Täna on vahva päev.. Kristo kõige esimene isadepäev! Ega me eriti mingit hullu tähistamist ei teinudki. Edaspidi võiks see olla lihtsalt selline tore päev, kui saab kooki ja nad Krisiga midagi vahvat teevad. Aga sellel aastal juhtus nii, et Kristo oli ju hommikul alles Tallinnas, sest eelneval päeval käis sõbra sünnipäeval. See oli sellesmõttes ideaalne variant, sest me saime sõbrannaga hommikul kogu koogi jaoks vajaliku materjali ära osta ja seni kuni mina kooki tegin, mängis Krissu Krisiga. Tegin Kristo lemmikut küpsisetorti ja andsin üle ka Krisi poolt tehtud kingituse. Tema kõige esimese joonistuse. Minu panuseks oli raam, et pilt kortsu ei läheks ja et saaksime selle aknalauale mälestuseks panna. Kõige esimene pilt ikkagi. Päris äge kukkus teine välja ka. Lisaks panime poistele selga ka ühesugused lipsud. Need sain kolleegidelt dekreeti minnes kingituseks. Tegime siis mälestuseks mõned pildid ja nosisime kooki. Nüüd Kristo pani last viimasele päevauinakule ja kui ma viimati magamistuppa piiluma läksin, siis magasid mõlemad. Klassika!
Täna on mul news feedi üsna mitu isadepäeva teemalist postitust sattunud ja üks idee oli eriti vahva. Betty http://bettykablog.blogspot.com.ee tegi nö "intervjuu" oma lapse isaga, et uurida tema mõtteid ja tundeid "isanduse" teemadel. Mõtlesin siis sama teha.. Mina küsisin siis Kristolt:
Kuidas sa kirjeldaksid oma esimest viite kuud isana?
Kirjeldamatu. Kohati on raske, kuid samas see rõõm, mida laps siia majja toob, kaalub kõik üle. Ja nii lahe on vaadata, kuidas üks pisike inimene iga päev õpib midagi uut ja läheb ise sellest alati nii õhinasse. See on ikka vapustav tunne olla kellegi isa. :)
Kas isaks olemine on vastanud su eelnevale ettekujutusele sellest?
Kui aus olla, siis ma ei osanudki väga ette kujutada, missugune isaks olemine hakkab olema. Ainuke, mida ette kujutasin, oli see, et mõned asjad saavad olema kindlasti rasked, nt kui lapsel kipub nutt peale, et kuidas aru saada, mida ta soovib jne, aga seda, et missugust tunnet ja armastust laps sulle pakub, seda ma ei osanud üldse ette aimata.
Mis on kõige raskem osa olnud isaks saamise juures?
Ilmselt kõige raskem on magamine, et kui laps öösel magab kehvasti või otsustab öösel number 2te teha. Ja teiseks vaimselt on raske olnud, kui laps mingil hetkel lakkamatult kas jonnib või nutab ja oled kõik asjad ära teinud, aga ikka miskit häirib, et siis ise jääda selle juures rahulikuks, nõuab pingutust ja kannatust, aga seda on suhteliselt harva õnneks :)
Aga kõige lemmikum ja meeldejäävam osa?
Nüüd on juba nii, et kõik, mis edaspidi toimub, on meeldejääv, sest ta suudab iga päev millegagi üllatada ja seda on nii tore jälgida. Aga kõige-kõige meeldejäävam osa on ikka see hetk, mil ta esimene kord kätele anti ja mil see kõik alguse sai. :)
Kuidas sa ennast isana kirjeldaksid?
Hmmm.. Seda ehk oskab Triinu paremini kirjeldada kõrvalt vaadates, aga ise tahaks uskuda, et lõbusana, kes teeb lolle nägusid lapsele ja samas rahulik, kes laseb tihti lapsel ise avastada uusi asju ning väga ei pabista. Aga on ka hetki tulnud, mil olen olnud lühikese süütenööriga, kuna ei kannata jauramist :D
Mida sa kõige rohkem seoses Krisi kasvatamisega ootad?
Hetke, mil saab jalad alla ja hakkab rohkem mõistma seda maailma, et saaks hakata temaga igast pulli tegema, õues onne ehitama ja palli mängima ning kindlasti ka seda, mil ta rääkima hakkab, sest siis hakkab tulema selle pisike keele pealt igast kulda :)
Milline laps on Kris Stefan?
Väga tubli laps on! Asjalik, uudishimulik, rõõmsameelne ja konkreetne, külalistega olles või väljas käies on rahuliku iseloomuga, kes jälgib rahuliku pilguga, et mis tema ümber toimub. Nutab suhteliselt harva, enamasti, kui miski ei meeldi, siis annab sellest vaikselt märku, tehes sellist vingumise häält. Kokkuvõtvalt võib öelda, et parim laps! Aga eks kõik lapsed on oma vanemate jaoks parimad :)
Ilusat isadepäeva! Mis te täna tegite?