Üks päev me tegime siin Kristoga Live´i ja peale seda hakkas mulle tulema üsna palju kommentaare inimestelt juuste sättimise kohta. Keda see hirmsasti häiris, kes lausa ei suutnud vaadata ja mõni lausa arvas, et mul on kesknärvisüsteemi häire. Ma ei olnud kunagi varem seda ise tähele pannud ja peale seda jäi see mind painama. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja rääkisin sellest Kristoga. Mis seal ikka. On ilmselge, et tunnen enda välimuse osas mingisugust ebakindlust. Tegemist oli ebakindlusega, millele inimesed tähelepanu pöörasid. Hiljem muutus sellele tähelepanu pööramine rohkem narrimiseks. Reeglina kipub see ju olema nii, et leides kellegi nõrga koha, vajutatakse sellele veelgi. Huvitav miks?
Tänu tollele vahejuhtumile ei osanud ma olukorraga toime tulla. Ma jälgisin ennast pidevalt ja proovisin ennast miskipärast vaos hoida. Kui sellele tähelepanu juhtimine jätkus, siis muutusin kurvaks. Ma ei osanud enam kaamera ees üldse olla. Kuna suuresti koosneb minu blogi ju igapäevastest vlogidest, siis pani see mind muretsema. Kuidas ma nüüd normaalselt kaamera ees räägin? Nii et ma ei mõtleks pidevalt sellele, kuidas ma olen või mida teha tohin. Jõudsin mõttelennuga sinnani, et selliselt kaob ära igasugune siirus ja vabalt võtmine videopildis. Ometi on see miski, mis minu blogi olemusse vägagi kuulub. Analüüsisin, mis ma analüüsisin, kuid olin ikkagi tupikus. Korraks mõtlesin, et huh, ma ei tahagi ühtegi videot teha, sest see muudab mind haavatavaks. See näitab inimestele, milline ma olen, kuidas ma mõtlen ja millised on minu kiiksud. Pidasin pisikese pausi ja proovisin uuesti. Probleem ei olnud kuskile kadunud.. See oli endiselt seal, kuhu ma ta jätsin. Probleem ei olnud tegelikult üldse see, mis ma arvasin olevat.. Probleem peitus ju minus endas. Ma olin unustanud, et ennast tuleb ju armastada. Tuleb õpetada ka teisi armastama sind täpselt sellisena nagu sa oled. Ega kõigile ei saagi meelejärele olla ja tegelikult ei tasu sellistele asjadele üldiselt eriti palju aega kulutada. Loomulikult on oluline taolised märkused endale teadmiseks võtta ja mõningate tobedate harjumuste võõrutamiseks selle nimel vaeva näha, kuid kindlasti ei tohi see tulla millegi sellise vahele, mida sa tõeliselt armastad. Mõistsin, et olin toredate inimeste (kes on mu blogisõbrad juba ammu, ammu) asemel hakanud tähelepanu pöörama teistele. Olen alati ise sellise põhimõtte vastu olnud ja ometi sattusin ise sinna lõksu.
On teada värk, et elu on kord ülesse, kord alla. Endaga tuleb tööd teha. Kristo luges just ühte intrigeerivat raamatut ebakindlustest. Ta luges mulle sealt paar rida ja natuke raputas mind tagasi paika. Sinna, kus ma enne olin.
Olen ka ise tähele pannud, et väga paljud inimesed panevad suure rõhu just nendele inimestele, kes süvendavad neisse ebakindlust. Aina rohkem hakatakse nende inimeste negatiivsust kuulama ja tähele panema, mistõttu mõeldakse ka ise, et järelikult olengi imelik. Näiteks kui ma tegin Kristoga seda live’i, kus me niisama jutustasime ja veetsime aega teiega, siis ma ei pööranud üldse tähelepanu oma liigutustele või tegevustele, sest mu tähelepanu oli sel hetkel teile suunatud. See kõik oli väga positiivne, sest te kõik võtate sellest osa ja olete nii sõbralikud ning hoolivad. Aga siis hiljem, kui kommentaare lugesin, muutus meeleolu kurvaks, just nende halbade kommentaaride pärast. Siit ju ehtne näide, et selle asemel, et eelnevat positiivsust hoida, mitme inimesi häid sõnu meeles pidada, hakkasin ma just mõtlema sellele paarile negatiivsele kommentaarile, mis mu tuju alla tõid. Aga nii ei tohiks see asi olla, me peaksime aina rohkem ja rohkem keskenduma just nendele sõnadele, nendele inimestele, kes toovad meist välja selle kõige parema ja positiivsema inimese. See teeb meid rohkem õnnelikumaks ning annab motivatsiooni juurde ka edaspidiseks. Sest kui me ise mõtleme negatiivselt ja sisendame endale negatiivsust ja ebakindlust, siis võime kaotada ka kõige ustavamad ja tugevamad sõbrad, sest taoline negatiivne energia on tohutult kurnav ja see tõttu võivadki mõned inimesed lõpuks üksi jääda. Üksi koos enda lahendamata mure või ebakindlusega.
Ma tahaksin sellega öelda, et selle asemel, et pöörata tähelepanu neile, kes meid halvustavad, kritiseerivad ning viskavad meid nö poriga, peaksime pühendama oma aja ja energia just nendele inimestele, kes meid hindavad, hoiavad, väärtustavad ning armastavad. Sest nemad samuti pühendavad kogu oma aja Sinule, et sulle head meelt valmistada.
Ja, et postitus liiga tõsisel noodil ei lõppeks, siis siin üks goofy pilt minust ja Kristost kunagisest reisist Bulgaarias ![Facebook Smiley Face]()
