Aga mida Sina kardad? Millised on Sinu suurimad hirmud?

Olen blogis rääkinud erinevatest kiiksudest, asjadest, mida ma armastan, aga hirmudest vist ei ole. Hirm, kui selline on üleüldse üks meie suurimaid vaenlasi. Aga ma ei taha üldse rääkida sellistest sügavamatest hirmudest. Need on meie kõigi sees peidus ja annavad endast aeg-ajalt märku. Vahel hoiavad meid tagasi ja teinekord lausa panevad meid rumalasti käituma. Need on reeglina nii erinevad ja kuna õiget/valet käitumist selliste olukordade puhul on üsna raske defineerida, siis räägin natukene lihtsamatest hirmudest. No sellistest, mis meid natukene tagasi hoiavad.. Meid võibolla veidralt/naljakalt käituma panevad. Mida kõik inimesed ei mõista, aga ometi leidub meie seas palju mõttekaaslasi, kes sama murega silmitsi seisavad. Mida ja keda mina kardan?

1. Ma kardan merd. Mul hakkab merel alati halb ja see ajab mind iiveldama. Tegelikult on suuresti mu hirm seotud just sellega, et mul hakkab halb. Ma uppumist ei karda ja ma ei arva, et merel alati midagi juhtuks. Ma pigem kardan seda, et mul hakkab halb. Selle sama mõttega, kutsungi ma ise tegelikult selle "paha olla" tunde esile. Süda hakkab puperdama ja läikima, käed muutuvad higiseks ja ei möödu isegi poolt tundi, kui ma palun, et mind tagasi kaldale toodaks. Vahet ei ole, kas tegemist on paadi, jahi, praami või suure laevaga. Viimasel ajal olen natukene paremini juba merel hakkama saanud ja igal korral ei kipugi öökima. Praamireisid näiteks elan ilusti juba üle.. Iiveldab küll, aga proovin mõtete eemale viimiseks enamasti midagi süüa ja sellele siis keskenduda. See kuidagi aitab. Viimati käisimegi merel, siis kui olime oma pulmareisil Balil, et metsikuid delfiine kell 5 hommikul ärkamas näha. See oli minu jaoks väga suur eneseületus, aga ma ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Olgugi, et me ei olnud merel pooltki nii kaua, kui oleks võinud/oli ettenähtud, siis nägin need iludused siiski ka oma silmaga ära. Metsik ja vaba delfiin päikesetõusu ajal mõnusalt hüplemas, on ikka hoopis midagi muud, kui kuskil teemapargis trikitav tüüp. 

2. Ma kardan herilasi, vaablaseid ja mesilasi. Olen lapsest peale kartnud. Ma muidugi olen oma neljal/viiel korral sutsata ka saanud. Ühe korra lausa silmalau peale, nii, et mu mõlemad silmad paistetasid pooleteiseks nädalaks ülesse. Kandsin päikeseprille ja pidin kompresse tegema koguaeg. See oli õudne ja hirmus valus! Ma olin muidugi ise süüdi ka.. Olin tol ajal mingi 6 aastane ja me elasime Viimsis. Meie maja taga oli suur, suur õunapuuaed. Ühe klaaripuu all oli herilastel pesa. Me olime nii nördinud, sest just seal olid kõige maitsvamad õunad ja me ei saanud seal enam kõõluda. Master plaan oli herilasepesa õuntega loopida, et nad ära läheksid. Kuna karma is a bitch, siis paari sekundiga ründas mind juba üks herilastest ja sutsas mind silmalau peale. Nii ma nuttes koju jooksingi. Peale seda on mul väikest viisi trauma. Ma mäletan hästi, et minu korteri peal elas naabritüdruk Mirjam. Temale oli õpetatud, et ei tohi vehkida ja joosta, kui herilane tuleb. Paigal tuleb olla ja küll see herilane minema läheb. Meil olid maja ees, mäe peal sellised suured veetorud, mille peal me siis istusime ja mängisime. Ühel hetkel tuligi herilane ja Mirjam jäi paigale istuma. Mõne sekundiga ronis herilane talle ninna ja ta sai sutsata. Te võite nüüd kaks korda arvata, kas ma suudan paigal olla, kui ma herilast näen või mitte. 

3. Ma kardan oksendamist. See punkt haakub suuresti esimesega. Ma olen elus üldse vaid mõnel üksikul korral oksendanud. Mul ei ole kunagi sellist oksendamise kõhugrippi ega toidumürgitusi olnud. Kui ongi, siis on need enamasti sellised.. Teise otsaga seotud olnud (TMI, TMI). Ka lapsepõlvest on mul meeles vaid kaks korda, kui oksendama juhtusin. Ühel korral omale voodisse ja teisel korral öökisin niisama maomahlasid peale pimesoole operatsiooni. See oli narkoosist taastumise nö kõrvalnäht. Täiskasvanuna ei olegi ma eriti oksendanud. Meenub ainult 2 korda, kui seda juhtunud on. Ühe korra väga tugevatest kõrvetistest ja teine kord alkoholist. See teeb nii umbes 4 korda?! Okei, reaalsuses ma olen kindlasti rohkem oksendanud, aga ma usun, et kahe käe sõrmedel annab ilusti need korrad ülesse lugeda ja rohkem vaja ei lähegi. Ma hakkan kohe nutma, kui mul niimoodi iiveldab, et peopesad muutuvad niiskeks ja sülg hakkab suhu kogunema. Ma võin ilmselt ka kõhugripi niimoodi üle elada, et ma hoian ennast nii palju tagasi, et ma ei oksendagi. Uuuuuh, judinad tulevad praegugi ihule!

4. Ma kardan narkootikume.  Ma ei ole kunagi ise narkootikume tarbinud. Ühe korra rumala peaga 15 aastaselt proovisin kanepit sõbrannaga. Mingi paar mahvi. That's it. Mulle ei meeldinud. Hakkasin ümber maja ringe jooksma, et see tunne ruttu üle läheks ja oligi kõik. Parakad tekkisid. Never again! Ma olen elanud koplis, vanas ühika hoones ja näinud, mida teevad narkootikumid inimestega. Minuga samas trepikojas tehti pidevalt kanepit, vahetati kotikeste sees muid tablette ja süstiti. Maja taga oli süstlavahetuspunkt lausa. Pidevalt vedeles jälle üks gängist kuskil põõsa all ja oli täiega narksis. Never, ever, ever ei ole vaja sellist asja isegi mitte proovida. See lõks on kohutav! Jumal tänatud, et ma ei ole sinna kunagi langenud ja plaanin sellest maailmast ikka väga suure ringiga mööda minna. Ma ausalt öeldes ei armasta isegi rohtusid võtta. Ainult viimases hädas. Ka rahustid ja kanged valuvaigistid on minu jaoks big NONO. Tean, et ka need on sellised tõsist sõltuvust tekitavad ja kui vähegi võimalik, eelistan elu ilma nendeta elada. Loomulikult on paratamatu, kui on mingi raske haigus või konditsioon ning nende rohtude võtmine on möödapääsmatu. Noh, et ilma nendeta inimväärtusliku elu elada ei saa.. Siis on teine lugu. Ma ei mõista kedagi hukka. Depressioon, paanikahäired, ärevushäired on väga tõsine teema ja ma olen vägagi kursis, et nendega elamine on tohutult raske. Ma pigem räägin siin taoliste ravimite kuritarvitamisest, mitte vajaduspõhisest tarbimisest. Ärge saage valesti aru, onju. 

5. Ma kardan surma. Ausalt. Ma olen seda väikesest peale kartnud. Minu ümber on päris palju inimesi lahkunud.. Vanavanaema/vanavanaisa, kellega koos kasvasin, emapoolne vanaema ja vanaisa. See list on päris pikk. Ma olen käinud nii paljudel matustel. Ilmselt on sealt ka need hingehaavad pärit. Ma olen päris palju lapsepõlves sellele mõelnud.. Tegelikult vist pigem ikkagi tiinekana. Ma millegipärast arvasin koguaeg, et ma suren noorena ja ma tihti isegi palvetasin!? et seda ei juhtuks. Mu vanavanaema õpetas mind kunagi jumala poole palvetama. Nad olid ise veneõigeusku. Ma ei pea ennast usklikuks, aga väga rasketel eluhetkedel olen ma harjumusest ikkagi mõne palve lugenud. Sest baba õpetas mind nii. Eks see on selline kaitserefleksi käitumine. Ka tänasel päeval leian end vahel harva mõtlemas sellele, et ma tahan elada võimalikult pikka ja tervisliku elu. Ma tahan ülesse kasvatada oma lapsed, lapselapsed ja näha ka lapselapselapsi. Ma loodan elada kaua. Mõte sellest, et mu keha pannakse kuskile külma mulla alla tekitab mulle külmavärinaid. Ma eelistan siis juba põletamist ja loodan, et mind puistatakse kuskile ilusasse kohta. Mälestuskivi võib loomulikult olla, aga mulla alla ma ei taha. Ilmselt on antud hirmuga seotud ka see, et ma olen üpris palju lugenud hingede kohta. See on mind palju aidanud. Üks mu lemmikuid raamatuid on "Hingede rännak". See teema on minu jaoks väga paeluv ja ma siiralt tahaksin uskuda, et meie elu ei piirdu ainult sellega, mis on silmale nähtav. Vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda. 

EDIT: 6. Ma kardan hambaarste! Ma peaaegu oleks unustanud..Vot hambaarste kardan ma ka nagu tuld! Ma narveerin juba nädal aega ette, kui ma tean, et minema pean. Mõtlen oma peas valmis mingi 10 erinevat vabandust, et miks ma ei peaks/ei saa minna.. Täiesti absurdne. Ise ju täiskasvanud inimene. Süda niii puperdab uksetaga, silmad lähevad märjaks. Ma ausalt eelistaks, et mult võetakse 100 korda järjest veenist verd. Ma ei kannata tuimestuse tegemist, puurimist ega ka selle rõveda metallist kaabitsaga hamba surkimist. ÕUDUKAS!