"MINU AEG" - vana hea rongaema/kanaema teema?

On vist siililegi selge, et lapse sünniga muutub meie igapäevane elu kardinaalselt. Ma olen alati olnud pigem selline outgoing inimene, suur suhtleja ja mis seal salata.. Nautisin sellist sahmerdamist. Minu jaoks oli oluline teha karjääri, luua suhteid ja palju reisida. Seda ma ka viimased kuus aastat tegin. Nüüd on kõik kardinaalselt muutunud. Ja tegelikult ainult paremuse poole.. Ma kusjuures ei arvanud, et see kodune eluviis mulle nii omane ja lihtne saab olema. Ma tahangi olla kodus.. Olla kodus Kristo ja Krisiga, sest siin on nii hea! Tänaseks on Kris Stefan kohe kuue kuune ja hetkel olen ma temast kolmel korral eemal olnud. Kõik need korrad on olnud alles nüüd hiljaaegu. Ühe korra käisin Krisi une ajal endiste kolleegidega kokku saamas ja olin tagasi juba järgmiseks toitmiseks. Kristo ja Kris olid kõrvaltänavas. Näppisin koguaeg telefoni ja palusin ülevaadet. Ma absoluutselt ei karda seda, et Kristo lapsega hakkama ei saa.. See lihtsalt oli mu esimene kord ja mul oli tõsimeeli selline tunne, et jätsin oma jala koju. 

Teine kord oli nüüd mõni nädal tagasi.. Läksime sõbrannaga Viljandisse, et kohvikus natukene jutustada ja head/paremat süüa. Siis olin lapsest umbes täpselt 2 tundi eemal. Pabistasin küll, aga teadsin, et laps magab selle aja lihtsalt maha. Natukene kergem oli, aga ikka kippusid mõtted vahepeal uitama minema. Siis juba rohkem sellepärast, et juhul, kui Kris peaks ärkama, siis kas ta on nõus pudelit võtma. Ta on meil ikkagi eluaeg ainult vana head sooja tissi saanud ja pudelist ei arva ta midagi. Olenemata sellest, et pudelis on ikkagi see sama rinnapiim. Oleme proovinud vähemalt nelja erinevat pudelit ja ei mõhkugi.. Ta ainult närib seda otsa enamasti. Ega sellest hullu pole, sest ma ei olegi eriti kuskil käinud ega ka sellest puudusust tundnud. Läbi une on aga (mõlemal korral, kui eemal olin) olnud nõus pudelist piima jooma. Ma olen tagavaraks alati oma 200-300ml piima välja pumbanud ka.. Noh, enda südamerahuks rohkem, sest ta never ei jooks sellist kogust ära (loe: äkki Kristo pillab eelmise piima maha? Äkki tal on sellel korral suurem isu). Sellised muretseja mõtted noh.. Mis tegelikult on olnud täiesti ilma asjata. Emade värk?

Eile õhtul oli kolmas kord.. Juhtus nii, et Kristo vanemad ja õde pidid minema Viljandisse teatrisse Niinemetsa stand upi vaatama. Kahjuks ei saanud Kristo emps lõpuks minna ja siis nad pakkusid meile välja, et äkki kumbki meist tahaks ühineda. Arutasime Kristoga ja Kristo arvas, et ma võiksin ise minna. Et see etendus jääb nagunii ööune ajale ja laps ei saa arugi, et mind ei ole. Või isegi kui saab, siis ei juhtu midagi. Seekord oli minek kolme tunni pikkune ja pabistasin natukene rohkem, kui varem. Veel enam, et kui varem oli Kristo lapsega väga lähedal olnud mulle (et ma sos olukorras saaksin tissidega kohe platsis olla), siis seekord olin kaugemal ja selline võimalus puudus. Aga otsustasime, et proovime.. 

Laps on ju ometi igapäev meie mõlemaga koos ning kuna ka Kristo kodune on, siis veedame me mõlemad lapsega võrdselt aega. Seega peaks lapsele olema enam, kui okei issiga koju jääda. Eks ikka pabistasin, et laps ju nii väikene veel ja vajab emmet, aga paar tundi peaks ehk pooleaastasele juba okei olema issiga olemiseks. Pigem oli see ilmselt mulle emotsionaalselt raske.. Ma selles ei kahtlegi, et Kristo lapsega hakkama ei saa. Ta on suurepärane isa ja väga selline "hands on" dad. Lisaks on see nende omavahelisele suhtele ka ainult positiivne. Kahekesi on ikka hoopis teistmoodi olla. 

Lõin mina siis eile ennast lille.. Proovisin selga miljonit erinevat komplekti, sest noh, see üks kord, kui välja satun, siis võiks ju natukene rohkem, kui muidu pingutada. Endal ka ju mõnus tunne vahelduseks. Ärevus oli sees. Proovisin seda mitte välja näidata, et laps seda ei tunnetaks. Kui Kristo kasuisa ja õde mulle järele tulid, siis toitsin Krisi viimast korda ja startisimegi juba Viljandi poole. Umbes 40 minutit hiljem (kell 18:47) saatis mulle Kristo sõnumi, et laps magab. Kõik on hästi ja mina nautigu õhtut. JESSSS! Kohe selline rahu tunne tuli südamesse, et okei.. Nüüd Kris magab rahulikult 2-2,5h ja siis tuleb alles toitmine. See on täpselt see aeg, kui ma umbes koju peaksin jõudma. Juhul, kui ma ei jõua, siis Kristol on kapis rinnapiima varu olemas ja saab proovida pudelit anda. 

Umbes täpselt 28 minutit hiljem tuli sõnum.. "Laps ärkas lampi ülesse. Mul polnud ju pudelit valmis tehtud. Seega tulime koos suurde tuppa. Laps kilkab ja tšillib ja mina teen piima soojaks." Okeeeeeeei, mõtlesin endamisi, kui ekraanil vilksamisi sõnumit nägin. Ega ma ju eriti telefoni näppida ei saanud, sest istusime kohe esimeses reas ja saal oli pime. Kuidagi imelik oli. Ma siis salaja   kotist piilusin telefoni, et mis olukord on. 

Kui piim soe, siis läksid nad kahekesi tagasi tagasi hämarasse magamistuppa, lootuses, et üks neist uinub. Kõigepealt tegi Kris oma klassikalist pudeli tila nätsutamist, siis üks hetk hakkas korralikult imema ja sõi 35ml piima. Siis tabas ta, et asi ei ole ikka õige ja hakkas veidi streikima. Viskas end natukene pulka, nuttis ja andis märku sellest, et see olukord talle teps mitte ei meeldi. Kus on soe tiss???? 

Kristo siis kõndis/õõtsus natukene lapsega mööda tube ringi, laulis talle "maa tuleb täita lastega" laulu ja laps rahunes õnneks üsna ruttu. Natukene jorises õla peal "Uuuuuuuuuuuu", aga sai aru, et issi kätel on ka täitsa okei olla. Kell 20:15 laps magas jälle. Mina jõudsin koju 21:15 ja selleks hetkeks laps magas endiselt ja ei olnud rohkem süüa küsinud. Viuhh! Käidud, tehtud ja ei olnudki niiiii hull. Kui Kristo mulle kodus toimunust rääkis, siis nats ikka tõusis vererõhk, et isssand.. Minu pärast pidi laps nutma ja ei tea, kas ikka tasub minna. Tagantjärele analüüsides mõistsin, et tegelikult oli kõik ju kõige paremas korras. Loomulikult Kris natukene ehmatas, et ei  olnudki mina teda esimese ärkvel oleku aja juures tervitamas, vaid hoopis issi. Selline reaktsioon on ju täitsa normaalne, kui midagi on tavapärasest teisiti. Ka Kristo oli antud olukorras super tubli ja suutis lapse kiiresti uuesti unele aidata..