Issand, ma ausalt öeldes ei tea isegi kust alustada. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et absoluutselt kõik suve sündmused on koondunud juuli lõppu ja augusti algusesse. Mul on ausalt selline tunne, nagu poleks saanud ühtegi hingetõmmet teha vahepeal. Lisaks sellele, et me kolisime, toimus samal ajal ka umbes sada pulma ja tüdrukuteõhtut. Mul on selline tunne, et ma oleks nagu maratoni maha jooksnud. Mitte, et see mind kurvastaks, aga lihtsalt.. Nüüd tahaks jalad korraks seinale visata. Seetõttu ei ole ma ka siia jõudnud. Esialgu ei olnud meil uues korteris lihtsalt interneti ja hiljem oli ajast puudus. Kui me parasjagu kaste lahti ei pakkinud, siis planeerisime sõbrannade tüdrukuteõhtuid ja Kristo poissmeeste oma. Hetkel on kaks naistekat ja kaks pulma edukalt peetud ja üks on veel tulemas. Mis seal salata, eks pulmapidu on see kõige vingem pidu ka muidugi. Tihti ikka nii mitu korda suve jooksul pulma saab. Ei kurda!
Aga natukene muud juttu ka. Paljud inimesed olid väga üllatunud, kui instagramis uue kodu pilte ja videosid jagasin. Ilmselt on lihtsalt mõni postitus vahele jäänud ja nii see segadus tekkiski. Aga tõesti, tõesti.. Kui mõned postitused alla kerida, siis leiab ka pikema põhjenduse, miks me kolisime. Kui viitsite, siis võite sealt lähemalt lugeda. Aga lühidalt ütlen, et meie majake leidis omale uued omanikud, kes selle eest väga head hoolt kannavad ja ma ei oleks osanud enamat tahtagi. Meie kolisime esialgu üürikorterisse, et natukene raha sissemaksuks juurde koguda ja hiljem kui oma kodu ostuks piisav raha koos on, siis see ost ka sooritada. Ma pean ausalt tunnistama, et olgugi, et maal oli hea.. Siis linnas on ka hea! Meie pere ja sõbrad on siin ja kuidagi lihtsam on. See pidev edasi-tagasi sõitmine oli päris kurnav. Kuna nii suur osa meie elust ikkagi jäi siia Tallinnasse, siis paratamatult pidime tihti siin käima. Juba ainuüksi bensiini peale kulus palju raha. Rääkimata ajalisest kulust. Aga ma olen siiralt õnnelik ja tänulik, et saime lapse esimese eluaasta metsade vahel veeta ja muretult kulgeda. See kogemus jääb meiega elulõpuni kaasas käima ja on südames tähtsal kohal. Muidu me ei oleks maja üldse müünudki, aga kahte kohta üleval pidada pole finantsiliselt lihtsalt võimalik. Küll me kunagi uuesti oma maakodu ostame ja siis jälle naudime.
Paljud on uurinud ka selle kohta, et kuidas meid kassidega üürikorterisse vastu võetakse. Et enamasti on see raske. Veel enam, et meil on kaks kassi. Ausalt öeldes on meil kuidagi niimoodi õnnestunud, et igal korral on sattunud väga mõistlikud üürileandjad ja meie oleme algusest peale ausad olnud. Ei ole loomade kohta mingit häma ajanud. Eelmises korteris maksime näiteks lihtsalt suurema tagatisraha, mis hiljem tagastati. Sellel korral seda ei nõutud. Eks me ju teame, et kui kiisud tõesti peaksid midagi ära lõhkuma, siis meie selle eest ka vastutame.
Aga pulmadest ka. Päris vinge on olnud näha, kui erinevad need olnud on. Kõigil ikkagi täiesti oma nägu ja tegu. Ühes pulmas käisime kolmekesi, koos lapsega ja jäime ööseks ka. Kõik sujus üsna ladusalt ja Kris jäi oma reisivoodis õhtul tuttu. Meie saime monitor käes lauas edasi jutustada. Teises pulmas käisin ma üksi. Kristo on hetkel laagris ja üksinda tundus päris keeruline lapsega pulmas hakkama saada. Kris jäi oma tädiga. Temaga on nad kõige rohkem koos olnud ja isegi magama panemine ei valmistanud raskusi. Õnneks magab Kris nüüd enamasti õhtust hommikuni ja vahepeal ei ärka. Seda tuleb ette pigem harva. Seega oli mul süda üsna rahul ja ma ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal ma viimati nii pikalt jalga keerutasin. Äge! Sain Kristo õelt palju videosid ja pilte ning päris lahe oli vaadata, et nad kenasti klapivad.
Krisil on praegu täpselt selline vanus, et ta on õppinud jooksma ja tahakski igale poole koguaeg minna ning tormata. Teda ei hoia purgis ka paigal. Kuna ta veel ei räägi ka, siis on põhiliseks väljenduseks ikkagi selline "õõõõõõ ja ääääää", lihtsalt erinevatel hääletoonidel. Üks perekooli kägu mainis ka, et tal õnnestus ühel korral kohvikus meie kõrval istuda ja küll see meie laps on ikka ära hellitatud ja muudkui tormab/karjub. No olgem ausad.. Nii pisikest last on ikka päris keeruline panna söögitooli pikemaks ajaks istuma, kui tal juba kõht täis on söödud. Siis tahaks ju ringi vaadata ja eks teda ajab vihaseks, kui vanemad ei lase. Viimati käisime pitsat söömas ja seal oli näiteks nii, et restorani uksed olid pärani avatud. Muidugi juhtus see, et kui Kris enam toolis istuma polnud nõus, siis pani ta jooksuga ukse suunas, et õue minna. Nii me teda aina tagasi tassisimegi, kuniks kiirelt toidu sisse ahmisime ja ülejäänud kaasa lasime pakkida. Eks ta sai meie peale kurjaks, et me tal õue ei lase joosta ja väljendas seda ka häälekalt. Vahel on muidugi nii ka, et Kris väga rahulikult viitsib toolis istuda ja meiega koos süüa. Aga alati seda ei juhtu. Lihtsalt veider on mõelda sellele, et keegi istub kõrval lauas, aina piidleb ja hiljem läheb kirjutab perekooli, et küll see laps ikka ei oska käituda. Ega vahel ei oskagi. Aga ma leian, et see on okei. Igaüks kellel on lapsed, on olnud ilmselt sarnases olukorras. Mõnikord ei taha lapsed koostööd teha. Oleks Kris mingi viiene, siis saaks talle ju selgitada ja õpetusi jagada. Praegu 1,3 aastasena on see päris keeruline. Muidugi me õpetame ja suuname teda, aga eks ta ka katsetab piire. Kuidas on üldse kõige õigem nii pisikese lapsega restoranis käituda? Et tulevikus lihtsam oleks ja laps mõistaks, et mida tohib ja mida mitte. Loomulikult tuleb rahulikult rääkida ja selgitada, see on ilmselge. Aga kuidas teie käitute? Kas lahendus ongi see, et üldse ei käi lapsega väljas? Või on seal mingid muud nipid? Ma siiralt tahaks teada. Kas kui teie näete restoranis mõnda perekonda kelle laps jonnib, siis arvate samuti, et laps On kasvatamatu või pigem mõistate muret?
Rääkides perekoolist, siis ma enamasti üritan neid teemasid seal eirata ja vahepeal ei käi pikka aega lugemas. Viimati tegingi seda vist paar kuud tagasi. Siis kui veel see vana blogijate teema oli. Ega ma täpselt ei tea, millal see uus tehti. Mõnikord harva saab uudishimu minus võitu.. Nagu ka täna. Ja ma igakord saan aru, et see on viga. Klõpsan siis ruttu kinni ja heidan sõnad peast. Ega ma kõiki lehti läbi ei kliki, ma nii masohistlik ei ole. Eks sealt jooksevad ikka samad jutud läbi nagu alati. Et küll ma olen maitsetu ja käin lapse ema kohta inetult riides. Viidati konkreetselt sellele instagrami fotole.
Et kas ühel emal on ikka sobilik niimoodi riides olla. No, et naba paljas, rinnahoidjad paistavad ja püksid on olematud. Ma ütlen teile päris ausalt.. Ma oleks tahtnud sellel päeval vapsjee paljas olla, kui oleks võimalik olnud. Õues oli üle 30 kraadi :D
Ega ma tõstan käed ülesse ja ütlen, et eks ma panen oma riietusega tõesti tihti pange. Vahel rohkem, vahel vähem. Ma pole stilist ja ilmselt pole mind selle riiete sobitavuse andega õnnistatud. Mis seal ikka.. Ega ei saagi olla nii, et kõik inimesed maailmas on super stiilsed. Ma lihtsalt olen see variant, kes ei ole. Ma lihtsalt imestan, et seda aina teemaks võetakse. Kas see ei ole juba vana teema ja teada värk? :D andke mulle andeks no. Või andke siis stiilialast nõu! Kuidas on okei emana riides olla? Milliseid reegleid peab jälgima, et outfit sobiks? Ja ma ausalt ei räägi siin seda sarkastiliselt, vaid mind tõesti huvitab. Kas on siis tõesti nii hull mu olukord või? :D Eile käisin niimoodi pulmas. Endale tundus nagu suht okei. Et vahel äkki õnnestub ka?
Aga ärge mind päris maha kandke veel. See tohuvapohu ja üritused on hakanud lõpusirgele jõudma. Viimased pingutused ja saame rahulikumalt võtta. Esmaspäeval stardime perega Lätti ja augustisse mahub veel üks tüdrukuteõhtu ning septembrisse veel üks pulm. Aga kuna korraldusega on peaaegu klaar, siis ei röövi see enam eriti aega. Ma olen kõikidel tüdrukuteõhtutel enda peale võtnud enamasti sellise meisterdamise poole. Karolini omal tegin seinale sildi, Merlise omadel kujundasin, trükkisin ja raamisin vanded ja muud ülesannete lehed, mida täitma pidi. Näitan teile ka, ehk saab keegi siit ideid ammutada :)
