Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!
Pole mingi saladus, et ma olen jõudnud sinna staadiumisse, et ma eriti ringi ei liigu. Täitsa minimaalselt tegelikult ja see mulle üldse ei meeldi. Ma olen tegelikult ju nii suur askeldis ja terve raseduse ikkagi üritanud jalutamas käia ning ringi liikuda. Seda tegelikult üldse mitte sellepärast, et jaksu poleks või ma kardaks kuskile kaugele kodust minna, vaid üks kutt istub järjepidevalt mu mingisuguse selja närvi peal ja suure osa ajast kaob mul lihtsalt parem jalg alt ära. See on niii veider tunne. Kõnnid, kõnnid ja siis voahh.. Pole enam millegi peale astuda. Siis vingerdad selles närvivalus nagu pisikene ussikene. Mu meelest on see päris naljakas. Näiteks, kui hommikul hambaid pesema hakkan ja suu loputamiseks ette poole nõjatun.. Kohe kaob jalg alt ära! Esimese raksuga ajas see mind nii naerma, et pidin lausa Kristot hüüdma, sest see pole normaalne. Aga mingi üleeile mõtlesin, et ei.. Tuleb ennast ikka liigutada ja nagu murphy oli üks blogilugeja saatnud mulle e-posti peale kirja pealkirjaga "Ära maga maha". Kirja sisus oli ainult üks link mingile facebooki eventile. Tegemist oli kõige esimese hüpnosünnituse loenguga Pelgulinna sünnitusmajas. Kuna see just samal päeval kell 17:00 toimus, siis panin ennast kirja. Juhuste kokkulangevuse juures seal ainult 1 vaba koht oligi. Täitsa tasuta ka teine. Lisaks räägiti loengus douladest. Kuna me eriti kaugel sünnitusmajast ei ela, siis pakkisin end kokku (kõik võimalikud rasedakaardid, id-kaardid kaasa ja läksin jala). Kokku sain 9000 sammu! Kõht oli muidugi suure osa ajast toonuses ja vahepeal ajas pistma ka, aga siis võtsin vähe rahulikuma sammu ja polnud hullu midagi. Mida rohkem/pikemalt jalutasin, seda kergem hakkas. Ilm oli ka nii ilus.. Tänavad olid täis värskelt niidetud muru lõhna ja õitsema puhkenud puud kaunistasid pisikesi pelgulinna sisehoovikesi. Nii idülliline kuidagi. Jõudsin õnneks täpselt õigel ajal kohale ja ootasin huviga loengut.
Loeng ise oli päris huvitav. Mulle jäi natukene väheks/lühikeseks. Oleksin tahtnud pikemalt kuulata. Kuidagi pealiskaudseks jäi. Nad rohkem reklaamisid, kui jagasid teadmisi. Teadmisi saab ikkagi ainult nende sellelt "päris" kursuselt. Eks minul on sünnitus kohe ukse ees ja sinna ma kahjuks ei jõua, aga need kellel rohkem aega, siis tegelikult koosnevad nende koolitused viiest kursusest ja kindlasti on see sünnitushirmudega toimetulemiseks väga kasulik. Tundus põnev. Sain sealt mõningaid mõtteid sellegipoolest ja olen rahul, et käisin. Meie mõistus on tegelikult kõige aluseks ja me suudame oma mõtetega väga palju ümbritsevat/tajutavat mõjutada. Rohkem, kui me arvatagi oskame. Mulle hirmsasti meeldis mõte sellest, et.. On kaks varianti, kuidas sünnitama minna: üks on elevil olles, teine on hirmuga valu ees. Aga mõlemal juhul annab oma mõistusega trikitada.. Üks emotsioonidest toodab õnnehormoone ja teine adrenaliini. Adrenaliini (hirmu) puhul liigub suur hulk verd nendesse lihastesse, mida me kasutame selleks, et ennast kaitsta/põgeneda (nagu jalad ja käed). Aga meie keha peaks sünnituse ajal keskenduma just emakale ja see viib asja tasakaalust välja. Tänu õnnehormoonidele (ootusärevusele) toodab keha aga rohkem endorfiine, mis on oluliselt tugevam valuvaigisti, kui kasvõi teada tuntud morfiin. Aga noh, olgem ausad.. Teoorias on kõik muidugi tore, aga iseasi on see, kui lihtne seda sünnitusel rakendada on.. Samas sisendan endale, et võit on juba see, kui mul kasvõi korraks see sünnituse ajal meelde tuleks: "Laseeee ennnnnnast lõdvaaaaaaaaks inimene"!
See pilt oleks täpselt nagu meist kahest maalitud. Sellise nabaka pluusi ja sassis peaga ma igapäevaselt ringi käingi ja nurun Kristolt jalamassaaži. Vaene hing.. Tal sõrmed varsti villis.
Peale koolitust helistasin Kristole, aga too ei võtnud telefoni vastu. Siis mulle meenus, et õigus.. Tal on ju trenni päev ja vudisin kiirelt koju, et õhtusööki valmistama hakata. Tegin ukse lahti ja mida ma näen.. Kristo oli trenni vahele jätnud ja ootas mind kaetud lauaga kodus. Viskasin oma kompsud nurka ja ohkasin heldinult.. See oli päriselt nii oootamatu üllatus. Väga vinge! Kui mõned postitused tagasi üks blogilugeja uuris, et kuidas hoida suhet värskena ja mida meie selleks teeme, siis siin on vastus. Täpselt sellised pisikesed asjad, on need, mis loevad. Mugisime kõhu mõnusalt täis ja viskasime diivanile lebosse.
Ja eriti äge on see, et esimene toon meie Heade mõtete purgi "suvekolletsioonist" on lõpuks e-poodi müüki jõudnud. Või noh.. Facebooki poodi siis. Meie e-pood on hetkel veel vaikselt, vaikselt valmimas, aga ei ole ka selle avamine kaugel. Kes uuemad lugejad on, need ehk ei tea, aga heade mõtete purgi point on see, et igal hommikul/õhtul avada üks mõttetera - algava päeva teejuhiks või nii. Täpselt nagu igapäevane "fortune cookie"☺. Igas purgis on 100 mõttetera ja iga purk valmib täielikult käsitööna. Ühe purgi hinnaks on 16,90 eurot ja tellida saab neid siit: https://www.facebook.com/costanystore/. Purgid on meil kohe olemas ja neid saab käest-kätte või smartpostiga tellida. See konkreetne heleroheline on vaid 1 olemasolevatest toonidest. Tegelikult tuleb neid toone 6! Varsti, varsti tuleme teistega ka avalikuks :) Seni saab teisi toone meie käest otse küsida.
JA PS! Kiidusõnad kõhuelanikule, kes eeskujulikult sõna on kuulanud.. Kui ma just enne südaööd ei sünnita, siis saame ikkagi sellel tähtsal päeval enda armsa ämmaemanda Minni-Triinuga olla. JUHUUU!!! Kes Minnist veel varem midagi kuulnud ei ole, siis tema on ITK-s juba rohkem, kui 10 aastat ämmaemandana tööd teinud ja teda saab palgata omale eraämmaemandaks. Ta on pidanud blogi sellest perioodist, kuidas ta suviti Aafrikas ämmaemandana tööd tegi ja mina leidsin ta läbi soovituste. Tema blogi on muide hirrrrmus vägev lugemine. Leiab selle siit: http://vabatahtlikunagaanas.blogspot.com.ee/. Ta on nii meie masti inimene ja juba praegu kogu selle raseduse juures meile suureks toeks olnud. See teenus on igati oma raha väärt! Ühe vahva video leidsin temast ka