Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on.
Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline.
Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse.
Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.
AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta.
Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?