Eile oli meil pulma-aastapäev, aga tähistamine algas juba neljapäeval, sest meid kutsus külla selline restoran nagu Alter Ego (https://www.facebook.com/alteregorestoran/). Asub ta Rotermannis ja tegelikult olime me Kristoga seal ühe korra varem ka käinud, aga ega ühe korra põhjal ongi natukene raske oma arvamust kujundada. Seekord käisime hoopis pisikese beebiga ja vaatasin ju tegelikult kogu restorani teise pilguga. Aga enne, kui ma restorani arvustamise juurde jõuan, siis alustan hoopis päris algusest. Kui me sammud Tallinna poole seadsime, siis ajastasime minekut väikese kuti une järgi. Sõit on ju 1,5h pikk ja teada värk, et ega enamikele beebidele see just meeltmööda ei ole.. Ärkvel olles pean just silmas. Kui me suudame selle ajastada aga nii, et ta vahetult enne ära väsib ja unisena turvahälli paneme, siis magab ta terve sõidu. No seda kuni Tallinna lennujaamani, sest seal algavad valgusfoorid ja nendega on Kris sõjajalal. Plõks silmad lahti ja siis tuleb temalt ka protesti. Igatahes.. Kõik oli ideaalne ja startisime kodust täpselt õigel hetkel. Kris jäi paari minutiga magama ja kõik oli tšill. Kuniks me otsustasime Imaveres hetkeks peatuda, sest Kristo tahtis tee peale kohvi võtta. No see tõesti oli vaid mõneks üksikuks minutiks ja selle peale tegi Kris silmad muidugi lahti. Tal on tegelikult kõikide liiklusvahenditega nii. Olgu see vanker või auto.. Peaasi, et liigub. Muidu ei ole magamisest juttugi. Kuna seekord oli ta juba 20 minutit maganud ja teoreetiliselt oli oma unetsükli keskel, sügavas unes, siis mõtlesime, et riskime. VALE, VALE otsus! Tänu sellele samale otsusele, kiskus terve järgnev päev natsakene viltu.
Kuna Imavere on Tallinnast vääääga kaugel, siis te võite ette kujutada, milline ülejäänud sõit välja nägi. Mina istusin taha istmele ja proovisin siis kõigepealt poissi uuesti tudule aidata, kätt hoida, pead silitada, lutti pakkuda, aga ei.. Tema uni oli pühitud. Okei, proovisin siis selle asemel temaga jutustada ja talle mänguasju näidata. Kuidagi pidime me selle sõidu ju üle elama. Üksinda ta taga nõus istuma ei olnud, sest siis oli nutt platsis. No ei meeldi talle ärkvel olles seal autos olla. Selline 15-20 minutit on veel okei, aga peale seda hakkab protest. Ega seal ju kõige mugavam istuda kindlasti ei ole ka ja ta kipub kergesti higistama. See kõik kokku ongi piisavaks põhjuseks juba. Kosele jõudes ei tahtnud pisike kutt enam mängida, sest tegelikult oli tal ju mega uni, sest see jäi ennem poolikuks. Samas ei osanud ta kuidagi uuesti magama jääda. Olenemata meie mõlema püüdlustest. Tegime siis Kosel peatuse, istusime ühe söögikoha terrassile, tellisime juua ja Kristo kõigutas poja turvahälliga tuttu. Nii saime uuesti teele asuda. Juhuu! Kahjuks on sõit Koselt Tallinnasse üsna üürike ja nii jäi ka Krisi uni üürikeseks. Lennujaama juurde jõudes ja esimese valgusfoori taga peatudes oli ta jälle üleval. Vaaaesekene. Pole mingi saladus, et üleväsimus on lapse jaoks raske, sest nende pisike peakene väsib suurest infokogusest ju ära. Aga ega midagi teha ka ei olnud.
Jõudsime oma magamata ja natukene pahura lapsega restorani ja sain ta oma kätel tuttu. Sedagi vaid mõneks sekundiks, sest enne, kui ma teda vankrisse tõsta jõudsin oli ta jälle üleval. Oeh. See ei tõota head, teadsime me mõlemad. Meid tervitas restoranis tooohutult sõbralik meeskond ja õnneks ei olnud seal sellel hetkel eriti inimesi. Või noh, oli.. Aga nemad istusid väliterrassil. Tellisime omale eelroad ja meile pakuti ühte päris maitsvat alkoholivaba veini. Miski õunavein oli. Ma kahjuks nime ei mäletagi. Kui sinna satute, siis kindlasti küsige. Soovitan! Eelroaks tellisin mina lõhe tar-tari ja Kristo veiseliha carpaccio. Mõlemad viisid keele alla, aga lõhe meeldis rohkem. Eks ma tegelt ei armasta eriti liha ka, aga Kristole meeldis. Kiita sai ka maja sai - selline õhuline ja pehme. Nagu pilvekest pistaks pintslisse.
Kuna selleks hetkeks oli Kris juba väga väsinud ja oli selge, et pikka pidu ei ole, siis jätsime pearoa võtmata ja tellisime magustoidu hoopis. Eks niimoodi jääb midagi järgmiseks külastuskorraks ka, hehe. Kristo sõi pavlovat ja mina šokolaadikooki (mida muide menüüs ei ole, aga tasub teenindajalt küsida 😏). Jällegi meeldis mulle see salajane šokolaadikook rohkem. Aga ma ei ole ka eriline pavlova fänn. Kristole jällegi väga maitses. Ühesõnaga.. Mul päriselt ei ole mitte ühtegi halba sõna öelda.
Ka beebiga oli seal restoranis väga okei, sest tualett on suur, avar, valgusküllane, puhas ja seal on selline lai ja madal aknalaud, millel oli ülimugav lapsel mähet vahetada. Mul on need ühekordsed mähkimisalused igalpool kaasas ja see kip-kepi kaasaskantav mähkimisalus ka. Tegelikult on tualettruumide ees ka täitsa eraldi üks mõnus suur tugitool, mis restoranis täiesti nurga taha jääb ja seal saab väga edukalt imetada. Teenindajad näitasid kohe õige koha ette ja suhtusid sellesse hästi.
Aaa.. Ja mis on veel päris äge. Alter Ego restoranis hakkab toimuma esmakordselt Eestis midagi täiesti uut ja vinget - üritus, kus on tutvuste leidmine viidud uuele tasemele. LIVE KOHTINGUD - Ameerikast tuntud kohtinguõhtud, kus kokku saavad sama arv mehi ja naisi, kes tutvuvad teineteisega privaatselt läbi mitme huvitava vestlusvooru. Igale üritusele on kohti kokku 30 ning pilet sisaldab maitsvat tervitusjooki ja restorani kinkekaarti. Üritus kestab ca 1,15 h ja seda viib läbi õhtujuht, kes hoolitseb kõigi ja kõige eest. Ürituse kohta infot leiad facebooki lehelt- https://www.facebook.com/LIVEKohtingud PS! Esimene üritus toimub 31.08.17. Päris vägev värk. Minul sinna küll asja ei ole, aga vallalistele ju päris lahe kogemus. Muidu näeb sellist asja rohkem filmides :) Päris äge, et seda nüüd Eestis ka tehakse. Mu meelest veits põnevam, kui tinderis swipe-mine.
Aga ega sellega, mis ma üleval pool kirjeldasin, meie õhtu ei lõppenud.. Kui me autosse jõudsime, andsin poisile süüa, tegin musi ja panin ta turvatooli, et me saaks kiiresti startima hakata ja koju sõita. Noh, et ta tudusse saaks rahulikult jääda. Rahulikust tudumisest ei olnud selleks hetkeks muidugi midagi enam järel. Üleväsinud last magama saada on ju päris raske. Kui me ca 15 km olime jõudnud sõita ja selle aja jooksul juba oma 4 korda peatusime, siis sündis mõte poiss lihtsalt vankriga magama jalutada. Aga mainin enne seda, et kui me veel linnas olime ja veidi varem kohale jõudsime, siis hüppasime h&m-ist läbi, et mulle uued papud osta. Need, mis kodus ennem jalga panin, on mulle ilmselgelt peale rasedust väikseks jäänud, sest need hõõrusid meeletult. Okei, seadsime sammud, siis põldude vahele ja jalutasime rahulikult. Rahulikult, kuni iga viimne, kui varvas mu jalal villis oli. Ma ei tee nalja.. Päriselt ka. KÕIK VARBAD! Ühesõnaga, need uued papud hõõrusid veel hullemini. Lõpuks võtsin kingad jalast ja tuterdasin niisama. Saime lõpuks poisi magama ja sõitsime rahulikult koduni. Vottt milline seiklus.
Aga päevad ei ole vennad.. Meie päris aastapäeva päeval käisime Pühajärvel tähistamas ja meie päev läks nii sujuvalt, et tõsiselt mõnus oli. Kristo just tagasiteel Otepäält Viljandisse ohkas mulle, et "Kuule, tegelt oli nii äge päev.. ja lahe oli kolmekesi spas olla". Poiss oli terve aja heas tujus, magas hästi ja me saime kolmekesi palju vahvaid asju tehtud. Ka sõidud mõlemas suunas magas Kris kenasti maha. Seega ei tasu ühe halva kogemuse pärast püssi põõsasse visata. Meil kõigil on häid ja halbu päevi. Ka kõige pisematel :) Aga meie puhkusest Pühajärvel kirjutan juba järgmises postituses. Seniks tsauki, tsauu ja ma lähen poen põhku.