Ma ei olegi oma rasedusest eriti palju pajatanud veel. Seda eelkõige seetõttu, et see kõik on meie jaoks veel nii uus. Me alles harjume selle mõttega. Samas ei oska ma sõnadesse panna seda, kui palju on see pisikene tegelane meid juba ümber oma pisikese sõrme keeranud. Ma ei suuda oma aju välja lülitada, et ma ei mõtleks pidevalt sellele, kuidas ma seda pisikest inimest musitada ja kallistada tahaks. Kuidas ma tahaksin silitada ta pisikest peakest ja näidata talle, et tema elu saab olema täis nii palju armastust. Ma ei jõua ära oodata, et ma saaksin teda vaikselt oma käte vahel unele suigutada ja öelda talle, kui palju ma teda armastan. Et öelda talle, kui palju tema isa teda armastab ja öelda talle kui väga me teda ootasime!
Meie andsime pisikese tulekule rohelise tule juba aastake tagasi. Me otseselt ei ajastanud midagi, aga kätt ette ka ei pannud. Enne seda võtsin aastaid ja aastaid hoolega beebipille ja teadsin, et kuna me planeerime lähematel aastatel last, siis jätsin need nüüd võtmata. Veel enam, et me kihlusime õige pea ja planeerisime pulmi. Keha vajab aega beebipillidest taastumiseks ja meie puhul võttis rasestumine aega terve aasta. Ja lõpuks, lõpuks.. Juba kuue kuu pärast saan ma teda oma kätevahel hoida ja ta ongi päris meie oma.
Minul on olnud alati arvamus, et ma olen rohkem selline "poistetegija". Ma ei teagi miks.. Kuidagi vaimusilmas oli alati selline pisikene blond ja sinisilmne poisslaps. Nii ennustasin ma meie beebidegrupis ka. Ka Kristo arvas ja lootis seda. Eks mul oli natukene omakasu ka. Poisid kipuvad rohkem emmekad olema ja "vanem venna" kõlab nii ilusti! Eriti minule.. Minul ei ole ühtegi õde ega venda ja kasvasin ülesse üksi. Ilmselt on see olnud mul selline väikest viisi unistus. Teiseks lapseks sobiks pisikene tirts, keda suurem venna hoolega kaitsta saaks. Isegi vahel võibolla üleliia. Aga tegelikult on ju ilmselge see, et laps võiks lihtsalt terve olla. Sellepärast muretseme me kõik ju kõige enam ja loomulikult on see ka kõige olulisem. Ka mina muretsen. Koguaeg! Nii veider on mõelda, et ega see muretsemine nüüd enam kuskile ei kaogi. See jääb. Mina ja Kristo oleme selle pisikese inimese emme ja issi.. Elulõpuni. See on ju kirjeldamatu õnnetunne!
Siin on meie pisikene ilmaime 2D ja 3D vaates. Hängib seal nabanöör üle õla. Ilmselt jäi see talle pidevalt ette ja tuli eest ära lükata. Šoisi juures käisime meie 3D ultraheli uuringus. Oscarile läheme esmaspäeval ITK-sse. Kõikidele emadele on ju kõige suuremaks kingituseks kindlustunne, et kõhubeebiga on kõik hästi. Kui see kindlustunne läheb mulle maksma 90 eurot, siis olen ma nõus selle ka kinni maksma. Meie saime ca 30-40 minutit oma pisikest tegelast ekraanil jälgida.. Üle lugeda iga sõrme, varbakese ja teada ka beebi soo. Seda muidu 90%-lise täpsusega, sest tegelikult on ta ju veel päris pisike. Soo määrab härra Šois jalgevahel oleva "objekti" nurga järgi. Kui see on alla 20 kraadi, siis on tegemist ilmselt tüdrukuga. Kui see on rohkem kui 40, siis kindlasti poiss.
Meie puhul sai nalja kõvasti. Kõigepealt kui uksest sisse astusime, siis uuris Šois küsivalt.. "Triinu Liis, kui tohib küsida siis.. Kas te oma abikaasat silmadega enne mõõtsite, kui rasedaks otsustasite jääda?" Nalja nabani, sest meie kontrast Kristoga on tõesti üüratu. Palus ta mul siis pikali heita ja peale natukest uurimist küsis ta meilt "Kas Kristo tütart kasvatada oskaks?". Point taken. Rõõmustasime pisitütre üle! Nurk oli 19,58. Siis jätkasime beebi sõrmekeste lugemisega ja heaolu uurimisega.. Kuniks meie pilgud ekraanil tardusid. Beebi võttis rahulikult oma parema käekese, pistis selle mõneks sekundiks oma jalgevahele ja ekraanil enne nähtud "objekt"nö ärkas. Nüüd sai kalde nurk mõõdetud 48 kraadi peale. Poiss, mis poiss! Šois muheles ja ütles, et juu siis poiss solvus eelneva arvamuse peale ja pidi näitama, et tal on täitsa korralik poisile omane varustus olemas.
Meie ilmselgelt vinge ja ekstravertse iseloomuga poja! Oooooooooh, kui äge! Need pisikesed kikid, triiksärgikesed ja ketsid mida poes imetlenud olen! Kõige kihvtim on see, et meie poja sünnib täpselt samal looma-aastal nagu mina ja kui veab, siis saab olema ka sama tähtkujuga. Kukk ja sõnn! Ma ei jõua ära oodata juba, et temaga kohtuda! Tuleks see kevad rutem :)
Natukene tehnilist infot ka. Täna on rasedust täpselt 12 nädalat. Šois mõõtis poisi natukene siiski suuremaks : 12+4. Suurust on tal 6,3cm ja süda lõi hirmus kiiresti (178 lööki minutis). Eks ta siples ka parajalt ja näitas end igast küljest.
Kas Teile pakuks huvi lugeda ka natukene detailsemalt raseduse sümptomitest ja minu eelnevatest nädalatest? Kuna esimene trimester kohe läbi, siis mõtlesin sellise kokkuvõtliku postituse sellest teha. Tean, et päris alguses, kui ise rasedaks jäin, siis oli google, igast foorumid ja postitused minu parimateks sõpradeks!