Ja ongi 12 nädalat nagu niuhti möödas. Täna on mul nädalaid täpselt 12+5. Esimene trimester on kohe, kohe seljataga ja ma ausalt öeldes siiani ei saa aru, kas see lõppeb 13 või 14 nädala saabumisega?! Igal pool on erinev info. See on täpselt sama teadmatus, et kui ma olen hetkel 12+5 nädalat rase, siis kas seda loetakse 13. nädalaks või 12. nädalaks. Emmedeklubi kalendri järgi on see nädal 13, teiste lehekülgede järgi nädal 12. Vot sulle lopsu. Järgmine kord küsin ämmaemanda käest igaks juhuks järele. Aga selle toreda numbriga seoses sai tehtud KV-test ITK-s. Käimas on juba neljas raseduse kuu. Uskumatu. Jõudiski see aeg kiiremini kohale kui ma arvata oskasin. Ometigi ootasin seda nii pikisilmi ja see aeg tundus hirmus, hirmus kaugel.
Vereanalüüs, uriiniproov ja ultrahelis nähtu olid kõik korras. Riskid on madalad ja kuklavoldi suuruseks mõõdeti 1,7. Kõik, kes alles raseduse teekonna alguses on, siis see tähendab, et näiteks downi sündroomi tõenäosus on 1:20 000-le. Kui KV tulemus on alla kolme, siis loetakse riske madalateks. Test tehakse tavaliselt 11-13 nädalal.
Tänaseks olen ma juba parajalt ümmargune ka. Antud foto saigi eelmisel nädalal tehtud, kui oma esimesed rasedatele mõeldud teksad soetasin. Enda omi lihtsalt ei kannatanud kanda enam, sest need kippusid juba hirmsasti soonima. Rasedateksad toovad kõhukese muidugi eriti esile. Ega mul selle vastu midagi ei ole.. Need punud on ju imearmsad! Küll aga kui ma samas vaimus kasvamist jätkan, siis ilmselt veeren ma lõpuks sünnitusmajja.. Nagu pisike kakuke.
Aga alustame päris algusest ja räägime nädalate kaupa. Nii palju kui mul meeles on ja nii palju kui ma endale märkmeid teinud olen. Siin mainin kindlasti, et iga rasedus on erinev ja kindlasti on vale end kellegagi võrrelda. Samas mina otsisin internetist väga palju infot ja ehk on see siin kellelegi samuti kasuks.
4-5 Nädal : Kuna meie pulmareis oli planeeritud 27.09 - 15.10 ja ma sain rasedusest vahetult enne seda teada, siis jooksin kiiresti erakliinikusse kaupmehe tänaval, et saada mingitki infot. Kuidas ennast reisi ajal hoida, mida võib/mida mitte, millised on riskid ja kas ma päriselt ka jäin nüüd tita ootele? Nagu päris, päriselt või? Kuna me seda kõike ikkagi aastakese planeerisime ja lapse tulekut väga ootasime, siis tundus see lõpuks ikka üsna uskumatu. ITK-s ega Pelgulinnas mind keegi nii vara vastu poleks võtnud. Mina aga tundsin, et vajan mingit südamerahu enne reisile minekut. Kuna rasedus oli alles imepisikene, siis leppisime arstiga kokku, et teeme esialgu mitu Hcg veretesti, et näha, kas rasedus kenasti kasvab (mina sain rasedusest teada 3+5 nädalal ja arstile sain 4+0 nädalal). Kuna reis oli kohe, kohe ukse taga, siis tundus see ainuõige variant. Tegime siis 4 testi :
Nädalaid : 4+0 14.09 : 130hcg
Nädalaid : 4+2 : 16.09 : 390 hcg
Nädalaid : 4+5 : 19.09 : 1500hcg
Nädalaid 5+2 : 23.09 : 3572 hcg
See info andis meile päris palju kindlustunnet. Meil on vähemalt midagigi ja ma olengi päris, päriselt tita ootel! Nüüd võis rahulikumalt reisile minna. Järgmised 2,5 nädalat möödusid Indoneesias.
6-8 Nädal : Need kaks nädalat olid mulle kõige suuremaks katsumuseks. Muidu tundsin ennast hästi, aga iga päev kella neljast-viiest õhtul hakkas mul iiveldama. Iiveldama nii kõvasti, et ma isegi liigutamist üritasin voodis vältida, sest paha hakkas. Hommikul ja päeval ma nagu polekski rase olnud. Tundsin ennast suurepäraselt ja isu oli hea! Nautisime päikest, basseini ja käisime avastasime Balit. Küll aga teadsime täpselt, et kohe kui kell kukub, siis muutub kõik kardinaalselt. Ma pidin iga veerand tunni tagant pissil käima ja iga püsti tõusmine tähendas veel tugevamat iiveldamist. Päris keeruline oli wc potti vett peale lasta, kui endal süda paha ja üritad mitte oksele hakata. Mesinädalad missugused! Aga mis puudutab sööki.. Liha ei tahtnud ma üldse süüa, aga näiteks apelsine sõin igal õhtul mõnuga. Eriti meeldis mulle, et neid sai ise otse puu otsast võtta. Aga sümptomitest veel.. Pidevalt oli selline päevade tunne. Miskit nagu rõhus alaseljale koguaeg. Pabistasin pidevalt, et vetsu minnes üllatust ei oleks. Kristo oli muidugi sellel ajal nagu kullatükk. Nii mõistev ja hoolitses minu eest hästi!
9. Nädal: Nüüd jõudsime oma pikalt reisilt tagasi. Mind painas endiselt pidev iiveldamine. Kui ma hommikul esimese asjana ruttu midagi ei söönud, siis oli mul 150% paha olla. Eriti hästi läksid sellised rammusad võileivad (merevaigu, salatilehtede, kurgi, tomati, singi ja juustuga). Sümptomitest olid endiselt päevade-laadsed valud ja lõhnu ma eriti ei kannatanud. Sellel nädalal oli ka minu esimene ämmaemanda visiit ITK-s. Nägime esimest korda oma beebit! Beebi oli 1,7cm pikk ja imetabane! Kui me Kristoga teda seal ekraanil imetlesime, siis tundsin, kuidas mu pulss tõuseb.. Meie beebi! Ta on päriselt seal! Reisil olles pabistasin nii väga, et ma jumala eest Zika viirust ei saaks, et rasedus jumala eest peetunud ei oleks tagasi tulles, et beebi ikka usinalt kasvaks! Et tal ikka oleks seal kõhus hea olla!
 |
| Meie esimene pildikene rosinast |
10.Nädal : Kümnendal nädalal umbes hakkas mu kõhuke rohkem kasvama. Eks enne sain ma ise ikka aru, et veidikene kosunud olen. Kõhtu ei saanud eriti sisse tõmmata ja kuidagi.. Teistmoodi oli olemine. Teised kohe kindlasti tol hetkel veel midagi ei näinud. Kümnendal nädalal hakkas ka Kristo mu kõhukest märkama. Käib ja silitab teist pidevalt. See on nii vahva. Kristo ise ütles ka, et tegelikult jõudis talle alles siis see uudis kohale, kui esimest korda beebit ekraanil nägi. Õnnelik oli ta algusest peale, aga ka temal olid hirmud, et beebiga ikka kõik korras oleks. Ega me ju enne ei teadnudki. Kümnendal nädalal painas mind unetus. Ma magasin öösiti nii halvasti. Ma nägin igasuguseid veidraid unenägusid, käisin pidevalt öösiti pissil, kõht kiskus ja torkis. Iiveldus oli endiselt alles, aga ilmutas end enamasti siis, kui kõht tühjaks hakkas minema. Liha ma endiselt ei taha. Ka kana ja kala ma suurte fileedena ei soovi. Kui ta on pisikeste tükikestena mõne woki või roa sees, siis on söödav. Eelistan kõike, mis on värske. Minu õhtusöök näeb enamasti välja selline. Apelsinid on endiselt teemas. Kuna mul on kõhukinnisusega ka probleeme (sorri TMI, I know), siis soovitas arst rohkelt ananassi ja kiivisid tarbida. Seda ma proovin ka jälgida.
11. Nädal: Sellel nädalal lisandus sümptomite hulka ka peavalu. Kõht kiskus järjest rohkem ja hakkas ka välja paistma. Nüüd ma enam naljalt oma rasedust ei varjaks. 11.nädal oli meie jaoks selles mõttes eriline, et 11+6 oli meil härra Šoisi külastus planeeritud. Me saime teada beebi soo ja saime teda pikalt, pikalt ekraanil imetleda. Täpselt siis ma tundsin ka esimest korda sellist päris armastuse tunnet. Sellist hästi suurt armastuse tunnet. See pisikene inimene! Ta on meie pisikene inimene! See, kuidas ta ekraanil oma pöialt usinalt lutsutas, oma jalgadega mõnusalt siputas ja meile pidevalt külge ette keeras.. See oli kõige armsam asi, mida ma oma silmaga näinud olen. Ma tundsin tungivat soovi teda juba oma käte vahel hoida. See on kirjeldamatu tunne.
 |
| Beebi 3D-s 11+6 nädalal |
12. Nädal: See oli kõige, kõige suuremat närvikõdi tekitav nädal. 12+4 oli meil ITK-s kuklavoldi testi jaoks aeg. Enne seda olin juba käinud verd andmas ja uriiniproovi haiglasse viinud. Nüüd saime kindlustunde kõige olulisema osas.. Kas meie beebiga on kõik hästi? Kas ta on terve? Nagu ma üleval juba mainisin, siis KV mõõdeti 1,7 peale ja riskid on madalad. Kõik oli korras. Organid olid seal, kus vaja ja töötasid ilusti. Kivike langes südamelt ja peale seda olen kohe eriti suur naeratus suul ringi käinud. Iiveldus on mul endiselt külaliseks, kuid seda vaid siis kui ma hommikul ärkan ja hästi korraks. Seni kuni ma söögitaldrikuni jõuan. Peale seda on kõik hästi. Kõht endiselt mulksub, venib ja torgib. Kõhuli ma eriti enam lamada ei saa. Ebamugav on. Kassidel on millegipärast viimasel ajal kombeks öösiti mu kõhule magama end sättida. Varem nad seda ei teinud. Ei tea, kas hoiavad beebit soojas? Igatahes on see päris armas :)
 |
| Beebi 12+4 nädalal ultraheli testil. Suurus 6,4cm. |
Nii me siin kolmekesi oma vaikset pereelu elame. Mina proovin päevas ikka võimalikult palju kõndida ja miinimum 5000 sammu teha. Käin E-R tööl ja hoian end aktiivsena. Õhtul muidugi kui koju jõuan, siis vajun reeglina suhteliselt kiiresti unne. Ma nii naudin praegu seda rahuliku aega. Me saame nii palju filme vaadata, kodu korras hoida, loomadega tegeleda ja üksteisega rohkem kvaliteetaega veeta. Seda ma võin küll öelda, et beebi tulek on meid Kristoga vaimsel tasandil kindlasti palju lähedasemaks veel muutnud.
Hullult tänulik olen veel Mallule, sest tema on mu raseduse AABITS ja minu kalju, millele toetuda. Ta Lende on ka nii armas, et ma tahaks igal korral nutta. Meie pere on ülimalt toetav ja me oleme selle eest südamest tänulikud. See on nii äge, et nad on beebi tulekust sama elevil kui meie. Kui see laps vaid teaks, kui palju teda juba armastatakse!
Aga me poemegi kohe põhku. Kas teie seas on veel beebiootel emasid? Mitmendas nädalas omadega olete? Kuidas enesetunne on?