Teate.. Vahel juhtuvad asjad selleks, et me neist õpiksime. Minuga see juhtuski. Kui ma veel nädalake tagasi tundsin, et olen nii katki, habras ja üldse mitte mina ise, siis tänaseks päevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Ma kirjutan seda lugu siia selleks, et anda ka teile jõudu ja ehk kõnetab see postitus kedagi, kes seda just täna vajab. Ma olen juba varasemalt blogis napisõnaliselt maininud, et olen end sotsiaalmeedias oluliselt tagasi tõmmanud ja tõenäoliselt kumab mu postitustestki läbi see, et valin oma sõnu hoolega ning poen oma urgu peitu. Kuidagi juhtus nii, et olles paras emotsionaalne vare, sattusin ma Alisa Verdega kohtumisele. Mul ei olnud konkreetselt mingit eesmärki tuleviku kohta pärida või minevikus sorkida. Ma läksin sinna otsima vastuseid mõnele üksikule küsimusele. Ometi andis see kohtumine mulle nii palju enamat. See andis mulle tagasi selle, mille kaotanud olin. Usu ja julguse. Ma arvasin, et tõmmates koomale, säästan ma ennast, oma pere ja oma last, aga mida ma päriselt tegin, oli teiste inimeste mõjutustel peitu pugemine. Ma ei taha iialgi, et minu poeg jätaks midagi tegemata, sest tal on hirm. Olgu selleks teiste inimeste arvamus, kriitika või hoopis midagi muud. Hirm on meie kõige suurem vaenlane. Peale meie endi muidugi. Alisa ütles mulle, et ma võiksin olla väga edukas, olla eeskujuks paljudele ning kõneleda oma keelt julgelt. Aga mind hoiab tagasi hirm. See hirm on olnud see, mille pärast olen ma ära öelnud nii paljudele pakkumistele, see hirm on see, mis hoiab mind tagasi viimaks täide nii paljusi unistusi ja see hirm on see, mis alati kuklas kripeldas. Tagantjärele tobe mõelda, kuid usun, et täiesti igapäevane paljude jaoks meie seast.
Ma ei räägi siin nüüd sellest, et peaksin kogu meie elu ja olu letti lööma ning oma lapse privaatsuse eest seisan ma alati, aga ma räägin tegelikult täiesti tavalistest igapäevastest asjadest. Mul on tohutult palju unistusi. Unistusi, mida koos teie toetusega täide võiksin viia. Et innustada teidki seda tegema.. Aga olen siiani peljanud neist avalikult rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast liiga nõrgana. Ometi ma tean, et enamik minu blogi lugejaid on suurepärased, innustavad ja armastust täis inimesed. Naljakas, kuidas me suudame alati märgata neid üksikuid negatiivseid asju, aga vot positiivsust võtame kuidagi iseenesest mõistetavana. Või noh, mitte päris.. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Meile võib 10 inimest öelda päeva jooksul ilusasti, kuniks üks negatiivne märkus meie mõtted enda valdusesse võtab ja siis seal pisikese kummitusena aina kummitab. Tobe eks? Aga täielik reaalsus. See väikene hääl, mis meid tagasi hoiab, on tegelikult meie endi kätes. Aga vahel me lihtsalt unustame, et see nii on. Me kaotame iseennast ja see on täiesti okei. Oluline on lihtsalt taas püsti tõusta.
Alisa ütles mulle.. Et ma mitte iialgi ei jätaks midagi tegemata enda sees peituva hirmu pärast. See on see, millega pean oma elus võitlema ja kui ma suudan selle võidu saavutada, siis saabub minu ellu rahu ja õnnetunne. See võitlus on iseendaga. Mitte kellegi teisega. See mõte liigutas mind nii väga. Lausa nii väga, et paar päeva hiljem tegin kaks kõne, et täide viia üks oma suur unistus. Ma plaanin teha muusikat. Hetkel olen ma koostöös mõne suurepärase inimesega loomas midagi, mida ma juba suvel teiega jagada saan. Ma olen hakanud hääleharjutusi igapäevaselt tegema, et see unistus ka hästi välja tuleks. Minu eesmärk ei ole saada parimaks lauljaks maailmas. Minu eesmärk on välja anda oma lugu. Lihtsalt, et see oma bucket listist maha kriipsutada. Et saada üks äge kogemus. Ma olen siiani seda vaka all hoidnud, sest.. Noh, mis hull laulja ma ikka olen onju?! Eestis on nii palju suurepäraseid lauljaid. Aga ma mõistsin, et ma ei peagi olema see kõige suurepärasem laulja, selleks, et oma laul välja anda. See on minu enda jaoks. See on midagi lahedat, mida oma elus teha. See ei peagi olema kõige kõvem hitt raadios. See peab olema midagi, mis mulle endale meeldib. Midagi, mida saan kunagi lasta oma pojale ja öelda.. Näe, ma ühel õhtul mõtlesin, et teeks singli ja ma tegingi. Sest.. Why not? Ning ma tean, et mul olete teie.. Teie minu seljataga. Minu suur tugi ja jõud. Minu kaaslased sellel teekonnal. Ja ma tean, et te ei jäta mind. See on imeline tunne! Ma olen nii tohutult tänulik!
Ma tahan, et minu laps/lapsed õpiksid minult seda, et me elame ainult ühe korra. Või tähendab.. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida me elame praegu. Mitte ükski hirm ei tohiks meid takistada. Mitte ükski negatiivne tagasiside ei tohiks meid peatada. See kriitika peaks olema meie edasiviiv jõud, et saada paremaks. Et lennata kõrgemalt ja areneda. Et me ei langeks iseenese hirmude ohvriks. Ma tahan õpetada oma lapsele/lastele, et on okei kukkuda, aga alati peaksime suutma püsti tõusta.
Minu mõtted ei piirdu sellega.. Me kolime augustis tagasi Tallinnasse. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud. Meie maja nimelt on tänase seisuga müüdud. Võlaõiguslik leping on sõlmitud. Juhtus nii, et meie majja sattusid inimesed, kes soovisid seda kodu omale. Nad on seda pikalt otsinud ja olenemata sellest, et meie maja isegi müügis ei olnud, siis tegid nad meile ettepaneku. Kuna ajastus ja kõik klappis, siis lõime käed. Augustis on asjaõigusliku lepingu sõlmimine ning siis jätame selle pisikese pesaga siin hüvasti. Siia seinte vahele jäävad kõige vingemad mälestused. Mälestused sellest ajast, kui me alles kohtusime Kristoga, mälestused sellest, kui me olime alles abiellunud ning koos oma esimest suve veetsime. Mälestused sellest, kuidas me oma poega esimesel eluaastal kasvatasime. Siin on hea. Ning mul on tohutult hea meel, et see kodu saab olema kellegi oma, kes seda sama palju tahab ning hindab. Keegi, keda see maja kõnetas. Lisaks on meid Tallinnas ootamas üks tööpakkumine, mis antud otsuse tegemist veel rohkem utsitas tegema. Naljakas, et ma pelgasin sellel teemal siiani rääkida, onju? Ma alati mõtlesin, et ma ootan ära augustini. Et siis, kui kõik 100% kindel on, siis räägin. Aga miks? Miks mitte kohe rääkida? Hirm on selle asja nimi.. Hirm selle ees, et inimesed kirjutavad "Ma ütlesin, et nad ei pea seal maal elades vastu".. Naljakas, sest ma ise ju tean tegelt, et nii ei ole. Meie maja ju pole isegi müügis olnud. Aga ometi mõtlesin ma nii. Kuniks ma Alisaga rääkisin ja sain aru, et teen karuteene vaid iseendale. Ning minu võitlus on tegelikult ainult iseendaga. Tegelikult on selline asjade kulg meie elu uueks leheküljeks ja see on nii tohutult põnev! Kuhu me kolime? Milline saab olema meie tulevane kodu? Ei tea veel.. Aga nii põnev on!
Enda "alasti kiskumise" taga ei olegi alati kõik negatiivne. Tegelikult on see vabastav. Tegelikult on tore neid hirme kellegagi koos üle elada. Tegelikult on tore selliste uudiste üle teistega koos rõõmustada ja veel toredam on teiesuguste inimeste toega oma unistusi ellu viia!