![]()
Kristo on juba tagasi tööpostil ja mina kutiga nüüd üksi. Esialgu oli mul natukene hirm ka, sest Kristost oli mulle eelnevatel nädalatel nii palju abi. Eks ikka kõik tundmatu tundub esialgu hirmutav. Natukene rohkem hirmus oli sellepärast, et paar päeva enne Kristo tööle naasmist tulid kutti gaasid kimbutama. Esialgu natukene vähem, aga kõik kulmineerus esmaspäeval.. Kristo esimesel tööpäeval. Ma pean tunnitama, et tol õhtul nutsin ikka korraliku peatäie. Naljakas on see, et terve raseduse vältel ei olnud sellist asja ja ka vahetult peale sünnitust mitte. Nüüd kolm nädalat hiljem said hormoonid ja väsimus minust võitu ja pisaraid voolas ojadena. HUH. Aga mis siis juhtus? Esmaspäeval ärkasime 7 paiku ja Kristo lahkus kodust 8:30. Sellest hetkest kuni 22:00 - ni, magas kutt ainult 2,5-3 tundi. Ülejäänu aeg möödus ainult punnitades, end pulka ajades ja ägisedes/nuttes. Vaesekesel oli nii paha. Kuna ma esialgu ikkagi olin omale peas võtnud mõtteks selle, et ma üritan esiti lutti mitte anda ja samuti gaasirohtusid viimases hädas kasutada, siis õhtu lõpuks olin ma täiesti teist meelt. Mul oli lapsest nii kahju ja ma ei osanud teda kuidagi enam lohutada. Tegime kõiki võimalike võimlemise harjutusi, otsisin internetist infot erinevate leevendavate massaažide kohta, käisime soojas vannis, kussutasime, võtsin rinnale tuttu, andsin süüa, kiigutasin, laulsin aga olemine oli poisil ikka kurb. Lõpuks muidugi mängis tital see üleväsimus ka suurt rolli, sest 12 tunni jooksul vaid 2,5h und teeb lisaks gaasidele samuti oma töö. Tegin kõike, mis pähe tuli.. Mitte miski ei lohutanud teda. Vahepeal sai ta mu rinnal paariks minutiks sõba silmale, aga siis lõi ilmselt jälle mingi gaasimull olemise rivist välja ja nutt oli kerge tulema. Lõpuks ma nutsin juba ühes temaga. Ma tundsin ennast nii kasutuna. Ma ei osanud teda kuidagi aidata. Lõpuks küsis ta end rinnale juba iga veerand tunni tagant, sest see oli ainus mis lohutas.. Samas, kui tõstsin ta rinnale, siis sellele järgnes kõike muud, kui söömine. Kätega kraapimine, jalgadega kõvasti siputamine, kriiskamine, väänlemine, vibusse ajamine.. Uuuh, see oli nii karm! Vaene laps. Tol päeval näitas mu polar natukene rohkem, kui 16 000 sammu.. Ma muide ei lahkunud tol päevast koduseinte vahelt, vaid see kõik tuli kussutamisest/askeldamisest. Mainin ära, et meil on 2-toaline 40m2 suurune korter. Ulme. Viimases hädas haarasin oma lutikogu järele.. Ta ju nii väga tahtis tissidest lohutust ja iga 5 minuti tagant teda rinnale tõsta oli täiesti kreisi. Proovisin siis ja nii meile ikkagi üks "uus sõber" tekkis. Tol hetkel pidin küll oma sõnu sööma, et proovin lutist ikkagi kaugele hoida. Õnneks imeb ta ka peale luti saamist rinda kenasti edasi ja praegu ei tundu, et sellega probleeme oleks. Me ei plaani lutti kuritarvitada, vaid pigem sellistes olukordades appi võtta. Meil on umbes täpselt 9 lutti. Enamik on kingiks saadud ja ühe MAM luti sai Tallinna linna pakist. Veel ühe samasuguse sain Malluka lastekarbist. Kõikidest proovitud luttidest sobis pojale aiult üks. Vot selline:
![]()
![]()
Lõpuks tuli Kristo koju ja kuidagi suigutasime poja ööunne. Öösel magasime kõik hästi ja saime oma 7 ja pool h und kätte. See oli imeline. Hommik algas juba hoopis teise noodiga.. Laps tegi terve päev ilusti 2-4 h pikkuseid unesid, oli rõõsa ja rõõmus, mina jõudsin pesema minna, koristada, süüa teha ja lapsega rahus tegeleda. Ta on õppinud juba "aguu"-tama ja see on niiii armas! Igatahes.. Järgmine päev oli nagu täielik vastand eelnevale. Päevad ikka ei ole üldse vennad. Nii tore oli näha, et tal on parem ja kergem olla. Enne esmaspäeva oli meil ju koguaeg selline söön-magan-kakan režiim ja gaasidest polnud märkigi. See kuidagi tuli nii järsku ja ootamatult. Kõige, kõige raskem on näha oma pisikest beebit piinlemas.
![]() |
| Kris Stefan - 26 päevane rullike ♡ |
EDIT: Vahepeal on nüüd kaks päeva postituse alustamisest möödunud ja leidsin hetke, et ta ka lõpuni kirjutada. Olen nüüd usinalt apteegitilliteed joonud ja titale infacoli enne toitmist andnud. Talle see rohi maitseb. Tundub, et see aitab ka. Viimastel päevadel on seda gaasidest tingitud nuttu ikka palju vähem olnud ja kutt saab kenasti magada. Uned on keskmiselt 2-3h. Öösel magab ta ka hästi. Esimene pikem uni on 4h, siis sööme ja järgmine uni on kohe 3h otsa. Nii saame ca 7h ikkagi kenasti kõik magada. Öösiti on ainult kella neljast tal läbi une see gaasidega madin.. Ta ei nuta ega midagi, aga lihtsalt natukene ägiseb, vingerdab ja punnitab. Seda kõike läbi une siis. Ma siis vaikselt kussutan ja võimlen temaga, et puuksud välja saada. Õnneks tihti saan ka ja peale seda on kutil kergem. Hea on see, et ta ei ärka nuttes ülesse vaid suudab ikkagi sellel ajal nagu ise enam-vähem tududa. Samas on ka päevi, kus me ei saagi nendest öistest gaasidest võitu ja vaevleme kuni hommikuse äratuskellani. Siis saab trall läbi ja kutt saab jälle normaalselt magada. See tõestab veelkord.. Kõik päevad ei ole vennad.
Kuidas Teie tita gaasidega toime tulite? Mis kõige paremini aitas? Kaua teil selline asi kestis? Kuidas titat kõige paremini aidata?
