![]()
Täna olen ma ei vähem ega rohkem, kui 33+0 nädalat rase ja 40 nädala täitumiseni on jäänud 49 päeva. Kuna õigeaegseks loetakse titat juba alates 37. nädalast, siis teoreetiliselt võiks see number olla ka 28 päeva. Ma tegelikult hakkasin eile seda postitust kirjutama ja plaanisin jutustada oma mõtetest sünnituse osas, aga tegelikult läks õhtul kõik hoopis teisiti. Päeval olid mul mõningad tugevamad toonused, aga seda on mul varem ka olnud.. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kui Kristo töölt koju tuli kolmveerand kuue ajal, siis hakkasid mul juba sellised regulaarsemad toonused käima. Nad olid valutud, aga üsnagi ebamugavad. Piisavalt ebamugavad, et hakkaksin neid ülesse märkima. Lisaks oli alaseljas selline natukene pakitsev tunne.. Täpselt nagu päevad hakkaksid. Soojendasin meile õhtusöögiks valminud suppi ja muudkui jälgisin. Sõin kõhu täis, õõtsutasin veidi, lamasin veidi ja endiselt olid toonused regulaarsed (17:45, 17:48, 17:54, 17:58, 18:00, 18:05, 18:13, 18:17, 18:21, 18:24, 18:29, 18:34, 18:39, 18:42). Arutasime Kristoga natukene ja helistasin oma eraämmakale. Rääkisin talle oma muret ja tema arvas, et võiksime ikkagi igaksjuhuks valvetuppa minna. Teda need valutud toonused ei pannudki muretsema, vaid pigem see päevade moodi pakitsus. Ma ise olin tegelikult kogu selle asja juures üsna positiivne ja sisetunne oli pigem selline, et kõik on hästi. Tõmbasin siis jooksu pealt pusa selga, haarasin oma käekoti ja ütlesin Kristole, et käime ära siis käbe.
Läksime siis ITK vastuvõttu, rääkisime mure ära ja jäime oma korda ootama. Me ootasime seal vist ligikaudu 2 tundi, sest parasjagu oli arstide vahetus ja mitte keegi patsiente vastu ei võtnud. Enne meid oli järjekorras veel 4 naist. Vahepeal tegi õde mulle KTG, võttis verd ja uriiniproovi. KTG tuvastas 20 minuti jooksul kaks suuremat emaka kokkutõmmet, aga sellisest tihedusest nagu kodus oli, polnud jälgegi. Ma rahunesin järjest rohkem maha ja olin täiesti veendunud, et me võiks vabalt ka tegelikult koju minna, sest ma tunnen end juba oluliselt paremini, toonused on palju aeglasemad ja ilmselt emakas lihtsalt harjutab. Aeg on ju juba seal maal.. Aga ootasime ikkagi arsti ära, et oma tulemused saada ja et ta siiski läbivaatuse teeks. Möödus ca 45 minutit ja saimegi vastuvõtule.. Kell oli juba umbes 21:30. Arst tegi läbivaatuse ja selle käigus selgus, et emakakael on küll täielikult suletud, kuid ta on päris drastiliselt lühenenud. Kui muidu on emakakael ca 3-4cm, siis minul oli ta 1,7cm. Olgu mainitud, et sünnituse ajaks lameneb emakakael täielikult. See andis alust arvata, et on oht enneaegseks sünnituseks ja tuleks igaksjuhuks ikkagi protsessi jälgida. Ma tegelikult täitsa ehmatasin. Ma ei osanud üldse sellist vastust oodata. Läksin siis kabinetist välja ja ütlesin Kristole, et mina pean ööseks haiglasse jääma.
![]()
Kristo tõi autost mu käekoti (kus muide õnneks oli ka mu arvuti ja laadija) ja tema sõitiski koju. Mul ei olnud vahetusriideid, hambaharja ega midagi. Sain omale haiglakitli ja seejärel suundusime sünnituseelsesse osakonda. Seal paigaldati mulle kõigepealt kanüül. See oli omaette kogemus, sest mulle tehti seda täpselt kolm korda. Pandi kanüül paika, tilguti külge ja siis hakkas tilgutis olev vedelik mu naha alla tilkuma hoopis. See tekitas käel kohe turse ja nad pidid kanüüli eemaldama ning teisel käel katsetama. Seal juhtus täpselt sama. Kolmandal korral pandi kanüül käelaba peale. Vot see oli päris, päris ebameeldiv ja tuikas terve öö. See käelaba pealne nahk on nii õhuke ja see plastik on magades ikka päris valus, kui pihta minna valesti. Aga see selleks. Sain siis ennast oma tuppa sisse seada (ühispalatis). Seal oli peale minu veel 4 naist. Üks ootas keisrit, üks avanemist, et saaks sünnitustuppa ja kolmas oli ikka hästi pisikese kõhukesega veel. Me omavahel ei suhelnud, seega ma nii täpselt ei teagi ja võin eksida. Kuna kell oli hiline, siis jäin üsna ruttu tilguti all magama. Öösel käidi seda eemaldamas ja seda osa mäletan ma üsna häguselt. Ärkasin ma iga paari tunni tagant ja uni oli noh.. Nii nagu ta oli. Küll keegi norskab, keegi hingab valusid üle, siis käib arst kontrollimas jne. No nagu haiglates ikka. Mina tundsin end üldises plaanis üsna hästi. Toonused olid peaaegu olematud ja neid esines vaid ca 3 tk tunnis.
![]()
Hommikul kutsuti mind üsna varakult (8:30-09:00 ajal) juba korduv KTG-d tegema. Ka seda tehti ühes suures palatis, mitmele naisele korraga. Toonuseid tol hetkel enam ei tuvastatud, mind saadeti tagasi palatisse ja üsna varsti tuli minu juurde arst, kes mind ülevaatusele kutsus. Ta ütles veel, et kui kõik on hästi, siis mind hoitakse veel ühe päeva ja homme saan ilmselt koju. Oeh. Aga kui me protseduurile läksime ja arst vaatas uuesti emakakaela, siis see oli ilus pikk (3,2cm) ja täiesti suletud! Midaaaaa? OHHHH! Milline kergendus! "Need on väga kenad numbrid"ütles arst ja lubas mind juba samal päeval välja kirjutada. Laps tunneb ennast hästi ja hetkel pole muretsemiseks põhjust. Kui taoline asi peaks korduma, siis peame muidugi tagasi minema, et tita liiga vara ei tuleks (tal vaja 4 nädalakest veel küpseda). Nüüd ligikaudu tunnike tagasi jõudsin koju ja.. Minu poolest võib see lapseke seal kõhus veel mitu kuud küpseda!! Ei tiku ma sinna haiglasse tagasi ja ma ausalt ka olen nõus kasvõi 2 nädalat üle kandma. Peaasi, et tal kõik hästi oleks!
Põhjus, miks ma selle kõik siin tegelikult kirja panen, on lihtne.. Kui mina eile öösel südaöö paiku googeldasin kõiki võimalike artikleid, et leida kasvõi mingit infot selle emakakaela lühenemise kohta, siis leidsin ma umbes täpselt 2 teemat perekoolist (mis on loodud aastal 2009 ja 2012). Äkki on see postitus siin kasvõi natukene kellegi jaoks lootustandev ja informatiivne. Aga ma lõpetan selle postituse positiivsel noodil. Meiega on tegelikult kõik hästi ja isegi kui poja otsustaks praegu sündida, on ta piisavalt suur ja tugev, et hakkama saada. Me peaksime siis lihtsalt natukene pikemalt haiglas olema. Aga see on hetkel möödanik, sest kõhukodanik tunneb end kõhus väga hästi, mina ka ja me oleme õnnelikult kodus tagasi. Puhkame rahulikult ja naudime kodus olemist täiel rinnal.
