Ma päris täpselt ei tea, mis on minu tänase postituse eesmärk ja tegelikult ei tea ma isegi seda, kas seda hiljem avaldan, kuid tunnen, et soovin oma mõtted kirja panna. Kõige enam räägitakse minu blogi puhul sellest, kuidas postitused on enamjaolt pealiskaudsed, sisutühjad ning liiga roosamanna. Eks sellel on täiesti tõsi taga. Ma teadlikult hoiangi seda nii. Miks? Eks ikka sellepärast, et mind hoiavad tagasi hirmud, iseenda deemonid ja loomulikult mask, mida igapäevaselt kannan. Ma ei väida, et ma blogis valetaksin või räägiksin meie elust nii, nagu see tegelikult ei ole, vaid pigem maskist, mida kanname selleks, et hoida endale killukesi või lausa peatükke, millest ma avalikult rääkida ei soovi. Tegemist ei ole mingite hullude saladustega, vaid pigem selliste osakestega meie elus, mis teevad südames haiget, mis kisuvad lahti kõik vanad haavad ning asjad, mis on jagamiseks liiga isiklikud. Ma tean, et kui ma räägiksin nendest asjadest, siis muutuks minu "imago" hoopis teiseks. Aga kas seda on vaja ja kas ma tahan seda? Ilmselt mitte. Sellel on väga lihtne põhjus. Kõik taolised lood ja peatükid meie elus ei ole seotud ainult minuga. Need asjad on seotud ka teiste inimestega ja nende eludega. Mulle ei meeldi teiste eludega mängida. Igal meie teol on tagajärg ja ma leian, et need tagajärjed ei ole väärt seda, et end avalikuse ees alasti võtaksin. See küll võiks tuua mulle veidi sisemist rahu ja võibolla isegi ravida mu haavu, aga ma leian, et see ei ole see viis, kuidas ma seda teha soovin.
Taolised hingehaavad, millest ma hetkel kõnelen, ei ole tegelikult absoluutselt seotud minu ja Kristo vaheliste suhetega või meie lapsega. Need hingehaavad on minu sees juba lapsepõlvest ja kuna need tänaseni kuskile kadunud ei ole, vaid viimasel ajal on pigem sügavamaks muutunud, siis on minu kaitsereaktsioon neist lihtsalt mitte rääkida. Võib vist isegi öelda, et need alla suruda. Eks ma mõne oma lähedasega ikka räägin, aga see ei ole see. Ma tean väga hästi ka seda, et need hingehaavad ei kao enne kuskile, kui ma nendega ei tegele. Aga tänase päevani olen ma otsustanud neid siiski ainult eneses kanda ja ma tean tegelikult, et seni, kuni ma seda teen, siis ei saa need ka paraneda. Paraneda ei saa need ka siis, kui haavadele soola raputatakse ja kuni need probleemid ei ole jäänud minevikku. Ilmselt mõningad teie seast aimavad, millest jutt on, aga ma ei hakka seda siia täpsemalt kirja panema, sest ma ei ole selleks lihtsalt võimeline ja ma ei soovi seda. Küll, aga need kes aimavad/teavad, millest jutt on, siis saavad aru ka sellest, miks ma seda hetkel siin jälle "pealiskaudselt, sisutühjalt ja roosamannalt" lahkan.
Ma tahan öelda, et ilmselt kõigil meie seas on maskid. Lihtsalt avalikult kirjutades on selge see, et inimesed spekuleerivad ja võtavad kinni igast sinu sõnast. See kõik teeb ettevaatlikuks ja nagu näha, siis ka pealiskaudseks. Minu mask ja minu viis taoliste hingehaavadega toime tulemiseks on lihtsalt üritada igapäev elada nii, et pöörata tähelepanu positiivsetele asjadele. Kui ma seda ei teeks, siis variseksin kokku. See ongi minu kaitsemüür ja minu "thing" sellega toime tulemiseks. See toimib minu jaoks. Aga milleks siis üldse kirjutada, kui postitused nii "igavad" ja "sisutühjad" on? Ma arvan, et iga blogi ei peagi olema meelelahutuslik. Selleks on teistsugused blogid, ja teistsugused inimesed nende blogide taga. Igaüks leiab selliste deemonitega võitlemise juures endale sobiva viisi. Ma ei väida, et minu viis on õige. Suure tõenäosusega on see lausa vale, aga ma ei oska teistmoodi. Seni, kuni see toimib, siis pole mõtet ka teisiti proovida. Või äkki ikkagi on?
Põhjus, miks mu blogi aina lakoonilisemaks läinud on, ongi sellest, et mul on hetkel väga raske.. Minu elus toimuvad sellised asjad, mis on kõik need hingehaavad jälle lahti kiskunud ning ma olen end lukustanud oma kaitsemüüri taha. Kuid ma tegin hiljaaegu esimese sammu selles suunas, et asjad muutuksid. Ma kirjutasin ühe kirja ning panin kirja kõik oma tunded, mida ma aastaid.. Lausa aastakümneid enda sees kandnud olen. See kiri oli minu jaoks totaalne eneseületus ja ma arvasin, et see aitab mind kuidagi. Või kuidagi algatab sellise paranemise protsessi. See kiri sattus kahjuks paljude inimeste ette lugemiseks ja see omakorda vajutas nii sügavalt nendele hingehaavadele, et meeletult valus hakkas. Õnneks on see tänaseks maha võetud, kuid kuna ma sain sellel teemal kirju, siis ilmselt seikleb see nüüd kuskil internetiavarustes edasi. See oli täpselt selline tunne, nagu sa kirjutaksid salapäevikusse ülesse kõik oma kõige sügavamad tunded ja keegi teeks sellest päevikust koopia ning annaks selle võõrastele inimestele lugemiseks. Päris kõle tunne on. Ma korraks isegi mõtlesin, et ma peaksin võtma seda vabanemisena. Et ma sain kõik oma hingelt ära, aga see ei ole nii. Pigem juhtus see, et see viis mind sinnani, kus ma iga veerand tunni tagant tunnen, kuidas mu vererõhk tõuseb, kuidas pilt tahab veidi virvendada ja ärevus kasvab suureks. Ma isegi ei saa nutta. See ei aita. Ma lihtsalt pigem olen nagu teadmatuses ja segaduses, et mida selle olukorraga nüüd edasi teha. Kuidas seda lahendada?
Ma tean, et see postitus on jälle üks suur mull ja kui detaile ei tea, siis võiks siit ma ei kujuta ettegi, milliseid spekulatsioone või järeldusi teha, aga pole mõtet. See ei ole midagi väga skandaalset. See on lihtsalt midagi isiklikku. See on seotud minu lapsepõlvega. Ma alati proovin mõelda nii, et kõik juhtub põhjusega ja lõpuks loksub kõik paika. Ehk on ka kogu see kogemus millekski hea. Aga, et ma saan pidevalt puid selle koha pealt, et minu blogis vaid kõik hirmus lilleline tundub, siis nii ongi.. Ma soovingi jagada vaid seda osa oma elust. Need momendid, mida ma siin jagan, on vägagi tõesed, kuid need on vaid osakesed meie elust. Need osakesed, mida me soovime jagada. Olen kuulnud, et öeldakse, et mina va "printsess" olen selline, et mulle ei tohi midagi öelda ja istun oma kõrge oksa peal ja kõigutan jalgu, et vaadake vaid, kui ilus meie elu on! See tegelikult ei ole nii. Ma lihtsalt olen päris haavatav ja see on minu kaitsemehhanism.
Ma ei ole depressioonis ja isegi mitte stressis. Ma lihtsalt olen katki ja õnnetu. Osaliselt. Üks osa minust on tohutult tänulik ja õnnelik. See osa naudib elu ja naeratab tihti. See on see, mida näete teie. Aga umbes täpselt veerandike minust on siiski üdini inimlik, haavatav ja katki. Eks ma seda osa ka natukene näitan. Vahel harva, kui julguse kokku võtan. No näiteks siis, kui kirjutasin enda tunnetest keisrilõike osas ja rääkisin sellest, kuidas inimesed sellest internetis kõnelevad ning kuidas see inimestesse ebakindlust süstib, et need naised on kuidagi vähem naised. Olenemata sellest, et keisrilõike kohta teeb otsuse siiski arst ning seda tehakse meil Eestis siiski ainult beebi tervise huvidest lähtuvalt ja ainult siis, kui selleks on tõsine vajadus. Okei.. Ma kaldun rängalt kõrvale, aga you get my point. Aga eks ma paranen ja kasvan inimesena igapäev. Iga tugeva inimese taga on ka nõrk inimene ja vastupidi ka.
Ma tahaks antud postitusega võibolla öelda lihtsalt seda, et iga "sisutühja" postituse taga on vahel palju enamat. No kasvõi minu eelmise lapsepõlve mälestustest kõneleva postituse taga. Samamoodi on ka nende blogijatega, kes väga hea meelega avalikult oma tunnetest räägivad. Ka nende postituste taga võib olla palju enamat ning põhjus, miks nad seda teevad. Kõik ei ole alati must ja valge. Minu sõnum on see, et proovige märgata inimesi enda ümber. Vaadake vahel kaugemale, kui nad ise lubavad. Mina, kes ma olen tuntud selle "üritab kõigile meeldida" imagoga näiteks tegelikult ei taotle üldse seda. Ma lihtsalt kaitsen iseennast. Oma haavu.