Uinak uhkes üksinduses rongi esimeses klassis
Kuna sellel nädalavahetusel oli Tallinnas lausa kahe Krisi pisikese sõbra esimese sünnipäeva tähistamist, siis sündis hommikul ekspromt mõte hoopis kahekesi rongiga minna. Öömaja pakkus mulle mu sõbranna Kerli, kelle tütrega on Krisil vaid 3 päeva vahet. Sellesmõttes on sellise tripi juures ikka ülimugav see, kui sõbrannal ka laps on. Siis sain minimaalselt kodinaid kaasa võtta. Palju ikka üks pakikorv ja spordikott mahutada suudavad onju? Kogu see tripp motiveeris mind lõpuks omale üks korralik seljakott osta. Kui keegi on kuskil näinud midagi ilusat, siis võite teada anda! Kuna meie olime reisil kaks pikka päeva, siis oli asju ikkagi omajagu vaja. Elu nii pisikese lapsega on ikkagi üsna etteaimamatu ning vahel kulub 1-2 body asemel ikkagi 4-5. Arvestades seda fakti, et söömine lõppeb enamasti sellega, et me mõlemad vajame lõpuks vanni. Okei, nali naljaks.. Aga spordikotti mahutasime kaheks päevaks omale kaasa järgneva: kolm body, ühed tudukad, kahed püksid, monitorid, mõned sokid, suurem peotäis mähkmeid, niisked salfakad, mõned magusad tuubipüreed, riisiküpsised näksimiseks ja üks paar pidulikumaid sünnipäeva riideid, millega mõlemal sünnal olla. Noh, võin vist kohe öelda, et esimese sünna lõppedes oli selge, et järgmisele ma seda sama selga panna ei saa. Nimelt pistis Kris kahe suupoolega kõike head ja paremat, mida lastelaual pakuti ja noh.. Lõpuks oli kogu ta menüü ikkagi riietel näha. Pole midagi, panime järgmisel päeval lihtsalt tavalised kodupüksid ja body ning polnud hullu midagi. Krisil on praegu selline faas, kus ta käib nonstop ringi ja räägib "MÄMMM, MÄMMMM, MÄMMMM"! Tal oleks nagu täiesti täitmatu kõht. Ta võiks hommikust õhtuni midagi süüa. Olenemata sellest, et hommikuks sööb ta korraliku kausitäie putru, lõunaks ka sooja toitu ning ega ka õhtu eriti ei erine. Rääkimata vahepaladest. Samas soovib ta ikkagi ampsu saada absoluutselt kõigest, mida teised söövad. Eriti fännab ta viimasel ajal tavalisest veepudelist joomist. Kuna ta selle alles selgeks sai, siis on ju nii põnev täiskasvanu inimese kombel veepudelist juua, mitte mingist nokaga tassist või isegi tavalisest kruusist.
Esimest korda rongis! Krisil silmad lausa põlesid! Hõikas uhkelt sõrmega puudele viidates "ÕÕõõõõõõõ, Õõõõõõõõ".
Igatahes.. Meie startisime laupäeva hommikul kell 09:30 rongijaama poole ja kell 10:07 väljuski rong. Kris ärkas hommikul seitsmest, seega umbes täpselt sellel ajal tal tavaliselt esimene uinak ongi. Esialgu oli rongis nii põnev, et tunnikese sisustasime aknast välja vaatamise ja puudele osutamisega. Te oleksite pidanud seda siirast avastamisrõõmu nägema! Niii vinge! Aga enne seda idüllilist maailma avastamist juhtus ka nii, et kui ma vankri ja Krisiga rongile sain, siis otsustas ta muidugi, et hommikune häda tuleb ka ära teha. Ega parem häbi silmis, kui valu kõhus onju. See rongis mähkmete vahetamine pole üldse mugav tegevus. Esiteks on kodinaid nii palju, need tuleb kõik kuidagi turvaliselt oma koha juurde jätta ja siis rongi tualetis kuidagi kahekesi ukerdades ja õõtsudes hakkama saada. Kuna ma ise ka pissile tahtsin minna, siis otsustasin, et lähmegi koos ja kaeme selle olukorra seal üle. Rääkimata sellest, kui keeruline oli laps süles pissil käia, siis seal ma ei oleks saanud ka suurema tahtmise juures Krisil mähet vahetada. Moment, kui ma Krisi oma põlvedele panin, et tegutseda, pistis ta lihtsalt täiest kõrist röökima. Eks see rong ju rapub ka ja noh.. Uus koht. Hirmus ju! Kuna ma tundsin, et seda siplevat ja röökivat last seal üksi vetsus puhastama hakata võib osutuda veel hullemaks mökerdamiseks, siis mõtlesin, et teen lihtsalt nii, et vahetan tal mähkme ära meie istekoha juures. Ma mainin ruttu, et me olime esimeses klassis ja peale meie ei olnud vagunis mitte kedagi. Kui seal inimesed oleks rahulikult istunud ja oma sõitu nautinud, siis poleks ma kindlasti seal mähet vahetama hakanud. Kujutage ette nüüd.. Maksad oma esimese klassi pileti eest ja siis keegi kukub oma lapse kakast mähet lehvitama. Oleks üsna ebameeldiv küll. Aga meil vedas ja ei olnud seal kedagi. Lükkasin siis lapsevankri meie istme ette, et oleks vähe privaatsem, laotasin oma mantli istmele, et õnnetusi ei juhtuks ja tegin selle siuh-säuh ruttu ära. Hingasin kergendatult ja korrastasin meie istumiseala. Kuna Kris oli tegelikult päris unine, siis teadsin, et ta üsna ruttu ära kustub. Seetõttu panin ka vankri lamavasse asendisse valmis, et Kris hiljem sinna tudule tõsta.
Kuidagi juhtus nii, et aeg läks hirrrmus ruttu ja Krisil oli nii põnev, et unest polnud juttugi. Magama jäi ta lõpuks mingi 30 minutit enne kohale jõudmist. See tähendas aga seda, et pidin ta natukene enne kohalejõudmist ülesse äratama, et ta riidesse panna ja vankriga end ukse juurde sättida. Õnneks ärkas ta üsna lihtsasti ja oli täitsa heas tujus.
Tulime rongilt maha ja kuna meil oli veidi aega, siis läksime ostsime sünnipäevalistele lilled ja rahakaardid, et kingitus Kerli juures valmis meisterdada. Kerli tuli mulle kuskil juba 20 minuti pärast järele ja seadsime sammud nende poole. Kuna eriti palju aega sünnipäevani ei olnudki, siis andsime lastele kiirelt süüa ja panimegi ajama. Mina istusin tagaistmel, kahe turvahälli vahel ja siis need neli pisikest silmakest muudkui uurisid mind. Vahepeal piilusid teineteist üle minu ja siis jälle mind. Pidu toimus Bibi mängutoas, Pääskülas. Päris armas kohake! Kris nautis olemist täiel rinnal ja jättis lõunaune isegi tegemata. Rahulikult oli peaaegu 7 tundi järjest üleval ja mängis kõikide võimalike mänguasjadega ning tutvus eakaaslastega. Alles autos vajusid mõlemad lapsed unne, kui juba koju sõitsime. Tom ja Kerli otsustasid autopesulasse minna, kuniks lapsed magavad ja ma siis naljatlesin, et niimoodi te siis külalisi lõbustategi jah? Saime auto puhtaks ja läksimegi koju tagasi. Rääkisime juttu, lapsed mängisid (Kris ajas enamuse ajast koera taga) ja lõpuks pistsime nad suurde vanni ka. Lõbu oli lastel laialt. Kui Kris ühel hetkel juba uniseks muutus, siis panimegi tuduka selga, andsin talle piima ja sättisimegi lapsed magama. Meil oli Krisiga suure madratsiga põrandavoodi tehtud ja nii me magasimegi kaisus. Noh, Kris läks muidugi veidi varem magama ja mina ühinesin hiljem. Põrandavoodiga on õnneks see eelis, et isegi, kui Kris peaks ringi tuterdama, siis ei saa ta kuskile kukkuda. Ma panin igaksjuhuks monitori ka, sest magamistuba asub teisel korrusel. Kuigi tegelikult kostusid kõik helid ka alumisele korrusele kenasti. Kris magas öösel väga hästi ja ärkas vaid kahel korral. Ta kusjuures magabki kõige paremini külas olles ja minuga kahekesi magades. Kristo siis vahel ütleb, et eino selge.. Eks ma siis kolin teise tuppa. Kindlasti seda ei juhtu, aga lihtsalt ongi nii, et Kristo keerab öösiti külge nagu homset ei tuleks ja ma ise ka ärkan selle peale vahel ülesse. Või näiteks hakkab norskama ja ma siis tögan teda, et kuule.. Lase magada pliis! Aga me proovime ikkagi nii teha, et Kris harjuks nende helidega lõpuks ja vast ühel hetkel enam ei ärka nende peale. See on nii veider, sest tegelt magab Kris pigem ikkagi nagu lärmakas keskkonnas. Meil alati telekas mängib, loomad jooksevad ja me ise ka räägime täitsa tavalise volüümiga. Siis ei ärka ta üldse, aga vot keset ööd hakkab küll nihelema nende helide peale. Krisi voodi on minu voodikülje poolel, et mul oleks öösiti hea mugav teda vajadusel uuesti tuttu aidata, kui ta püsti tõuseb näiteks. Eriti praegu, kui tal purihambad lõikuvad. Tänaseks on tal juba 11 hammast ja kaks tükki on veel kohe tulemas. Ehk saab siis veidike pausi? Loota ju võib!
Kris tagasiteel koju
Juba järgmisel hommikul kell 11:00 hakkas järgmine sünnipäev. Kuna meil kell 14:17 läks juba rong tagasi, siis ega me väga kaua olla ei saanudki. Aga natukene ikka. Kris jällegi nautis täiega oma olemist. Mängis õhupallidega, nosis lastele tehtud salatit ja käis isegi diskokuuli poolt tehtavaid täppe tantsupõrandal uudistamas. Kuna Kris kõnnib juba väga usinalt, siis kui ta parasjagu tantsupõrandal ringi tuterdas, siis võttis üks pisike tüdruk tal käest kinni ja proovis teda tantsima utsitada. Mina jälgisin asja kõrvalt. Moment, kui Kris mind nägi, pistis ta muidugi minu poole ajama. No peaaegu.. Peaaegu sai oma esimese tantsu tüdrukuga tantsupõrandal tehtud. Ehk järgmisel korral! Aga kuna kell liikus päris kiiresti, siis pidimegi üsna kohe Balti jaama poole startima. Õnneks sai üks sõbranna meile küüti pakkuda ja saime isegi planeeritust kauem olla. Rong oli sellel korral ikka rohkem inimesi täis, aga sellel korral sattus tagasisõit täitsa uneajale. Seega suure enamuse sõidust magas Kris mul süles. Lõpuks ärkas ülesse, tõmbas ühe tuubipüree hinge alla ja tegi teistele reisijatele nägusid. Võib lugeda selle tripi vägagi edukaks ja ausalt öeldes ma ei tea isegi, mida ma pabistasin. Tegelikult oli täitsa tore ja kõik sujus. Ega alati ilmselt nii ladusalt ei lähe, kuid praegune seiklus utsitas mind küll rohkemgi taolisi ette võtma. Krisile nii meeldis ja ise ka sain rutiinist välja. Kristo sai terve selle aja kodus tööd teha, ennast mõnusalt välja puhata ja meid hea tujuga rongijaamas vastu võtta.
AGA! Ma pean tõdema, et elu alles kõndima hakanud lapsega on ikka päris keeruline. Kui me kahekesi Kristoga oleme, siis ei ole üldse hullu, aga üksi oli küll päris raske see, et Kris tahtis ju ringi kõndida. Süles ta olla enam ei viitsi väga ja vankrist pole ka ju pooltki nii põnev asju uurida, kui ise kõndides. Kui ühe käega käru lükata ja teise käega Krisil käest kinni hoida, siis võite ette kujutada, et see on ikka paras kaos. Kris kõnnib küll kenasti, aga kuna ta siiski alles alustanud on, siis ei ole ta veel nii pädev, et me niimoodi idülliliselt jalutada saaksime. Tavaliselt on ikka see, et Kris tahab ühes suunas minna ja mina teises ning kuna mul kolmandat kätt pole, siis noh.. Jah. Aga pole hullu. Põnevaks läheb alles siis, kui Kris iseseisvalt vapsjee teise suunda joosta tahab. Põnevad ajad on ees.. Põnevad! Aga eks kõigel on oma positiivne külg ka. Nüüd on juba nii mõnus ilusate ilmadega aias tšillida ja Kris rahumeeli tuterdab ringi, vehib oksakestega, katsub kivisid ja muru. Äge! See meie viimane suvi siin tuleb ikka maru mõnus!