Meil on täna kodus üks minisünnalineeee! Ei vähem ega rohkem, kui 4 kuud vana, 7,82 kilo raske ja 64cm pikk väikene mees. Tänaseks oskab ta üle oma parema külje kõhuli keerata (mida ta absoluutselt igal võimalusel ka praktiseerib.. eriti külili magama pannes), kenasti kõiki oma mänguasju haarata, logistada ja suhu toppida. Üleüldse tahaks ta absoluutselt kõike siin ilmas maitsta.
Aga natukene poisi unest ka.. Kui esialgu tudus Kris kaks esimest elukuud öösiti ainult meie kaisus, kolmandal elukuul tudus pooled oma unedest meie kaisus, siis tänaseks tudub ta vaid viimase ööune tsükli meie vahel, sest ma ise tahan temaga lihtsalt kaisutada ja uneleda. Muidu magab ta juba suure poisi kombel praktiliselt terve öö oma võrevoodis, meie voodi kõrval.
Kui esimesed kaks elukuud kiigutasime, paitasime, hüppasime pallil ja aitasime poissi unele, siis tänasel päeval jääb ta täitsa ise tuttu. Annab silmade hõõrumisega märku sellest, et on unine ja kui siis õigel ajal reageerida, laps voodisse panna, jänku kaissu anda, siis paneb ta silmad kohe kinni, sudib oma jänksi kõrvu sõrmede vahel ja uinub. Vot, kui suur kontrast ja seda kõigest paari kuuga. Niiet, mina võin küll lohutada neid lapsevanemaid, kes algul oma lapsi kussutama peavad (näiteks gaasivalude tõttu, nagu meil oli), et ei ole alati nii, et nüüd aastaid niimoodi tegema peate. Meie poiss sai gaasidest jagu ja sellega kadus ka magama aitamise vajadus. Eks loomulikult on ka erandeid ja lugusid, mis lõppevad hoopis teisiti, aga ma räägin meie pere kogemusest. Ka meile rääkisid ju paljud, et me jumala eest last ei kussutaks, sest teeme endale sellega karuteene. Mina ütlen seda, et jälgige iseenda sisetunnet.. Kõik lapsed on erinevad ja see, mis toimib ühele, ei pruugi sobida kellelegi teisele.
Sünnipäeva puhul on meil kombeks kooki küpsetada ja nii ka sellel korral. Valituks osutus üks imelihtne kahekihiline juustukook. Kuna paljud instagramis: https://www.instagram.com/triiinuliiis/ retsepti küsisid, siis mõtlesingi selle kirja panna. Siit ta tuleb:
Vaja läheb: Põhi - 1 pakk šokolaadiküpsiseid ja 70g võid. Täidis - 1 pakk vahukoort, 200g toorjuustu, 1 suur tahvel piimašokolaadi, 1 suur tahvel valget šokolaadi ja kaks peotäit vaarikaid.
Koogi põhjaks purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata ümmarguse lahtikäiva koogivormi (u 20cm läbimõõduga) põhi küpsisepuruga, suru lusikaseljaga tugevalt vastu põhja. Aseta külmikusse ootele. PS! Jäta natukene küpsisepuru alles ka koogi kaunistamiseks!
Vahusta mikseriga koor, lisa toasoe toorjuust. Jaga vahukoore-toorjuustu segu kaheks osaks. Sulata valge šokolaad veevannil ja lisa see ühele osale täidisest. Nüüd sulata veevannil piimašokolaad ja lisa see teisele osale täidisest. Sega hoolega.
Vala esimesena koogivormi valge šokolaadiga täidis. Kata see vaarikatega. Nüüd vala ettevaatlikult vormi ka piimašokolaadiga täidis. Kõige peale raputa järele jäänud küpsisepuru. Tõsta kook külmikusse üleööks tahenema.
Vot täpselt nii lihtne ongi. Isegi küpsetamist ei vaja. Kui keegi järele proovib, siis andke teada kindlasti, kuidas maitses! Aga täitsa teisel teemal.. Me käisime poisiga esimest korda kinos! No teate küll, see beebiga kinno üritus. Ma olin esialgu nii skeptiline. No, et kuidas ja mismoodi.. Olin üsna veendunud, et kindlasti on see üks õudusunenägu, sest kuidas üks beebi peaks umbes 2,5h vastu pidama (uinuma ja ärkvel olema) täiesti võõras ja rahvarohkes kohas. Aga meie kogemus sai sootuks positiivsem, kui ma arvanud olin. Me käisime Viljandi kinos, kus ilmselt on see natukene äkki teisiti, kui Tallinnas?! Ega ma ei tea ka, ma pole Tallinna üritusel käinud. Igatahes oli kinos peale meie äkki 7 inimest? No praktiliselt tühi saal.. Kõige ülemisel real olid veel sellised "duo" istmed ja pileteid müüdi üle ühe koha. Ruumi oli tohutult. Filmi ajal ei läinud saal pimedaks ja volüüm oli veidi vaiksem. Siinkohal ütlen küll, et tegelikult võiks see volüüm ikkagi veel vaiksem olla. Kohati oli nagu natukene too much. See on ikkagi "beebidega" kinno üritus.
Sellesmõttes oli jube mõnus, et Kris ja ta sõber Niko esialgu uudistasid omavahel, mängisid mänguasjadega, turnisid meie otsas, naeratasid teineteisele ja vahepeal piilusid ekraani. Teise poole filmist magasid nad maha. Mõlemad kustusid rinnale ära ja magasid tunnikese. Kes oleks osanud arvata? Tublid poisid! Peale nii positiivset kogemust, tahaks kohe uuesti minna! Täitsa mõnus oli tuulutada ja beebidel oli tegelikult täitsa tore, sest omasuguseid ei näe ju tihti ja nii palju põnevat oli avastamiseks!
Vaatasime seda lego uut filmi. No mida huumorit. Ei jäänud alla eelmisele.. Hehe. Soovitan vaatama minna küll. Aga ega mul praegu rohkem lisada ei olegi.. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma siia viimasel ajal nii harva jõudnud olen. Piinlik! Eks selle postituse peategelane on ilmselt selles süüdi. Aga seda kõige paremas mõttes. Lapse kasvatamine on nii põnev.. Eriti nüüd, kui Kris igapäevaga aina rohkem matsu jagab. Nii põõõneeev on näha teda arenemas. Saan aru küll, miks öeldakse, et oma last võiks tunde jälgida.. Võiksin jah!
Kuidas teil läinud on? Mida vahvat teie viimati tegite? Kas kellelgi on äkki mõnda head kooki retsepti, mida järgmisel minisünnal käiku lasta? :)