Eile proovisin endas taas motivatsiooni tekitada, et veel korralikumalt toitumine ja trenn käsile võtta. Mind on alati inspireerinud tulemused ja seetõttu proovisingi leida ühe realistliku enne ja pärast foto. Vasakul olev pilt on tehtud minu kõige kõrgemas kaalus.. See oli eelmise aasta maikuu. Täpselt siis kui Kristoga just tutvunud olime. Ise viskan ka nalja, et kui Kristoga suhtesse asusime olin ikka totaalselt teine inimene. Tumedate juustega ja natukene ümmargusem. Endalgi on päris naljakas antud fotot vaadata.
Nagu Te eelmisest antud seeria postitusest lugeda võisite, siis olen mina pigem selline äärmuslik pühenduja. Ka praegu peeglisse vaadates tunnen mõnikord, et see ja see võiksid olla paremini ja miks ma ometi seda kava eile õhtul ei jälginud?! Siis püüan reaalsusesse tagasi tulla ja näidata endale, et päris hulluks ka ei tasu minna. Tuleks ennast armastada täna ja praegu. Suur tee on käidud ja loomulikult on suur tee veel minna. Loen teekonna enda jaoks õnnestunuks, kui söömata ei möödu enam päevagi ja välimus püsib stabiilsena. Kaalul olevaid numbreid ma enam nii palju ei jälgigi. Varem tegin seda lausa mitu korda päevas. Nüüd jälgin erinevust pigem ümbermõõtudes ja väljanägemises.
Kuidas motiveerite ennast Teie?