See on üks hiljuti tehtud video meie poisist. Enamasti kipub ta kaamera ees häbelikuks muutuma, aga tol korral soovis ta keset tööpäeva väga mu tähelepanu püüda. Nii ma siis kontoris olles omaette natukene laua taga itsitasin ja mõne aja pärast kaamera haarasin. Liigutused on tõesti raseduse kõige ilusamaks ja müstilisemaks osaks. Päris armas on omavahel niimoodi läbi kõhu suhelda. Mida aeg edasi, seda tugevamaks on ka poja liigutused muutunud. See tekitab nii mõnusat kindlustunnet, et temaga on kõik hästi. Et ta kasvab usinalt! Esimesi liigutusi tundsin kuskil 16 nädala paiku, aga need olid rohkem sellised ebamäärased mulksatused. Päris, päris liigutusi hakkasin igapäevaselt tundma kuskil 19 nädala paiku. Tänaseks 28+0 on liigutused juba päris võimsad. Küll ta sirutab, keerutab, raputab ja toksib. Seda terve päeva vältel.
Kuna minult on raseduse kohta päris palju küsitud, siis mõtlesin oma mõtted koondada ühte postitusse. Ma niimoodi nädalate kaupa pole näinud mõtet postitusi teha, sest rasedus on ju nii individuaalne ja meie kõigi kehad ning titad erinevad. Kuna ma tänase päevaga teise trimestri seljataha jätsin ja tervitasin kolmandat, siis olekski õige hetk oma mõtted jälle kirja panna. Kuhu see aeg küll lennanud on?! Juba niiii varsti on poja meie kätel! Esimese trimestri kokkuvõtet saab lugeda siit : http://www.costany.ee/2016/11/natukene-lahemalt-rasedusest-esimese_15.html.
27+6 nädala punu
Teine trimester on minu jaoks olnud natukene nagu ameerika mäed. Teise trimestri alguses piinas mind veel iiveldus, kuid trimestri keskpaigaks oli see kadunud. Käsikäes iiveldusega käisid kõhukinnisus ja gaasid. Nende vastu aitas hästi liikumine, kiivid ja ananassimahl (pure oma). TMI I know, aga midagi pole teha.. Rasedus on selline ja ehk on kellelgi Teie seast sellest postitusest siin kunagi abi. Ka kõhuga seotud probleemid olid trimestri keskpaigaks kadunud. Viuh! Jumal tänatud see möödas on! Kuskil 24-25 nädala paiku hakkas mind painama suuremat sorti alaselja valu ja külla tulid ka esimesed kõrvetised. Alaselja valu vastu ostsin omale ka kõhtu toetava bandaaži, aga see on mulle kuidagi nii ebamugav ja vastumeelne. Ei suuda ma seda rohkem, kui pool tunnikest kanda. Häirima hakkab. Mind aitab hoopis Kristo poolt väikene mudimine ja surve avaldamine alaseljale. Ämmaemanda sõnul on see väga hea ja soovitatav. Massaaži osas on igasuguseid vastakaid arvamusi, aga minu oma leiab, et kui reaalselt massaaži väga tugevalt teatud punktidele ei tee, siis see mõnus ja lõõgastav mudimine teeb ainult head. Nii emale, beebile kui ka omavahelistele suhetele. Kõrvetiste vastu aitab klaasike piima või rennie. Mõlemad on mul kodus alati olemas.. Juhuks, kui vaja läheb. Enamasti läheb.
Kaalu on tänaseks lisandunud 7,5 kilo. Algkaal oli 48,8 ja praegu olen ca 56 kilo. Söön enamasti korralikult ja mitmekesiselt. Kui eelmisel trimestril ja teise trimestri alguses pidi mu menüüs olema igal hommikul smuuti ja poolteist võileiba, siis täna on see asendunud sooja toiduga. Tahaksin rohkem putru, praemuna mustal leival või lihtsalt soojasid võileibu. Kõrvale tass kohvi. Mu vererõhk on hirmus madal 85/60 või 90/60 reeglina. Tass kohvi teeb mulle hetkel ainult head, sest muidu on päris udune olla. Isu on ka kasvanud.. Tunnen, et vajan koguseliselt rohkem, et kõht täis saaks. Eks pojal on praegu kõvem kasvuperiood ka ja nii vajame me mõlemad rohkem. Kui päris aus olla, siis olen endale patustamist ka lubanud nüüd teise trimestri lõpus. Võibolla isegi tšut, tšut rohkem, kui ma seda sooviks. Samas.. Millal siis veel, kui mitte praegu (loe: loll on see, kes vabandust ei leia :) ).
Hetkel käin veel täiskohaga tööl ja plaanin seda teha kuni aprillini. Kui hästi läheb, siis võiks mu viimane tööpäev olla 25.04. Tita sünnituseks prognoositud tähtaeg on 25.05. Samas vaadates seda, kui suur ma juba olen ja kui paljud igapäevased toimetused muutuvad järjest raskemaks, siis ma endale mingeid piiranguid ei sea. Vaatan jooksvalt.. Enesetunde järgi. Püüan oma keha kuulata. Käimas on siiski juba seitsmes raseduse kuu ja ega naljalt see 30+0 nädala piir seaduse poolt seatud ei ole. Üleüldiselt mul veel väga raske ei ole, aga õhtuks väsin lihtsalt ära. Või noh.. Õigem oleks öelda, et mu keha väsib ära.
Öösiti magan ma väga hästi. Vetsus käin ainult ühe korra. Juhuu! Selle peale ärkab enamasti ka kõhubeebi, aga sätime siis end voodis uuesti mugavalt sisse ja uinume suhteliselt kohe. Unega pole probleeme siiani olnud. Me sellised unimütsid vist.
Tänaseks on peaaegu kõik poja saabumiseks valmis ka. Mind valdab selline mõnus kindlustunne. Olen viimasel ajal palju lugenud, ennast harinud ja käisime Kristoga ka kahes esimeses perekooli loengus. Eks palju oli tuttavat, aga samas ka uut. See tekitas meis mõlemis veel rohkem sellist elevust ja kindlustunnet. Kaks loengut on veel ees. Ega kõigeks ei saagi valmis olla, aga hea on ikkagi natukene teadmisi koguda. Eks lõppude lõpuks käitume me kõik vastavalt oma sisetundele, vastavalt oma lapse vajadustele ja jälgime oma südame häält. Samas mingid asjad on ju elementaarsed ja neid asju on vaja endale meelde tuletada/õppida. Tugiisiku loeng meile mõlemile näiteks väga meeldis. Seda soovitan küll soojalt. Eks ma olen alati olnud selline hästi suur ettevalmistaja ja vajan enda jaoks sellist suuremat ülevaadet. Mulle meeldib asju uurida ja enda jaoks see "oma" leida. Hästi huvitav lugemine rasedatele on näiteks see raamat :
Selle raamatu soovitas mulle üks hea kolleeg. Olen ta nüüd peaaegu läbi lugenud ja saanud väga palju huvitavat ning harivat enda jaoks. Ma ei saa öelda, et ma 100% raamatuga nõustuksin, sest on mingeid asju, mida ma näen teisiti, aga suures plaanis saan ma öelda, et minule taoline mõtteviis meeldib. Ma ei ole kunagi uskunud tunnete allasurumisse ja väga tihti tehakse selliseid asju juba titadega. Ega ei ole olemas õiget ja valet, aga tore on lugeda ja uurida erinevate lähenemiste kohta. Raamat räägib täitsa beebieast ja natukene suurematest lastest ka. Selge on see, et värsked titad ei jonni. Neil on mingid vajadused või väljendavad nad oma nutuga stressi. See raamat räägib sellest, kuidas selliste asjadega toime tulla. Kuidas ise käituda, rahulikuks jääda ja oma beebit aidata. Soovitan!
Selle nädala laupäeval tuleb meile fotograaf Laura Strandberg külla, et mõned pildid meist jäädvustada. Tema tegi ka meie pulmafotod. Ta on nii, nii tore inimene ja mõte, et jäädvustame pildid oma kodus, tundub armas! ♥
Sünnitust ma hetkel ei karda. Pigem olen ootusärev ja püüan hoida positiivset joont. Ma usun endasse ja tean, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. Minu valik oli võtta omale individuaalne ämmaemand ja esmaspäeval ongi meie esimene kohtumine. Valituks otsustas Minni-Triin Kasemets. Olen tema kohta nii palju head kuulnud ja mulle tundub, et ta on täpselt see minu inimene. Otsustasin individuaalse ämmaemanda kasuks just seetõttu, et ma vajan päris suurt turvatunnet ja eelistan, et minuga koos on ruumis vaid üks inimene (Kristo ka muidugi). Inimene, keda ma juba natukene lähedasemalt tean ja kes on kursis ka kõigi minu mõtete ning soovidega. Huh. Aga saigi vist kõik. Nüüd jääb üle ainult vaikselt ja tasa maikuusse veereda. Ei jõua ära oodatagi!