Nagu ma juba mõni postitus tagasi mainisin, siis üheskoos Eestiga, tähistasime ka meie oma sünnipäeva. Nimelt sai meil 4 aastat koos olemist härra Epneriga. Aeg ikka lendab! Kõigepealt käisime Siiri Kumariga mõningaid pilte tegemas, et antud päeva jäädvustada. Pildid peaksin õige pea kätte saama, siis jagan kindlasti teiega ka. Antud foto tegime spontaanselt, sest lipp lehvis nii kenasti ja noh.. Eesi Vabariigi sünnipäev ikkagi. Kõik pildid sündisid tegelikult üsnagi spontaanselt, sest me ei olnud midagi ette planeerinud. Ühel hetkel lõdisesin ma nabapluusi väel loomelinnakus ja teine moment chillisin võõraste koertega ümbritsetuna Kristo kukil. Üks ütlemata emotsioone täis päev oli.
24.02 jõudsime Tallinnast tagasi koju ja meil oli külmkapp head ja paremat pungil täis. Selle eest hoolitsesid Rakvere ja Talleggi pere, kes vägagi hästi ajastatuna meile kingipaki teele olid pannud. Tõele au andes, siis kõik praed ühe korraga ahju ei läinud, sest see oleks olnud lihtsalt toidu raiskamine, aga tänaseks on nad kõik kenasti ära mekitud ja peab tõdema, et päris hää oli! Eriti see osa, et peale pikka trippi ei pidanud ise mitte midagi tegema. Okei.. Ahju pidi sooja panema, aga that's about it.
Ütlen kohe ära, et täiesti endalegi üllataval kombel oli minu lemmikuks kogu pakist see kolme erineva võileivakattega pakk. See oli nii praktiline ja geniaalne, sest mul on jummmala tihti dilemma, et mida võileiva peale tahaks. Sellise paki võlu oligi see, et ma sain teha omale hommikul nii ühte, kui ka teist. Meil on kodus selline süsteem, et kui me ostame juustu või sinki, siis võtame need koju jõudes pakist välja ja tõstame ümber hoiukarpi (no teate küll need tupperware karbid). Niimoodi saab kogu võikumaterjali korraga külmkapist välja tõsta ja lauale panna. Igaüks teeb omamoodi võileiva. Eriti mugav on see siis, kui ka külalisi külla juhtub. Siis ei ole külmkapis neid tobedaid lipendava kaanega avatud juustu/singi pakke ja need ei kuiva ära kah. Võiks arvata, et nii ei tea ju parim enne kuupäeva, aga meil saavad sellised tooted nii kiiresti külmkapis otsa, et need ei jõua iialgi pahaks minna. Nüüd alles üleeile oli rimis selline sarnane juustu duo pakk sooduses (suitsujuust ja tavaline).. WIN! Kui palju rõõmu väikestest asjadest eksole..
Lihadest mekkis mulle kõige enam juubelipraad. No sellel oli kogu krempel karbis olemas ja maitses täiega hästi. Olemas olid juurviljad, kartul, liha ja loomulikult lihast eraldunud rasv, mille kergesti kastmeks teha sai. Suur kanarull oli ainus, mis ei olnud minu "cup of tea". Seda üldse mitte sellepärast, et ta halb oleks olnud. Väga hea oli. Ma lihtsalt ei armasta soolaseid ja magusaid asju koos. See oli täidetud aga ploomi-õuna täidisega. Jah.. Ma olen täpselt see inimene, kes ei mõista ananassi pitsa peal või õuna kartulisalati sees. MIKS peaks keegi tahtma süüa ÕUNA oma kartulisalati sees?
Aga okei.. Ma kaldun teemast juba jumala kõrvale. Ma olen naaaaatukene õnnetu, et paraadi vaatama ei jõudnud, sest oleks lahe olnud sellest osa saada. Samas ma lugesin pärast ikka igaltpoolt, et nii pagana külm olevat olnud, et ehk oli see isegi hea, et me ei läinud. Kuidas tähistas teie pere Eesti sünnipäeva? Ja kas üldse tähistas?