis juhtus? Mis valesti on ja kas beebiga on kõik hästi? Õnneks helistas ultrahelikeskus mulle juba järgmisel päeval ja leidsid mulle aja juba samale nädalale (tänasele päevale siis). Rääkisin ülemusega, võtsin end vabaks ja veetsin järgmised kaks päeva voodis. Tegin täpselt nii nagu EMO arst mulle öelnud oli ja ainult googeldasin. Te ei kujuta ette, kuidas ma pabistasin ja mis kõik minu peast läbi käis. Huuuuuuuuuh. Lõpuks jõudis kätte neljapäev ehk tänane päev. Käisime härra Šoisi juures. Saatsin talle meilile veel EMO paberid ja ultraheli pildid, et ta oleks olukorraga kursis. Ta oli ennast kohtumiseks ilusti ette valmistanud ja alustasime protseduuriga.
Šois vaatas kõigepealt üle poisi: Ta tunneb end väga hästi! Varustus on võimas ja isa võib uhke olla. Pikad jalad on ta samuti isalt saanud ja kosunud on ta korralikult. Kasvult on ta isegi suurem, kui mensese järgi. Vastab 18+0 nädalal 18+3 suurusele. Ta on peast pepuni 12,7 cm pikk + jalad ja kaalub 266g. Iga sõrmeke ja varbake on olemas. Ta on väga aktiivne, täpselt nagu emps. Keeerutab, viskab jalgu üle pea, lehvitab ja haigutab. Tal on väga hea olla. Aju on kenasti välja arenenud ja kõik ülejäänud organid samuti. Näidud on väga head. Mu süda naeratas! Meie poja! See kõik oli nagu muusika minu kõrvadele.
Šois selgitas, et platsenta on emakakaela suudmele lähedal, aga asetseb siiski eesseinas ja muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt liigub ta raseduse kulgedes õigele kohale ja kõik möödub komplikatsioonideta. "Mina Teile ühtegi tegevust, mida te teha tahate jõulude ajal, küll ei keela. Muretsemiseks pole põhjust". Need sõnad olid väärt minu jaoks rohkem kui miljon eurot!
Tegelikult oli asi selles, et kui platsenta on emakakaelal ees, või osaliselt ees, siis võib tekkida veritsuse oht, mis võib viia katkemiseni. See on äääääärmisel juhul. Kõige hullema stsenaariumi puhul. Enamasti tähendab see vaid siiski seda, et võib esineda väikest määrimist ja on oht keisrile. Meil ei ole hetkel kumbagi. Platsenta on lihtsalt sellele suudmele lähedal, aga kuna rasedust on vaid 18 nädalat, siis see kõik võib veel muutuda ja ilmselt veel muutubki. Lisaks tegi ta veel ühe katse meie rahustamiseks. Pidin tõmbama kopsud õhku täis ja pressima niiiiii kõvasti kui ma suudan. Tema siis jälgis tähelepanelikult ekraanilt emakakaela. Ei avane siin millimeetrit ka. Emakakael on ilus pikk 33mm ja tema mingit katkemise võimalust küll ei näe. Kõik on korras. Valud olid siiski tingitud emaka venimisest : "No vaadake oma abikaasat.. Mis te siis eeldasite?" muheles Šois.
Niisiis.. Ta tõmbas otsad kokku: "Nautige tulevasi jõule, Teie poja on terve, tunneb end hästi ja naaske oma tavapäraste toimetuste juurde. LA ajaks uuel aastal on beebi juba natukene suurem ja siis saab ka kõik ülejäänud vajalikud asjad ära mõõta." Andis meile pildikese näppu ja soovis kõige ilusamaid jõule. Kas Te kujutate ette, kuidas ma ennast täna tunnen? Kuidas meie ennast tunneme? Mul on selline tunne nagu suur lumekuhi oleks mu õlgadelt tõstetud. Praegu istun ja imetlen seda pisikest rosinat sellel ultraheli pildil. Sa ei kujuta ette, kui väga me sind ootame ja sind juba armastame pisike prints. Eriti armas on tunda sind samal ajal hoogsalt kõhus liigutamas. Sa oled mulle nii armas!
Härra Šois selgitas meile natukene ka, et miks vahel selline diagnoos pannakse. See ei ole fakt, vaid lihtsalt üks näide : "See on see kõige hullem stsenaarium. See, mis juhtub tõesti väga, väga vähestega, kelle platsenta asub emakasuudmele lähedal (eesasetus ja osaline eeasetus on need raskemad variandid). Aga mõned arstid ei taha omale vastutust võtta. Kui tõesti peaks midagi juhtuma, siis minnakse ju neid süüdistama. Nii on neile lihtsam ja hiljem siis ämmaemand saab teha korrektuurid".
Loo moraal on tegelikult see, et kui asi puudutab Teie beebit, Teie lapsi, Teie lähedasi siis.. Küsige alati ka Teise arsti arvamus. See on väike summa mida maksta tervise ja südamerahu eest.