Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.
Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis.
Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks.
Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema.
Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.
Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!