Kui ma rääkisin oma singli ideest, nõudis see minult meeletult julgust ning eneseületust. Ma panin selle siia kirja ja hommikul ei julgenud telefonigi kätte võtta. Ma ei teadnud, milline tagasiside mind ees ootab. Kui ma läksin salvestusele, kartsin veel rohkem. Kui ma pidin singli avaldama, siis pidi mul süda lausa rinnust välja hüppama. Ma pabistasin nii väga. Aga see sai tehtud. See sai tehtud tänu teie suurele toetusele ja sellele, et te olite valmis mind kinni püüdma, kui ma kukun. Lisaks sellele sai see idee teoks tänu sellele, et nägin endaga kõvasti vaeva. Ka hetkel on minu elus periood, kus võtsin kätte oma järgmise unistuse. Unistuse, mis paneb mu sisemiselt põlema, kui sellele mõtlen. Selle ülesse korjamine ja julguse kokku võtmine, et otsast alustada, on nõudnud minult meeletult julgust. Hirm tapab meie unistused, hirm tapab lootuse, hirm teeb inimesed haigeks, hirm muudab meid vanemaks, hirm hoiab meid tagasi kõiges, mida me teeme.
Minu suur unistus on tööalane. Ma olin selle unistuse osas endale korduvalt valetanud. Enda jaoks vabandusi välja mõelnud, et miks mitte seda ellu viia. Kuni ühel hetkel ma hakkasin tegema seda, mida ma varem tegin, et iseennast motiveerida. Ma ei tea, kas ma selle unistuse ka ellu saan viia. See sõltub ka teistest inimestest, aga vähemalt ma annan endast absoluutselt parima, et see saavutada. Ma teen iga kõne, mis mind siiani hirmutanud on. Ma annan endast parima, et saada kõik kohtumised, mis selleks vajalikud on. Ma annan endast absoluutselt parima.
Mulle väga meeldib vaadata erinevaid motiveerivaid kõnesid/videosid. Lugeda motiveerivaid raamatuid. Ma olen sealt palju õppinud ja alati, kui ma lähen mõnele kohtumisele või pean oma hirmuga silmitsi seisma, siis panen klapid pähe ja võtan enda jaoks 5-30 minutit. Kuulan neid sõnu ja ma päriselt ka tunnen, kuidas kogu mu pea saab klaariks. See meenutab mulle, et.. Meie elu on meie enda kätes. Ma ei taha lasta hirmul end juhtida. Ma ei saa oodata, et need võimalused mu teele satuvad. See ei toimi minu jaoks nii. Ma pean ise tegutsema. Olgu see ükskõik kui ebamugav.
Üks speaker ütles kunagi. Meie kõigi südames mängib muusika. Meie enda muusika. Ainult meie ise kuuleme seda. Iseasi on see, kas me sellel kunagi ka kõlada laseme. "Ära kunagi sure nii, et su südames mängib muusika ja keegi seda kunagi kuulnud ei ole". Me teame sisemuses väga hästi neid asju, mida me tahame oma elus teha. Kasvõi kõige pisemad asjad. Aga kas me surume need alla? Matame argipäeva mõtetesse ja tapame oma hirmude ning vabandustega?
Mis mind tegelikult peatab? Kas ma olen liiga väsinud? Kas ma pole piisavalt maganud? Pole piisavalt aega? Pole piisavalt raha? Või mis on see, mis mind peatab? Vastus on lihtne - MINA! Kõik sõltub sellest, kui väga sa neid asju tahad. Kui pühendunud sa oled. See teekond ei ole kerge. See on meeletult raske. Võibolla ongi võimatu. Aga kui me elame igapäev nii, et me ärkame hommikul rahulolematuna, kui me oleme sisemiselt õnnetud, siis miks me ei võiks proovida? Võtta asi enda kätesse ja anda endast parima. Et see sisemine muusika saaks lõpuks mängida! Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et me oleme tagasi alguses? See, et me saame öelda "ma vähemalt proovisin"?
Me otsustame igal hommikul, kuidas me selle päeva vastu võtame. Me saame ise otsustada, kas me naeratame ja jätame eilse päeva tormilised pilved seljataha ning võtame uue päeva vastu. Või vaatame tagasi ja püsime seal. Laseme nendel emotsioonidel ka kogu edaspidist juhtida. Sellise otsuse vastuvõtmine on ebamugav. Aga see on seda väärt. Mitte keegi teine ei vii meie eesmärke ellu. Alusta väikselt. Kasvõi need kõige pisemad eesmärgid. Me peaksime lõpetama enda jaoks pideva piirangute seadmise, lõpetama endas kahtlemise, lõpetama iseenda jaoks vabanduste välja mõtlemise.
Me peame tegema otsuse olla parim versioon iseendast. Me peame ise teadma, mis on see muusika, mis meie südames mängib. Me peame ise tegema esimese sammu selleks, et see ellu viia. Kui me kukume, siis alustame uuesti. Me peame ise andma endast vähemalt parima. Ainult nii saame me olla kindlad, et midagi muutub meie elus. Öeldakse, et ole ise muutus, mida maailmas näha tahad. Olgu selleks terve maailm, või ainult meie enda sisemine maailm.
Ma olen viimase kahe nädala jooksul astunud oma kõige suurematele hirmudele ja ebamugavustele vastu. See on olnud närvesööv. Kõhus on õõnes tunne. Suured otsused on langetatud. Aga ma vähemalt tegutsen. See tunne, et olen selle sammu astunud on nii vabastav. Ma lihtsalt loodan, et äkki aitavad minu sõnad kuidagi teid ka. Iga hommik, kui te ülesse ärkate, siis mõelge sellele, mis paneks teid naeratama? Mõelge sellele, mille üle olete tänulik ja siis mõelge sellele, et mida te päriselt oma elus teha tahaksite. Kui te olete nendele küsimustele vastanud, siis lihtsalt.. Go get it! Sa tegelikult tead täpselt kuidas.. Või kust vastuseid leida. Oluline on see julgus leida! Igale küsimusele on olemas kuskil vastus. Me lükkame nii paljusid asju siin elus edasi või jätame üldse tegemata, sest me ei julge. Ma innustan teid julgema! Samamoodi nagu teie olete olnud toeks mulle, siis proovin olla ka teile. Ma olen päris palju ägedaid inimesi kohanud viimasel ajal läbi kirjade postkastis ja kui ma vähegi saan, siis aitaksin teid ka.
Astume koos selle esimese sammu. Edasi on juba lihtsam! Laseme sellel muusikal mängida, onju? ♡ Ja PS! Hoidke mulle järgmisel nädalal tääääääääiega pöialt!