Sünnitusest taastumisest + kogemus keisriga + enne ja pärast fotod!

Eilse postituse all oli üks põnev kommentaar, millele ma täna siis postitusega ka vastan:

Nii vahva postituse idee. Aitäh Sulle! Sünnitusest on tänaseks möödunud juba 4 kuud ja tasakesi kipub sünnitusvalu ununema ja mälestused tollest päevast hääbuma. Õnneks kirjutasin kogu Krisi sünniloo vahetult peale sünnitust ülesse. Seda saab lugeda siit: LINK - Kris Stefani sünnilugu. Aga lühidalt oli nii, et mul tulid kell 5 hommikul voodisse veed, pool tundi hiljem hakkasid regulaarsed ja väga valulikud tuhud, üsna ruttu läksime haiglasse, seal oli avatust 4cm ja saime kohe sünnitustuppa. Sünnitus kestis 16h, kuni mu keha oli saavutanud täisavatuse. Pressida sain kõigest 15 minutit, kuni tuli arst ja nentis, et ise ma seda last välja ei saa. Vaja on teha erakorraline keiser. Krisi pea ja rindkere olid lihtsalt liiga suured ja pea kuidagi pahasti mingi nurga taga. Krisi peaümbermõõt oli 37 ja rindkere 38. Ise kaalus ta 4058g ja oli 54cm pikk. Suur poiss ühesõnaga. 

Kuna tegemist oli erakorralise keisriga, siis Kristo ei saanud kahjuks kaasa tulla ja jäi meid sünnitustuppa ootama. Õnneks oli meil eraämmaemand Minni (kes muide on maailma kõige armsam inimene ja mina ilma temata enam sünnitama nõus ei ole) ja tema sai minuga kaasa tulla. Ta hoidis mind pidevalt asjade käiguga kursis, paitas mu pead, võttis Krisi oma kätevahele ja asetas ta mu rinnale. Kõige vahvam on see, et Minni tegi oma telefoniga ka paar pilti meie esimesest kohtumisest. Kris oli oma 10 minutit mu rinnal.. Vaatas mulle sügavale silma ja toppis oma näppe mulle suhu. Ta nuttis ainult paariks sekundiks ja peale seda oli nagu vana rahu ise. Kahjuks olid minu käed voodi külge kinni seotud ja mina ei saanud teda ise puudutada. Ta tegi seda minu eest siis, hehe. Mõne aja pärast viis ämmaemand Krisi Kristo juurde, mind õmmeldi kinni ja kohtuma pidime juba intensiivis. 

Mina olin siis keisrilõike ajal ärkvel ja mulle tehti tuimestuseks seljasüst. Valus ei olnud üldse.. Selline ebamugavustunne pigem. Tugevat survet tundsin ja seda, et keegi liigutab. Kui laps välja võeti, siis tekkis selline.. Tühi/kerge tunne. Nii imelik oli. Kateeter paigaldati mulle ka. See oli päris vastik. Kõige veidram on see, et see koht valutas mul ka mitu, mitu nädalat hiljem veel. Samamoodi andis tunda ka seljasüsti koht.  Kõik käis hirmus kiiresti. Juba poole tunni pärast olin ma intensiivravi palatis. Seal oli lisaks minule veel 3 naist. Kell oli hirmus hiline. Kris sündis 21:46. Pime oli. Mind ootasid palatis juba Kristo, Kris ja Minni. Mul olid tohutud nö "vaprusevärinad". Ma tudisesin nii hullult, et ma ei saanud pudelist juuagi. Mul tõusis kõrge palavik ja mind mässiti fooliumi sisse, mis mind soojas hoidis. Kris pandi mulle kohe külje alla ja ta jäi minutite vältel magama. Ma ei saanud oma alakeha praktiliselt hommikuni liigutada, sest kõik oli seljasüsti tõttu veel tuim. Mulle paigaldati ka tilguti ja öösel anti mitu korda valuvaigisteid. Mina ise ja laps magasime terve öö maha. Üksteise kaisus, praktiliselt liikumatult. Kris magas sügavalt ja kahel korral proovisin talle ka rinda anda. Ämmaemand arvas, et ma ei pea muretsema. Puhkame üksteise kaisus esimese öö ja hommikul asjatame. Ma ei teagi, kas laps kuidagi tunnetas, et ma olen nii läbi ja jõuetu või milles asi oli, aga ta ei nutnud öösel kordagi. Päriselt ka.. Mitte ühtegi piuksu. Ma isegi küsisin õelt ja tundsin muret, et kas see ikka on okei, et ta nii pikalt magab. Tema kinnitas, et kõik on kõige paremas korras.

Kristo ööbis kodus ja lootsime järgmisel hommikul kohe kohtuda ja perepalatit saada. Kristo sai ju last näha kõigest 20-30 minutit, enne kui ta koju saadeti. Esialgu kästi mul hommikul kohe pissile iseseisvalt minna. Seejärel pesema.. Öeldi, et kui number 2-l ka ära käid, siis saame juba perepalati varianti kaaluda ja oodata tubade vabanemist. Uhhh.. Mul oli niiiiiii valus voodist tõusta. Haav tegi põrguvalu ja verd tuli meeletult. Aga mul oli motivatsioon nii laes, et läksin esimese raksuga kohe duši alla, käisin eeskujulikult vetsus, vahetasin riided ja jäin ootama, et saaksime juba lõpuks kolmekesi olla. Kõikide nende toimingute puhul oli meditisiiniõde mind valvamas. Ootas mind dušikardina taga ja valvas, et kui mu jalad ei peaks kandma, siis on ta seal kohe olemas, et mind püüda. Seljasüsti mõju ei olnud kusjuures ka siis 100% kadunud. Vahepeal võttis ühe jala täiesti alt  nõrgaks ja surisema. Nii imelik tunne oli.

Minu õnneks oli Minni juba lõunast tööl, tuli meid kontrollima ja üsna kiiresti sai meile ka peretoa. JESS! Helistasin Kristole ja kutsusin ta haiglasse. Need pildid on siis 2 päeva hiljem tehtud:

Esimesed kaks nädalat peale sünnitust olid väga rasked. Esimene nädal oli sellepärast keeruline, et värske haava tõttu oli ennast väga paha keerata. Haav on ju täpselt sellises kohas, et istumast püsti tõusta oli päris põrgulikult valus. Mulle anti ka kõvasti valuvaigisteid koju kaasa (paracetamoli ja diclofenaci). Teine nädal oli sellepärast raske, et ma jäin täiesti haigeks. Mul oli 39 palavik, nohu ja köha. Oiii, kuidas ma lapse pärast pabistasin, et tema haigeks ei jääks. Õnneks sai ta mu rinnapiimast antikehi ja temaga oli kõik kõige paremas korras. Jumal tänatud, et Kristo meiega kodus oli ja aidata sai. Ma ei tohtinud ju eriti midagi tõsta peale lapse ja esialgu tegeles pepu pesuga Kristo, sest mul lihtsalt oli päris valus kraanikausi kohale kummardada, sest haav läks täpselt vastu kraanikausi äärt. Samamoodi oli mähkmevahetusega. Kummuti kohal ei saanud ma seda ise eriti teha, sest selle kõrgus oli täpselt haavaga tasa ja ettepoole nõjatuda ma seetõttu ei saanud. 

Küll aga sain ma üsna kiiresti jalule ja tegelikult hakkasin ma väga ruttu ringi askeldama ning toimetama. Eks motivatsioon oli ka suur.. Ma nii tahtsin lapsega ise tegeleda ja hakkama saada. 

Siin on foto minu keisriarmist. Ülemine pilt on tehtud kolm päeva peale sünnitust.. Siis, kui koju saime. Alumise pildi tegin täna. Mul on keisrihaava kõrval ka pimesoole operatsioonist arm. Need nüüd tasakesi kasvavad ühte, hehe. Arm on nii kena ja peaaegu märkamatu. Ma ei pabista sellepärast ka eriti tegelikult. Ma arvasin, et ta jääb nats madalamale ja bikiinide alt ei paista, aga tegelikult on ta väga kenasti näha. Saabki uhkusega kanda eksole. Haava ümbrus on siiani peaaegu tundetu. Katsudes on täpselt samasugune tunne nagu katsuks kätt, mis on vahetult "ära surnud". No teate küll seda tunnet. See on algusest peale nii olnud ja siiamaani. Lisaks on üks naljakas kõrvalnäht. Mul ei kasva karvad enam keisrihaava läheduses.. See on päris ootamatu, aga vägagi positiivne ja tervitatav kõrvalnäht!

Nüüd, kui olen ära katnud kõik füüsilise osa keisrilõikest, siis tahaksin natukene jagada ka emotsionaalset poolt.. 

Keisrilõikeks ei olnud ma ennast absoluutselt valmistunud. Ma lugesin, uurisin ja harisin ennast just sünnitusega toimetulekuks. Ma olin ennast vaimselt valmis pannud selleks, et sünnitan ise. Keisrilõige ei olnud isegi võimalus. Ka sünnitusel võtsin ennast koguaeg kokku, andsin endast parima.. Ja mu keha andis endast parima. Ma ju ikkagi saavutasin täisavatuse ja isegi pressideni jõudsin ise. Ma olin enda üle nii uhke. Kui lõpuks tuli arst ja ütles, et ma ei saa ise sünnitada, siis kogu mu maailm varises kokku hetkeks. Mismõttes ei saa? Aga ma ju juba pressin.. Ma olen 16 tundi sünnitanud! Täisavatus on käes! Miks ma ei saa? Nii vähe on jäänud.. 

Kui ma siis lõpuks allkirjastasin paberid, kuulasin arsti selgitusi ja pisarates operatsioonisaali poole kanderaamil veeresin, siis olin ühtpidi nii pettunud iseendas ja teistpidi õnnelik. Minni ütles, et ainult 15 minutit veel ja poja on meiega! Ma naeratasin, aga kurgus oli nii mõru tunne. Mul oli tunne, et vedasin iseennast, last ja Kristot alt. Et kõik see 16 tundi ja mille nimel? Tasakesi tikkusid pähe mõtted, et miks mulle siis kohe keisrit ei tehtud? Oli ju kohe algusest peale teada, et Kris on keskmisest suurem beebi (kõik ultrahelid ja kõhuümbermõõdud alati hindasid last nädalatest suuremaks). Kui Kris mulle rinnale pandi, siis olid muidugi need mõtted pühitud. Ämmaemand ütles ka, et nii pisikese naise seest nagu sina (ma olen 153cm pikk), ei tule tihti nii suuri beebisid. Mõni ime, et sa natukene hätta jäid! Korralik vägilane!

Ma hiljem perepalatis olles korraks murdusin ja rääkisin ämmaemandale oma mõtetest. Ütlesin, et olen õnnetu. Siis ütles mulle ämmaemand midagi sellist, mida ma iial ei unusta.. "Kas sa tead, Triinu Liis, mille nimel sa 16 tundi valutasid, saavutasid täisavatuse, pressisid ja seejärel keisrile alles läksid? Kas sa tead, miks see kõik hea on? Sest su beebi oli selleks hetkeks nagunii kohe sündimas ja tema jaoks ei olnud keiser šokk. Ta oleks nagunii kohe ilmavalgust näinud.. Ta oli sündimiseks valmis. Sa tegid kogu selle ettevalmistuse täitsa ise. Sa andsid endast parima. Tänu sellele tuligi sul piim nii kiiresti rinda, sest nii sina, kui laps olite selleks ette valmistunud.. Lausa 16 tundi! Sellepärast on ka laps nii rahulik ja rõõmus.. Tema jaoks oligi see täitsa loomulik sündimine. Ta oli tänu sinule valmis sinuga kohtuma. Tema jaoks ei olnud keisrilõige enam hirmutav. Teda ei võetud lihtsalt järsku sinu soojast kõhust äkitselt välja.. Ta oli täiesti valmis sinuga kohtuma". 

Peale seda muutusid ka mu mõtted kardinaalselt. Mu keha oli tubli.. Ta andiski endast parima. Mina andsin endast parima ja see kõik oligi selle nimel vajalik, et poisil oli siia ilma kergem tulla. Nii pidigi minema.