Teine nädal kodus - Täiesti lääpas

Kõigepealt alustan postitust sellega, et tahan Teid siiralt tänada nii aktiivse tagasiside eest kommentaarides. Need teevad mu imetamise sessioonid vägagi harivaks ja teie lugusid on hirmus tore lugeda. Eks me alati tahame ju kellegi kogemusi lugeda ja ehk sealt ka midagi enda jaoks sobivat välja noppida. Nii ka mina. Ma lihtsalt pean vabandama, et ma ei ole jõudnud viimasel paaril päeval eriti Teile vastata, sest reeglina on mul käed lihtsalt beebit täis. See aga ei tähenda, et ma neid ei loeks. Loen küll ja väga, väga hea meelega! Meil on olnud lihtsalt päris rasked viimased päevad ja ma olen täiesti kindel, et nüüd uue nädalaga saame asja jonksu uuesti. Juhtus lihtsalt nii, et kuidagi õnnestus mul täiesti haigeks jääda. No ikka nii haigeks, et ma pole ammu midagi sellist läbi elanud. Viimased kolm päeva oli mul lausa 39-38 palavik. See tähendas seda, et ühel hetkel oli mul niii, niii, nii külm, et isegi nina ei suutnud teki alt välja pista (olles ise kõige paksemates karupükstes, kampsunis ja sokkides) ja järgmine hetk higistasin nagu ma oleks maratoni just jooksnud. See oli niii kurnav. Kui ma esiti arvasin, et süüdi on mu piima täis rinnad, siis juba teisel päeval lisandus palavikule mega nohu, paks pea ja valus kurk. Kolmandaks päevaks muutus kurguvalu kinniseks köhaks. Kui muidu saan ma palaviku paracetamoliga kontrolli alla, ninale lastele mõeldud tilkasid kasutada ja veeauru teha, siis köha vastu ei aita mitte miski. Apteegist ei lubatud mul ühtegi rögalahtistit/siirupit kasutada ja nii ma siin istun. Kurk kraabib nii hullult ja köha pidama ei saa. Seda nii päeval kui ka öösel. Vaene beebi peab koguaeg minu köhimise peale võpatama ja ärkab tihti ülesse. Ma ei kujuta ette mida teha. Ma joon teed citrosepti, sidruni, mee ja ingveriga, joon palju vett, tegin sinepipulbriga jalavanni, kasutasin sinepiplaastrit ja mu mõistus on täiesti otsas. Mul on nii kurb, et minu haiguse pärast peab tita kannatama. Kui ma teda imetan, siis ta ju läheb minu kuumusest samamoodi üleni higiseks. Ämmaemand muidugi ütles, et tegelikult on tita rinnapiimast saadud antikehade poolt haiguse eest suuresti kaitstud, siis proovin olla võimalikult ettevaatlik ja oma baktereid võimalikult vähe levitada. Õnneks võttis Kristo omale ühe nädala lisapuhkust juba eos.. Ma ei kujuta ette, kuidas ma praeguses olukorras üksi hakkama saaks. Kristo on mulle nii suureks abiks! 

Aga üldises plaanis läheb meil tegelikult hästi.. Kui kõik see üleval toodu kõrvale jätta. Me proovime ikkagi antud olukorras võimalikult positiivseks jääda ja noh, eks see teeb kogu selle stsenaariumi praegu natukenegi paremaks. Näiteks eile võtsime omale missiooniks kahe päevase une ajal kaks filmi ära vaadata. Panime poja meie kõrvale diivanile beebipesasse tuttu, pugesin Kristole külje alla ja teoks see plaan saigi. Takka tipuks sain veel esimese "post partum" jalamassaaži. Pidi lihtsalt natukene kurbasid silmi tegema ja natukene lunima. Okei, okei.. Tegelt tegi Kristo seda hea meelega. Talle lihtsalt meeldib mind natukene "nokkida". See kombo tegi enesetunde oluliselt paremaks. No nii heaks, kui hea see 38,5 palaviku juures olla saab. 

Pojal läheb ka tegelikult hästi. Sööb ta väga hea meelega, magab ka reeglina 2-4h järjest ja kasvab hullu kiirusega. Muidugi satuvad ka mõned tunnised/45 minutilised uned vahepeale.. Seda siis, kui gaasid kimbutamas käivad. Vaesekene nii hullult punnitab ja ega eriti midagi teha ei anna. Võimleme temaga hoolega ja see teeb olukorra natukene kergemaks. Proovime lohutada ja olemas olla tema jaoks. Õnneks ei ole seda nii palju ja suure osa ajast saab ta ka rahulikult tududa. Öösiti esineb vahel seda läbi une jorisemist ja puuksutamist. Siis silmad kinni aitame teda pepu tõstmisega kaasa ja kui gaasid välja saab, siis magab edasi. Kui see ei aita, siis piimakooma/lohutav tiss ikka aitab. Meil on vedanud, et ta eriti nagu mega kõva häälselt ei kriiska, vaid pigem on selline "vaikne nutja" ja joriseja.  Nüüd on poisil lõpuks ka pisarad tulnud ja siis näeb see tema õnnetu olek, kohe eriti õnnetu välja. Kui ta oma vesiste silmadega sulle sügavale silma sisse vaatab, siis tahaks natukene omal südame rinnust kista küll. No nii paha on, kui temal on paha. 

Kui me nüüd terveks saame, siis saame kindlasti natukene rohkem vabamalt võtta ja ei ole enam nelja seina vahele naelutatud. See kuluks meile kõigile marjaks. Ilmad on nii ilusad olnud ja lausa kurb on, et meie kodus oleme pidanud olema. Hea meelega sõidaksime kolmekesi kuskile linnast natukene kaugemale, et vankriga jalutama minna ja äkki pikniku pidada? Nii mõnus oleks. Aga küll jõuab, sest õnneks on suvi alles ees. Eriti mõnus on see, et kuna Kristo on veel selle nädala lõpuni kodus, siis järgmine nädal on meil ju ka juba poolik. Jaanipäev on kohe platsis! Ajastus on meil ikka vägagi kümnesse läinud!

Mul on üks küsimus ka, kas kellelgi on veel peale erakorralist keisrilõiget olnud selline kogemus, kus see haava ümber olev nahk on tundetu? Täpselt selline tunne nagu oleks jalg/käsi ära surnud ja kui sa seda puudutad, siis sa sõrmega tunned seda nahka, kuid seestpoolt puudutust ei tunne. Et kas see on normaalne või olen ma mingi weirdo?

Aa ja kõige lõppu.. Mul on kahju, et ma ei saanud EBA-l tänu teile võidetud auhinda vastu võtmas käia, aga see ei tee seda kuidagi vähem tähtsaks minu jaoks. Minu jaoks on tohutu rõõm ja suur tunnustus olla oma kategooria teine koht ja seda tänu teie poolt antud häältele. See on motiveeriv ja nii vahva on mõelda, et teile läheb korda see, kuidas meil läheb. Teie head soovid on ka alati nii armsad, et peale sünniloo postitust poetasin lausa paar pisarat. Eks hormoonid on ka siin süüdi, aga ikkagi. On äge olla ümbritsetud nii toetavate inimestega. Aitäh!