Kris kasvab - 1 kuu arstivisiit + muud juttu

Nii, ma ei teagi kohe kust alustada. Poja magab praegu meie suures voodis ja mina valvan tema und siin kõrval vaikselt. Me tulime just perearsti juurest, sest meil oli see kohustuslik 1. kuu visiit. Alustangi ehk ilunumbritest.. Kaal: sünd - 4058g (madalaim 3758g) nüüd - 5450g (+1,39kg). Pikkus: sünd 54 cm, nüüd - 56 cm (+2 cm). Pea ümbermõõt: sünd - 37 cm, nüüd 40 cm (+3 cm). Rindkere: sünd 38 cm, nüüd - ei mõõdetud. No kokku võib võtta selle siis nii, et poiss on ilusti kosunud ja peame lihtsalt samas vaimus jätkama. Ta on meil täielikult rinnapiima peal ja lisa me talle ei paku. Küll, aga ostsime mulle rinnapumba, et juhul, kui mul on vaja millalgil tunnikeseks kuskile minna (ala hambaarstile vms), siis oleks Kristol võimalik ikkagi vajadusel last toita. Pumpasin siis eile prooviks 120ml piima välja. See kogus peaks olema ikkagi päris suur. Enamik beebisid sööb ühe korraga maksimum 90-100ml. Kutt tõmbas pudeli hinge alla ja küsis end veel rinnale. Sõi ühe rinna veel peale tühjaks ja ei teinud teist nägu ka. Ei tulnud tal midagi ülesse ja tšillis rahumeeli edasi. Naljatasin Kristole, et ei tea kas peaks liitrite viisi igaksjuhuks piima välja pumpama? Okei, nali naljaks. Hea uudis oli see, et pudelit ta oli nõus võtma küll. Juhuu! See teeb meie elu oluliselt lihtsamaks..  Seda juhuks, kui selleks vajadus tekib muidugi.

Aga kuidas ma ise taastunud olen? Keisrihaav enam mulle mingit muret ei valmista ja üleüldse tunnen end juba täitsa endisena. Ka kaal on praktiliselt taandunud. Juurde võtsin rasedusega 14,5kg ja sünnitama minnes olin 63kg. Haiglasse jäi 7kg ja täna 5 nädalat hiljem olen ma  juba 49,8kg. See teeb siis.. eeee, 13,2kg. Enne rasedust olin 48,8kg, seega on jäänud vaid 1kg kaotada. Ma ausalt öeldes ei põdenud selle pärast algusest peale. Ma olen suhteliselt liikuv inimene ja nüüd aitab pidev vankriga jalutamine ning lapsega tegelemine sellele kõigele veel omakorda kaasa. Magusaisu on muidugi imetamisega kaasnevalt meeletu. Ma võiks AINULT magusat süüa, aga hoian ennast täiega tagasi. See muidugi ei tähenda, et ma ühtegi kommi omale suhu ei pista. Pistan küll.. Paljud lugejad tõid ühe eelneva postituse all välja seose magusa ja lapse gaaside vahel. Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei söö magusat sellistes kogustes, et see võiks probleeme tekitada. Üks, kaks kommi või paar üksikut šokolaaditükikest vast küll midagi ei muuda. Ma esialgu ei plaani oma menüüs mingeid muudatusi teha, vaid proovin lihtsalt mitmekesiselt ja tervislikumalt toituda. Hetkel oleme palju abi saanud infacolist ja reladropsi probiootikumi tilkadest. Eks öösel on natukene seda läbi une jorisemist ikka, aga poiss saab oluliselt kergemini oma gaasidega hakkama, kui enne. Sellesmõttes on ikka kergendus. Eks loomulikult on ka hulle päevi, kus kutt on oma 5-6h jutti üleval ja magama jääda üldse ei taha, aga enamasti kulgeme üsna rahulikult. Mõni öö on ka erandeid olnud ja ma olen teda iga tunni tagant rinnale pidanud tõstma, aga sellest pole lugu. See kõik on ju ajutine ja mööduv. Üleüldse olen ma kuidagi üsna zen olemise enda jaoks eesmärgiks võtnud. Siiani on see enam-vähem ka õnnestunud. Nii on meil kõigil lihtsalt kergem ja mõnusam koos kulgeda. Lisaks pean ütlema, et see pereelu on täitsa mõnus. Ma ei mäletagi enam aega, kui Kris meiega ei olnud. Nii imelik. Ta on kuidagi nii "oma, oma, oma" juba. Lisan siia lõppu ühe vahva enne ja pärast pildi. Alumine on tehtud haiglas ja Kris on seal 1 päevane. Ülemine on tehtud eile.. 1 kuusena. Julm, kui kiiresti nad kasvavad!