Me siin minu sünnipäeva lõpetuseks istusime Kristoga diivanil ja jäime juttu rääkima. Esialgu rääkisime maailmaasjadest, muljetasime sünnipäevast ja jutustasime niisama. Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnani, et Kristo tegi mulle ettepaneku. Nimelt arvas ta, et ma võiksin hakata siiski lapsega rääkima vene keeles. Ma olen sellest varasemalt blogis rääkinud ka, aga mina olen pärit vene perekonnast. Minu kõik emapoolsed sugulased kõnelesid alati ainult vene keeles ja mina ka. Ema siiani räägib tööalaselt ja tuttavatega vene keeles, aga minuga eesti keeles. Ma isegi ei oska öelda, et millal me omavahel ainult eesti keeles rääkima hakkasime. Ilmselt oli see peale vanavanemate surma, sest muidu oli ikka nii, et kui me kõik koos olime, siis rääkisime ainult vene keeles. Tänu sellele on mul see eelis alati olnud, et ma oskan peaaegu puhtalt ja aksendita vene keeles kõnelda. Minu jaoks on see mõte muidugi jube võõras. Kuidas ma hakkan nüüd päeva pealt lapsega vene keeles rääkima? Mida see tema arengule teeb? Esiteks on see minu jaoks kuidagi nii.. Imelik? Ja teiseks, kuidas Kris sellele reageerib? Kas see oleks üldse õige otsus? Kas see tekitaks ainult segadust või tooks ka kasu?
Sellepärast mõtlesingi natukene oma mõtteid kirja panna. Esimese asjana helistasin empsile ja ütlesin, et lõpetame selle omavahel eesti keeles kõnelemise ära. Asume tagasi oma juurte juurde ja räägime edaspidi vene keeles. Nii nagu vanasti. Ema oli muidugi kohe päri ja nii me oma tunnikese telefonis vestlesimegi. Vene keeles. Palusin ka seda, et ka tema Krisiga edaspidi vene keeles kõneleks. Ühtpidi on mul nagu super hea meel, et meil see võimalus on, aga teistpidi olen natukene mures ka. Seetõttu uuringi teilt, kellel veel ehk kakskeelsed pered. Kas leidub teie seas inimesi, kes hakkasid lapsega suhtlema natukene hiljem kahes erinevas keeles? Kuidas see kujunes? Kas lapsed jõudsid kiiresti kohaneda? Või tõi see hoopis muresid? Kindlasti tuleks vene keele oskus Krisile tulevikus palju kasu ning tal oleks nii suur eelis. Ma ei kahtlegi selles. Pigem ma kardan seda, et kuna ma seda algusest peale teinud ei ole, et kuidas ta reageerib? Kuidas alustada? Kuidas edasi minna?
Mida Teie teeksite? Kas läheksite mõttega kaasa ja prooviksite lapse ülesse kasvatada kakskeelses keskkonnas või pigem mitte? Miks?
Minul endal on muidugi alati olnud hea meel, et oskan rääkida nelja keelt ja see on mulle tohtult eeliseid/kasu andnud. Ma räägin puhtalt eesti keelt, vene keelt ja inglise keelt. Lisaks oskan ka veidi viipekeelt, sest mu isa on kurt. Eks ma olen end alati krantsiks kutsunud.. Ema on venelane ja isa on viipekeelt kõnelev eestlane (viipekeel on muide kõikides keeltes erinev). Ma endale ei oskagi ühtegi silti külge panna. Eelkõige pean end siiski eestlaseks. Aga kuidas kasvatada oma last? Millised mõtted teil tekivad? Hea meelega arutleksin sellel teemal ja kuulaksin teie kogemusi.
