Costany's Sparkles

Pluus: Primark, Püksid : H&M'i lastemaailm, Papud : Primark, Prillid : Tiger

Minu meelest läks see nädal tõesti valguskiirusel mööda. Esiteks oli tööd jube palju ja noh.. Eks pulmadega ka üksjagu tegemist. Kui rääkida pulmadest, siis tänaseks on meil olemas juba fotograaf ja sõrmused ka. Milline kergendus! Kusjuures.. Fotograafiga on selline naljakas lugu, et tegelikult soovisime me teda algusest peale. Ta on mind varasemalt Naistelehe tarvis pildistanud ja Mallust tegi ta ka imeilusad pulmafotod. Ta oli esimene, kelle käest pakkumist üldse küsisime. Temal oli see teema, et 20.08 on ta sünnipäev ja esialgu oli ta valmis tegema vaid ilupilte tunnike/paar. Siis hakkasime otsima teist fotograafi kõrvale.. Kui temaga esimest korda nüüd pulmade raames kokku saime, siis tekkis tal mõte, et jääks ikkagi terveks õhtuks. Te ei kujuta ette, kuidas meie mõlema südamed rõõmust selle peale kilkasid! Nüüd on tõesti vaid bänd või DJ puudu. Enamik kutseid saime ka eile laiali viidud ja sellega on ka praktiliselt ühelpool. Mõned üksikud on veel jäänud.

Kohe, kohe stardime Kristoga Viljandisse, et nädalavahetus seal veeta. Muru vajab niitmist ja vannituba üle peitsimist. Tõotab tulla tegus nädalavahetus. Homme pidid Krissu ja Ivar ka meiega ühinema, niiet meil on töökäsi veel rohkem. Lisaks nendele töödele plaanime nädalavahetusel ka ühe pingi meisterdada.. Nimelt saab sellest meie pulma külalisteraamat. Selle viime hiljem maale ja ongi praktiline mälestus. Kuna homme lubas ka parajalt vihmast ilma, siis meie küün on ideaalne koht sellisteks tegevusteks, kuhu vihma käest peitu pugeda.

Mida toredat Teie nädalavahetusel plaanite?

Veetsime nädalavahetuse maal ja tegelikult oli plaanis plats ära niita ja ülejäänud aja jalad seinal puhata, aga päris nii see ei läinud. Esiteks jäi seekord üks nädalavahetus vahele ja muru oli parajalt kasvu visanud. See tähendas seda, et me pidime ikka mitu tuhat ruutmeetrit maad ära riisuma. Huuuuuuuuh. See oli paraja trenni asemel, sest järgmisel päeval olid meil Krissuga mõlemil alaselja lihased pinges. Seda ilmsestasid muidugi ka mõned villid peopesas, aga saime tehtud! Vahepeal oli lihtsalt nii palju vihma sadanud, et kõik vohas. Lisaks sellele oli Suure-Jaanis ilmselt ka paras torm olnud, sest selle nahka oli läinud üks hoovis olnud suur õunapuu (mis muide oli õuntest täiesti lookas). See oli murdunud ikka päris muru ligidalt, tüve juurest ja kukkunud õnnetult meie lõkkeplatsile. Täitsa kahju tegelikult, sest eelmisel aastal saime selle puu alt imemaitsvaid vilju! Kristol on suur plaan sellel aastal esimest korda õunamahla/veini ja siidrit villida ja seetõttu oli eriti nukker neid õunakesi seal lõkkes vedelemas näha.

Kui aias kõik toimetused tehtud said, siis liikusime tuppa. Kristo ei liikunud, tema jäi küüni köögi jaoks riiulit ehitama. Ta oli seda juba ammu planeerinud ja lõpuks tekkis selleks ka vajaliku aega. Meil lihtsalt pole oma asju kuskil kahjuks hoida. Köögis on meil vaid üks kapike, mis peab mahutama nõud, kuivained ja kõik muud asjad, mis mitte kuskile mujale ei mahu. Nüüd tasapisi proovime võimalikult pisikese eelarvega omale panipaigaruumi juurde tekitada. Õnneks on Kristol kuldsed käed!

Kuna Kristo seda köögi jaoks mõeldud riiulit nii usinalt kavandas, siis tuli mulle ka tuhin peale. Mulle meenus, et olime tegelikult juba kuid ja kuid tagasi ostnud peitsi, et majas olev laudis üle võõbata. See on ajaga juba nii oranžiks muutunud. Esialgu ostsime pisikese potsiku, et kuskil nurgas vähekene katsetada, kuidas üldse tundub. Mina muidugi suure hurraga teipsin terve köögi ajalehti täis ja asusin kohe värvima. Kristol polnud aimugi mis toas toimub. Mida rohkem ma värvisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Siis oli selge.. Marssisin Kristo juurde küüni ja teavitasin uudistest. Me peame nüüd terve maja üle peitsima! Köök näeb juba praegu nii palju avaram välja ja kuidagi.. Kasitum!?

Kahjuks lõpetasin ma peitsimisega kell 2 öösel ja eriti häid pilte ei saanud. Reaalsuses on tulemus muidugi veel ilusam. Nüüd ongi dilemma.. Kas peaks teise kihi veel peale võõpama?

Aga eks pildid räägivad enda eest ise. Köök enne :

Köök enne meie aega

Köök meie ajal

Köök nüüd

Pärast fotod on natukene tumedad ja ei anna päris seda lõpliku tulemust edasi, aga kuidas Teile tundub? Kardinad on muidugi fotolt puudu. Tahaks sinna sellist õrna ja lendlevat valget kardinat, siis oleks juba päris mõnus!

Mida toredat Teie nädalvahetusel tegite?

Kes meie pesakesel silma peal hoiavad, siis olete ilmselt kursis, et meie kodus on lisaks tuhkrule juba poolteist aastat ka kaks varjupaiga kiisut. Muidu on nad tublid ja vahvad tegelased, aga nendega kaasneb ka üks suur mure. Nimelt.. Kuna me käime pea igal nädalavahetusel maal, siis haarame nad alati kaasa. Neile nii meeldib aias ringi kalpsata ja toas kärbseid püüda. Linnas olles nad seda teha ei saa ja selle võrra on nende rõõm veel suurem. Mõlema koduga on nad kenasti harjunud ja tunnevad ennast hästi. Probleem seisneb punktist A punkti B jõudmises. Esialgu oli nii, et puuris olles ei olnud muud, kui see, et kiisud terve tee südantlõhestavalt mjaugusid. Eks ta paras piin ole, sest sõit on siiski poolteist tundi, aga midagi pole teha. Läks natukene aega mööda ja meie must kiisu hakkas tee peal lausa puuris olles vahutama. Ta vahutas suust nii kõvasti, et see oli päris õudne vaatepilt. Sellise olukorra tulemusel, kaotab kiisu palju vedeliku ja vesi peab alati juures olema. Vahutamine tuleneb nö "merehaigusest" ja stressist. Kontakteerusime arstiga ja saime rahustavat loodusliku rohtu. Seda tuleb siis kiisudele nii umbes tunnike enne sõitu suukaudu manustada. Oleme seda nüüd teinud usinalt, aga midagi ei muutu. Tõsi on küll, et kiisu enam ei vahuta, aga sellega kaasnes hoopis uus probleem. Meie must kiisu on hakanud sõidu ajal transpordipuuri häda tegema. Seda absoluutselt igal korral. Enamasti just seda nr "2"-te, aga mõnel õnnelikul juhul seda leebemat varianti.

Kas te kujutate ette mis tunne on olla pisikeses autos kui kass on just khmm.. Oma nr 2 häda teinud? Juudas! See on üks hirmsamaid asju mida ma elus olen kogema pidanud siiani. Seda muidugi kassikoori saatel. Ma ei taha mõeldagi, mis tunne tal endal seal transpordi puuris olla on. Ostsime siis sellised "pissilapid" ja peatusime vahepeal, et lappi vahetada. Siis oli kaks erinevat varianti.. Kas autosse lahti pääsedes tegi ta häda istmele või mõne aja pärast kordus sama stsenaarium. Ta reaalselt on võimeline igal korral selle 1,5h jooksul kaks korda oma häda puuri tegema ja peale seda veel õnnetumalt ja südantlõhestavamalt mjauguma. Mida ometi teha? Teine kiisu annab endast samuti terve tee häälekalt märku, kuid lamab enamasti ja häda ei tee. Oleme täiesti nõutud, sest nii ju ei saa.

Oleme proovinud autos olles neid lohutada või ignoreerida. Mitte kumbki variant ei aita. Ometi oleme maal käinud koos nendega juba nii paljusid kordi ja nad peaksid sellega juba harjunud olema, et me ei vii neid kuskile piinakambrisse. Ei ole nad saanud ka mingit traumat meiega koos olles, et autoga sõidetaks vaid arsti juurde. Lisaks veendume alati,et autos ei oleks liiga palav, vesi oleks käepärast ja isegi auto akna jätame hästi natukene praokile, et kõrvadele avalduvat survet vähendada. Sõidame stabiilselt ja möödasõite ei tee. Oeh!

Koju neid jätta oleks samuti patt, sest siis peaksid nad iga nädalavahetuse üksi veetma ja maal olles on nad olemisega vägagi rahul. Sekund kui maale jõuame, saavad nad aru kus nad on ja jaht putukatele võib alata. Eriti mõnus on mööda puid ülesse turnida ja küünis ringi kolada.

Kas äkki keegi Teie seast on sellise murega kokku puutunud? Kuidas Te sellega toime tulite? Kas on üldse mingit lahendust sellele?

Ma tegelikult oleks tahtnud Teile hoopis kirjutada esimese asjana kõikidest oma emotsioonidest, kõikidest nendest ilusatest asjadest, mis eile toimusid ja sellest kui õnnelik ma olen!!

Kuidagi on saanud kleidisaaga hetkel tõesti aktuaalseks ja ma leian, et pean enda sõna ka sekka ütlema. Ma olen lugenud jubedaid kommentaare enda kohta Birgiti postituse all ja see tegi mind hirmsalt kurvaks. Lugeda peale oma kõige ilusamat päeva midagi sellist. See on nii valus!

Mina tahan Teile rääkida enda versiooni.

Ma olen tegelikult Birgitiga olnud super rahul! Kui Birgit mulle kirjutas, et ta väga sooviks mulle pulmakleidi teha ja ta tahaks ennast proovile panna, siis olin super õnnelik! Ta palus, et ma teda usaldaksin ja teen seda siiani. Leian, et inimestele tuleb alati võimalus anda! Ta tegi algusest peale suurepärast tööd ja ma ei saaks rohkemgi rahul olla. Ta on imearmas inimene ja meie vahel mingit kana kitkuda ei ole.. Päriselt! Vähemalt minu poolt mitte. Ta on nii siiras ja nii ehe inimene, et ilus on vaadata! Kleidiga juhtus nii, et.. Meil oli tegelikult plaan paigas, siht selge ja olime algusest peale ühel meelel. Ma jumaldan merineitsi lõikega kleite ja ka Birgit arvas, et see võiks mulle sobida ja saab imeilus!

Töötasime koos ühise eesmärgi nimel. Kuna meie vahel oli suur distants ja me saime kleiti vaid mõnel korral proovida (kahes erinevas tükis veel), siis see natukene raskendas olukorda. Me ei osanud kumbki ilmselt näha kogu tervikut, sest meil oli selleks vähe aega. Ma tohutult hindan Birgiti pühendumust ja mul ausalt.. 100% ei ole ühtegi halba sõna öelda. Viimast tema blogi postitust oli natukene valus lugeda. Loomulikult on mul kahju! Ma olen inimene ja ma saan temast täielikult aru.. Teisest küljest teeb mulle haiget see, et inimesed minu peale nii kurjad on.

Kleit viimases proovis

Kleit eelviimases proovis koos proovisoengu ja meigiga

Kleit on tegelikult kenakene ja ta mulle tõesti meeldib! Mulle meeldivad alati asjad mis on südamega tehtud ja ma tean, et selle kleidi sees on Birgiti hing. Kleit lihtsalt.. Ei ole mõeldud minu kehale. See teeb mind veel lühemaks kui ma olen ja see ei ole Birgiti süü. Meil oligi raske seda ette näha, sest meil oli vaid paar üksikut proovi.

Kui Mallu mulle tüdrukuteõhtuks oma kleidi tõi, siis ei olnud mul aimugi, et selles abiellun. Aga ma tundsin ennast printsessina!! Ivar ja Mallu valasid mind komplimentidega üle.. Samuti fotograaf. Ma tundsin ennast nagu miljon dollarit!

Loomulikult on piltidel suur vahe, sest ühed on tehtud professionaalse kaameraga spetsiaalselt ja teine lihtsalt proovis enda jaoks. Aga mul ei ole teisi pilte.

Ma mõtlesin selle osas nii, et.. Ma vaatan neid pulmas tehtud pilte igavesti. Ma panen need raami ja näitan oma lastele. Mul on neile nii vahva lugu rääkida nüüd ja ma tõesti tundsin, et ma olen ilus! Ja ma usun, et see ongi oluline! Ma keerasin eile oma elus uue lehekülje ja ma ei saakski olla õnnelikum. Ma kannan auga oma uut nime ja ma kandsin auga oma parima sõbranna kleiti. Ma tean, et Mallul ja Kardol on suurepärane suhe ja ma tean, et sellel kleidil on suurepärane aura. Kõik läks täpselt nii nagu minema pidi.

Meil on tegelikult fotograafiga kokku lepitud ka Birgiti kleidiga pildistamine, et ta saaks need oma portfooliosse panna ja ka teistega jagada. Kleit on ju tegelikult ilus ja see on täpselt mulle õmmeldud.

Tegelikult oli kõik suurepärane ja ma väga loodan, et te mõistate mind ja minu otsust.

Mulle meenus Mallu korraldatud tüdrukuteõhtul olnud moment. Kuna Mallukene saatis Kristo minu juurde swisshotelli ööseks kaissu, siis oli selline olukord, et.. Ma astusin Mallu kleidis uksest sisse ja Kristo oli suu ammuli. Ta ütles mulle, et ma olen imelus ja ta ei jõua ära oodata millal ta minuga juba abielluda saab! See oli nii armas ja kõik oli õige! Kõik oli täpselt paigas.

Me nüüd Kristoga võtame päevakese time out-i ja kirjutan Teile lähemalt kõigest mis toimus ja kõikidest oma emotsioonidest! Olge paid! Täna on imeilus päev!

... Ja mu nimeks sai Triinu Liis Epner! Minu jaoks nii uskumatu, aga me olemegi abielus. Nagu ma Kristole ka oma kõnes ütlesin : "Ma poleks iial arvanud, et mina saan olla see naine, kes veedab sinuga oma ülejäänud elu".

Meie pulmad olid täpselt meie nägu ja seda kõike tänu meie parimatele sõpradele, perele ja loomulikult ka pulmakorraldajale. Olgu see nii imal kui tahes, aga nendeta ei oleks see päev olnud selline nagu ta välja kukkus. Aitäh Mallule super lahedate piltide eest ja loomulikult selle eest, et you made me feel like a princess! Meil on tohutult vedanud, et oleme ümbritsetud inimestega, kes meid jäägitult armastavad ja seda tänu sõnadega väljendada on võimatu!

Meil oli Kristoga kokkulepe, et me kaks päeva enne pulmi veedame eraldi. Tema ei teadnud millist kleiti mina kannan ja mina ei teadnud millist ülikonda Kristo kannab. Meie pulmakorraldaja ja sõbrad hoolitsesid selle eest, et kõik kokku klapiks. Kristo läks ööseks oma vanemate juurde ja mina veetsin viimased päevad vallalisena oma heade sõprade Ivari ja Krissu seltsis. Kõige vahvam moment oli see, kui ma juuksurist tulin ja Ivar meid all autoga ootas. Aknad lahti, lindid küljes, pläsku kaasas ja "Single ladies"üürgamas. Nii me sõitsime kõik koos mõisa poole. Seal tervitasid mind juba minu pruutneitsid. Näha kõiki oma parimaid sõbrannasid koos on äge!

Meie nägime Kristoga teineteist alles altari ees. Vauuuuuuuuu, millised emotsioonid. Kirjeldamatu! Minu vanaema tibu pidas kõne ja Kristo kasuisa samuti. Seejärel rääkis notar ja panigi meid seaduslikult paari. Mul on selle valiku üle nii hea meel, sest meie ainus soov oli mitte perekonnaseisu ametisse registreerima minna. Pulmapildid tegimegi siis, kui olime juba päriselt abielus.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Ma olen alati arvanud, et video räägib rohkem kui tuhat kirja pandud sõna. Meie pulmavideo autoriks on Megapiksel Stuudio (link) Nendega oleme me varasemalt Scarleti muusikavideo raames koostööd teinud ja seetõttu nad valituks osutusidki. Nende nooruslikus, andekus ja sõbralik suhtumine on võtmesõnadeks. Neil oli kaasas kaks erinevat kaamerat ja droon. Nende meeskond kolmeliikmeline. Ma vist vaatasin seda videot reaalselt 20 korda ja pisardasin igal korral. Küll see nutiajastu on üks tänuväärt asi! Ennast ju kõrvalt ei näe ja see siin on imeilusaks mälestuseks! Poisid tegid imehead tööd! Aitäh!

Hetkel meil veel fotograafilt pilte ei ole, kuid ka need tulevad õige pea. Ma tahaksin Teile natukene rohkem rääkida ka meie pulmakorraldajast Reanast. Ma võiksin teda kiidulauluga üle valada igapäevaselt!

Ma tahan Teile näidata meie pulmas olnud dekoratsioone, rääkida eelarvest, rääkida pulmaisast, bändidest ja kõigest muust. Aga seda järgmisel korral. Hetkel tahtsin ma lihtsalt Teiega oma tänu ja siirast õnne jagada! See oli kõige ilusam päev minu elus!

https://www.facebook.com/laurastrandbergphotography/

Meie pulmafotograafiks oli imearmas Laura ja eile saime kätte esimesed teaser fotod. Tegelikult oli fotograafiga niimoodi, et selle pidi välja valima Kristo. Ta koostas kõikidest pulmafotograafidest portfoolio. Seejärel kirjutas kõigile ja uuris kas nad on vabad ning mis lõplikuks hinnaks kujuneks. Siis hakkasime vaatama läbi fotograafide eelnevaid töid, et leida käekiri mis meile mõlemale meeldiks. Lauraga olen mina ühe korra varem naistelehe tarbeks pildistanud ja mulle jäi ta meelde sellise hästi sooja, malbe ja armsa inimesena. Kui me tema portfoolioni jõudsime, ei kahelnud me hetkekski, et just tema väljavalituks saab.

Kirjutasime talle, saime f-hoones kokku ja pidasime juba täpsemat plaani. Kui esialgu oli Laural nii, et ta oleks ajaliselt saanud meist vaid ilupilte teha, siis kohtumise lõpuks soovis ta juba tervet meie pulma pildistada. Meie klapp oli suurepärane! Asi oli selles, et Laural oli meie pulmapäevast järgmisel päeval tegelikult sünnipäev. Pakkusime talle, et ta jääks meiega ööseks mõisa ja südaööst võib samuti külalistega ringi lustida. Meil oli tegelikult kaks sünnipäevalist veel.. Rääkisime pulmaisaga juba eelnevalt kokku, et kutsume neid kolme nimeliselt lavale "mängu" jaoks. Kui Meelis, Rudi ja Laura lavale jõudsid, hakkas rahvas neile laulma. Kinkisime neile enda poolt ka pisikesed meened ja tänasime selle eest, et nad ka oma tähtsa päeva meiega veedavad.

Laura fotode juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ta ei palu kunagu poseerida. Ta püüab jäädvustada emotsioone. Kui ta ütleb, et seiske sinna, siis palub ta meil niisama kudrutada, teineteist kõditada, suudelda või üksteist taga ajada. Tänu sellele oli tema kaamera ees väga lihtne olla. Ei olnud kordagi sellist tunnet, et "issand kui imelik on võõra inimese ees kudrutada". Kõik oli nii loomulik ja sujuv. Me ise oleme teaser piltidega tohutult rahul ja ma tahaksin neid vist elulõpuni kõigile näidata. Minust saab ilmselt see vanaproua, kes alati albumid välja toob kui keegi külla satub. Oh well!

Ma ausalt proovin Teid pulmapiltidega mitte lämmatada.. Aga ma ei luba midagi :) Ilusat teisipäeva kullapaid!

Niiiiiiih. Nüüd saan öelda, et saan natukene aega maha võtta ja rahulikumalt hingata. Peale pulmi ja tegelikult juba enne seda, algas minu ja Kristo jaoks totaalne maraton. Üritus, ürituse järgi, palju orgunnimist ja me vist vahepeal isegi unustasime, et me abiellusime! Aga seda absoluutselt mitte halvas mõttes. Kõik see tegutsemine on tegelikult vaimule hea ja hoiab mind elusana. Mulle on alati meeldinud palju ringi joosta ja organiseerida. Sellel korral sattus seda olema lihtsalt erakordselt palju korraga.

Peale pulmi naasin kohe tagasi tööle. Meil on just parasjagu ühe maja lõpetamine ja see tähendab minu jaoks sellist parajat suminat (loe: palju tööd). See on tegelikult üks mu lemmikumaid osasid enda töö juures. See hetk, kui maja muutub 3D fotost reaalsuseks ja mina saan inimestele nende kodud üle anda.

Meil toimus suur maja avamisüritus ja kõik läks täpselt plaanipäraselt. Kohal oli ligikaudu 200 inimest. Katusel pakuti süüa/juua ja esines Traffic. Inimeste ootused said ületatud ja see oligi antud õhtu eesmärk. Vinge värk oli! Ma poleks tegelikult ka ise nii raju kogemust osanud oodata.

Hetkel kestavad minu tööpäevad ligikaudu 9 tundi päevas. Reeglina jõuan koju kella kuuest/poole seitsmest ja seejärel hakkab hullem sebimine. Kõige tähtsam neist : meie pulmareis! OOOOOOOOOOH, kuidas ma seda ootan! Me oleme selle tohuvapohu sees suutnud omale siiski organiseerida täpselt sellise puhkuse, nagu me seda enda vaimusilmas ettekujutanud oleme! Kuna me oleme teadlikult alates aasta algusest raha kogunud, siis otsustasime ka puhkust mitte võtta. Selle asemel keskendusime tööle ja ootasime pikisilmi oma 16 päevast mesinädalat. Mõtlesime nii, et.. Kui puhkame, siis täiel rinnal. Õnneks andsid suure panuse meie pulmareisi jaoks ka sõbrad ja perekond, kes oma kingituse pulmas ümbrikusse mahutasid. Me oleme selle eest siiiiiiralt tänulikud!

https://www.airbnb.com/rooms/5007326

Meie valitud sihtkohaks sai Bali! Kui me esialgu küsisime pakkumisi reisikorraldajatelt, siis saime suhteliselt kiiresti aru, et see ei ole see mida me oma reisilt ootame. Me tahtsime olla kahekesi. Nagu päriselt kahekesi. Ei mingit hotelli. Hakkasime siis mööda Airbnb lehte surfama, kuni lõpuks leidsime selle, mis tõi selle WOW efekti. 8 lehte positiivset tagasisidet klientidelt oli samuti suureks lükkeks. Tegemist on siis Bali teises otsas asuva privaatse villaga. Villa asub täpselt ranna ääres ja sellel villal on ka midagi erilist. Sellega tuleb kaasa ka oma staff - kokk, koristaja, security, driver ja maid. Need kõik on hinna sees. Kokale tuleb maksta vaid toorainete eest ja õhtusöögid/hommikusöögid saab ise välja valida. How coooool is that?!

Ma lisan siia nüüd hunniku pilte.. See koht on imeline. Natukene isegi liiga hea, et tõsi olla? Kui me alguses natukene pelgasime seda, et reaalsus võib fotodest erinev olla, siis feedback klientidelt rääkis vastupidist. Huh! Saime kergendatult hingata. See on nagu totaalne paradiis!

Reisile saame minna juba selle kuu lõpus. Maja on broneeritud ja sellel nädalal ostame ära ka lennupiletid. Maja hind ühele inimesele 16 päeva jaoks on 1250 eurot. Kokku meile siis 2500 eurot. Sinna lisanduvad lennupiletid. Kui arvestada nii, et oleksime valinud tavapärase puhkuse (7 päeva), siis oleks olnud selle konkreetse villa rent 625 eurot. Ma ei ütleks, et see oluliselt erineks mõnest hotellist. Totaalne pärl! Me oleksime tegelikult juba varem lennupiletid ära ostnud, aga ma pidin oma dokumente vahetama minema. Kuna seda 1 kuu jooksul tegema peab, siis läks natukene kiireks. Läksingi eelmise nädala esmaspäeval kohale ja mulle öeldi, et passi valmimine võib võtta aega kuni 5´nda oktoobrini. NO WAY! Eks ilmselt oleks see siiski varem valmis saanud, aga riski võtta ma ei julgenud. Nii tegin omale kiirpassi ja sain selle juba eelmise nädala kolmapäeval kätte. Ma ei saanud ju vana nimega lennupileteid broneerida. Sellega oleks ilmselt võinud igast sebimist ette tulla ja nii tundus lihtsam.

Kus Teie pulmareisil käisite? Kas olete kunagi niimoodi Airbnb kaudu omale reisi planeerinud? Kuidas rahule jäite? Kes Balil käinud on? Mida teha ja mida vaadata?

Siis saabus minu Krissuka 25! Kuna Krissu plaanis sünnipäeva üldse mitte tähistada, siis oli meie ülesanne seda tema eest teha. Ajasime pundi kokku, lõikasime, kleepisime, arutasime varaste hommikutundideni ja vastu võetud see veerandsada saigi! Krissu jäi rahule, see oligi kõige olulisem! Mina küll vajusin kella ühest juba magama, aga teised suundusid edasi Grindile. Ka seal oli kuuldavasti super äge olnud! Sünnipäevaline jõudis korterisse tagasi alles kella kuue paiku hommikul. Pidi ikka raju olema küll!

Läks päevake mööda ja juba oli käes Mallule korraldatud babyshower! Mallu on mulle alati öelnud, et ta ühte sellist üritust sooviks. No kui parim sõbranna soovib, siis peab ta selle ka saama! Ajasime pundi kokku ja planeerisime ürituse. Seekord broneerisime sellise privaatsauna Zen-spas. Jube armas kohake kusjuures. Ligunesime mõnusalt basseinis, rääkisime juttu, mängisime paar mängu, Mallu avas kingitusi ja nii see mööda saigi. Meie oleme igatahes sinu jaoks valmis Lemps ja sa tuled väga armastavasse seltskonda! Can´t wait to meet you!

Lisaks oleme me maal päris palju juba korda saatnud. Viimati ostsime 16 euroalust, et neist voodid meisterdada. Elutuba on saanud täiesti uue ilme ja ma ei jõua ära oodata, et seda täna õhtul Teile juba näidata. Aga ma hea meelega ei ajaks antud postitust enam pikemaks ja jutustaksin Teiega hiljem edasi.Be cool! Armastage oma lähedasi ja ärge unustage ka iseennast premeerida!

Niiih. Ei jõudnud eile kuidagi lõpuks piltide sorteerimiseni, aga ega ma sellepärast täna seda postitust tegemata jäta. Me oleme oma majakesele natukene värskendust andnud ja ise oleme tulemusega päris rahul. Meil on sellesmõttes vedanud, et majas on enamasti töötlemata puit. Ei mingit hullu lihvimist, vaid kohe peitsima. Eks ma olen natukene seda tüüpi inimene ka, et tahan.. ja kohe vaja! Praegu oleme valmis saanud elutoa ja köögi. Eks nipet-näpet on vaja veel teha, aga nii kipub ju alati olema. Kõikidesse tubadesse oleks vaja liiste : laeliiste, seinaliiste, ukseliiste, nurgaliiste, põrandaliiste. Siin majas ei ole päriselt ka mitte ühtegi liistu. Kardinad oleks vaja parajaks teha (hetkel olen nad ajutiselt sõlme sidunud, aga kui päris aus olla, siis nii nad mulle üldse ei istu. Aga kuna lohisevad kardinad ei ole ka ilusad, siis pean hetkel sõlmes kardinatega leppima).

Praegu on saanud peitsi alla kõik seinad, lagi, aknalauad, aknaraamid ja köök. Mulle meeldib kuidas majakene tasa ja targu iga korraga rohkem meie nägu muutub!

Kõige suurem probleem on panipaikade osas. Meil ei ole ühtegi.. I mean ÜHTEGI kappi. Isegi mitte kummutit. Praegu kasutame ühte tuba kolaruumina (loe: Ivari ja Krissu tuba. Sorry guys!). Ainukene koht kuhu asju paigutada saab, on köögikapid. Neid on kaks ja nad on tänaseks juba ääreni pungil. Aga eks seegi on kätte võtmise asi. Olen muidugi juba päris palju osta.ee sarnastel lehtedel surfanud, erinevatest facebooki gruppidest otsinud, aga siiani tulutult. Ideaalis võiks olla tegemist samuti puidust kapiga, mille vajadusel ise üle peitsime.

Aga ma pikemalt ei heieta ja näitan Teile parem tulemust. Hoiatan.. Palju pilte sai!

Enne

Pärast

Enne

Pärast

Enne

Pärast

Enne

Pärast

Kuidas tundub? Saime hakkama?

Jõudsimegi kohale! Huh! Kui 27.09 kell 19:30 lahkusime kodust siis Balile jõudsime järgmisel päeval kell 16:00 (Eesti aja järgi). Meie ajavahe Eestiga on 5 tundi. Praegu on mul üldse kõik sassis. Ma ei saa aru, mitu päeva me lendasime, mis päev või kell hetkel on ja kas ma peaksin ärkvel olema või magama minema. Aga see ei olegi hetkel üldse oluline. Oluline on see, et jõudsime elusatena kohale!

Tegelikult pidi meie pulmareis algama 30.09 ja kestma 15.oktoobrini, aga piletid muutusid vahepeal oluliselt kallimaks ja meil tuli ligikaudu 400 eurot soodsam lennupileti hind kui valisime reisi alguseks 27.09. Selle muudatusega kaasnes ka see, et pidime omale lisaks ühe hotelli leidma. Säästetud 400 euro eest oleks valikut olnud kahe öö kohta küll ja veel! Me proovisime natukene soodsamalt hakkama saada ja peatusime 55 eur/inimene kaheks ööks hotellis nimega "Golden Tulip". Meie tuba näete juba videost. Sellesmõttes on vinge, et praegune hotell asub täiesti turistidele mõeldud piirkonnas. Meie Villa, kuhu me päriselt suundume, on aga hoopis teises otsas. Nii saame killukese mõlemast.

Singapuri lennujaam oli vinge. See oli üüratu ja hoopis teistmoodi kui varasemalt nähtud lennujaamad. Keset lennujaama oli park, hiilglaslik lastele mõeldud mängunurk, pelamise nurgakesed, palju poode, restorane ja wc iga minuti tagant. Kui mööda koridori kõndida, siis oli iga wc ukse peal sildike "ära muretse, 1 minuti kaugusel on järgmine". Söögid olid super head ja teenindus samuti meeldiv! Kõik rääkisid kenasti inglise keeles ja kõik sujus. Saime üsna ruttu lennukisse ja ka lennukist maha. Pildil näha meie lõuna/õhtusöök - kana karri nuudlid. Päris naljakas oli see, et topsikusse oli pandud siis nuudlid, puljong, 4 kanatiiba, peterselli ja 1 suur kartul. Ma saan kõigest muust aru, aga kuidas see üksik kartul sinna sattus?

Aga praeguseks kõik! Me sätime ennast vanni ja peale seda poeme voodisse kerra. Mina püüan seni üle olla oma parakatest seoses mürgiste sääskedega. Neid tegelasi tiirutab meie toas juba õige mitu ja Kristo käib ja likvideerib neid. Huuuh. Ei tea kas peaks ööseks sääsetõrjet ohtralt peale panema?

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Esimene öö on mööda saadetud. Me magasime 11 tundi! Selle aja jooksul käidi meil uksetaga kolm korda kella laskmas: selleks, et meie pesu pesumajja viia, selleks, et koristada ja siis selleks, et uuesti uurida, kas me ikka kindlasti ei soovi koristust?! Peale seda avastasime ukse kõrval "do not disturb" nupukese ja põõnasime rahulikult edasi. Nii umbes kella neljast päeval ajasime end lõpuks ülesse ja kobisime hoopis hotelli katusele. See vaade seal on imeline! Vedelesime natukene aega basseinis, lõunatasime ja uudistasime hotellis ringi. Kui me tuppa tagasi jõudsime, oli ukse alt sisse libistatud väikene sildike : "olete te kindel, et te koristust ei taha?!" See oli juba päris naljakas!

Käisime pesus ja läksime Denpasari põhilisele tänavale, et natukene linnamelust ka osa saada.

Linnatänavad olid nagu ikka.. Täis osavaid müügimehi, väga palju värvilisi silte, meeletus koguses rollereid ja pöörane liiklus. Päris vahva oli sellises suminas jälle viibida. Iga kolmanda tänavanurga peal proovis keegi meile seeni ja hashishi müüa.. Keeldusime viisakalt. Meie tähelepanu köitis hoopis üks väike ilusalong. Selle ees seisid hästi sõbralikult naeratavad ja tagasihoidlikud kohalikud. Nad pakkusid massaaži, pediküüri, maniküüri. Kogu see kohake oli ilus ja puhas. Mitte nagu ülejäänud putkad. Võtsime kumbki omale tunnise jalamassaaži ja seadsime ennast kõrvuti tugitoolidele ritta. Neid oli seal ligi 10? Ruumis rääkimine oli keelatud. Vaikselt mängis rahustav muusika ja selleks tunnikeseks unustasin ma täiesti ära, et me keset linnamelu asume. Kui massaaž lõppes, siis palusid nad meil teisele toolile istuda ja tegid meile nö "peale kauba" ka punktmassaaaži kaelale. Lõpetuseks anti meile kummagile ka pudelivesi, et me ikka piisavalt vedeliku peale protseduuri jooksime. Kõik see vaid 5 euro eest! Unreal.

Lõpuks isutas meil nii hullusti Burger kingi järele, et sinna me ka oma sihi seadsime. Proovisime esialgu takso võtta, aga too küsis meilt sellise lühikese otsa eest 100 000 ruupiat (ligikaudu 7 eurot). Muidu ei olekski midagi, aga kuna me just viieka eest sellise teeninduse osaliseks saime, siis tundus see jube palju. Veel enam, et Burger king asus vaid mõned tänavad eemal. Ütlesime siis viisakalt, et kõnnime parem ise. Olime jõudnud vaid mõned meetrid kaugemale, kui meie kõrvale sõitis üks kohalik. Ütles, et viskab meid rolleriga 50 000 eest ära. Kuna Kristo on mul õnneks 2-meetrine suur mees, siis hirmu nahavahele ei tulnud.. Veel enam, et siinsed mehed on pigem minuga ühe pikkused. Mõtlesime, et why notsu? Lõpuks viskas ta meid hotelli ka veel ära.

Aga eks video räägib rohkem kui tuhat sõna. Homme näeme!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Tänane hommik algas äratuskellaga kell 09:00. Loomulikult me selle peale ei ärganud ja tõusime alles 12 ajal. Nii oli meil tunnike pakkimiseks aega ja villa driver ootas meid juba kella ühest fuajees. Sõit põhja Bali suunas võis alata. Kokku sõitsime 3 tundi mööda kitsaid mägedevahelisi teid. Vahepeal peatus autojuht mitmes kohas, et meile ringi näidata. Nii nägime ära kohviubade töötlemise protsessi kui ka mägedes elavaid ahve. Mida sügavamale Bali saarele jõudsime seda reaalsemaks muutus ka antud saarekese päris olemus ja kultuur. Lihtrahvas ehitab iga oma majakese külge võimsa templi, kannab pea peal kõike võimaliku ja suitsetab naeratades oma värava najal. Kõik tundus kuidagi järsku nii muretu. Lapsed jooksid mööda tänavaid ja kohalikud mehed istusid baarileti ääres õllega. Ei mingeid turiste. Võimas!

Kui me lõpuks Villani jõudsime, siis tervitas meid viisakas maja staff. Nad kõik on siin lähedal asuvast külakesest pärit. Tõime neile Eestist Kalevi komme ja šokolaadi kaasa. Nad ei saanud esiti üldse aru, mis nad nendega tegema peavad või kas me soovime, et nad need meile lahti lõikaks. Kui me kordasime neile mitmendat korda, et eiei.. Need on ikka Teile mõeldud, siis tuli nende suule veel suurem naeratus. Ma ei arvanud, et see üldse suuremaks oleks saanud minnagi?!

Seni kuni meie maja peal tuuri tegime, siis hakkas kokk meile juba süüa valmistama. Õhtusöögiks olid nuudlid. Serveeritud kohalike moodi. Me ei pidanud autojuhi sõnades pettuma (kes muide on koka abikaasa). See kokk teab tõesti, mida tähendab hea söök! Homme valmistab ta juba kõik meie söögikorrad. Ma ei jõua ära oodata!

Maja mitte ainult ei vastanud ootustele, vaid ületas need! See on uskumatu kui ilus see koht on. Kui kellegil on plaanis Bali saarele reisida, siis käsi südamel.. This is the place! See on nagu paradiis. Videos on näha tervet villa touri.

Maja ees, ookeani ääres näeb palju kohalike kala püüdmas. Päris vahva oli jälgida, kuidas pisikesed poisid läbi lõkatava naeru isa jäljendada proovisid. Üks hetk kiskus üks poistest end küll paljaks, aga noh.. Eks siin ongi ju palav?

Tänaseks kõik. Näeme homme! Saadame siit Eesti poole palju päikest!

Täna saime ennast oluliselt varem ülesse. Kell 12! Tundub, et hakkame vaikselt selle ajavahega ära harjuma. Ma siiralt loodan, et ma teid oma piltide ja videodega ära ei lämmata. Mul on igapäevaste postitustena seda lihtsalt kergem teha. Peale kolme nädalat oleks materjali nii palju, et kaoks igasugune motivatsioon seda kokku panna. I've been there, done that!

Aga naisteprobleemide juurde.. Iga hommik peale pesemas käimist mõtlen endamisi: "Huvitav, mis värvi juuksed mul täna saavad olema?" Kuna tundus üsna tüütu hakata puhkusel juukseid toonikaga pidevalt värskendama, siis jätsin selle sootuks koju. Nii on lihtsam! Ma ei tea, mida ma üldse mõtlesin, et nad vahetult enne reisi ära toonisin? Eks ikka enamikele naistele omane mõtlemisviis: "tahan ja pean kohe saama". Nüüd tuleb lihtsalt sellisena ringi hängida. Pole midagi teha. Lisaks on siin niiskes kliimas täiesti mõttetu sirgendajale isegi otsa vaadata. Sekundiga on juuksed kahused. Nii ma siis istun oma sorakil juustega ja tunnen elust rõõmu #noshame #blameitallonmyself.

Aga nüüd natukene põnevamate teemade juurde. Eile öösel oli mega torm. Vihma sadas nii kõvasti, et me ei kuulnud isegi filmi maksimumi peal enam kuulata. Asi on nimelt selles, et hoonel on plekist katus ja kuna kõik villa seinad on põhimõtteliselt klaasist, siis kui välku lõi, oli terve maja valge. Ma isegi korraks hakkasin kartma ja ütlesin Kristole, et äkki me peaks elektri välja lülitama? Õnneks vaibus torm mõne aja pärast ja hommikul paistis juba päike.

Kui ma üle-eelmises postituses kurtsin hirmu mürgiste sääskede pärast, kellelt Zika viirust saab, siis nüüd said kõik mu mured murtuks. Meie maja ja hoov on täis pisikesi geckosid! Nad on igalpool, lihtsalt tšillivad. Püüavad iga viimse kui sipelga, kärbse ja mosquito kinni. Selle kohta on Balil hea ütlus.. "With geckos, no mosquitos". Seda konkreetset liiki kutsutaksegi kodu geckoks ja on siin maal väga levinud. Kui ma staffilt uurisin, siis nad ütlesid, et nad ei osanud meid isegi hoiatada, sest nende jaoks on see nii tavaline ja uurisid, kas meil neid ei olegi?! Tegemist on täiesti süütute elukatega ja inimesed pigem armastavad neid. Nad kardavad inimesi ja lähedale ei roni. Küll aga söövad ära kõik võimalikud putukad ja ämblikud. Uskuge mind.. Ma magan nüüd palju rahulikumalt ja naeratan soojalt kui mõni taoline tegelane laes hängib ja sääsele parasjagu järgi jookseb.

Õhtusöögiks serveeriti meile sellel korral kana-karrit, juurvilju ja riisi. See viis keele alla. Me just Kristoga arutasime ka õhtusöögil olles, et nii vinge on süüa samas külas elavate kohalike poolt tehtud toite. Need vürtsid, mis nad kasutavad on kuidagi hoopis teistmoodi, aga imehead.

Kuna peale eelmist postitust uurisid päris paljud Teie seast selle kohta, et kas privaatsusest puudu ei jää ja kuidas täpsemalt see staffi asi toimib, siis ma natukene seletaksingi seda rohkem lahti. Tegelikult ei ole nii, et staff on koguaeg jalus ja kahekesi paljalt ujuma minna ei saaks. Staff on siin ainult hommikuti koristamiseks ja siis kui on vaja süüa teha. Hotellis on ju oluliselt rohkem inimesi?

Söögi tegemisega on nii, et ka selle saab organiseerida hoopis nii, et nad toovad sulle poest vajaliku ja kokkad ise. Loomulikult on variant ka auto rentida ja üldse mujale sööma minna. Meie oleme valinud lihtsalt sellise mugavama variandi ja soovime, et hommiku- ja õhtusöök oleks nende poolt. Me pole siiani pidanud kordagi pettuma ja privaatsusest ka puudust ei tunne. Pigem on tore, et nad siin on. Sellel ajal püüame tavaliselt nendega võimalikult palju suhelda. Neilt on päris palju õppida. Näiteks täna rääkis meile kokk täpsemalt nende religioonist. Kuidas ja millal nad palvetavad, miks näiteks tänavatele pisikesi lilli ja snäkke täis karbikesi asetatakse koguaeg jne. Homme kutsus ta meid oma perele külla. How cool is that? Me saame kohtuda päris, päris Bali pere, kodu ja kommetega. Nad olevat eile kõik oma sõbrad ja pere kokku kutsunud ja meie poolt toodud komme ja šokolaadi maitsnud. Veel kuulsime, et koka vennanaine läks täna sünnitama ja peaks pisikese beebiga peagi koju jõudma. Minu meelest on see pigem vahva ja meeletu lisaväärtus sellisele reisile. Olen alati olnud pigem selline, et ma ei viitsi iga hommik ainult basseini ääres päikest võtta ja all inclusive baarist jooke juua. Nii tunduvad ju kõik riigid lõpuks ühtemoodi?

Aga kes pikka teksti lugeda ei viitsi, siis siin on ka eilsest õhtust/tänasest päevast pisike kokkuvõtlik vlog. Be cool ja homseni!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Tänane päev läks selles mõttes kehvasti, et pildimaterjali on meil päris vähe. Kaamera võtsime kaasa küll ja pilte tegime ka, aga mälukaardi unustasime eelnevalt kaamerasse panna. Oh well. Seekord räägib video pigem rohkem ja pilte/juttu saab postitusse vähem.

Hommik algas päikseliselt. Saime ennast 11 paiku ülesse ja seadsime end mugavalt lamamistoolidele valmis. Hommikuks nosisime puuvilju, praetud muna ja võiga toasti. Selle söömisega harjume ilmselt nii ära, et kodus ärkame samamoodi ülesse, istume uniste nägudega laua taha ja siis imestame, miks värske dragon fruit laual ei ole. Patuselt mugavaks on siin see asi tehtud. Hotellis tuleb ju oma kandiku/taldrikuga enamasti järjekorras oodata, kõike ruttu omale kühveldada ja siis käbe laud otsida. Kõik see äratab veidi ülesse. Siin oleme for real tõusnud voodist püsti, käinud korra vannitoas pissil/hambaid pesemas ja siis otse unisena laua taha istunud. Mõelda vaid, et me saame veel 12 päeva seda kõike nautida. See tundub unreal.

Hetkel on olnud nii, et igapäev umbes kella kahe paiku hakkab meeletut paduvihma sadama. See kestab küll üsna üürikest aega, aga ookean kaob täielikult silmapiirilt. Siis on mõni aeg pilvine ja uuesti hakkab sadama kella seitsme ajal õhtul (ehk siis as we speak). Peale esimest vihma ja enne õhtusööki tuli kokk meie juurde, et tutvustada meile natukene ümbrust ja oma kodu. Ta elab siit tegelikult vaid mõned majad eemal. Kogu selle maja staff elab siin külas. Kõndides Komane koju saime tee peal lehvitada nii aednikule kui ka valvurile. Selgus, et terve see küla on omavahel üks suur perekond. Kes on kellegi täditütar, venna poeg, vanaema õde jne. Nii kutsuti meid tee peal ka ühte teise hoovikesse, kus usinalt prügi põletamisega tegeleti. Nägime veel riisipõldu, palju hulkuvaid koeri, lehmasid, parte ja loomulikult palju tänaval kilkavaid lapsi.

Komane kodus pakuti meile kõiki võimalike saadusi nende oma aiast. Alustades sellest, et nad tõid meile kookoseid puu otsast alla, saime proovida veel mangot, valget granaatõuna ja melonit. Banaanid jäid seekord proovimata, sest need olid veel liiga rohelised puu otsas. Seejärel saime mekkida Bali traditsioonilist salatit. Kõike seda näeb lähemalt videost. Kusjuures Balil on traditsiooniks see, et kui mees võtab naise, siis too naine kolib mehe vanemate juurde ja nii elataksegi koos suure perena oma elupäevade lõpuni. Mingit omaette kolimist nende kultuur ette ei näe.

Õhtusöögiks serveeris kokk meile tuunikala. Kõrvale siis riis ja ma ausalt ei saanud aru, mis see türgiubadega roog täpselt oli. Tuunikala aurutas ta banaanikoore sees ja hiljem kooris selle sealt välja. Ma ei ole kunagi tuunikala sõber olnud ja seetõttu proovisin seda vaid paar tükikest. Ma ei pane kätt ette ühelegi roale ja soovin alati kõike proovida. Nendest kahest tükist mulle aga siiski piisas ja ülejäänu jätsin Kristole nosimiseks. Ise lasin kahe suu poolega riisi ja seda teist rooga (mille olemust ma endiselt kirjeldada ei oska). Need maitsesid väga hästi!

Homme peame ärkama juba hästi varakult. Kell 6 hommikul tuleb meile meremees järele, et viia meid päikesetõusuks ookeanile delfiine vaatama. Kes mind hästi tunneb, on ka teadlik sellest, et ma olen väga merehaige. Mistõttu ma ka homset väga pelgan. Samas ei taha ma maha magada võimalust näha neid imelisi loomasid oma silmaga.

Meie villa security guard viis meid täna hommikul oma paadikesega päikese tõusu ajal delfiine vaatama. Nad pidid koos päikesega tantsima hakkama ja täpselt nii nad ka tegid. Kuna tegemist on siiski metsikute delfiinidega, siis olid nad paati nähes tibake ujedad, kuid vaatepilt oli sellegipoolest võimas. Ma ei vahetaks seda millegi vastu! Kes mind lähemalt tunneb, teab ka seda, et ma ei kannata absoluutselt paadi/laeva sõitu ja olen totaalselt merehaige. Ma hakkan juba eos pabistama ja ketran end ise üles. Ka sellel korral läks nii. Tunnikese möödudes palusin end kaldale toimetada, sest vastasel juhul oleksin ma juba üle ääre oksendanud. See muide korra peaaegu juhtuski. Kadestan neid inimesi, kes sellist loksumist naudivad. Ma ei saa isegi normaalselt kiigel kiikuda. Igasugune aeglane kõigutamine on kõige jubedam ja ajab mul tohutult iiveldama.

Kaldale jõudes tänasime oma valvurit ja kobisime tagasi magama. Ärkasime uuesti kella üheksast, sõime kõhud täis ja mina põrutasin poodi. See rollerite liiklus on siin ikka pöörane. Ühe kitsa tee peal sõidab kõrvuti umbes 4-5 rollerit ja auto. Samamoodi tuleb vastu ka vastassuunast. Igal korral on selline tunne, et seekord sõidab keegi su põlve maha, aga tutkit. Nad on manööverdamises osavamad, kui mõni ralli sõitja. Hiljem võtsime päikest, kudrutasime niisama ja õhtusööki oodates näitas meile kokk, kuidas asetades põlev küünal kõrva kõrvavaigust lahti saab. Ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama.. See kõik on videole püütud. Ma pole kunagi midagi sellist näinud ja esiti tundus selle protseduuriga nõustumine üsna hirmuäratavana.

Enne seda oli meil võimalus nautida tai massaaži. Nagu ma juba kunagi ühes esimeses vlogis mainisin, siis on siin mail vägagi odav massaaži tellida. Näiteks tänane tunnine sessioon oma kodus läks maksma meile 14 eurot. Ma olen alati varasemalt arvanud, et see on pigem kallis lõbu, aga tegelikult on see oluliselt soodsam kui ma arvasin. Ja noh, olgem ausad.. Kes suudaks massažile "ei"öelda? Eestis maksaks samaväärse asja eest ca 50-70 eurot.

Tänase õhtu veedame koduselt. Homme hommikul ärkame juba varakult ja põrutame vaatama aktiivset vulkaani, kõige suuremat koske, templeid ja palju muud. Tõotab tulla tegus päev. Saadame Teile kuhjaga päikest ja palavaid tervitusi. Tore, et Eestil lõpuks president valitud sai! Ja PS! Teie kommentaare loeme me reeglina õhtuti enne magama jäämist. Mul on nii hea meel, et teil on meiega koos tore ja et te oma nõu ja heade soovidega meid toetate. Kniksti! Praegu aga kõik. Siin ka tänane vlog:

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Andke andeks, et ühte lõiku kaks korda on.. It happens! :)

Kõige vingem kogemus tänases päevas oli vaieldamatult muidugi koses ujumine suurte metsade vahel. Me polnud kumbki seda varem teinud ja sedavõrd erilisem see oli! Meie oma staffi juures on see kihvt, et nad oskavad ajastada meie tuure sellisele ajale, kui teisi turiste eriti ei ole. Nad teavad täpselt neid ekskursioonide aegasid ja siis pidid taolised kohad massiivselt rahvast täis olema. Meie saime ujuda aga ihuüksi.

Kui me alles mööda mäge alla kõndisime, et koseni jõuda, siis tervitasid meid mingid pisikesed lendavad sitikad.. Röökides! See on uskumatu, kuidas saab üks pisike tegelane sellist häält teha.

Kogu meie teekond võttis aega ca 6 tundi. Olgugi, et kilomeetreid oli tegelikult vähe, siis liiklus mägedes on kirjeldamatu. Kõrgete mägede vahel asuv tee on umbes sama suur nagu meie jalgrattatee.. Ja sellel sõidab kaks autot kõrvuti! Kõikidel kurvidel pole isegi piirdeid. Ma võin vanduda, et mu süda jäi seisma nii umbes kümnel korral kindlasti. Me oleme varemgi safari trippidel käinud, aga vot selliseid tingimusi (järske kurve ja tõususid) pole ma eales kohanud.

Edasi minnes peatusime korra, et kõndida üle Bali pikima silla. See asus vihmametsade kohal.. Täpselt nagu rusikas silmaauku hakkas sel hetkel ka padukat sadama.

Edasi suundusime me Pura ulundaru batur templisse ja panime omale selga kohustusliku rüü (sarongi). Nii tehakse reeglina alati enne palvetamist või templisse minekut. See oli võimas! Nende usk pakub mulle tohutut huvi ja seetõttu oli taolise koha külastamine eriti põnev.

Palvetamisel jäetakse jumalale alati head paremat.. Lilli, maiustusi ja miks mitte ka sigareid?

Eriti vinge oli see, et antud templis oli päris palju siniseid ja valgeid hortensiaid. Kui me oma juhile ütlesime, et need samad imeilusad lillekesed olid meie pulmalilledeks ja ka minu pruudikimp oli nendest, siis lõid tema silmad särama. Sinised ja valged hortensiad pidid olema kõige pühamad lilled ja neid kasutatakse ainult palvetamistel/pühitsemistel ja tseremooniatel. Me siis kahekesi Kristoga muhelesime, et vot kui irooniline, et meie pulmalilled meie pulmareisi sihtkohas niivõrd tähtsal kohal on. Kõik on seotud!

Peale templi külastust suundusime lõunat sööma ja käisime vaatasime oma silmaga üle ka aktiivse vulkaani. Viimati purskus ta aastal 1968. Siiani oli maapind vulkaani ümber süsimust. Loodus on ikka tohutult võimas. See oli muide samuti a first!

Jõudsimegi õhtusöögiks tagasi villasse, sõime kõhud täis ja jätkame filmimaratoniga. Homme oleme kodused, võtame päikest ja magame kaua. Ülehomme võtame kella kuuest hommikul ette juba tripi Ubudisse. Vaatame üle ahvide metsa, Bali tantsijannad, kohalikud käsitöömeistrid, kunstimuuseumid ja palju muud. Tänu ühele teadlikule kommenteerjale uurisime kohalikelt ka maagia kohta. Nad teadsid täpselt, millest me räägime. Me saame oma silmaga üle kaeda ka need "meistrid", kes viivad end nii sügavale transsi, et saavad imesid korda saata. Väidetavalt on olemas selline raamat, millest nad kogu oma teadmise maagia kohta ammutavad. Õppides sealt terve elu. Ma ei oska ise kuidagi sõnu ritta panna seda kirjeldamaks, niiet kasutan selle armsa lugeja enda sõnu ja tsiteerin teda:

"ma nägin päris kordi transis inimesi, kes hammustasid tibudel päid otsast, jõid pudelist korraga liiter viina või siis tagusid endeid nugade ja möökadega (sellised maagilised noad nimega kris). Aga kuna jumalate vägi oli neil sees siis veretilkagi polnud ja purju ei jäädud. Aga on see kõik siis vaid platseebo efekt või tõesti on ka miskit muud siin ilmas olemas (silmaga nähtamatu) - ei teagi"

Kõlab põnevalt kas pole? Aga tänaseks kõik ja siin ka tänane vlog :

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Homme peame juba kella kuuest hommikul autosse istuma, et sõita Ubudisse. Mõtlesime, et sellele võiks eelneda mõnus lebo päev. Nii me täpselt tegimegi. Magasime täna kaua, sõime kõhud täis, vedelesime päikese käes, käisime ujumas, tellisime filmi kõrvale pitsat ja nüüd keerame end kohe, kohe voodisse kerra.

Ega tänasest päevast palju jutustada ei olegi. Hommikusöögiks oli täna kaks härjasilma, värsked puuviljad, röstsai ja banaani/mango smuuti piimaga. Viimane neist oli kohe eriti hea. Minu meelest on nii vinge, et nad enamiku puuviljadest oma aiast meile toovad.. Näiteks mangod ja banaanid. Teistes ma ei ole nii kindel. Kuigi ananass kasvab meie koka aias küll.

Täna õnnestus meil päris mitmeid loomakesi kaameraga tabada. Meid käis tervitamas suur pardi pere ja üks suuremat sorti gecko kah. Lisaks käib meil siin üks kiisukene õhtuti terrassil istumas ja sipelgad üritavad suure kolooniana juba pool päeva ühte kiili põranda ühest otsast teise vedada. Suure enamuse ajast teevad nad selle kiiliga lihtsalt ringe, sest osa sipelgatest (kes saba tassima peavad) teeb oma tööd usinalt ja teine osa (kes pead tassima peaks) turnib lihtsalt kiili otsas. Oh well. Ehk hommikuks jõuavad kohale?

Naljakas on see, et kui meie riigis on pardid jumala tavaline nähtus ja neid kohtab tihti, siis on siin mail sama teema kanadega. Nad on igalpool! Rannas, metsas, autoteel, poe ees.. Ega kuked on samamoodi. Kirevad näiteks toyota esinduse ees. Aga why notsu?

Haarasin minagi raamatu järele. Reisile võtsin endaga kaasa Armin Kõomäe poolt kirjutatud teose "Lui Vutton". Selle sain tegelikult jõuludel ühelt maaklerilt koostöö eest kingiks. See raamat sellesmõttes üllatas mind, et ma poleks sellist sisu ega kirjastiili üldse oodanud. Vaimusilmis kujutasin midagi muud ette. Ma reeglina armastan natukene teises stiilis raamatuid. Selliseid.. Natukene vanamoodsemaid. Aga eks näis. Stigi raamat jällegi meeldis mulle sellegipoolest väga! Ehk üllatab ka see.

Mul on alati kombeks lugeda raamatuid nii, et ma enne tagant kirjeldust ei loe. Samamoodi ei vaata ma kunagi filmide treilereid.

Nagu te juba teate, siis algas eilne hommik kohe eriti vara. Pidime ärkama juba 5:30, aga see ei takistanud meil eelneva päeval kella poole üheni üleval olemist. See tähendas 5 tundi und. Te võite aimata, kui raske oli ärgata. Kogu meie tripp kestis 12 tundi. Kuuest kuueni. Eks seetõttu me eile ka blogima ei jõudnud. Kui päris aus olla, siis olime eile ka päris kehvad vlogijad. Õues oli eile meeletu kuumus. No selline, mille sarnast me varem tundnud ei olnud ja tänu sellele keerles meie peas tihtipeale ainult üks mõte - saaks ujuma!

Päikesetõusu saime vaadata Bali kõrgeima mäe tipust. See vaade oli hingemattev!

Meie päev oli ühtpidi väga äge ja teistpidi väikest viisi pettumus. Sõit Ubudisse võttis 2,5 tundi aega. Esimesena läksime vaatama traditsioonilist Bali tantsu/etendust. See oli lavastatud ühe tuntud müüdi järgi. See oli tegelikult väga äge ja huvitav elamus. Meile igatahes meeldis. Me jõudsime ligikaudu 45 minutit varem kohale ka ja meil avanes võimalus etenduses esinenud muusikutega enne etendust pille õppida. Seda on näha täpsemalt videost. Kristol tuli igatahes päris hästi välja!

Hiljem viidi meid kullasseppade tänavale. Neil tõesti ongi nii, et näiteks kõik kunstiga tegelevad inimesed on pandud ühele tänavale ja kõik kullassepad teisele tänavale.. Lootsime näha siis tõeliste meistrite tööd, aga reaalsuses viidi meid suurde poodi, kus agressiivsed müügimehed meil kannul kõndisid ja paar üksikut kohaliku oli näitamiseks pandud traati väänama. Tegime sealt suht kiiresti vehkat. Peale seda insistis driver, et käiksime loomaeda ka vaatamas. Me ausalt öeldes ei ole just sellise atraktsiooni suured sõbrad. Minu meelest on see loomade piinamine ja ma väga sellist bisnesi toetada ei soovi. Käisime siis seekord ikka ja mis oli minu jaoks antud loomaaia juures impressive, oli see, et paljud loomad said üpris vabalt olla. Lindudel oli eriti vaba olemine.. Neil oli võrguga kaetud suuur, suur ala ja meie saime sealt vabalt läbi kõndida. Pidi ainult jälgima, et mõni neist pähe ei sirtsutaks. Aga mingiks vaatamisväärsuseks või võimsaks elamuseks kogu seda asja küll nimetada ei saa.

Seejärel viis juht meid Ubudi põhilisele marketile. Saime seal mitmeid oste teha ja sööma minna. See oli isegi tore. Leidsime paar vinget nurgatagust poodi, kust lähedastele midagi mälestuseks tuua.

Seejärel viidi meid ühte järve kõrval olevasse templisse. See oli samuti rohkem turistikas ja spetsiaalselt näitamiseks tehtud. Midagi ehedat seal väga ei olnud. Palju riideid müüvaid putkasid, palju selfisid tegevaid turiste ja ei mingeid traditsioone. MH! Me ausalt ootasime antud päevast palju enamat. Paljusid kohti, mida soovisime külastada, me lõpuks ei näinudki.. Näiteks "death" templit, mis asub pühas monkey forestis. Ei mingit maagiat, ei mingeid templitele omaseid pühitsemisi/palvetamise tseremooniaid. Täitsa kahju on tegelikult. Antud piirkond on meie villast päris kaugel ja selle 12 tunni jooksul me suurt midagi väga muljetavaldavat ei näinud. Aga eks kipub ju olema nii, et mõni päev on parem kui teine.

Kui me peale trippi koju tagasi jõudsime, siis pugisime kõhud täis ja vajusime suht ruttu tuttu. Täna läheme juba homseks kokkamiseks asju ostma. Homme istume kuuekesi laua taga ja meie üritame siinsetest toiduainetest Eesti moodi toitu küpsetada. See on päris keeruline.. Siin ei ole tilli, normaalset hapukoort, korralike kurke, lihavalik on väga kesine, rohkem on mereande ja igast veidraid puuvilju/juurvilju. Isegi tavalist juustu on raske leida. Magustoitude tegemine on veel keerulisem. Ei leidnud me toorjuustu, riccotat ega tärklist. Huhuhuuu.. Saab olema katsumus!

Aga eilne vlog ka :

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Vabandan jälle topelt klipi eest! Eks topelt ei kärise ilmselt!? :)

Tänaseks olime planeerinud endale romantilise õhtusöögi ja juba homme võõrustame ise staffi ja nende abikaasasid. Räägin siis mõlemast natukene lähemalt. Esimeseks võtame siis meie ettevalmistused homseks. Küsisin Teie käest ka facebookis nõu selle kohta, et mida neile serveerida. Ideid tuli palju ja panime ka plaani paika. Kui me esiti tahtsime teha eelroaks kartulisalatit ja singirulle, siis matsime selle mõtte suht ruttu maha. Ei ole saada hapukoort, vorstist rääkimatagi. Ainukene, mis leidus, oli sink ja seda külmutatud kujul. Neil värsket liha on üldse vähe. Värsketest on rohkem kanatooteid ja mereande. Ülejäänu on sügavkülmutatud ja ka see valik ei ole suurim. Kuna muud ideed ei tulnud, siis teeme juustu-küüslaugu-majoneesi möksi ja määrime selle saiale. Lõikame kuubikuteks ja serveerime tikuvõileibadena.

Pearoaks planeerisime kartuliputru kotlettidega, kõrvale külm kaste. Selle jaoks vajaliku leidsime küll. Olemas on kartulid, või, piim, sibulad, küüslauk, sai ja veisehakkliha. Külma kastme valmistame maitsestamata jogurtist, kurgist ja küüslaugust ning lisame soola/pipart. Maitsestamata jogurtit oli meeletult raske leida. Hapukoort ei tasu mainidagi. Jogurti leidsime vaid ühest poest ja me käisime ka ühes suurimas supermarketis.

Magustoiduks tahtsime esiti teha karamellikisselli, sest ega kamapulbrit me kaasas ju ei kanna. Valikus oli veel kohupiimakook või saiavorm. Ei näinud me kuskil värskeid marju ega ka tärklist. Ühes poes silmasime pakikest, millel seisis suurelt "cream cheese". Tegime kiirelt plaanid ümber selle ja haarasime endaga kaasa paki küpsiseid, kondetspiima ja moosi. Nii saame kasvõi toorjuustukookigi teha. Asi seegi! Pole küll Eesti köögi toodang, kuid mingigi magustoit!

Niisiis.. Loodetavasti on meil kõik homseks valmis. Täna saime veel ise head ja paremat nautida. Tegime veidi mesinädalatele omast romanssi ja õhtustasime ookeani kaldal. Õhtusöögiks pakuti meile hiidkrevette. Nagu te arvata võite, siis need viisid keele alla! Romantilist meeleolu lõid kaldale laksuvad lained ja lauale sätitud küünlad. Ka oma 5 gekot valvasid meie üle lae all.

Ja tänane postitus ka videopildis :

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p! Homseni!

PS! Teie toredad kommentaarid ja kirjad annavad blogimiseks nii palju indu juurde. Te olete suurepärased. Saadame teile palju päikest! Ja tänase seisuga on meil vaid 6 päeva jäänud siin saarel.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Ja saimegi õhtusöögiga ühele poole. Pean tõdema, et kõige suurem väljakutse kogu selle asja juures oli siiski olemas olevate toorainetega katsetamine. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis leidsime vaid ühte sorti külmutatud hakkliha.. Mis muide nägi päris õõvastav välja! Kurgi/tomati salati ja külma kastme jaoks pidime kasutama maitsestamata jogurtit (sest hapurkoort ei leidunud kuskil). See oli pigem kohupiima või pudingu laadne ja maitses veidralt. Proovisime üht ja teistmoodi, aga tulemus oli ikkagi kohutav. Isegi meie ei suutnud seda kastet ega salatit süüa. Pidime selle lihtsalt ära viskama ja ruttu midagi uut välja mõtlema. Õnneks leidsime lõpuks jahu ja saime siiski kastmele asenduse, aga salati serveerisimegi ilma kastmeta. Kilekoti soolakurkidest ei tulnud samuti miskit välja.. Siin oli saada vaid selliseid suuri ja jämedaid kurke ning tillist ja mustsõstralehtedest võis ainult unistada. Kasutada saime vaid küüslauku ja rohelist sibulat. No ei tulnud ikka üldse päris see. Soolased said küll, aga mitte krõmpsuvad ja mitte õige maitsega.

Samas sai kartulipüree imehea, kotletid samuti ja kook viis keele alla. Ka kastet kiideti väga. Eelroaks pakutud tikuvõileivad küüslaugu, juustu, majoneesi ja tomatiga olid suureks hitiks. Selle pidid nad ka oma menüüsse üle võtma. Kõige rohkem meeldis kohalikele siiski kartulipüree.. Järgmisel päeval uuris kokk, kas võib jäägid samuti kaasa võtta, sest ta abikaasale oli jubedalt meeldinud. Jackpot! Ka kooki kiitsid külalised väga ja pärisid retsepti järgi.

Paljud lugejatest tundsid meie staffi usu pärast muret, et ehk ei peaks me liha serveerima. Uskuge mind, me küsisime enne kõik järele. Meie staffi ei kuulu ühtegi moslemit ja liha söövad nad ka.

Kuigi tegelikult läks õhtu suurepäraselt, siis lõpp läks väga kiirelt. Seetõttu ka vlog nii järsku otsa saab. Nimelt sai üks külalistest kõne oma nõbult, kes tuli kiiresti haiglasse toimetada. Haigla asus 25 minutise autosõidu kaugusel ja nii me nad ruttu heade soovidega teele saatsimegi. Nõbu jäi mõneks päevaks haiglasse ja eilse seisuga oli ta veel seal. Tänase kohta ma kahjuks ei oska öelda. Saatsime kõik oma head mõtted tema poole teele. Huh! Paras judin käis rinnust läbi peale külaliste kiiret lahkumist.

Seda postitust on kuidagi veider kokku võtta. Sellises olukorras on üldse natukene keeruline sõnu ritta panna. Meil on jäänud viimased 3 päeva siin paradiisisaarel ja lendamegi tagasi kodu poole! Meie kiisusid ja suslikut tahaks juba paitada küll ja hakklihakastmele "ei" ei ütleks!

Seniks saadame Teile palju päikest ja hoidke oma lähedasi!

Uskumatu, aga need 17 päeva on täiesti pöörase kiirusega mööda läinud. Teiset küljest on siin juba nii kodune olla, et imelik on lahkuda. Me oleme kohalikega juba täiesti sina peal ja täna üritati meid vähemalt kolmel/neljal korral veenda, et ikkagi siia jääksima ja kodumaale ei naaseks. Hiljem pandi plaan paika ja paluti meil kodumaal natukene raha koguda, et siia villa osta. Nii saame neil tihti külas käia ja staff lubas meie villasse üle kolida. Kui armas! Komang tõi meile täna õhtul veel oma koduaiast erinevaid puuvilju, et saaksime neid oma perele ja sõpradele viia. Nende hulgas dragon fruit, mangod ja valged granaatõunad. Poest toodi meile puuviljade transportimiseks isegi pisike karbike.

Oma viimased päevad veetsime päris, päriselt puhates. Nii, et me saime magada kuni jaksasime, vaadata meeletus koguses seriaale, käia ujumas, päevitada ja lihtsalt teineteisega aega veeta. Vot selline osa puhkusest, millest puhkama ei pea. Hetkel tunnen ennast küll täielikult uue inimesena ja olen täitsa tahtmist täis, et igasuguseid asju kodumaal tegema hakata. Töö osas on nii palju uusi ideid tekkinud, tahaks kiisusid paitada, tuhkruga mängida, kodu koristada, hapukoorega kõiki võimalike toite valmistada, magada oma voodis, näha pere ja sõpru, Lendele tahaks tere öelda!

Ja siin ka eilne ja tänane vlog. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Täna saime veel natukene sügavamalt uurida Bali traditsioone.. Ja seda just pulmade osas. Komang võttis endaga kaasa mälupulgal fotod enda pulmast. Tseremoonia toimus eelmisel aastal ja neil oli läbi ja lõhki Bali traditsiooniline pulm. Põhiliselt keerleb terve nende päev siiski erinevate rituaalide, palvetamise ja pühitsemise ümber. Komang ise oli sellel päeval imeilus! Nagu igale pruudile omane! Nende pulm kestab ligikaudu nädalakese. Kõigepealt läheb mees naise perekonna juurde luba küsima. Ka pruut peab oma nõusoleku andma ja seejärel annavad vanemad. Nad allkirjastavad selle kohta ka dokumendi. Peale seda veedavad nad kolm päeva oma kodudes eraldi, kuni jätkavad järgmise osaga rituaalist. Kui tseremoonia päev on kätte jõudnud, siis kõigepealt peab mehe perekond koos mehega nende kodus asuvas templis palvetama. Seejärel liigutakse uuesti pruudi perekonna juurde. Pruut ja peigmees istuvad elutoa põrandale ümbritsetuna nende mõlema lähedastega. On vanemate kord jagada teadmisi abielust ja suhetest.

Seejärel liigutakse edasi mehe vanemate koju, kus tulevane abielupaar edaspidi elama hakkab. Seal toimuvad mitmed palved. Noorpaar puhastatakse negatiivsest energiast. Pühitsetakse nende tulevik. Antakse vandeid ja siis läheb kõik juba sama rada nagu meilgi. Päev lõppeb suure peoga!

Fun fact. Nende pulmas pakuti söögiks põhiliselt puuvilju ja lihapalle. Magustoiduks traditsioonilist Bali kooki.

Ilmselt jään neid hommikusööke kõige rohkem taga igatsema! Niiii mõnus oli unise näoga toast välja komberdada, hüpata korraks basseini ja siis laua taga värsket apelsinimahla juua ning hommikusööki nosida. Seda kõike ookeani vaate taustal. Mmmmmm.

Kristo nsm lebos

Suksma Bali. We had the time of our lives!

OOTD: 15.07.16

Toimetused maal - Kuidas kell 2 öösel köök omale totaalselt uue näo sai!

Mure kiisudega - Meie väikene õudusunenägu. Sõit maale

Pulmakleidist - läbi pruudi silmade

Natukene meie pulmapäevast + pulmavideo - made by Megapiksel stuudio

Meie pulmapäevast läbi fotograafi silmade - Laura Strandberg

Huhhhhhh. It´s DONE! Meie pulmareisist, üllatussünnipäevast Krissule ja Malluka babyshowerist. Palju pilte ja palju emotsioone!

Toimetustest Kõrgemäel : Meie elutoa ja köögi uus nägu!

Meie Bali - #1! Kuidas me lõpuks ikkagi kohale jõudsime!

Meie Bali - #2 - Kuidas me kohalikuga kolmekesi ühe rolleriga kruiisisime

Meie Bali - #3 - Villa tour : expectations vs reality!

Meie Bali - #4 - Torm, Geckod ja dinner Bali moodi

Meie Bali - #5 - Kuidas me koka juures külas käisime ja aia saadusi sõime

Meie Bali - #6 - Kuidas me päiksetõusu ajal delfiine vaatamas käisime ja põleva küünla kõrva pistsime!?

Meie Bali - #7 - Gitgit waterfall, Pura ulundaru batur, Mount batur vulcano

Meie Bali - #8 - Vahel tuleb lihtsalt vedeleda

Meie Bali - # 9 - Nägime Barongi oma silmaga ära

Meie Bali - #10 - Kuidas me kohalikes poodides hapukoort ja tilli taga ajasime

Meie Bali - #11 - Kuidas meie õhtusöök kohalikega läks?!

Meie Bali - #12 - Meie viimased päevad paradiisis