..Hetk enne
Täna oli super mõnus karge, lumine ja päikseline ilm ning mina otsustasin minna Krisi lõunaune ajal pikemale jalutuskäigule, et natukene omi mõtteid mõelda ja päikesest energiat ammutada. Panin end võimalikult soojalt riidesse, klapid kõrva ja lemmikumad laulud mängima (praegune absoluutne lemmik on muide Cityflash feat. Laura-Ly - Don't leave me). Täna läksid mõtted uitama väga erinevatel teemadel, kuid üks neist jäi mind kummitama. Ma mõtlesin oma sõpradest ja sõprussuhetest. Mul ei ole kunagi hullult palju sõpru olnud. Need, kes mul on, neid on üsna vähe ja enamik neist siiski juba lapsepõlvest saadik. Uusi inimesi on vähe. Mallu ja Krissu vist ongi ainukesed, kes nagu päris, päris lähedaseks saanud on viimaste aastate jooksul. Muidugi on nad mõlemad nüüd Tallinnas ja mina siin Viljandis. Seega kohtume me vähe. Krissuga kohtume tihedamini, sest ta käib meil tihti külas ja on liikuvam. Muidugi see ka loeb, et tal pole lapsi, sest noh.. Lastega nii kaugele trippimine Tallinnast on juba omaette ooper. Noh, nagu Mallu, kes lastega lõpuks bussijaama jõudis ja siis avastas, et kõik bussipiletid on väljamüüdud. Malluga ka on nii, et ega me tegelikult eriti tihedalt ju suhelda ei jõua. Mõlemil on meil lapsed, pere ja nüüd elame teineteisest päris kaugel ka. Me küll käime mitu, mitu korda kuus Tallinnas, kuid enamasti ei saa me ikkagi oma aegu klappima. Ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks. Tõele au andes on nii, et minu raseduse ajal nägime me Malluriga teineteist vist mingi 4? korda ja Krisi on Mallu näinud ka vaid kolmel korral. Ja Kris on ju juba 8,5 kuune. Päris naljakas mõelda tegelikult.
Sealt arenes mõte edasi sinna, et.. Ma ei ole just eriti osav sõprussuhete looja. Nüüd täiskasvanuna ma mõtlen. Ma küll olen hull suhtleja, avatud meelega ja ei löö kunagi risti ette uutele tutvustele. Aga ma ei oska inimesi endale lähedale lasta. No sellesmõttes, et päris, päris lähedale. Kuigi ma tunnen küll, et mulle vahel kuluks mõni lähedane sõbranna ära. No selline, kellega päriselt igapäev suhtled/jagad muljeid. Keegi, kellega sööma minna, kellega üksteist gifide alla tagida ja noh.. Te teate küll, mida ma mõtlen. Kõige naljakam on see, et ma kohtan küll selliseid inimesi, kes nagu võiksid ju mu "uued sõbrad" olla (issand, ma kõlan nagu viienda klassi laps), aga ma tavaliselt ei võta vedu. Või noh, ma võin ju proovida chattida ja isegi jõuda kokkusaamise planeerimiseni, kuid mingil hetkel tekib mul selline motivatsioonilangus, ma ei oska kuidagi suhtlusega edasi minna ja siis ma pigem nagu jätan selle sinnapaika. Asi ei ole kunagi üldse nendes inimestes.. Asi on minus. Ma olen kuidagi ebakindel. Veel enam, et ma mingil määral ka avalikuse ees end nö "alasti" olen võtnud, siis tundub kellegi veel lähedamale laskmine millegipärast hirmutav. Ja tegelikult on nii, et.. See on nagu uue suhtega alustamine. Sa pead kõike otsast peale tegema. Kogu oma elu jagama. Selleks, et oleks täielik mõistmine ja see tundub kuidagi nii.. Imelik?
..kui Kristo mind täna lumega näkku viskas
Mul on tekkinud viimaste aastatega väga palju uusi tutvusi. Isegi selliseid, kellega ma väga tihedalt suhtlen. Aga need on rohkem sellised tuttavad, kellega ma üks-ühele aega eriti ei veeda. Okei, ütlen välja.. Tegemist on mu beebigrupiga. Meil on ühine chat ja me kõik suhtleme väga tihedalt. Isegi saame väga palju kokku. Aga noh, see grupis rääkimine on ikkagi midagi muud. Mitte see, mida mina silmas pean.
Merje (merje.ee) ka kunagi kirjutas antud teemal postituse ja ma oskan vägagi samastuda. Miks on meil täiskasvanutena kuidagi nii keeruline sõpru leida/sõprussuhteid luua? Kuidas sellega alustada? Minu jaoks on nii müstiline mõelda, et ma võin sadade inimeste ees projektitutvustusi teha, üritustel lobiseda, kommentaariumis suhelda, aga kui asi muutub isiklikumaks, siis tõmbun kuidagi tagasi? Eks ma olen nats selline udu ka, et mulle on tulnud mitmeid armsaid kirju inimestelt, et "saame kokku ja oleme sõbrad", aga kui mul mingi hetk nagu seda klikki ei tekkinud või ma magasin õige hetke maha, siis mul pole julgust nagu ise ka otsa uuesti lahti teha. Mida ma ütlen? Kuidas ma ütlen?
Ma sellesmõttes olen veidi nagu lõhestunud isiksus.. ühtepidi väga julge ja avameelne. Teistpidi vaoshoitud ja kinnine. Kas kellelgi on samamoodi? Kas kõik teie parimad sõbrad/sõbrannad/tuttavad on pigem lapsepõlvest või olete ka täiskasvanuna uusi sõpru leidnud?
