Mind ajendab seda postitust kirjutama see, et absoluutselt igakord, kui ma tahan õhinas midagi sotsiaalmeediasse postitada, siis pean ma väga tugevalt läbi mõtlema, et mida, miks, kuidas ma teen. See on nii kurnav ja ma ei jaksa enam. Ma tahan nii väga meie pere rõõme jagada, aga vahel ütleb mulle üks sisemine hääleke, et ma seda ei teeks. See hääleke on peale lapse sündi eriti valju. Sellepärast satungi siia nii harva. Osad inimesed tahavad oma arvamust avaldades enamasti head, aga ei mõista seda, et kõik ei ole alati must ja valge. Siis on mõned inimesed, kes on lihtsalt õelad ja siis on nii palju inimesi, kelle pärast ma siia ikka ja jälle tagasi tahan tulla. Need, kes meile kaasa elavad, nõu annavad, oma häid mõtteid saadavad ja kes on läbi virtuaalse maailma saanud mulle väga armsaks.
Ma tean, et olen ise selle valiku teinud, et blogida ja meie muresid ja rõõme teiega jagada. Alustades 6 aastat tagasi kirjutamist, poleks ma muidugi iial arvanud, et see blogipesa nii suureks kasvab, nagu ta seda täna on. Mul on selle üle loomulikult ainult hea meel! Ma jumaldan kirjutamist ja armastan seda väikest iseenda loodud "ajajoont". Aga nüüd, kui minu vastutada on ka selle pisikese inimese eluke, kes nii mõnusalt mu käte vahel nohiseb, siis olen hakanud kahtlema..
Ma ei plaanigi kunagi kirjutada intiimsetest/isiklikest asjadest lapse kohta ja ma ei plaani ka kogu meie elu letti lüüa.. Ma ei hakka siin iialgi mingeid tülisid lahkama või lapsega seotud detaile jagama, mis talle hiljem ei meeldiks. Küll aga tahaksin ma rääkida sellistest igapäevastest asjadest. Sellistest, mille kohta ma ise palju internetist loen ja abi otsin. Nagu näiteks beebi uni.. Beebiga tegelemine, arendavad mängud, lapsekandmine jne. Aga ma vahel tunnen, et ma ei julge. Tänapäeval on väga raske lapsevanem olla, sest absoluutselt kõik, mida sa teed, on kellegi jaoks vale. Ma ju tean väga hästi, et lapsekasvatamisel ei olegi õiget ja valet ning ma ei peaks sellest hoolima, ometi see nii ei ole.
Ma toon teile ühe näite.. Ma panin kunagi instagrami ühe pildi, kus olime sõbrannaga piknikul. Kris oli juhtumisi Babybjörn-i kõhukotis. Kohe sain 100 kirja, et see on ÕUDNE! Ja et ma kiiremas korras selle koti põlema paneks.
Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ma oleksin pidanud kohe postituse alla kirjutama selgituse, et see kott on juhuslikult mu sõbranna oma ja ma laenasin seda vaid kümneks minutiks, sest Kris polnud nõus olema vankris, hakkas kõvasti nutma ja kuna ta oma pead sellel ajal veel eriti ei hoidnud, siis ma ei saanud vankrit samal ajal lükata ja last süles hoida, et ruttu koju liikuda. Seega pakkus sõbranna mulle, et laenab seniks oma kotti, et jõuaksin ikka koduni. Et ma oleksin pidanud selle postituse alla kirjutama, et tegelikult on meil kodus hoopis lina, millega me last kanname. Et tegelikult on meil lisaks linale kohe ka tula kõhukott olemas. Elagu lapsekandmine!
No saate aru küll nüüd, mis ma mõtlen onju? Ma lihtsalt tahtsin toredat pilti jagada meie pikniku päevast.
Iga selline postitus tuleb 100% läbi mõelda enne, kui seda kuskile üldse ülesse panna, sest muidu tuleb sellest nii suur teema, enne kui ma midagi seletada üldse jõuan. Ma ei tulnud selle pealegi, et see pisikene koti äär, mis paistis selle pildi peal, võiks sellist vastukaja tekitada. Siiamaani saan kirju! Loomulikult on mul hea meel, et inimesed tahavad head ja muretsevad lapse heaolu eest. Ma ise ka mõtlen nii ja ka minul on paha vaadata, kui lapsed on kottides, mis ei ole nende jaoks head ja ripuvad seal ebamugavalt. Või näiteks on nad linaga üldse spagaati seotud?! !
Samas ei mõista ma neid inimesi ka hukka, kes näiteks tõesti vaid äärmuslikel juhtudel sellist kotti kasutavad. Aga see ei ole üldse mu postituse point. Point on selles, et kuidas ma leian tasakaalu selle vahel, mida ma kajastan ja mida mitte? Ilma, et ma ennast hiljem kiruma peaks..
Mul on tulnud nii vingeid postituse ideid kommentaaridesse ja ma väga tahaks jagada teiega meie elust rohkemat. Aga ma olen vist ise natukene liiga pehmeke, et lasen sellistel asjadel end kõigutada. Ma tean, tean, et "avaliku elu tegelasel peaks olema külma närvi" on täiesti asjakohane.. Aga mis saab siis, kui ma nüüd sain teada, et mul ei ole seda külma närvi?
Kord öeldakse, et "Isssand, su laps on põrandal? Sellepärast tal tulebki nohu", "Issand, sa tegid lapsele püreed ühekordsetesse nõudesse? Sa tahad ta ära mürgitada? Issand, sa annad nii väikesele lapsele püreed (inimene ei vaevunud isegi postitust lahti tegema, et välja lugeda seda, et ma EI ANDNUD oma lapsele püreed, vaid tegin seda talveks sügavasse valmis), "Issand, kas sa ei andnudki oma räpaseid kasse ja tuhkrut ära, kui laps sündis? Mõtle, kui nad öösel lapsele näkku magama lähevad ja ta lämmatavad!, "Issand, sa paned nii väikesele lapsele jalanõud jalga? Mis siis, et ainult pildi jaoks. Isegi pildi jaoks on see liig".
Teisest küljest sain ma rohkem kui 50 tohutult motiveerivat kirja, peale oma sünnitusest taastumisest postituse avaldamist. Inimesed olid nii siirad, armsad ja jagasid minuga ka enda kogemusi. See rõõm ja õnnetunne, mis neid lugedes mind valdas, on meeletu! Minu jaoks on hindamatu väärtusega teadmine, et keegi suutis peale selle postituse lugemist ka ennast peale aastaid kestnud enese süüdistamist hästi tunda! Et keisrilõige ei ole midagi halba.. Et me ei ole sellepärast kuidagi kehvemad. Täpselt see ongi see, miks ma seda teen..
Oeh. Sain selle südamelt ära. Ma olen jumala veendunud, et ma homme loen selle postituse üle ja mõtlen, et okei, okei.. Take a chillbill ja rahunen maha. Täna on mul kuidagi hormoonid üle pea keenud ja ma kuidagi ei oska seda teemat enda jaoks ära händelida. HELP!