Tänane päev on ajalooline, sest minu rasedusest tingitud hormoonid said esimest korda kainest mõistusest võitu. Tulin mina siis töölt koju.. Teadsin, et Kristol on täna jõulupidu ja seda, millal ta koju tuleb, ei osanud ma aimata. Endale üksi ma midagi vaaritama ei hakanud ja tellisin kaks pitsat. Otsustusvõimetu rase noh. Isu oli ka suur! Nimelt kasutasin ma tellimiseks Wolti aplikatsiooni ja pidin teenuses järjekordselt pettuma. Ega ilmselt muidu ma nii närvis ei olekski olnud, kui see ei oleks olnud juba mingi kolmas kord järjest. Eelmisel korral maksime me nuudlite eest, mida me isegi ei saanud. Lähemalt saab lugeda blogi facebooki lehel, ma ümber ei hakka trükkima. See ei ole postituse point. Pitsasid ootasin 50-60 minuti asemel ca poolteist tundi ja olin juba väga kärsitu. Näljane ja rase ei ole kunagi hea kombo. Kui pitsad lõpuks kätte sain, olid need täiesti külmad. Isegi mitte enam lihtsalt jahtunud. Veel südantlõhestavamaks tegi minu jaoks olukorra see, et meie majapidamises mikrolaineahju ei ole. Mis mul muud üle jäi, tuli ahi sooja panna, pitsa ahjuplaadile laduda ja veeeeel natukene oodata. Te võite kaks korda arvata, kas ma unustasin selle pitsa ahju või mitte. Muidugi unustasin! Kui see mulle meelde tuli, vaatas mulle otsa juba pooleldi kärssanud toidulaadne roog. Pitsa põhi meenutas rohkem juba vineeri. Suutsin sealt siis vaevu kolm viilukest kuidagi ära süüa, kuni mul sellest lihtsalt paha hakkas. Ma olin vihane enda peale, wolti peale ja kõige muu peale. Samal ajal muidugi tuuritasid kassid mööda tuba ringi niimoodi, et asju lendas ja tuhkru ainsaks eesmärgiks siin elus oli kuusepuult kõik ehted maha kakkuda. Nii ma siis istusin nukralt voodiäärele ja poetasin pisara. Ainukene asi, mis kodus värske ja söödav oli, oli kotitäis tomateid. Nii ma nad omale kaussi viilutasin ja nendest kõhu täis sõin. Kui Kristo koju jõudis, siis valasin õnne/kurbuse pisaraid ja ei saanud ise ka enam aru, mis tuju mind valdab. Veel hullem.. Ta tuli mu lemmik lilledega!! Ohhhh neid pisaraid! Eks Kristol oli paras vaatepilt. Kausitäie tomatitega pisarates rase naine lendab kaela.. Täpselt nii nagu ta oleks just sõjast naasnud.
Lõpuks võttis Kristo oma hüsteerias raseda naise käevangu, viis poodi ja ostsime kõik, mida hing ihaldas. Kes oleks arvanud, et minu tegelikust õnnest oli puudu vaid õunad, mandariinid, nektariinid ja gaseeritud vesi. Võib vist käsi südamel öelda, et lapse isaga ma puusse ei pannud.
Milliseid toredaid "hormonaalseid seikasid" on Teil ette tulnud?