My perfect imperfections - Aga mis teeb Sinust, Sinu?

Meie pesal on üks konkreetne lugeja, kes käib iga paari nädala tagant siin blogis, et jätta üsna sarnase sisuga kommentaare. Tean, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest IP aadress ju kattub. Igatahes.. Sellel inimesel on tohutult hinge peal see, et ma alati ainult positiivseid asju kajastan. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole, aga suures osas küll. Olen kirjutanud küll mõningatest kurbadest olukordadest meie elus.. Meie maja kindlustusjuhtumist, muredest kõhubeebiga (emos käigud), ühe tuhkru vikerkaaretaha saatmine jne, aga sellesmõttes on sellel lugejal õigus, et ma ei kajasta selliseid igapäevaseid negatiivseid asju. Ma ei plaani seda ka tegelikult kunagi tegema hakata. Mõnel korral olen sellele inimesele kommentaarides ka vastanud, et kas teda teeks hästi rõõmsaks võimalus lugeda sellest, kuidas mina/Kristo/keegi meie perest tülitseb või muredes supleb? See blogi siin ei saa iialgi selline koht olema. Selleks on teised blogid. 

Ma hästi sügavalt usun külgetõmbejõusse (kes on lugenud "the secret" raamatut, see teab, millest ma räägin). Ma usun siiralt, et kõik see, mida sa õhkad väljapoole, tuleb sinuni ringiga tagasi. Ma soovin oma argipäevad siiski ümbritseda võimalikult suure osakaaluga positiivsuse ja ilusate mõtetega. See on minu viis eluga toime tulemiseks. See teeb mind õnnelikuks ja toimib minu jaoks. Loomulikult nääkleme ka meie vahel Kristoga, aga ma kohe kindlasti ei kirjuta sellest blogisse. Milleks? Sellel puudub absoluutselt igasugune eesmärk või tulemus. Samamoodi ei kirjuta ma siia muredest töökohal või perega. See on nii isiklik ja ma hea meelega hoian selle osa iseendale. See, et ma nendest asjadest ei kirjuta, ei tee neid olematuks. See on lihtsalt minu otsus. Ma ei proovi luua blogiga illusiooni ideaalsest elust. Ma lihtsalt tahan jagada seda positiivsemat osa argipäevast. Uudised on negatiivseid asju täis. Mina hoian neist täiesti teadlikult eemale ja lihtsalt ei loe uudiseid..

Aga tegelikult on see eelnev jutt vaid sissejuhatus postitusse. Ma tegelikult tahtsin kirja panna hoopis mõningad sellised asjad, mida läbi arvuti ekraani on raske näha, kuid siiski eksisteerivad. Need on minu täiuslikud "ebatäiuslikused". Need on need asjad, millest reeglina ei räägita, aga on väga suureks osaks meie elus (meie endi olemuses). Mis teevad meist selle inimese, kes me täna oleme. 

1. Ma kõnnin üks jalg sissepoole. Lapsena oli see päris tugev probleem, aga vanusega olen õppinud seda rohkem kontrollima. Kui ma end, aga ära unustan, siis jah.. Vasak jalg kipub "laisalt järele lohisema". Nii on minu jalanõud alati ühelt poolt rohkem kulunud.

2. Mul on selline nahahaigus nagu valge kliiketendustõbi. Piltidel on näha valged naha laigukesed. Teoreetiliselt ei ole see midagi hullu. Pean end lihtsalt tihti kreemitama. Mõnel kaob see haigus paari kuuga, mõnel on see 10 aastat. See ei ole nakkav, ta on lihtsalt välimuselt selline.. Teistmoodi. Nagu pigmendilaigud oleksid. Kirjutasin sellest kunagi rohkem siin : link. 

3.  Mul on kolm hammast välja tõmmatud. Üks neist asub mu paremal küljel (taga) ja väga suurelt naeratades on seda vahel näha. Plaanin sinna kunagi implantaadid panna. See tekitab minus ebakindlust, aga olen hetkel õppinud sellega elama. Selles hambas oli kunagi nii tugev närvipõletik, et see tuli kahjuks välja tõmmata.

4. Mu üks silm on suurem, kui teine ja üks kulm kõrgemal, kui teine. Ma oleks nagu pidevalt "kahtlustav" :D

5. Ma olen pisikest kasvu. Kõigest 153cm. See on kõige esimene asi, mida inimesed minu juures märkavad. Kui ma esialgu olin sellepärast päris ebakindel ja tahtsin väga, et inimesed näeksid minus midagi enamat kui "appi, sa oled jälle lühemaks jäänud", siis nüüd olen õppinud seda kasvu armastama. Ma olen see "hirmus pisikest kasvu tüdruk", kes hästi meelde jääb. 

6.  Mu naba all kasvavad natukene tumedamad karvad. Nagu mul oleks see meeste "litsiriba". TMI, aga nii on. Õnneks on olemas vahatamine/raseerimine. Ma olen üldse selline natukene tõmmum (meie peres on palju nö punast verd: vene, aseri, ukraina jne). Mu vanaisa oli aserbaidžaan.. Täiesti süsimust. Nahast, juustest ja silmadest. Hästi temperamentne ja samamoodi lühikest kasvu. Emps on mul ka selline ehtne slaavi naine. Eks mina ise olen samuti rohkem sinna poole. Minu ema hakkab meie lapsega suures osas ka vene keeles rääkima, mis on hästi tore. Nii on lapsel väike keeleline "põhi all" tulevikuks ja koolis selle võrra ehk natukene lihtsam.