Nagu eelnev postitus kõneles, siis on poja sünnist tänaseks juba kuuke möödunud ja nüüd võib vist öelda, et hakkame vaikselt argipäeva tagasi naasema. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et tekkinud on väikest viisi turvatunne, et beebiga saame me kahepeale hakkama küll. Eks me õpime siin igapäev midagi teineteise kohta, aga tasapisi õnnestub juba eelnev elu ja uus elu omavahel sobituma panna. Esimestel kordadel oli ju lausa hirmutav vankriga õue minna.. No teate küll seda mõtet, et "mis juhtub/mis ma teen, kui ta keset tänavat/poodi nutma hakkab" tunnet? Tänaseks on see hirm õnneks seljatatud.
Kris läheb ööunne meil tavaliselt 22:30-23:00 aeg. Varasemalt oleme me alati kutiga koos magama läinud, sest Kristo peab hommikul vara tööle minema ja tegelikult on väsimus selleks hetkeks juba päris suur. Esmaspäev oli erandiks. Panime esimest korda kuti üksinda ööunele ja ise jäime ülesse, et diivanil teineteise kaissu pugeda ja seriaali vaadata. Eks käisin ikka kiikamas küll, et kuidas lapsel läheb ja kas kõik on korras, aga tegelikult oli täitsa mõnus. See üks tunnike omavahel olemise aega on minu meelest hindamatu väärtusega. No just sellepärast, et suhe päris tagaplaanile ei jääks. Ei ole ju mingi saladus, et nii pisikese beebi kõrvalt on sellisteks asjadeks aja leidmine ikkagi keerulisem, kui varem.
Käisime Krisiga koos ka esimesel "deidil". Nagu ma juba varem maininud olen, siis on meil päris äge 48 liikmeline beebigrupp. Koos oleme juba nii palju toredat teinud ja tegelikult pean neid naisi juba täitsa oma sõbrannadeks. Meil lihtsalt on hetkel ju nii palju ühist. Eks oma endiste sõbrannade/sõpradega suhtlen ka, aga peale beebi sündi ikkagi vähem. Eks see kipubki vist reeglina nii olema kahjuks. Kui laps juba natukene suuremaks saab, siis on kergem ka omavahel jälle suhelda ja ühist keelt/aega teineteise jaoks leida. Kuidas Teil sellega kogemused on?
Saime Keijuga juba hommikul kell 10:30 kokku ja kärutasime koos Kalamajja. Plaan oli sööma minna. Otsisime mõnda terrassiga kohta, et vankritega õues istuda. aga kõik sobivad avati alles 12 paiku.. Ainus, mis tundus sobivat oli boheem. Ega see ei olnud üldse kehva valik, sest toit on seal ju väga hea. Lapsed magasid meil kõik 3 tundi maha ja meie saime mõnusalt pannkookide kõrval sädistada. Ausalt öeldes oli see nii värskendav ja koju naasedes olin nagu teine inimene. Sellist "tuulutamist" oli väga, väga vaja ja eriti tore oli seda teha koos kellegagi, kes parasjagu täpselt sama läbi elab.
Ja kõige viimaks tahtsin natukene eilsest Krisi sünnipäevast ka natukene rääkida. Kuidagi juhtus nii, et Kris ei olnud pikniku mõttest õhtu saabudes üldse vaimustuses. Terve päeva tudus ta nii eeskujulikult, et mina sain toad koristatud, toidud ette valmistatud, ennast korda sätitud ja aega jäi veel ülegi.. Ka ilm oli nagu tellitud! Küll, aga juhtus nii, et kui külalised tulema hakkasid, venis Krisi ärkveloleku aeg liiga pikaks. Korra sain ta küll magama, aga ta ärkas juba ca kümne minuti pärast kõpsti ülesse. Nii oli ta lõpuks juba 4 tundi üleval olnud ja magama panek juba päris keeruline. Ta oli nii üleväsinud, aga tuttu ka jääda ei tahtnud. Proovisin natukene eemal vankriga kärutada, toas pallil hüpitada, kandelinaga rinnale siduda, aga ei miskit. Lõpuks jäi kutt magama alles siis, kui kõik külalised lahkunud olid. Eks taolised üritused on nii pisikeste ilmakodanike jaoks väsitavad ja kurnavad. Lõpuks oligi nii, et Kristo oli enamuse ajast külalistega ja mina proovisin meie õnnetut kutti ikka natukene lohutada. Minuga ühinesid Siiri ja Keiju, kellel sama vanad lapsed. Nii me kolmekesi voodil imetasime ja korda-mööda lapsi magama suigutasime. See võis päris naljakas vaatepilt olla. Aga super suur kniks kõikidele lähedastele, kes kohale tulid. See oli teist super armas! Ja noh.. Kui päeva kangelane tahab oma sünnipäeval ühe peatäie nutta, siis on tal selleks täielik õigus, eksole? Ikkagi oma sünnipäev ju.
Kui kõik külalised lahkunud olid, siis jäi Siiri koos oma kaasa ja beebiga veel meile. Mõlemad lapsed olid muutunud rahulikuks ja meie oma jäi üsna kiiresti tuttu. Muljetasime, rääkisime juttu ja ka värsked isad said oma kogemustest omavahel pajatada. Kuidagi selline zen olemine oli. Pugisime peost alles jäänud toitu ja lihtsalt olesklesime diivanil. Mõnus oli!
Isad kiusavad
Nora ja Kris pidid sõbrapilti tegema, kuid üks neist juba põõnas
Sellised seiklused ja mõtted siis tänasesse päeva. Hea meelega loeks ka teie kogemusi antud teemadel. Seniks kallid, paid!