Ma olen blogis rääkinud ka, et mina ise olin lapsena pigem selline pätt ja kaak. Ma olin alati see laps, kes oli kõige valjema häälega, kes hundirattaid tehes üle hoovi liikus kõndimise asemel, kõva häälega vene keeles laulis ja teistelegi õpetas ning täiesti vabalt võhivõõrastega mängis. Ma olin alati kõige pisem, aga südames tundsin end nii, nii suurena. Ma ei kartnud kedagi ega midagi. Mul olid alati sellised lokkis juuksed, nägu puude otsas turnimisest rokane, nägu naeru täis ja ma otsisin alati omale uusi seiklusi. Kui me eile beebigrupis jäime vestlema teemal, et millised on meie lapsed, siis viiski see mind mõtetes hoopis oma lapsepõlve lainele. Hakkasin meenutama ja.. Nii palju lahedaid mälestusi tuli silme ette. Mõtlesin mõningaid ka teiega jagada. Võiks öelda, et siis neid mälestusi, mis esimese raksuga kõige eredamalt meelde tulid.
Ma mäletan lapsepõlvest seda, et mina olin alati see laps, kes kõige kauem õues võis olla. Teised pidid alati kuskil viie/kuue ajal tuppa sööma minema, aga meil sellist reeglit ei olnud. Ma olin ausalt öeldes üsna nördinud, sest mida ma seal õues ikka üksinda mängin. Meie kõrval majas elas perekond usklike. Neil oli kaks tütart ja ma päris tihti mängisin nendega koos. Ühel päeval, kui meil maailma kõige põnevam ukaka mäng pooleli oli, siis tuli neil aeg koju minna. Mina siis mõtlesin, et kuidas ma ometi saaksin neid pikemaks ajaks endaga mängima. Ütlesin neile siis, et keerake oma käekell (vanemal õel oli selline uhke piltidega lastele mõeldud kell) paar tundi tagasi ja näidake, et enda arust tulite ju õigel ajal koju. Et juu siis on kell valeks läinud. Küll nad andestavad. Järgmisel päeval olid nende vanemad meil uksetaga ja rääkisid mu vanavanematele, et ma ei tohi nendega enam suhelda, sest avaldan halba mõju ning õpetan neile valetamist. Upsi! Ega ma ju halvaga..
Veel mäletan ma seda, kuidas ma kõiki hoovilapsi teatrit utsitasin tegema. Ma mõtlesin välja näidendi , me harjutasime usinalt ning siis lasime minu vanaemal arvutist välja trükkida kavad ning kutsed, et need naabritele postkasti sokutada. Pilet oli ka.. 3 krooni. Selle jagasime omavahel hiljem ära. Endale võtsin suurema osa, sest noh. Mina olin ju tuhkatriinu. Pärast läksime kõik kambakesi vallamaja poodi komme ja nätse ostma. Mida äri 😄
Kindlasti ei unusta ma iialgi seda, kuidas vanaema ootas mind söögiks koju ja mina ennast mitmeks tunniks külapeale unustasin. Ma nimelt läksin naabrinaise juurde, sest too lubas mulle kassikangast õpetada ja söötis kõhu täis kah. Koju jõudes teatasin vanaemale, et mul pole kõht tühi, ma olen juba söönud. Tänapäeval ei kujutaks muidugi sellist asja ettegi, aga meie väikeses "külakeses" teadsid kõik kõiki ja selline asi ei olnudki teab mis hirmus. Naljakas mõelda.
Vahel tulin koolist koju mitu tundi, sest ma pidin kõiki tigusid ükshaaval vihmase ilmaga üle tee aitama, et autod nendest üle ei sõidaks. Või hoopis tiigist õngega (oks + niit + vihmauss) triitoneid püüda, et neid ämbrisse panna ja teise tiiki viia. Seda sellepärast, et üks tiik kaevati kinni, et sinna ehitada staadion ja ma tahtsin kõik kalad enne ära päästa. Või see kuidas ma tigusid alalõpmata plastikust karbi sees koju tassisin, neile sinna sisse lehtedest ja mullast pesa tegin ning nad kõik mööda tuba laiali roomasid koguaeg.
Veel on mul meeles see, et kuidas esimestes klassides sõbrannaga kehka tunnist poppi tegime, et tema juurde barbiedega mängima minna. Hiljem juhtus seda ka paaril korral.. Aga siis me läksime juba hoopis simsi mängima. No mida, mida?! Kus oli kohusetunne? Ilmselt jäi parki, kui neid tigusid üle tee aitasin 😄
Ma mäletan seda, kuidas meil oli hoovis kaks last, kellel millegipärast tihti täid olid ja iga jumala kord kui ma nendega mängisin, siis sain ise ka täid. Siis lõpuks vanavanaema ütles, et äkki sa ei lähe enam neile külla ja neid meile ka külla ei too. Minule see mõte teps mitte ei meeldinud, sest mulle meeldis nendega koos mängida. Ma siis arvasin, et parim idee on nad kordamööda meile salaja külla tuua, vann vett täis lasta, et nad end puhtaks peseks ja neil juukseid lõigata, et neil täisid poleks. Te võite kaks korda arvata kuidas see seiklus lõppes.. Ühel neist oli konkreetselt väike tutt otsaees tuka ära lõikamisest ja täid sain ma ka tollel korral.
Ühel korral juhtus nii, et kui me omale mäe otsa onni ehitasime, siis tulid suuremad poisid ja lõhkusid selle ära. Mägi oli selline üsna järsk ja täis kõrgeid puid. Ma arvasin, et kõige parem idee oleks kaevata terve mägi auke täis, need okstega katta ja jätta poistele lõksud. Selleks, et asi veel raskemaks muuta võtsin kodust enamik vanavanaema lõngakeri ja sidusin need puude vahele pingule, et noh.. Nagu takistusrada või nii. Muidugi hiljem pidime kõik nööri kenasti kokku korjama.
Mina sõbranna vanematele näidendit tegemas #lauaviin. Don't ask :D
Ma olin alati see laps, kes igal tantsuvõistlusel, lauluvõistlusel ja näidendis osales ning tegi kõik selleks, et järgmisel aastal aina paremini läheks. Ma olin edev, lärmakas ja kartmatu. Mul on hea meel, et elu on mind veidi tasakaalukamaks muutnud, kuid nagu näha, siis on endiselt minus see edevus olemas ja väljakutsetele ei suuda ma siiani "ei"öelda. Vot sellised vahvad meenutused tänasesse päeva. Millised olite teie lapsena? Milliste pättustega hakkama saite?