Sõbrapilt aastast 2010. Merlis ja Triinu Liis
Räägin Teile ühe loo.. Räägin seda selleks, et äkki see innustab ka mõnda Teie seast. Kui kasvõi mõni sõprus tänu sellele postitusele uue hingamise saab, siis on minu eesmärk täidetud. Minu lugu algab väga ammusest ajast.. Mul oli üheksandas ja kümnendas klassis parim sõbranna Mellu. Me olime nagu sukk ja saabas. Täiesti lahutamatud. Me olime pinginaabriteks, hängisime peale kooli koos ja kui me parasjagu koos ei olnud, siis suhtlesime 24/7 msnis. Me olime nagu must ja valge koer. Ma võiks meie nalju ja mälestusi loendama jäädagi. Kui sa veedad mõne inimesega nii palju koos aega, siis on ju täiesti loomulik, et temast jääb sinu sisse ka sügavam jälg. See jälg ei olnud eelmise kuuni kuskile kadunud, küll aga oli meie sõprus kadunud. Kas te kujutate ette, et me ei vahetanud omavahel sõnagi põhimõtteliselt 7 aastat? MITTE ÜHTEGI! Kõige hullem ja naeruväärsem selle juures oli see, et ma ei mäletanud enam põhjust ka. Miks me ometi lõpetasime suhtluse? Mis juhtus?
See lõppenud sõprus käis minuga terve selle aja kukil kaasas. Ma mõtlesin sellele tihti.. See tegi mulle haiget ja sellele oli paha mõelda. Mul tekkis kõhus selline sees õõnes tunne ja ma parem mõtlesin ruttu millelegi muule. See oli selline lõpetamata lugu.. Ma ei teadnud, kas ma peaksin vabandama. Kas ma peaksin kuri olema? Mis meist sai? Seitse aastat mõlgutasin neid mõtteid, kuid olin liialt arg, et midagi ette võtta. Kuni eelmisel kuul, ühel päeval ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda enam. Ma tahan, et see inimene oleks ikkagi osakene minu elust. Miks ma raiskan seda aega teadmatusele. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see.. Et me ei räägi ka järgmised seitse aastat. Mis teoreetiliselt ei muuda ju midagi. Võtsin ennast kokku ja kirjutasin Mellule. Peale "send" nupu vajutamist, vajus mu süda saapasäärde ja lõin arvuti klapi ruttu kinni. Nagu oleks mõnele "crushile" kirjutanud ja siis süda puperdas sees ja mõtlesin, et issssand.. Kas ta üldse avab selle? Kas ta mäletab kes ma olen? Kas ta naerab mu välja?
Ma siis nii umbes 5 minuti jagu hoidusin nutiseadmetest. Kui ma arvuti klapi avasin, siis oli seal see kaua kardetud/oodatud "seen". OKOU! Klapp uuesti kinni.. Ma olin nagu 15 aastane pubekas jälle. Naljakas lausa mõelda. Tegin klapi uuesti lahti ja jäin ootama. Nägin, kuidas need kolm kurjakuulutavat täppi lainetavad chati vasakus nurgas. Ja siis ta vastas! Ilma naljata.. Ma poetasin isegi paar pisarat. Mu kaotatud sõbranna võttis mind ja mu kirja avasüli vastu. See oli nii soe tunne ja tohutu kergendus. Ma sain ühe koormakoti oma õlult maha ja see tunne on päriselt ka imeline. Ma ei tea, mida ma kartsin või mis mind tagasi hoidis. Mis saab olla nii hull, et kaotada sellepärast selline sõprus? Jäime omavahel jutustama ja leppisime kokku isegi kohtumise. Tänaseks saime sellegi tehtud ja ausalt öeldes oli selline tunne, et need seitse aastat ei olegi oma kahju teinud. Me rääkisime nii nagu vanasti. Ei olnud imelik.. Tore oli! Muljetada oli palju. Veel enam, et meie just abiellusime ja nendel kõik see sellel suvel ees on. ÄGE!
Kokanduse tund aastal 2010
Kõige tobedam kogu loo juures on see, et meie "tüli" oli totaalselt sisutühi ja mõttetu. Aga tol momendil tundus see nii suur asi. See oli midagi sellist, et mina solvusin sõbranna peale põhjusel, et ta ei olnud nõus mu sünnipäevale tulema, kuna ta ei tunne sealt eriti kedagi. Hiljem ei läinud ma "kättemaksuks" ka tema sünnipäevale. Ja sellest hetkest me enam ei suhelnud. No totaalne põhikooli värk ja maailma lambisem põhjus.. Ja vot selle nimel kaotasime oma suhtlusest seitse aastat. Päris naljakas mõelda. Aga vanusega muutuvad ka põhimõtted, muutuvad väärtused ja muutub see, mis on meie jaoks oluline. Mul on tohutult hea meel, et sain peale pikki aastaid tagasi sõbranna, keda olin väga igatsenud.
Kas Teie elus on keegi selline, keda tohutult igatsete või kellele tihti mõtlete, kuid teie elud on lahku läinud?