Tegemistest - deit, massaaž ja veidrad sündmused kortermajas?

Meil on selline parajalt tegus nädal olnud ja ma kohe tunnen, et olen uuesti vaikselt energiat täis. Ma ei ole kunagi olnud selline inimene, kellele meeldiks lihtsalt lamada ja mitte midagi teha. Okei, paar päeva on mõnus, aga siis mul hakkab igav. Ma ammutan energiat inimestega suhtlemisest, värskest õhust ja liikumisest. Näiteks täna käisime me tüdrukutega Karina Yoga toas, et õppida pisikestele refleksoloogilist massaaži tegema. Mis see siis endast kujutab? Beebide sagedaseim mure esimestel kuudel peale sündi on kõhuvalud. Gaasivalude või koolikute vormis, see liigitus ei olegi nii oluline. Tähtis on see, et tita murele saaks vastata ja tema vaeva vähendada. Refleksoloogiline massaaž on siin hea abiline. Refleksoloogia on väga pika ajalooga raviviis, mille järgi osake peegeldab tervikut. See tähendab, et inimese keha erinevates piirkondades on kogu organismi peegeldustsoonid, mille kaudu saame organismi tasakaalu mõjutada. Beebide refleksoloogiline massaaž on leebe ja ohutu, kõrvaltoimeteta ja lapsele nauditav teraapia. See aktiveerib seedesüsteemi, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab und, vähendab pinget ja seeläbi lõõgastab ning on soodus ka aju arengule. Beebi refleksoloogiline massaaž on jõukohane õppida igale emale. Ühesõnaga.. See on midagi, mis mööda külgi maha ei jookse ja ka lihtsalt lõõgastav masseerimine on beebile mõnus. Kohale jõudes oli kutt juba suhteliselt unine, aga saime mõnda aega ilusti koolitusest osa võtta. Siis läks Krisil kõht tühjaks ja üsna ruttu andis ta sellest ka häälekalt märku. Käisime siis kõrval olevas toas korra söögipausil ja..

Kutt vajus piimakoomasse. Nojah, nii palju siis sellest masseerimisest, hehe. Eks panime nii palju, kui võimalik omale kõrva taha ja proovime kasvõi natukene kodus järele teha. Mulle tundus, et tegelikult talle täitsa meeldis. Eriti kõhuli olemine ja selja pealt masseerimine. Talla aluste mudimise vastu ei olnud tal ka midagi. Üleüldse on ju selline füüsiline kontakt beebidele hästi oluline. Igatahes.. Minu meelest oli vahva ja ma üldse ei kahetse minemist. 

Õnneks üsna pea peale poja uinumist, saigi koolitus läbi ja Kristo tuli meile vastu. Pistsime siis magava Krisi turvahälli ja mõtlesime, et kasutame aega kasulikult ära.. Lähme deidile! Seadsime sammud Mack Bar B Que restorani poole ja sõime kõhud punni. Tellisime sellel korral kanaburgerid ja ausalt.. Never again. Seal on muidu hullult head toidud, aga see burger oli küll päris jube. Eks see on maitse asi muidugi, aga ta oli hästi vürtsikas ja burgeri vahel olev kaste oli hästi spetsiifilise maitsega. Minu jaoks oli üllatus, et menüüs ei olnud infot, et tegemist on vürtsika burgeriga. Kui ma teenindajalt palusin, et sooviksin uue roa tellida, siis oli ta väga üllatunud, et meie jaoks burger vürtsine oli. Nemad seda vürtsiseks ei pea?! Ma ise söön tegelikult üsna vürtsikat toitu ja no ma ei tea, see ikka oli päris omajagu vürtsikas. Ega ma ei taha midagi halba antud restorani kohta öelda, see on üks minu lemmik kohtasid, aga vot antud roog ei olnud üldse minu teetass. Jällegi.. Eks maitsed ongi erinevad. Tellisin siis selle asemel teise roa ja antud burgeri eest nad raha ei võtnudki. Milline teenindus! Super!

Hiljem kalpsasime veel läbi beebicenterist ja ostsime poisi jaoks kandelina. Ta on meil üsna selline lähedust armastav ja kandelina kasutamine oleks teatud olukordades päris mugavaks lahenduseks. Aga kuna Kris magas koju jõudes oma magusat und ilusti edasi (juba neljandat tundi) ja elevus lina järele katsetada oli suur, siis pidi Kristo lina sidumist kassi peal harjutama, hehe. Ta oli päris rahul ja nurrus omaette. Ta ei ole normaalne kass. 

Ja täiesti OT, aga meil on viimasel ajal kortermajas jumala veidrad sündmused toimunud. Nimelt ilmus mingi paar nädalat tagasi välja üks vanem naisterahvas.. Me pole teda kunagi varem meie majas näinud. Ühel päeval koputas ta meile uksele.. Ta on selline umbes 80 aastane äkki? Tegin siis ukse lahti ja seal ta seisis. Käed värisesid, silmis oli hirm ja uuris, et mis plaanid meil tema korteriga on?! Et seinad kostuvad siin majas läbi ja ta on kuulnud küll. Et öelgu me kohe! Et mida me tema korterist ometi tahame. Eeeeeeeeeeee.. "KRISTO" hüüdsin mina. Kristo tuli siis samuti ukse juurde ja naine jätkas sama segast juttu. Proovisime talle selgitada, et meil ei ole tema korteri vastu mitte mingisugust huvi ja ausõna ei tea me millest jutt. Et me oleme lihtsalt üürnikud ja pealegi varsti ära kolimas täiesti. Vaidlesime siis ikka jupp aega üle ukse ja lõpuks ta siis enam-vähem palus meil lubada, et me ikka midagi ei plaani.. Ise tudises. Ma sulgesin ukse ja küsisin Kristolt esimese raksuga, et issand.. Kas see just oli unes või päriselt? Kas ta kuulis ja nägi sama, mida mina just? Huh. See oli kuidagi nii kohkuma panev kogemus. Meil polnud halli aimugi, millest ta rääkis. Vaevalt, et kellelgi teisel tema korteriga ka mingeid hulle plaane oleks (meie majas on ainult 8 korterit) ja kõik tunnevad kõiki (va, siis teda.. Seda naist pole me kunagi varem näinud). Okei.. Unustasime mõne aja pärast selle olukorra ja täna hommikul oli see naine jälle platsis. Me hakkasime just autoga hoovist lahkuma ja see vanaproua tuli aknale ning hõikas meile, et ta kuuleb läbi seinte meie plaane küll ja öelgu me kohe ausalt, et miks me tema korterit tahame. Et tema on seal juba 60 aastat olnud ja mis plaanid meil ometi on?! Ta tundub ikka päris hüsteerias, sest ta ise üleni väriseb ja on nagu kabuhirmul? Ta nagu päris tõsiselt arvab, et me tahame Kristoga ta korterit ära võtta või ma ei tea.. Maha põletada? 

Huhh.. Niii kõhe. Mida me tegema peaks? Huvitav, kas ta nagu kuuleb päriselt kedagi majas rääkimas või on tegemist siiski ikkagi juba häältega tema peas? Ma ausalt ei tea, mida teha? Ma ei taha kuidagi ebaviisakas olla ega inimesele ülekohut teha, aga.. Mida Teie antud olukorras teeksite? Huvitav, et kust kohast see naine nüüd järsku välja hüppas? Kas peaks ta lähedasi kuskilt otsima või? 

Siin siis eilne/tänane vlog ja üks jagamata vlog Krisi sünnipäeva päevast. Tsauki, tsauu!