Sünnilugu: Kuidas meie pisike prints - Kris Stefan Epner siia ilma tuli

Uuuh, judinad. Aga kirja see sünnilugu nüüd sai. Hetkel on kõik veel nii värskelt meeles ja seetõttu tegin seda hästi detailselt ka. Kogu selle tähtsa päeva südameks oli ämmaemand Minni-Triin. Tema oli meie kalju ja ta jättis meie südametesse väga sügava jälje. Ma ei oleks mitte kedagi teist meie kõrvale tahtnud. Minni on imeline. See oli ainuõige otsus ja kui ma kunagi peaksin uuesti sammud sünnitusmaja poole tõstma (loe: hetkel on veel liiga värsked haavad, et üldse sellele mõelda), siis kindlasti ainult tema juurde. Aga, et see postitus liiga pikaks ei veniks, siis hakkan parem kohe pihta.

Kuigi 29.05 kuupäevaks (raseduse suurus 40+4) oli määratud mulle esilekutsumise tähtaeg, siis otsustas meie pisikene prints päev varem siiski ise tulema hakata. 28.05 hommikul kell 05:39 ärkasin selle peale, et mul tulid voodisse looteveed. See ajas mind nii naerma ja äratasin Kristo ka ülesse. Vesi lihtsalt ei jäänud pidama. Tõi härra siis mulle suure froteerätiku, mille rulli keerasin ja omale jalgevahele panin ning siis üritasin kuidagi voodist vannituppa end ukerdada. Istusin siis vetsupotile, itsitasin omaette ja ootasin, et veed lõpuni voolaks. Kristo hakkas seni hommikusööki valmistama, et kui minek on, siis on kõhud ikka ilusti täis. Mäletan, et tegi veel smuutit ja võikusid. Reaalselt ma kahjuks nende söömiseni ei jõudnudki, sain vaid paar lonksu võtta, kui juba valud peale hakkasid. Sellega oli ka igasugune isu pühitud. Valud hakkasid kohe väga tugevalt peale ja käisid üsna regulaarselt  kohe 3-5 minuti tagant ja kestsid ligikaudu 40 sekundit. Saatsin meie ämmaemandale sõnumi, et nüüd läheb asjaks. Esialgu arvas ta, et meil läheb ikka aega ja olimegi plaaninud võimalikult kaua kodus valutada ja alles hiljem haiglasse minna, sest tegemist ikkagi esimese sünnitusega, enamasti läheb kauem ja kodus on kergem valutada. See plaan läks suht ruttu aiataha, sest möödus vaid tunnike, kui helistasin tuhu ajal juba Minnile ja ütlesin, et me nüüd stardime haigla poole. Minni reageeris kohe ja seadis samuti suuna ITK suunas. Jõudsime valvelaua juurde ja minul sattus just üks kõvem tuhu olema. Toetasin ennast siis mugavalt valvelaua tädi laua najale ja kukkusin uutama. Sõnagi ei rääkinud. Kristo ulatas kõik mu dokumendid ja rasedakaardid vastuvõttu ja mind suunati kohe edasi sünnitustuppa. Ka Minni ootas meid seal juba. Avatust oli 3-4cm ja tuhud käisid endiselt regulaarselt. 

Tehti KTG, mis nad kõik ka ülesse võttis iga 3 minuti tagant. Valu number oli esilagu 70 aparaadil, aga väga kiiresti muutus see 100-ks. Sellest hetkest peale olidki kõik tuhud 100 peal.  Järgmise ülevaatuse ajal oli avatust juba 6 cm (mingi 2 tundi hiljem). Siis olid valud juba päris väljakannatamatud ja istusin duši all ca 2,5 - 3 tundi. Kristo oli terve selle aja minu juures ja pakkus mulle vett ja tuhu ajal hoidis duši otsikut minu eest, sest valu ajal ma vett naha vastas ei kannatanud. Ainult puhke momendil. Üks hetk tundsin duši all olles, kuidas kogu mu jõud on vaikselt otsa saamas. Ma olin saanud eelneval õhtul 5 tundi und ainult ja hommikusöök jäi ju ka vahele. Kuna tuhud olid iga 2,5-3 minuti tagant, siis ei saanud ma eriti hetke puhkamiseks ka. Kontrollisime avatust – 6cm. Palusin epiduraali, kuna nii pikk maa oli veel minna ja avanemine aeglane. Samas tuhud mega intensiivsed. Ämmaemand kutsus anestesioloogi ja sain oma doosi ca 30min hiljem kätte. Nüüd oli teistpidi probleem.. Kuna me lootsime, et saan epiduraali ajal natukene puhata, siis tegelikult nii ei olnud. Epiduraal mõjus ainult ühele poolele minu kehast. Vasakut jalga/kõhtu/selga ma ei tundnud, aga parem see-eest tegi oma tööd väga usinalt edasi. Nüüd oli valu ainult ühes pooles minu kehast. Tuhud käisid täpselt samamoodi edasi 2-3 minutiliste vahedega. Minni ütles, et paneme teise doosi veel ja siis niimoodi, et ma laman natukene aega külili, et tuimestus ka paremasse keha poolde jõuaks. Aga enne pidime ootama poolteist tundi, et eelmise doosi mõju üle läheks. Valutasime seni edasi. Ainult, et ühe küljega mu kehast. Pikali olla ma ei saanud, sest siis läks tuhude vahe lühemaks (ca 5min peale) ja seda me ei tahtnud. Pidin istukil olema või ringi liikuma. 

Lõpuks sain järgmise doosi, KTG ja ootasime, et ehk nüüd saan puhata natukene. Epikaga täpselt sama lugu. No ei kadunud need valud paremast küljest. Aga natukene leebemaks läksid küll. JUMAL TÄNATUD! Aga nüüd kadus mu vasak jalg alt ära. Ma ei saanud seda enam eriti tõsta. Pole lugu. Tuterdasin ja tuhutasin ikka ringi. Minu eesmärk oli selle naaaaaatukene õrnemate valudega perioodil ikka lõpuni välja avaneda. Kõndisin järiga ringi, kükitasin vetsupoti kohal, istusin voodi äärel ja valutasin. KTG näitas endiselt valusid 100 juures.

Nüüd hakkas epika mõju üle minema ja valud läksid tihedamaks (1,5 minutiliste vahedega). Arvasin, et okei.. Ilmselt on lõpp on lähedal, sest valud olid juba täiesti väljakannatamatud. Kontrolliti uuesti avatust ja 8cm! No ei ole võimalik. Minni küsis, et kas paneme emakat turgutava tilga, et siis ehk läheb kiiremini või anname kehale veel tunnikese. Otsustasime, et anname natukene veel aega. Võtsin eesmärgiks ikka ringi tuiata ja kükikil/istukil tuhudele kaasa aidata. Tunni pärast vaatasime avatuse uuesti üle.. 9,5CM! Minni uuris, et kas ma presse ei tunne. Noo hästi vähe surus pärakule, aga kahjuks mitte eriti. Lihtsalt samasugused tugevad tuhud käisid (1,5min vahedega). Kompis ta siis seda kaela ja ütles, et oleme nii lähedal. Minni ütles, et paneme nüüd selle turgutava tilga külge, et emaka kokkutõmbed muutuks veel tugevamaks ja saaksime ka viimase 0,5cm kätte ja pressima hakata. Pandi see siis külge ja oi jumal.. KREISI. Tuhude vahel ma olin täiesti laip ja kontaktivõimetu juba. Proovisime valude ajal pressida. Pressid tulid kenasti välja, sain kiita. Pea liikus, aga laps ei tahtnud ikkagi ühest piirist edasi laskuda. Minni kutsus arsti. Ka tema vaatas olukorra üle. Palus korduvalt pressida ja hoidis samal ajal kätt tita pea peal. Ta ütles, et pea on väga suur ja mingi vaagna nurk ka natukene takistab liikumist. Kuna sünnitus oli kestnud juba nii kaua (16h), mina nagu laip ja näha oli, et väljutusperiood iseseisvalt on praktiliselt võimatu, siis küsiti, et kas olen nõus keisriga. See on minule ja lapsele kõige parem ja ühtlasi ka ainus variant. Nii mind viidi erakorralisele keisrile. Kristo kaasa tulla ei saanud ja jäi sünnituspalatisse ootama. Minni tuli kaasa. Hoidis mu kätt ja rääkis minuga samal ajal. Tehti mulle siis seljasüst,  käed seoti voodi külge kinni, tõmmati kardin ette ja hakkaski kõik pihta. Ei möödunud isegi kümmet minutit, kui tita mulle rinnale pandi (kell oli 21:46). Mina muidugi kukkusin kohe nutma. Nii me seal kahekesi üksteisele silma vaatasimegi ja kutt üritas mulle kätt suhu toppida. See oli kuidagi nii idülliline. Ühel hetkel ütles Minni, et “Nii.. Nüüd hakatakse emakat tagasi panema. Ma võtan nüüd teie imeilusa kuti ja viin ta issi juurde kaaluma/mõõtma/tutvuma. Siis saamegi enam-vähem ühel ajal valmis ja saadan poisid su juurde intensiivi”. Nii jäin mina opisaali ootama, et mu organid tagasi kõhtu paigutataks ja mind valdas tohutu õnnetunne. 

Sekundi pärast olid platsis ka need hirrrrmsad vapruse värinad. Mind mässiti selle soojahoidva fooliumi sisse ja kärutati intensiivi. Seal toodi pisike Kris mulle kohe küljealla ja ta jäi sekundiga magama. Minuga oli palatis veel 3 naist.  Siis tulid Minni ja Kristo mu juurde ja öeldi, et vot.. 152cm pikkuse naise sees tihti 4058gkaaluvat ja 54cm pikka last ei näe. Korralik vägilane! Pole ime, et me pressidel hätta jäime ja tegelikult oli see ainuõige otsus, sest ise ma teda ära ei oleks sünnitanudki. Muidu poleks neljal kilol isegi viga midagi, aga kuna pea oli niiii suur (pea 37cm ja rindkere 38cm), siis see mängis rolli. Aga lõpp hea, kõik hea. Mina magasin terve öö poja kaisus ja hommikul tuli juba Kristo minu juurde. Lõunaks saime peretoa ja seal me siis kolm päeva elasime. Vot selline oli minu lugu – 16h, peaaaaaaaegu täisavatus ja erakorraline keiser.

Aga jutu võtan kokku sellega, et mitte miski ei suuda kirjeldada seda õnnetunnet, kui sa hoiad päris oma last enda kätel. Selle hetkega kaob ka kõik eelnev.. See kõik on selle väikese ime kõrval lihtsalt tühine. No ikka VÄGA ÕUDNE on see sünnitus küll, aga tühine. 

Ja kõige lõppu lisan ma siia nüüd hunniku pilte meie pisikesest printsist. Õnneks mul on blogi, kus ma ei pea pabistama, et beebipilte liiga palju ülesse laen, hehehe. No vaaadake, kui imetabane ta on! Meie poja! ♡ Ta on lõpuks siin! Suur, suur aitäh Mallule ka, et ta meile haiglasse külla tuli ja need pildid tegi. See on imearmas meenutus meie 2 päeva vanusest printsist.