Foto tegi armas Laura Strandberg ♡
Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks.
Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel.
Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.
Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.
Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.
Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud.