Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis on mul juba pikemat aega draftis olnud postitus, mis kõneleb beebi unest. Meie beebi unest siis, kui täpsem olla. Kuidagi olen seda nagu alustanud, siis vahepeal pooleli jätnud, siis jälle alustanud, ümber kirjutanud ja noh.. Nii see kuidagi jäi. Eriti peale mu vahepealset "break downi". Nüüd mõni aeg tagasi küsis minult samal teemal artiklit Pere ja Kodu ajakiri. Võtsin asja uuesti kätte ja kirjutasingi valmis. Meie lugu saab lugeda novembri numbrist, mis hetkel juba ka poodides müügil on. Natukene muudetud kujul ning oluliselt detailsemana panen selle sama loo ka siia kirja. Siia tahtsingi ma seda ju esialgu kirjutada.
Kui Kris sündis, siis oli ta kohe päris hea unega. Haiglas pidime teda arsti palvel äratama iga 3 tunni tagant, et ta sööks. Seda lihtsalt sellepärast, et esimesel päeval kaotas ta natukene kaalu. Ega siin pole eriti imestada miskit, sest me olime pojaga koos ju intensiivis ja magasime terve öö maha, teineteise kaisus. Sööta püüdsin teda läbi une vaid kahel korral. Kuna juba teisel päeval võttis ta kaalus väga kiiresti juurde, siis paari päeva möödudes võisime naasta tavapärasele režiimile. St, toita last, siis kui ta seda küsib. Khkhmm.. Ta otsustas seda tihti teha. Võiks öelda, et kohe väga tihti. Ka öösiti iga 2 tunni tagant. Kuna ta nii tihti sõi, siis otsustasime esialgu, et laps tuleb meie kaissu, meie voodisse magama. Eks tegelikult oli meil parasjagu ka kolimine pooleli ja elasime siis meie Pelgulinna pisikeses korteris ka. Nagu te juba aimata võite, siis meie pisikesse magamistuppa lihtsalt ei mahtunud isegi suurema tahtmise juures võrevoodit kuskile pannagi. Aga me ei olnud sellest üldse nördinud. Esiteks on kaisus olev vaikselt nohisev beebi kõige, kõige armsam asi maailmas ja niimoodi saime me kõik natukene rohkem ja natukene paremini magada. Esimesed nädalad kolmekesi kodus möödusid üsna rahulikult. Enamasti jäi laps lihtsalt rinnal süües magama ja võiski siis 2-4 tundi magada. Umbes 4 nädala vanuselt tulid beebil gaasivalud ja see muutis kõike. Kuna gaasivalu tegi lapsele päris kõvasti haiget, siis ei tahtnud/saanud ta hästi uinuda. Just õhtuti. Vahel võis ta lausa 5-6 tundi jutti üleval olla, kuigi ise oli maruväsinud. Nii paha oli näha teda vaevlemas! Proovisime päeval lapsega gaase välja võimelda, soojakotti kasutada, masseerida, gaasirohtu anda.. Tulutult. See kõik tähendas seda, et me pidime teda unele aitama. Lihtsalt lapse jaoks olemas olema. Kussutades, kiigutades või pallil hüpitades.. Ja niimoodi absoluutselt iga päev. Me proovisime küll seda, et paneme ta voodisse, paitame pead, hoiame kätt ja kõik need ülejäänud viisid. See ei toiminud. Laps hakkas lihtsalt nutma ja mina ei ole kunagi olnud unekooli usku. Olen alati arvanud, et väiksele beebile tuleks anda täpselt nii palju lähedust, kui ta ise seda soovib. Tema kõige lemmikum koht magamiseks oli minu kõhul. See oli gaasivalu leevendamiseks ka suurepärane variant. Siis ta magas alati kõige pikemalt ja rahulikumalt. Ülejäänud uned tegi ta oma beebipesas, diivanil.
Sain sellel kussutamise teemal päris mitu korda inimestelt pilkavaid kommentaare. Mulle räägiti õuduslugusid sellest, kuidas me jäämegi last unele kussutama, kuidas me teeme omale suure karuteene ja see on üleüldse kõige suurem "NONO" ja seda ei tohiks teha. Mulle räägiti, et peame hakkama kohemaid harjutama seda, et laps peab ise magama jääma ja kindlasti ka oma voodisse kolima. Mõnel juhul öeldi ka seda, et võimalikult varakult tuleks laps üldse oma tuppa kolida. Eks see ausalt öeldes natukene hirmutas küll.. Kogu see jutt siis. Samas see tegi mind päris pahaseks ka. Ühe korra isegi plahvatasin ja nähvasin vastu. Inimesed ei mõista tihti seda, et lapsed on erinevad.. Kui ühe pere beebi suudab kergesti iseseisvalt uinuda, siis ei tähenda, et ka teised suudavad. Mõned beebid vajavadki natukene rohkem abi. Jäime Kristoga enesele kindlaks ja aitasime last unele täpselt nii palju, kui ta seda soovis. Me ei lasknud lapsel üksinda nutta, ega surunud teda meist eemale magama.. Jälgisime last ja käitusime vastavalt tema poolt antud signaalidele. Kui laps oli 2-kuune, siis juhtus esimest korda nii, et ta jäi ise magama.. Ma vist rääkisin parasjagu oma vanaema tibuga telefonis, kui beebi mu kõrval beebipesas silmad kinni pani ja uinus. See oli esmakordne. Te võite mu rõõmu ja üllatust ettekujutada! Sellest ajast peale muutus kõik. Kõik hakkas kergemaks minema. Ta ei vajanud enam pooltki nii palju kussutamist. Meie unele eelnev rutiin muutus kardinaalselt. Kui laps uniseks muutus, hakkas ta vaikselt silmade hõõrumisega meile märku andma. Siis läksimegi magamistuppa, panime lapse oma voodisse, teki alla ja ise lamasime kõrvale. Siis hoidis ta minu/abikaasa kätt oma pisikeste sõrmede vahel ja sudis neid seni, kuni uinus. Siis pidimegi tasakesi voodist välja hiilima mõne aja pärast.
Niimoodi kestis see oma kuuke. Kui laps kolme kuuseks sai, siis hakkasime tasakesi oma käe asemel lapsele erinevaid kaisuloomi/tekikesi sõrmede vahele poetama. Ise lamasime endiselt kõrval, kuni laps uinus. Esialgu ei sobinud ükski, kuni lõpuks.. Üks helesinine jänku sobis! See meeldis talle niivõrd, et ta tõmbaski selle omale vastu nina ja sudis seda siis sõrmede vahel. Meie lamasime endiselt veel kõrval ja olime lapse jaoks olemas. Tasahaaval hakkasime natukene kaugemale nihkuma, kuni lõpuks ei olnud lapse jaoks enam vahet. Kui tal tuli uni, siis hõõrus ta vaikselt oma silmi, sellele tuli kohe reageerida, viia ta voodisse, jänkuke kaissu ja ta jäigi seda sõrmede vahel sudides unne.
Siis toimus kolimine. Me kolisime Kõrgemäele, oma majja elama ja seoses sellega saime ka suurema magamistoa. Ostsime lapsele võrevoodi ja asetasime selle meie magamistuppa, minu voodipoolsele küljele. Siiani oli ta ju endiselt meil kaisus maganud ja siiani sõi ta 4-6 korda öösel. Endiselt iga 2 tunni tagant. Selles osas ei olnud muutusi. Esialgu tahtsin tegelikult lapse võrevoodiga meie voodi vastu panna ja ühe külje ära võtta, aga kahjuks me ei saanudki seda teha, sest meie voodi polnud standard kõrguses ning see oleks ohtlik. Seega proovisime niimoodi, et lapse voodi on kohe meie voodi kõrval, aga võre jäi ülesse. Esimene öö olime ärevil, et kuidas ja mis.. Eks see pidev toitmiseks tõusmine tundus ka päris ränk. Siiani oli ju lihtne.. Lapsele sai läbi une rinda anda ja ise samal ajal edasi magada. Uskumatul kombel ei teinud laps juba esimesest päevast teist nägugi, kui teda võrevoodisse magama panime. Viuhhh, vedas!
Harjutasimegi nii, et esialgu panime ta vaid esimeseks uneks öösel oma voodisse ja hiljem võtsin kaissu. Seejärel panin ma ta peale esimest toitmist uuesti tagasi oma voodisse ja võtsin ta kaissu peale teist unetsüklit. Umbes nädalaga magas ta juba terve öö oma voodis ja ta ei teinudki kordagi sellest välja. Magas täpselt samamoodi nagu varem, rõõmsalt oma helesinise jänesega. See jänes ei peagi tal isegi kaisus olema, vaid lihtsalt kõrval. Täna on Kris Stefan viie ja poole kuune ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et tal on suus juba 6 hammast. Seoses sellega on meie öine toidukordade arv endiselt sama nagu varem.. 4-6 korda. Ma olen lapse jaoks olemas täpselt nii palju, nagu ta seda soovib. Ta on hetkel veel nii pisike, et küll tuleb ühel päeval ka see päev, kui ta enam öösel rinda ei küsi. Raske on küll.. Tohutult raske. Aga õnneks on see mööduv. See päev tuleb siis, kui laps selleks ise valmis on. Täpselt nagu oli ka ise uinumisega ja oma voodis magamisega.
Mina usun siiralt sellesse, et usaldada tuleb oma sisetunnet ja jälgida seda, mida meie endi laps meile näitab. Teiste inimeste kogemusi on tore kuulata, aga iga laps teeb asju omal ajal ja alles siis, kui ta selleks päriselt valmis on. Ehk on meie lugu ka mõnele teie seast abiks, kelle beebi samuti tihe öösiti nosija on või kelle beebi natukene rohkem unele kiigutamist vajab :) Muidugi erand kinnitab reeglit, ma ei vaidlegi vastu, aga selline on meie kogemus.
Kuidas on teie beebi uni olnud? On ta algusest peale ööläbi maganud? Ärkab tihti? Millal hakkas terve öö magama? Kas on samuti selliseid tiheidaid sööjaid teie laste seas olnud?