Üks tore kaasblogija Liis tegi täna ühe vahva postituse vanavanematest ja tag´is ka mind, et ma enda omadest pajataksin. Tänase postituse pühendan täielikult Tibule, sest noh.. Ta ongi minu kõige parem Tibu! Ma ausalt öeldes, ei kujutaks oma lapsepõlve ilma temata ettegi. Ka tänasel päeval on Tibu minuga pidevalt ninapidi koos. Seda armastust mida ma tema vastu tunnen on võimatu sõnadesse panna ja ma ei kujutaks iial ette, et keegi teine minu vanaema oleks. Tibu on täpselt selline muinasjutust välja võetud pannkoogi vanaema. If you know what I mean :)
1) Mida vanvanemad sulle õpetasid? Tibu on mulle väga paljusid asju elus õpetanud. Kõige olulisemaks pean ma nendest lähedust. Ta on olnud alati selline musi/kalli vanaema ja mind komplimentidega pidevalt üle kallanud. Tänu temale oskan seda ka ise teha. Ta ütles alati, et inimestele tuleb nende häid omadusi välja tuua ja neid selle eest ka tunnustada. Lisaks sellele on ta õpetanud mulle seda, et inimene on täpselt nii vana kui vanaks ta ennast peab. Tibu käib näiteks iganädalaselt trennis, korraldab memme-taadi päevasid, tantsuõhtuid ja käib isegi tantsupidudel tantsimas. Lisaks sellele on ta tohutult pädev arvutikasutaja. Enamasti näeb teda oma tahvelarvutiga kõike pildistamas. Neid pilte saab piilda näiteks facebookist või instagramist ja tänu sellele hoiame me pidevalt üksteist teineteise tegemistega kursis.
2) Kas sul olid head suhted oma vanavanematega? Eks kindlasti oli mingi hetk puberteedieas, kui ma mõtlesin, et "isssssssssand jumal, give me a break! Miks ma ei või kella üheni öösel ometi õues olla?". Jumal tänatud, et ei tohtinud! Pahandasime enamasti ainult siis, kui tibu mind sööma kamandas ja mina toidu järele jätsin.. Või ei viitsinud hambaid pesema minna. Aga üldjuhul oli tibu ikkagi see inimene, kellele ma pidevalt nuttes helistasin või tema juurde jooksin ja kes mind oma sõnade ning kallistustega lohutas. Ma siiani helistan alati talle, kui mul midagi südamel on. Ta on nagu see kalju, mille vastu nõjatuda.
3) Eredaim mälestus? Mulle tuleb alati meelde see, kuidas ma Tibu külla tulekut ootasin. Kui ma teadsin, et ta kohe, kohe uksest sisse astumas on, siis jooksin kõige kaugemasse toa nurka, et ta siis kallistades pikali joosta ja nii absoluutselt igal korral.
4) Millised omadused oled oma vanavanematelt pärinud? Eks ikka ilmselt edevuse ja suhtlemisvajaduse. Tibu on ka alati selline hästi emotsionaalne olnud ja inimestega suhtlemist armastanud. Eks ma olen natukene tema moodi küll. Lisaks sellele pärisin tibult ümmargused põsesarnad, mis naeratades esile tulevad.
Aitäh Tibu, et mul olemas oled! Millised mälestused on Teil oma vanavanematest? Väga vahva oleks Teie vastuseid lugeda :) Ja kuna tegemist on TAG´iga, siis loeksin hea meelega Triin Guljavini vastuseid.