Pildi tegi Mariann Treimann ♡
Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav.
Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus.
Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse.
Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida.
See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".
See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida.
Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen.
Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?