Nii naljakas, et nüüd kui see päev on meil tõesti juba kohe uksetaga, siis hakkab mul pisikene närv sisse tulema. Isegi postitust kirjutades või lihtsalt selle päeva peale mõeldes läheb seest kõik õõnsaks. Ma olen alati olnud see tüüp, kes on juurelnud sellise pulmaeelse ärevuse osas, et miks inimesed huvitav muretsevad? Mida nad täpselt kardavad ja miks taoline emotsioon tekib? Nüüd seisan sellega ise silmitsi. Kohe kindlasti ei ole tegemist kahtlusega, vaid.. Närvikõdiga! Täpselt selline mis raputab sind umbes täpselt südame juurest ja lõppeb varba otsas. Meie tähtsa päevani on jäänud umbes täpselt kuukene. Küsisin Kristolt ka, et mida tema mõtleb? Kas ta natukene kardab ka? Tsiteerin :
"Mina tunnen end väga hästi, ootan juba huviga seda päeva! Ärevust või kartust kui sellist ei ole, mis siin ikka karta, abiellun ju oma kaaslasega, keda sügavalt armastan ![🙂]()
Ainuke asi, mida ma aeg-ajalt mõtlen, on see, et kuidas kõik siiamaani organiseeritud asjad omavahel kokku sobivad ja kuidas sel päeval see kõik välja mängitakse, aga samas on meil väga tubli pulmakorraldaja, kes väga usinalt aitab ja tal on ka visioon silme ees olemas, missugune see pulm välja hakkab nägema - õnneks, sest mul endal on küll juba kõik sassis ![😃]()
"
Ainuke asi, mida ma aeg-ajalt mõtlen, on see, et kuidas kõik siiamaani organiseeritud asjad omavahel kokku sobivad ja kuidas sel päeval see kõik välja mängitakse, aga samas on meil väga tubli pulmakorraldaja, kes väga usinalt aitab ja tal on ka visioon silme ees olemas, missugune see pulm välja hakkab nägema - õnneks, sest mul endal on küll juba kõik sassis 
""Aga ma olen rahulik, sest siiamaani on meil kõik asjad väga sujuvalt ja hästi laabunud, et ma usun, et see pulmapäev laabub täpselt sama hästi. Ootan juba täiega, sest saab olema väga äge päev!"
Kui päris aus olla, siis on minul ka kõik sassis. Kuna me käime mõlemad täiskohaga tööl, siis selline "hands on" korraldamine on olnud totaalselt välistatud. Ja olen Kristoga täiesti ühel meelel.. Jumal tänatud, et meil on super tore pulmakorraldaja Reana https://www.facebook.com/disaindipity/, kes selliste asjade pärast meie eest muretseb. Tema peas on kõik paigas. Suureks abiks on muidugi ka professionaalne pulmaisa Karl. Ma selle korraldusliku poole osas eriti ei muretsegi, pigem ootan samuti põnevusega, et kuidas see kõik siis lõpuks paika loksub. Täna plaanime veel viimased pulmakutsed inimestele toimetada. Huh! Kuhu see aeg kadunud on?
Alles üleeile oli see, kui instagrami piiludes mulle kaks tuttavat nägu Saku mõisa taustal vastu vaatasid. Ivar ja Krissu! Nii vahva on mõelda, et meie ellu on tulnud sellised armsad inimesed, kes on nii olulisteks osakesteks meie elus saanud. Siis ma mõtlesin ka, et mitte miski ei saa viltu minna.. Me oleme sellel päeval ümbritsetud tõesti kõige vahvamate inimestega. Ilmselt pool õhtut istungi suu kõrvuni ja pisarad silmas. Ei ole mingi saladus, et ma olen üpris emotsionaalne inimene. Sellepärast ongi tore, et Kristo seda meie suhtes tasakaalustab. Tema on ka emotsionaalne, aga tema on rahulikum. Sõltub muidugi olukorrast, aga enamasti see nii on. See on üks omadus, mida temas eriti kõrgelt hindan. Kogu selle pulmavärgi keskel tunnen igapäev, et me oleme natukene jälle lähedasemad. Me vestleme teemadel, mida kunagi varem puudutanud ei ole. See on nii äge!
Kas teil tekkis selline mõnus närvikõdi enne pulmi? Millised olid Teie suurimad hirmud?