Üksinda kodus - Harjumustest

Abielu/kooselu puhul tuleb selliseid "üksinda kodus" päevi/öid üsna harva ette. Välja arvatud juhtudel, kui üks pooltest töötab välismaal, käib välislähetustel või on lihtsalt väga "outgoing" inimene. Eks erand kinnitab reeglit, aga meie peres tuleb selliseid olukordi üsna harva ette. Mina olen käinud töö raames kahel välislähetusel. Üks oli reis New Yorki ja teine Soome, aga kolme aasta kohta on seda üsna vähe. Pikim eemal oldud aeg oligi 5 ööd. Loomulikult on neid üksikuid öid veel olnud, aga pigem harva. Sellel nädalavahetusel läheb Kristo poistega maale saunatama ja auru välja laskma. Ta on selle raseduse juures üldse hästi tubli olnud ja täiega sellise poiste nädalavahetuse ära teeninud.  Mitte, et selliseid asju peaks välja teenima, aga saate aru küll, mida ma silmas pean. Õlleklaasi on ta tõstnud viimase kuue kuu jooksul ei vähem ega rohkem kui neljal korral (sünnipäev, aastavahetus, jõulud ja üks firma pidu). Leian, et oma sõprade jaoks tuleb aeg-ajalt see aeg leida, sest nad on nii suur osa meie elust ja taoline poiste getaway weekend on äge. Ma juba kujutan vaimusilmas seda tühjade pitsakarpide virna, tühja õllepudeli taarat ja fifa mängimist/jalgpalli vaatamist ette. 

..Siit tekkis mul järgmine mõttevälgatus. Kuidas veedate Teie tavaliselt nädalavahetuse üksi kodus olles? Minu puhul on kaks kõige tõenäolisemat stsenaariumit : 

1. Ma hakkan suures tuhinas koristama, asju ümber tõstma, voodipesu vahetama ja kokkama. Tihti jäävad mõned asjad pooleli, sest ma lihtsalt ei ulata kuskile/ei jõua tõsta midagi ja siis ootan Kristot suure entusiasmiga koju, et kõik need asjad siis KOHE ära teha. Mu aju hakkab lihtsalt igasuguseid sisekujunduse mõtteid genereerima ja noh.. Eks mul on siis KOHE vaja ka. Oleks see praegune korter meie oma kodu, siis vahetaksin seinte värvi ja muud sellist ka ilmselt üsna tihti. Küll oleks auku ühte seina vaja, siis teise, kardinaid ülesse vaja panna jne. Ei oleks üldse kummaline, kui Kristo meie uue kodu puhul selliste "üllatustega" arvestama peab. 

2. Teine variant on see, et ma istun mõnes suures T-särgis diivanile ja ei tõuse sealt enam. Võtan enda kõrvale raamatu, arvuti, natukene näksimist, kannutäie teed, panen teleka vaikselt taustale mängima ja "unustan ennast". Unustan ennast kuni pühapäevani.. Ja pühapäeval kukun siis seda esimest varianti prakitseerima.


See meenutab mulle kohe seda, kuidas Kristo alati räägib.. Ta kolis välja vanemate juurest, kus oli kolm kassi ja koer ning pidevalt midagi mööbeldama pidi.. Võttis asemele naise koos kahe kassi ja tuhkruga ja peab ikka veel koguaeg mööbeldama. Vasakul pildil mina, paremal Kristo emps. Mööbeldamas. Viimane kord kui Kristo mingit riiulit läks kuuri lihvima, siis mina otsustasin terve köögi üle peitsida.