On aeg võtta kokku aasta 2016. Mul on rõõm öelda, et tegelikult oli tegemist kõige ilusama aastaga minu elus. Mul on nii palju hetki, mille üle tänulik olla. Väga paljud blogijad on taolise postituse juba teinud.. Mõtlesin mina siis seda natukene teisiti teha ja minna kalendrikuude kaupa ajas tagasi ja vaadata, mis kõik tehtud sai. Aga alustame täiesti aasta algusest.
Jaanuar
Tuisuse ilma keskel, avas uksed meile sooja südamega Ragnar, kes meie külla tulekut tordiga ootas. Tema positiivne ellusuhtumine ja nakatav naer täitsid kõik toad. Koostöös Malluga saime talle Teie abiga uue ratastooli.
Panime koos Kristo ja Ragnariga ratastooli paika ja katsetasime ära. Saatsime positiivseid mõtteid kõigi nende inimeste suunas, kes aitasid selle plaani ellu viia ja rääkisime elust ja olust. See oli üks kirjeldamatult tore õhtu. See oli minu ja Kristo jaoks suur au, et saime Ragnariga isiklikult kohtuda. Kahjuks ei ole me veel jõudnud ühtegi teist projekti ette võtta, aga kindlasti ei mata me seda mõtet maha. Kõik omal ajal. Kunagi ei ole hilja midagi head teha. Saadangi siit hoopis tervitused Sulle, Ragnar! Me kindlasti kohtume kunagi veel.
Lisaks mainiksin ära, et Jaanuaris hakkasime igapäevaselt suhtlema ka Ivari ja Krissuga. Te olete meile nagu pereliikmed ja ma ausalt ei oskaks meie elu ilma Teieta enam ette kujutada. Musid Te suunas! Iga kord, kui ma Teie peale mõtlen, siis meenub mulle mõni vahva sitcom - How I met your mother või Big bang Theory. Teie oletegi need meie Barney-d ja meie Raj-id.
Veebruar
Veebruar oli üks imeilus kuu. Kristo palus mu kätt ja ma ausalt ei osanud seda oodata. See kõik juhtus meie tutvumise aastapäeval. Oli 23. veebruar ja me parasjagu tähistasime oma kahte koos veedetud aastat. Ma nii hästi mäletan seda.. Sosistasin talle kõrva "jaaaaa" ja nuuksusin seal siis tükk aega suu kõrvuni. Minust saab Triinu Liis Epner! Päriselt või? Kas see ei juhtugi ainult muinasjuttudes?
Kusjuures pulma-aastapäev on meil otseselt seotud kihlumise/tutvumise kuupäevaga. Me juba harjusime selle luksusega, et meie aastapäevale järgnev päev on riiklik püha. See tähendab, et tööle ei pea minema ja saab järgmisel päeval pikalt magada. Nii saime alati midagi vahvat planeerida ja näiteks kodust päevakeseks eemale sõita. Kuna 23. veebruar on juhuslikult päev enne iseseisvumispäeva, siis sobis pulmadeks ideaalselt 19. august - päev enne taasiseseisvumispäeva. Nüüd saame seda luksust ka edaspidi nautida ja kuupäeva on imelihtne meeles pidada.
Märts
Märts oli see kuu, kui eelmise aasta alguses alguse saanud kindlustusjuhtum oma õnneliku lõpu leidis. Ligi 3 kuud kestnud pidev muretsemine sai lõpuks läbi. Peale põhjaliku ekspertiisi selgus, et juhtunu ei olnud kuidagi meie süül tekkinud ja kindlustus paigaldas meie armsasse majakesse uue katla. Te ei kujuta ette, kui palju see majake meie jaoks tähendab ja kui suur võit see meie jaoks oli. Kahju, mille tulekahju tekitas, oli meie jaoks meeletu. Ega ma ei kujutagi ette, mida me ilma If kindlustuseta teinud oleksime. Siit loo moraal.. Alati tasub sõlmida kindlustus! Meie oma on küll tavalisest natukene kallim, sest tegemist ei ole meie alalise elukohaga, kuid sellegipoolest. Siiani makstud kindlustusmaksud ei korvaks isegi poolt juhtunust. Aitäh If kindlustusele põhjaliku ekspertiisi ja positiivse lahendi eest! Uuemad blogijälgijad ilmselt ei ole juhtunuga kursis. Panen siia lingi ka algsele postitusele: http://www.costany.ee/2016/02/see-saatuslik-paev-meie-vaene-pisike.html.
Aprill
Aprill oli äge, sest siis saime me Krissuga Manchesteri külastada. Krissu kinkis mulle jõuludeks lennupiletid ja nii me suuna sinna nädalavahetuseks seadsimegi. Aitäh Sulle Krissu, selle super armsa reisi eest. See kink ületas mu ootusi totaalselt ja tegelikult oli meil ju super vahva! Mul kusjuures õnnestus reisi ajaks niii haigeks jääda, et esimesel päeval ma kella poole üheteist ajal magasin juba õndsat und, aga see ei teinud meie reisi teps mitte halvemaks. Järgmisel päeval nohisesime juba koos ninad kinni ja nautisime linna. Igast olukorrast tuleb võtta maksimum ja kohaneda situatsiooniga. Pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus. Ainuõigeks riietuseks juhtus olema matchiv onesie + vahva tutimüts.
Mai
Mai on olnud alati minu lemmik kuu. 01.05 on minu sünnipäev ja noh, kellele ei meeldiks sünnipäevad? Ma ei ole kunagi eriti suurelt tähistaja olnud ja enamasti veedan selle igal aastal ühtede ja samade inimestega. Sellel aastal pidasime seda meie maal Kõrgemäel. Sõbrad haarasid kaasa oma madratsid, crocsid ja hea tuju ning nii me end nädalavahetuseks siia sisse seadsimegi. Mina sain kõigilt ühise kingituse.. Midagi sellist, mida olin juba ammu tahtnud, aga osta ei tihanud. Oma ustava Canon Legria! Aitäh, aitäh, aitäh ja kniks! Olen endiselt super tänulik ja nagu Te ise näete, siis annan kaamerale ikka korralikult tuld ka. Tipp hetk oli see, et see oli pakitud hiiiiglasliku pappkarbi sisse, mis omakorda oli täis mõngleid. Kui ma kingituse kätte olin saanud, siis kallasin suurest rõõmust kõik mõnglid elutoa põrandale ja tegin selles lumeingleid! Täpselt nii rõõmus olingi!
Lisaks sellele kaevasin ma omale vanast liivakastist oma esimese peenra ja istutasin oma esimesed taimed. Suve keskel saime juba oma peenralt tilli võileivale napsata. Järgmisel aastal pean seda lihtsalt väheke hõredamalt tegema. Ma natukene pingutasin sellega üle. Ma ausalt ei osanud arvata, et KÕIK seemned kasvama lähevad. Mis iseenesest on ju parem stsenaarium, kui see, et midagi kasvama ei oleks läinud?
Juuni
Juunis veetsime me palju aega Kristoga koos. Nädalavahetuseti olime enamasti kahekesi maal ja ka peale tööd tegime niisama igasuguseid toredaid asju koos. Ma tean, et ühel juunikuu nädalal käisime Kristo vanemate juures loomi hoidmas ja ööbisime seal. Peale mõningast tavapärast filmi vaatamist arvasime ühel õhtul näiteks, et hullult hea idee oleks ära proovida couples yoga challenge'i. Olgugi, et me ei olnud kumbki kunagi ühtegi jooga tundi võtnud. Ega see naljalt üks vaadatuimaid videosid ei ole. Nalja sai nabani. Aga eks oma silm on kuningas ja vahel võib natukene jaburusi ka teha.
Ülejäänud osa kuust möödus totaalse töö tähe all. Mul ei olnud aega isegi pulmadeks ette valmistada. Minu City Residence-i maja jõudis lõpusirgele ja tuli hakata inimestele vaikselt nende kortereid üle andma. See tähendas ligi 60 notaris käiku, 60 AÕL lepingut ja 60 võtmepaari. Need tuli järgneva kolme kuu jooksul kõik ära teha. Aga kõik nad said tehtud ka. Siinkohal mainin ära, et tegemist on endiselt minu lemmiku kortermajaga Tallinnas ja minu meelest Endoveri kõige õnnestunuma projektiga! Mul oli suur au vedada selle maja müük algusest lõpuni - arhitekti plaanidest maja valmimiseni!
Juuli
Ka juuli möödus täielikult töö lainel ja kogu vaba aeg kulus pulmade planeerimisele. Meil oli vaid kuuke jäänud. Ilma Reanata (meie pulmakorraldaja), oleks meil üldse kõik siiani tegemata. Eks natukene olime jäänud oma asjadega viimasele minutile küll, aga ei midagi hullu. Kutsed andsime kõigile külalistele üle just alles juulis. Ka viimased dekoratsioonid said paika juuli lõpus.
Ja halleluuja! Ma oleks peaaegu unustanud. Aitäh mu MALLLLLUUUUR pulmakleidi eest! See tõesti, tõesti päästis mu päeva! Aitäh, et oled minuga alati üdini aus ja seisad alati mu kõrval. Ma ei oskaks enam ilma sinuta. Ega ausalt öeldes ei tahaks ka.
Ja halleluuja! Ma oleks peaaegu unustanud. Aitäh mu MALLLLLUUUUR pulmakleidi eest! See tõesti, tõesti päästis mu päeva! Aitäh, et oled minuga alati üdini aus ja seisad alati mu kõrval. Ma ei oskaks enam ilma sinuta. Ega ausalt öeldes ei tahaks ka.
August
.. Ja minust sai Proua Epner. Rohkem sõnu ei olegi vaja. 19.08.2016. Meie pulmavideo :
September
September oli täpselt sama maagiline nagu August. Me saime teada, et olen beebiootel! Heh.. Minu raseduse alguseks loetakse 18.08 ehk päev enne pulmi (viimase mensese algus). Eks pulmaöö tuli ju peale päevade lõppu tagant järele ellu viia. Nii see pisike prints valmis tehtud saigi. TMI, ups. Testi tegemise päeval tegin ka oma viimase suitsu. Olin siis rase olnud 3+5 nädalat. Olen sellest ajast alates täiesti prii olnud. Jumal tänatud! Oleksin võinud seda loomulikult juba varem teha, kuid see oli see, mis viimase tõuke andis. Enne rasestumist suutsin end nii palju käsile võtta, et vahetada kangem suits lahjema vastu ja vähendada koguseid. Aga see kõik on nüüd õnneks möödanik. Ei ühtegi suitsu enam!
Kuu lõpus läksime pulmareisile. Sihtkohaks Bali!
Oktoober
Kuna meie pulmareis kestis peaaegu 3 nädalat, siis möödus peaaegu kogu oktoober just seal. Sooja oli 30 kraadi ja minu parimaks sõbraks oli vannituba. Tegelikult oli meil super tore reis ja päris äge oli seal salaja juba kolmekesi tegelikult olla. Teistele me veel siis uudistest ei rääkinud. Mina muudkui iiveldasin õhtuti ja päeval avastasime saarekest. Kristo oli mulle suureks, suureks toeks.
Kogu meie pulmareisi jäädvustused leiab tegelikult siit: http://www.costany.ee/search/label/epnerite%20honeymoon.
Ma ei olekski osanud tegelikult paremast puhkusest unistada. See oli täpselt see, mida vajasime!
November
Novembrit ootasime me mõlemad niiiiii väga. Me nägime esimest korda oma rosinakest. Ta oli päriselt seal kõhus olemas! Seda kõike kinnitas meile härra Šois. Lisaks ütles ta meile, et meiega on liitumas üks pisike prints, kes parasjagu hängib minu kõhus.. Nabanöör üle õla visatuna. Nüüd oli aeg ka kõigile teistele beebi uudistest teada anda. Lõpuks ometi sai minu süda ka rahu. Beebiga on kõik hästi! Lisaks vahetasin ma oma töökohta ja minust sai Epicenter kinnisvara müügidirektor. Nii saan natukene töötempot vähemaks ja keskenduda ise rohkem kõhubeebile. Oma teadmiste edasi andmine on minu jaoks uus ja põnev väljakutse ning hetkel tunnen, et teen täpselt seda "õiget" asja.
Detsember
Detsembris võtsime omale pisikese puhkuse, et veeta jõulud ja aastavahetuse Kõrgemäel. Meie kolmekesi ja loomad. Siin me nüüd siis oleme ja täpselt kell 02:02 (30.12) ma oma aastalõpu postituse lõpetangi. Me tõime tuppa sihvaka kuuse, saime piiluda meie imearmast kõhubeebit ja tunda/näha tema esimesi ringutusi läbi kõhu. Kõige ilusam kingitus siia aasta lõppu. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga.. Tõsiselt hea aasta oli. Jään seda alati hea sõnaga meenutama. Praegu aga meie poolt kõik. Need olid pisikesed killukesed meie eelmisest aastast ja tegelikult mahtus sinna nii palju rohkematki. Õnneks saan suurt osakest sellest rõõmust (vahel ka murest) ka teiega igapäevaselt jagada.
Ma siiralt loodan, et tulete ja sammute meie pisikese perega edasi ka järgmisesse aastasse! Eriti suur kniks kõigile pikaajalistele jälgijatele, et olete siiani minuga! Teiega koos seda rada sammuda.. On kuidagi lihtsalt nii palju mõnusam! Saadan Teie suunas palju postiivseid mõtteid ja usun, et tulemas on suurepärane aasta!