Quantcast
Channel: Costany's Sparkles
Viewing all 406 articles
Browse latest View live

Mingi müstiline tähtede seis?

$
0
0

Tundub, et eilsest lunimise postitusest oli abi, sest eile kirjutas mulle Laurake ja ütles, et järgmise nädala lõpuks on pilte oodata. Oh, kuidas ma juubeldama kukkusin! Aga ma lubasin endale, et enne kõhupiltide saabumist peame meie oma pulmapiltide sorteerimisega ühele poole saama ja need ilmutusse saatma (varsti tulevad ju nagunii veel beebipildid peale + kõhukesega pildid). See ongi meie tänase päeva ülesandeks. Meil on tegelikult pool tööst juba tehtud, aga eelmisel korral jäi see meil pooleli. Täna tuleb alustatu lõpuni viia.. Pulmad olid ju juba 8 kuud tagasi. Oleks paras aeg! Eks selle tegigi nii raskeks see, et tahaks ju kõiki pilte!! Samas 1500 pilti trükki lasta on absurdne ja hirrrrmus kallis. Nüüd kui Kristo jalkavõistlustelt koju jõuab hakkamegi pihta. Soovige meile edu! 

Kuna tundub, et sõnadel ja mõtetel on suur jõud (aitäh veelkord Laura!!), siis jätkan siit ühel täiesti teisel teemal.. Me tegime täna hommikul pojaga kokkuleppe, et ta ikka vähemalt 5 nädalakest kõhus veel korralikult küpseks. Me lausa lõime läbi kõhu "nukke" selle peale.. Või noh, mis iganes jäse see parasjagu oli. Ilmselt siiski jalake. Seda kõike sellepärast, et eile oli vist mingi müstiline kuupäev/tähtede seis. Kolm naist meie beebigrupist sünnitasid. Õnneks on kõikide värskete emmede/titadega kõik korras. Nad peavad nüüd natukene aega haiglas veetma ja kosuma lihtsalt. Kaks beebidest sündisid erakorralise keisriga ja üks iseseisvalt. Ühel rasedatest oli nädalaid 31+2 ja teisel kahel 33+4. Kuna mul on endal juba 31+3, siis võttis korraks seest õõnsaks küll.. Et see ju päriselt ka on nii lähedal. Ei tea kas peaks lähinädalatel haiglakoti kokku pakkima? Mitmendal nädalal Teie sünnitasite? Kuidas algas sünnitustegevus? Mu enda sisetunne muidugi on algusest peale prognoosinud kuupäeva 18.05. See on 39 nädal ja sinna on veel korralikult aega. Loodame, et poja arvab samamoodi. Ega pole midagi teha kui ta varem/hiljem plaanib tulla. Peaasi, et ta seda ise otsustaks.. Et ta selleks valmis oleks. Muu ei olegi minu jaoks oluline. See lihtsalt oli kuidagi selline.. Reaalsuskontroll. Ma ju ei ole isegi jõudnud veel koduseks jääda..  

Story of my life

OOTD: 27.03.17

$
0
0

Nüüd on kätte jõudnud see hetk, kus mulle riidekapist vanad riided enam selga ei mahu.. No päris, päriselt ei mahu. Eile seadsin suurest ahastusest sammud H&M-i suunas ja ostsin omale kolm kleiti/tuunikat, mida nüüd kanda saaksin. Kohe üldse ei raatsinud, aga kuna ma ikkagi veel tööl käin, siis päris dressides ei kannata kontoris käia. See konkreetne tuunika ja üks hall kleit said võetud pigem väiksema numbriga ja seda lihtsalt selleks, et saaksin neid ka peale rasedust kanda. Üks kleitidest on selline totaalne "mom dress", mis peaks mulle ka kuu/kahe pärast selga minema. Juu ma selles viimased 4 nädalat ringi tuterdangi. Minu suured kiidusõnad lähevad veel H&M-ist pärit rasedatele mõeldud retuusidele! Kui ma alguses ostsin omale ühe paari rasedatele mõeldud teksaseid, siis nüüd ma neid enam kanda ei suuda. Need on liiga ümber, ahistavad ja soonivad. Retuusid on aga täiesti taevalikud. Ega ma midagi muud eriti enam ei kannagi.. 9 euro eest retuuse küll ja veel! 

Tuunika (H&M), retuusid (H&M), Saapad (Italyna King), Kott (River Island), Kell (MK)


Antud River Islandist pärit kott on aga täielik põrguline. Ta on nii, niii raske, et sinna midagi sisse panna ei kannatagi. Ma ei tea, mida ma seda ostes mõtlesin?! Ilus on ta küll, aga hirmus ebapraktiline. Ka ülevalt ei käi ta kuidagi kinni, seega temaga väga vanalinna jalutama ka ei kannata minna. Tema ainuke pluss on see, et ta mahutab palju (tööle minnes läpaka, laadija, raamatu jnejnejne). Samas on see täiesti kasutu, kui ma seda kanda ei jaksa. Rohkem on ta mul selline ebapraktiline iluvidin, mille võin julgelt 2016 halvimate ostude seas esikohale reastada. Nüüd hoiangi vaikselt silmad/kõrvad lahti ja proovin praeguste soodukate raames omale uue koti skoorida. 

Aga täitsa teisel teemal. Mul on kevade saabumise üle nii tohutult hea meel.. Päike teeb juba põskedele pai ja igapäevaga on ilmad soojemad. Just ohkasin Kristole hiljaaegu, et "Oeh, küll me ajastasime hästi, hehe". Mul on õige varsti sünnipäev tulemas ja kuigi ma seda sellel aastal ei tähista, siis on mul üks unistus sellega seoses küll. Ma tahaks omale hirmsasti "polari "aktiivsusmontitori/pulsikella, et hiljem ennast kärutamiseks motiveerituna hoida. Siiani kasutan telefonis olevat sammu lugemise "appi", aga see on ju üsna ebatäpne. Telefon ei ole mul kogueg taskus ja tegelikult näitab ta vahepeal ikka mööda. See oleks oluliselt praktilisem. Eile käisime neid Kristoga Euronicsis piilumas ka. Kas keegi teab, kust neid kõige soodsamalt saada võiks? Olete Te enda tootega rahul? 

IDEE ÕHTUSÖÖGIKS: Kodune hakkliha-makaroni vorm

$
0
0
Nagu meil kokkulepe oli, siis panen nädalas  korra/kaks meie õhtusöögiks olnud toidu retsepti kirja. Olgu ta nii kodune ja lihtne, kui tahes.. Seda lihtsalt selleks, et keegi siit ideid saaks ammutada. Kuna Valio saatis meile hiljaaegu katsetamiseks oma 7 pakki sulajuuste, siis kasutame neid nüüd usinalt toitudes. Täna oli meil menüüs täistera pastaga hakklihavorm. Sellest vormist jagub meile kaheks/kolmeks päevaks (õhtusöökideks). Lõunat sööme me kumbki tööl eraldi. Mainin igaksjuhuks, et ma ei ole üldse mingi professionaalne kokk ja isegi mitte hobikokk. Panen retseptid kirja nii ausalt ja täpselt nagu meie neid kodus teeme. Kasutades sealjuures meie kodus kättesaadavaid toiduaineid. Meie käime poes kaks korda nädalas. Esmaspäeval ostame terve nädala toidu ja neljapäeviti täiendame piima/leiva varusid. Igatahes.. Ilma pikema jututa. Meie perele see lihtne roog maitseb ja ehk teile ka! 

Vaja läheb: kodust hakkliha, 1 suur sibul, 2 küüslaugu küünt, 1 suur tomat, täistera pastat, riivjuustu, pakk santa maria taco maitseainet, viola sulajuustu, hapukoort, tilli, soola ja pipart.
Keeda makaronid soolaga maitsestatud vees pehmeks, nõuruta ja vala potti tagasi. Sega makaronide hulka pakk valio sulajuustu. Jäta kaane alla sulama. Nüüd prae pannil sibul ja hakkliha. Kui hakkliha on kenasti pruuniks läinud, siis lisa santa maria taco maitseaine ja pool klaasi vett. Lase segul mõni aeg vaiksel tulel muliseda. Samal ajal tee valmis hapukoore kaste. Sega kokku hapukoor, hakitud till ja läbi küüslaugupressi pressitud küüslauk. Maitsesta soola ja pipraga. Nüüd lao makaronid/hakkliha kihiti eelnevalt võitatud vormi. Kõige viimaseks kihiks lao ratasteks viilutatud tomat. Kata tomatid hapukoore kastmega ja kõige peale raputa ohtralt riivjuustu. Nüüd pane vorm eelsoojendatud ahju (200 kraadi juurde) ja lase juustul küpseda kuldpruuniks. Enne serveerimist lase vormil natukene jahtuda ja taheneda. 

Mis Teil täna õhtusöögiks oli? On äkki kellegil mingi eriti hea kodune retsept hoopis mulle jagada? 

Meistriteosest lõikelaud pärineb muidugi Molami Stuudiolt! https://www.facebook.com/molamistuudio/

.. We are almost there buddy! - Laura Strandberg Photography

$
0
0


Ma ju mainisin, et meie juures käis Laura, et mõned pildid jäädvustada See sama Laura, kes meie pulmapildid tegi! Antud fotodel olen ma umbes täpselt 28 nädalat rase ja mul on siiralt hea meel, et seda tegime. Tänaseks oleme kolmekesi seda teed käinud juba 32 nädalat. Ainult natukene, natukene veel ja juba me kohtumegi! Seniks on aga super armas enda jaoks seda põnevat ja ootusärevust täis aega jäädvustada. Ikkagi meie esimene poja! 💙

Pildid on tehtud meie kodus ja täiesti vabatahtlikult sättisid ennast pidevalt pildile meie kaks edevat kassi. Neil, kui vennal ja õel, on alati kombeks igalpool koos figureerida. Kui üks tuleb, siis peab ikka teine ka platsis olema. Eks selline see meie väike perekond on. Ainult tuhkur põõnas samal ajal oma kiiges sügavat und ja magas kogu aktsiooni maha. 


Ja selline ta saigi. Siin on muidugi ainult pisikene valik sajast fotost. Laura käekiri on endiselt ikka täiesti minu cup of tea ja mul on hea meel, et ta on saanud juba nii palju meie pere jaoks olulisi momente jäädvustada. Aitäh Sulle! Sa oled oma kaamera silmaga püüdnud meie jaoks nii ilusaid hetki! 

BABYSHOWER!!

$
0
0
Kõik pildid on teinud Fotoraat : https://www.facebook.com/fotoraat/

Ja peetud see babyshower saigi! Ma olen viimased 24h juba pilvedes hõljunud ja vaikselt omaette heldinud kogu selle ürituse peale. Ma olen ikka õnnega koos, et mind ümbritsevad sellised inimesed.. Sellised, kes märkavad, leiavad aja, et tegeleda ja kõiki neid ilusaid hetki minuga jagavad. See ongi õnn! Eile käisime veel Fotoraadiga babyshoweri raames Paljassaare rannas kõhupilte tegemas. No ikka täis komplekt.. Meikar ja kaks fotograafi. Väga vinge! Nägin eile südaöö paiku ka esimest teaserit ja pärastlõunal saan juba Teile ka näidata. Maigret filmis ülesse ka sellise vahva "behind the scenes video". Ma jäin nii, nii rahule selle kingiga ja ei jõua lõpp tulemust ära oodatagi. Äge, äge ja veelkord äge! 


Ma teadsin juba tegelikult mitu, mitu kuud tagasi, et mu armas Mallur seda babyshowerit korraldada plaanib. Ma lihtsalt ei teadnud, millal. Ta nii muuseas ükskord andis mulle enda juures fotoshoodi käigus ühe taolise "It's a boy"õhupalli näppu ja mainis, et tellis need mu babyshoweri jaoks.. Peale seda hakkas see ootusärev "waiting game". Iga kord, kui Mallu midagi Kristole kirjutas või mõni sõbranna kuidagi kahtlaselt mu plaanide kohta uuris, siis kerkis peas küsimus, et "Oh, kas tegelt ka nüüd või"? Eks reeglina tehakse taolised asjad täiesti saladuskatte all, aga meil on kuidagi teisiti läinud. Mallu teadis ka algusest peale, et mina talle taolise vahva koosviibimise plaanin korraldada (sellest saab lugeda siin: link). Ma olen sulle super tänulik!

Aga üllatus ei olnud selle teadmise pärast üldse kuidagi vähem eriline. Pigem oli ootuseärevus nii suur ja rõõm oma sõbrannasid üle pika aja näha kohe veel suurem! Üleeilne päev algas tegelikult niimoodi, et ma ärkasin juba hirmus varakult.. Nii umbes täpselt 7:50. Vaaritasin Kristole hommikusööki ja filmisin väikest viisi vlogi. Ongi asjakohane siin linki jagada ja tegelikult läheb vlog sujuvalt üle babyshoweri videoks. Seda ma ju tol hetkel veel üldse aimata ei osanud. 

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Aga mis toimus minu silme läbi? Meil oli Malluga kokku lepitud "fotoshoot", et ta saaks oma raseduse pildistamiseks mõeldud propse katsetada (lilledest vöö, kleidid jne). Reaalsuses toimus see fotoshoot hoopis täna ja fotoraadi kaamera all. Peale shooti pidime minema Kristo isa sünnipäevale. Reaalsuses oli Kristo juba algusest peale babyshoweri facebooki grupis kükitanud ja teadis väga hästi, et tegelikult ei ole tegemist "lihtsalt fotoshoodiga". Ta pistis mulle veel kaamera ka näppu ja viibutas sõrme, et ma peaks ikka tihedamini vlogima, et ma koguaeg unustan. Jajahm.. Eks ma nüüd tean täpselt, miks ta mulle kaamera ikka viimasel hetkel kotti pani, et ma KINDLASTI ei unustaks. Kristo viis mind kenasti Mallu uksetaha, jaurasin veel Lottega, et ta jumala eest mind pikali ei hüppaks ja vudisin oma kodinatega tuppa. Elutoa uks oli Mallul kinni pandud.. "Kahtlane" mõtlesin endamisi. OLIGI!


Nii nad seal ootasid mind uksetaga. Mallu oli vahepeal Kristolt uurinud, et kaua meil juba läheb, et hotdogid lähevad külmaks ja külalised ootavad. Kristo oli vastu saatnud smsi, et "kohe panen triinule sukapüksid jalga ja tuleme". Siis nad kambakesi olevat itsitanud selle üle, kuniks ma kohale jõudsin. Lõpuraseda rõõmud! Astusin uksest sisse ja esimese asjana hõiskasin "MA TEADSIN!!"


Mulle kingiti kamba peale nii vinge Dreaming Carita (link) kätetööna valminud "muhu hilfigeri" kojutoomise komplekt. Nii nad seda hellitavalt kutsusid, sest see on täpselt klassikalise Hilfigeri toonides. Mallu kinkis poja jaoks veel eraldi suure, suure, suuure nimelise mõmmi. Me hetkel veel nime ei avalda, aga 99% on see meil tegelikult olemas. Mõtlesime, et vaatame igaksjuhuks enne lapsele silma ja siis teeme ka nime avalikuks/võtame vastu lõpliku otsuse. Aga ilmselt ta ikka praeguse nimega jääb. Oleme teda nii kutsunud juba viiendast raseduse kuust alates. See karu on niiiiiii vahva! Pärit on ta Mõmmipesast (link). Ma juba raseduse alguses uurisin tegeikult Mallult, et kust ta Lende ja Mari omad kunagi tellis.. Ei tea kas tal see päriselt meelde jäi või oli see kokkusattumus, aga mina olen selle kingi üle super õnnelik! Nii kihvt mälestus ja lapse tuppa väga vahva detail. Ka Marju kinkis mulle midagi tõsiselt armast. Midagi hästi südame lähedast ja isikliku. Aitähh Teile mõlemile selle eest! Ja üleüldse.. Te kõik ise olete mulle juba üheks hirmus suureks kingituseks 💙


Laud oli heast ja paremast lausa lookas ja kohale toimetas kogu selle soolase kraami Wolt. Mmmmm, need Hotoka hotdogid maitsesid imeliselt ja no magusalauast ma ei hakka üldse rääkimagi. Ma sõin ikka päris mitu koogiviilu ja hotdogi (loe: väga palju) rohkem, kui oleks pidanud.. Aga niiiiiii hea oli! Marikene oli minuga täiega ühel meelel ja kalpsas mitu pulgakooki näpus ringi. Kõik nägi super kihvt ja läbimõeldud välja ja kõikide dekoratsioonide eest oli hoolitsenud http://www.ideeliastuudio.ee


Mängisime koos ka päris mitu toredat "babyshoweri" mängu. Näiteks sain ma pimesi ära arvata beebipüreede koostisosi ja kõik kohal viibinud sõbrannad panna panuseid lapse sünni kuupäeva, kaalu ja kellaaja osas. Loomulikult ei puudunud ka vöö ümbermõõdu ära arvamine.. Keegi pakkus lausa 140cm! Reaalsuses on mu kõht praegu ei vähem ega rohkem, kui täpselt 100cm.


Oeh. Ühesõnaga vinge! Nüüd ongi päriselt kõik seljataga ja nagu tänane äpp mulle teatas "4-7" nädalat beeeebini! 

Nüüd jääb üle vaid kahte asja veel oodata. Eilse pildistamise pilte ja sünnitust. Siis pidi väidetavalt aeg lendama nii kiirelt, et ei pane tähelegi. Praegu on küll selline tunne, et see 4 nädalat kestab terve igaviku :) Pilte õnneks nii kaua ootama ei pea. Täna õhtul peaksid juba teaserid blogisse jõudma. Juhuu!

Fotosessioon Fotoraadiga + "Behind the scenes video"

$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis oli üleeilse babyshoweri jätkuks mulle kingituseks üks kihvt fotoshoot Fotoraadi tiimiga. Nii me eile sammud Paljassaare ranna poole seadsimegi. Kaasas kaks kleiti (üks muideks Kleidibutiigilt laenutatud), Mallult saadud lilledest pärg ja mitu "tossavat jubinat!?". Ilmaga meil vedas ja õnneks väga külm ei olnudki. Sessiooni lõpu poole tundsin alles, et ookei.. Ei ole päris kevad siiski ja koju tulles jõin palju sooja teed. Siiani olen täie tervise juures õnneks.

Aga shoot ise oli vinge. Ma sellist ei olnudki kunagi varem teinud. Kindlasti tulevad pildid maru vägevad. Väidetavalt peaksin ma pildid kätte saama juba paari nädala jooksul. Täpset päeva nad öelda ei osanud. Seniks on meil mõned teaserid ja "behind the scenes" video. Kuidas Teile Fotoraadi käekiri meeldib? Minu meelest on väga, väga äge ja inimesed kaamerate taga veel vingemad! Aitäh Selle kingi ja võimaluse eest! 


Aga kui nüüd natukene sellist ausat juttu rääkida, siis nüüd olen ma juba vaikselt näost, kätest ja kõhust niiii suureks paisunud, et olen muutunud natukene enesekriitiliseks. Mis tegelikult ei ole üldse õige.. Ma tean seda. Siiani pole seda raseduse jooksul kordagi olnud, aga nüüd.. Oeh. Raske on kuidagi ennast nii ümmargusena vaadata. Ikkagi 11 kilo on juures ja ma tegelikult tean, et see on okei. Ma ausalt ka ei tea, kust see ebakindlus järsku tulnud on. Ehk on asi lihtsalt tänases päevas, hormoonides ja tähtede seisus? 

49 Päeva tähtajani - Libavalud ja emakakaela lühenemine?!

$
0
0

Täna olen ma ei vähem ega rohkem, kui 33+0 nädalat rase ja 40 nädala täitumiseni on jäänud 49 päeva. Kuna õigeaegseks loetakse titat juba alates 37. nädalast, siis teoreetiliselt võiks see number olla ka 28 päeva. Ma tegelikult hakkasin eile seda postitust kirjutama ja plaanisin jutustada oma mõtetest sünnituse osas, aga tegelikult läks õhtul kõik hoopis teisiti. Päeval olid mul mõningad tugevamad toonused, aga seda on mul varem ka olnud.. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kui Kristo töölt koju tuli kolmveerand kuue ajal, siis hakkasid mul juba sellised regulaarsemad toonused käima. Nad olid valutud, aga üsnagi ebamugavad. Piisavalt ebamugavad, et hakkaksin neid ülesse märkima. Lisaks oli alaseljas selline natukene pakitsev tunne.. Täpselt nagu päevad hakkaksid. Soojendasin meile õhtusöögiks valminud suppi ja muudkui jälgisin. Sõin kõhu täis, õõtsutasin veidi, lamasin veidi ja endiselt olid toonused regulaarsed (17:4517:48, 17:54, 17:58, 18:00, 18:05, 18:13, 18:17, 18:21, 18:24, 18:29, 18:34, 18:39, 18:42). Arutasime Kristoga natukene ja helistasin oma eraämmakale. Rääkisin talle oma muret ja tema arvas, et võiksime ikkagi igaksjuhuks valvetuppa minna. Teda need valutud toonused ei pannudki muretsema, vaid pigem see päevade moodi pakitsus. Ma ise olin tegelikult kogu selle asja juures üsna positiivne ja sisetunne oli pigem selline, et kõik on hästi. Tõmbasin siis jooksu pealt pusa selga, haarasin oma käekoti ja ütlesin Kristole, et käime ära siis käbe.   

Läksime siis ITK vastuvõttu, rääkisime mure ära ja jäime oma korda ootama. Me ootasime seal vist ligikaudu 2 tundi, sest parasjagu oli arstide vahetus ja mitte keegi patsiente vastu ei võtnud. Enne meid oli järjekorras veel 4 naist. Vahepeal tegi õde mulle KTG, võttis verd ja uriiniproovi. KTG tuvastas 20 minuti jooksul kaks suuremat emaka kokkutõmmet, aga sellisest tihedusest nagu kodus oli, polnud jälgegi. Ma rahunesin järjest rohkem maha ja olin täiesti veendunud, et me võiks vabalt ka tegelikult koju minna, sest ma tunnen end juba oluliselt paremini, toonused on palju aeglasemad ja ilmselt emakas lihtsalt harjutab. Aeg on ju juba seal maal.. Aga ootasime ikkagi arsti ära, et oma tulemused saada ja et ta siiski läbivaatuse teeks. Möödus ca 45 minutit ja saimegi vastuvõtule.. Kell oli juba umbes 21:30. Arst tegi läbivaatuse ja selle käigus selgus, et emakakael on küll täielikult suletud, kuid ta on päris drastiliselt lühenenud. Kui muidu on emakakael ca 3-4cm, siis minul oli ta 1,7cm. Olgu mainitud, et sünnituse ajaks lameneb emakakael täielikult. See andis alust arvata, et on oht enneaegseks sünnituseks ja tuleks igaksjuhuks ikkagi protsessi jälgida. Ma tegelikult täitsa ehmatasin. Ma ei osanud üldse sellist vastust oodata. Läksin siis kabinetist välja ja ütlesin Kristole, et mina pean ööseks haiglasse jääma. 


Kristo tõi autost mu käekoti (kus muide õnneks oli ka mu arvuti ja laadija) ja tema sõitiski koju. Mul ei olnud vahetusriideid, hambaharja ega midagi. Sain omale haiglakitli ja seejärel suundusime sünnituseelsesse osakonda. Seal paigaldati mulle kõigepealt kanüül. See oli omaette kogemus, sest mulle tehti seda täpselt kolm korda. Pandi kanüül paika, tilguti külge ja siis hakkas tilgutis olev vedelik mu naha alla tilkuma hoopis. See tekitas käel kohe turse ja nad pidid kanüüli eemaldama ning teisel käel katsetama. Seal juhtus täpselt sama. Kolmandal korral pandi kanüül käelaba peale. Vot see oli päris, päris ebameeldiv ja tuikas terve öö. See käelaba pealne nahk on nii õhuke ja see plastik on magades ikka päris valus, kui pihta minna valesti. Aga see selleks. Sain siis ennast oma tuppa sisse seada (ühispalatis). Seal oli peale minu veel 4 naist. Üks ootas keisrit, üks avanemist, et saaks sünnitustuppa ja kolmas oli ikka hästi pisikese kõhukesega veel. Me omavahel ei suhelnud, seega ma nii täpselt ei teagi ja võin eksida. Kuna kell oli hiline, siis jäin üsna ruttu tilguti all magama. Öösel käidi seda eemaldamas ja seda osa mäletan ma üsna häguselt. Ärkasin ma iga paari tunni tagant ja uni oli noh.. Nii nagu ta oli. Küll keegi norskab, keegi hingab valusid üle, siis käib arst kontrollimas jne. No nagu haiglates ikka. Mina tundsin end üldises plaanis üsna hästi. Toonused olid peaaegu olematud ja neid esines vaid ca 3 tk tunnis. 


Hommikul kutsuti mind üsna varakult (8:30-09:00 ajal) juba korduv KTG-d tegema. Ka seda tehti ühes suures palatis, mitmele naisele korraga. Toonuseid tol hetkel enam ei tuvastatud, mind saadeti tagasi palatisse ja üsna varsti tuli minu juurde arst, kes mind ülevaatusele kutsus. Ta ütles veel, et kui kõik on hästi, siis mind hoitakse veel ühe päeva ja homme saan ilmselt koju. Oeh. Aga kui me protseduurile läksime ja arst vaatas uuesti emakakaela, siis see oli ilus pikk (3,2cm) ja täiesti suletud! Midaaaaa? OHHHH! Milline kergendus! "Need on väga kenad numbrid"ütles arst ja lubas mind juba samal päeval välja kirjutada. Laps tunneb ennast hästi ja hetkel pole muretsemiseks põhjust. Kui taoline asi peaks korduma, siis peame muidugi tagasi minema, et tita liiga vara ei tuleks (tal vaja 4 nädalakest veel küpseda). Nüüd ligikaudu tunnike tagasi jõudsin koju ja.. Minu poolest võib see lapseke seal kõhus veel mitu kuud küpseda!! Ei tiku ma sinna haiglasse tagasi ja ma ausalt ka olen nõus kasvõi 2 nädalat üle kandma. Peaasi, et tal kõik hästi oleks!

Põhjus, miks ma selle kõik siin tegelikult kirja panen, on lihtne.. Kui mina eile öösel südaöö paiku googeldasin kõiki võimalike artikleid, et leida kasvõi mingit infot selle emakakaela lühenemise kohta, siis leidsin ma umbes täpselt 2 teemat perekoolist (mis on loodud aastal 2009 ja 2012). Äkki on see postitus siin kasvõi natukene kellegi jaoks lootustandev ja informatiivne. Aga ma lõpetan selle postituse positiivsel noodil. Meiega on tegelikult kõik hästi ja isegi kui poja otsustaks praegu sündida, on ta piisavalt suur ja tugev, et hakkama saada. Me peaksime siis lihtsalt natukene pikemalt haiglas olema. Aga see on hetkel möödanik, sest kõhukodanik tunneb end kõhus väga hästi, mina ka ja me oleme õnnelikult kodus tagasi. Puhkame rahulikult ja naudime kodus olemist täiel rinnal. 

Kodus on hea!

$
0
0

Pildil on minu kõige lemmikum koht maailmas. Meie voodi! Kui mõne jaoks on kodu südameks köök, siis minu jaoks mitte. Iga päeva lõpus ma juba oooootan seda hetke, kui saab pugeda puhaste linade vahele, oma voodisse. Eriline heldimus on mul peal muidugi peale haiglas veedetud ööd. Ma nüüd ausalt öeldes mõistan oluliselt rohkem seda, miks ämmakad koguaeg soovitavad võimalikult kaua esialgu kodus valutada ja mitte kohe haiglasse joosta. Oma kodus on tõepoolest palju mõnusam, kui ühispalatis haiglaseinte vahel. Nägin ju oma silmaga õige mitut naist avanemist ootamas ja meestega pikki telefoni vestlusi pidamas, et lõpuks sünnitustuppa saada. 

Minu missioon on tänane päev selles pesas veeta. Okei, vahepeal tuleb süüa teha ja vetsu minna, aga see on ka kõik. Siin on niii pehme ja mõnus! Naljakas on see, et kui ma näiteks juhtumisi üksi kodus olen öösel, siis enamasti teen ma täpselt seda sama. Ma teen omale voodisse sellise mõnusa pesa, tassin kõik vajaliku käeulatusse ja siis istun oma pimedas nurgas, teki all ja mõnulen. Loen raamatut, vaatan lõpmatuseni erinevaid youtube-i videoid või seriaale, loen blogisid ja joon suure kannu teed. Ma ei kipu kunagi kuskile välja. No näiteks kuskile kluppi, kontserdile või restorani/kohvikusse pläkutama. Ma enne pean päris pikalt kaaluma, et kellega ja kuhu ma lähen, juhul kui ma otsustan minna. Ja kui ma juba koduseinte vahelt lahkun, siis eelistan enamasti kellelegi külla minna. See on mu lemmik sotsialiseerumise viis. Õnneks on Kristo mulle väga sarnane. Meie mõlemi ideaalne nädalavahetus koosneb pigem film + hea söök + vedelemine kombost. Okei, jalutamas käime ka tihti, aga you get the point. Kodus on nii hea!

Täna tunnen ma end oluliselt paremini ka juba. Öösel tundsin alaseljas sellist päevade moodi tuikamist, aga mu alateadvus vist kippus seda ignoreerima. Kinnitasin endale, et kõik on hästi. Täna hommikul olen juba nagu teine inimene. Paari tunni pärast ajan end püsti, et ühed täistera tortilla põhjal pitsad valmis meisterdada. Salvest saatis meile täiesti ootamatult nii palju ketšupit, et mul on mõistus otsas, mida sellega peale hakata. Me tarbime seda oma majapidamises väga harva. On kellelgi mingeid häid retsepte, kus seda kasutada võiks? Ei taha, et raisku ka ju läheks. Ma jagan kindlasti täna oma pitsade retsepti kaa. Aga ega mul täna pikemat juttu polegi. Ma naasen oma pooleli olevate videote vaatamise juurde (SACCONEJLYs channel) ja hõljun siin voodis edasi. 

Kas Teie olete pigem sellised outgoing inimesed ja eelistate igal võimalusel kodust välja saada või pigem sellised väikest viisi "koopaoravad" nagu mina?


IDEE ÕHTUSÖÖGIKS - Täistera "calzone" pitsa meie pere moodi

$
0
0

Täna on meil õhtusöögiks midagi eriti maitsvat ja nagu lubatud, siis näitan teile meie ausat igapäevast toidulaua menüüd tihedamini. Eriti mõnus on antud roa juures see, et see on üsnagi patuvaba ja valmib kiiresti. Kodune "fast food," kui nii võib öelda. Hehe. Tegelikult on tegemist meie endi versiooniga kokku murtud pitsast ehk calzonega. Meie oleme oma kõhud juba punni söönud, aga äkki kellelegi kulub nädalavahetusel selline natukene tervislikum versioon pitsast marjaks. Meie perele igatahes maitseb. Aga ilma pikema jututa retsepti juurde: 

Vaja läheb: Täistera tortillasid, paprikat, ketšupit, beebispinatit, keedusalaamit, mozzarella juustu, cheddari riivjuustu ja pitsa maitseainet (või maitsesta ise basiiliku, oregano ja pipraga näiteks)

Valmistamine ei vaja eriti pikemat kommenteerimist. Pane ahi 180 kraadi juurde soojenema ja lao kõik komponendid tortilla põhjale: ketšup, mozzarella, salaami, paprika, spinat, riivjuust ja pitsamaitseaine. Juustuga ei tasu koonerdada, sest siis jääb pitsa mõnusalt mahlane. Mina panin üsna paksud viilud mozzarellat näiteks. Nüüd pane pitsa umbes täpselt 7 minutiks ahju küpsema, kuni juust on kenasti sulanud. Võta pitsa ahjust välja, murra kokku ja serveeri taldrikule. Kuna calzone on reeglina terav, siis mina lisan enda pitsale ka natukene tabascot, aga see on tegelikult selline mitte oluline detail, sest mulle meeldib see pitsa ilma vürtsita. Kristole ei meeldi üldse näiteks vürtsikas toit, niiet see komponent las jääb sööja enda otsustada. Kellel vürts meeldib, siis võib ketšupi asemel kasutada tšillisemat tomatipastat. Praegune retsept aga on tegelikult selline lihtne, kiire ja kodune variant antud roast. 

Aga hullult maitsev on. Päriselt ka! Kes järele proovib, siis andke teada, kuidas mekkis. Vahele võib ju tegelikult panna mida iganes. Head isu! 

Meistriteosest lõikelaud pärineb muidugi Molami Stuudiolt! https://www.facebook.com/molamistuudio/

Käisime deidil "Kaunitari ja koletist" vaatamas + Uulitsa burksid + valge ketsi tõbi?

$
0
0

Filmisime ülesse ka täitsa igapäevase vlogi. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!


Eile lõuna paiku teatas Kristo, et ta viiks mind nüüd hea meelega deidile burgereid sööma ja kinno.  Ega ma endale kaks korda öelda ei lase. Mõeldud, tehtud. Jesss! Praegu tulebki veel viimast võtta sellest, et saame ette planeerimata selliseid spontaanseid "deite" korraldada ja kahekesi aega veeta. Sellele tuleb ju nüüd mõneks ajaks pisike paus sisse. Kui me reeglina käime rohkem selliseid fantaasia/märuli/ulme filme vaatamas, siis eilne "Kaunitar ja Koletis" oli midagi hoopis teistsugust. Etteruttavalt ütlen, et tuhat kiidusõna sellele filmile! Mulle tõesti meeldis. See oli täpselt see, mida ma Disney filmist ootasin.. Nii nostalgiline! Ma pean tõdema, et vahepeal kiskus lausa silma märjaks. Äge. Ei tea, kas varsti näiteks "Aladdini" ja "Väikest merineitsit" ka järele tehakse? Ma olen alati suur muinasjuttude sõber olnud ja väiksena neid kõiki multikaid nii kordi tuhat vaadanud. Vaataks hea meelega uuesti.

Enne kino jõudsime lõunatada/õhtusööki ka süüa. Uulitsa kanaburger oli muide päris hea! Mu lemmikuks jääb muidugi Toits-i cheddar burger, aga ka see viis keele alla. Läheks täitsa teinekordki. 

No kui ei mõista normaalset nägu pildil teha, siis peab sellisega leppima

Kuna peale söömist oli meil veel ca poolteist tundi vaba aega, siis hüppasime H&M-ist läbi, sest nii minul, kui ka Kristol oli kevadeks uusi jalanõusid vaja. Pean tunnistama, et meil mõlemil on see "valge ketsi" tõbi. See on täielik needus. Eks teate ju isegi, kui keeruline on heledate jalanõude eest hoolitseda.. Aga no mis sa teed, kui meeldib! Suve alguses/kevadel ostan ma reeglina Italyna poest omale 4 paari neid riidest 5 euroseid valgeid ketse ja kannan nad suvega ribadeks. No ikka nii, et iga kahe nädala tagant pesumasinasse ja seniks järgmised jalga. Sellest viie eurosest jalanõust ei ole õnneks kahju ka ja niimoodi elan ma kenasti terve kevade/suve üle. Seekord ostsime sellised vähe tugevamad/vastupidavamad nahast ketsid. Eks paistab, kaua need vastu peavad. Kellelgi veel see "valge ketsi haigus" küljes on? 

Aga täiesti teisel teemal.. Täna on mul ämmaemanda visiit ja sellest nädalast algas ka ametlik dekreet! Nüüd olen lõpuks kodune ja saan nö "pesa punuma hakata". Eks eelmise nädala ehmatus andis ka märku, et olekski aeg rahulikumalt võtta. Plaanin seda aega kasutada koristamiseks, lugemiseks ja jalutamiseks. Õnneks on ilmad ka nii ilusaks läinud, et tihti leian ennast mõttelt : "Hästi ajastatud see värk meil". Täiesti märkamatult on varsti käes juba aprilli keskpaik.. See tähendab, et minu sünnipäevani on jäänud vaid loetud nädalad - 01.mai juba vaikselt hiilib ligi. Sellel aastal mingit tähistamist muidugi ei toimu. Ma lihtsalt ei viitsi. Ilmselt teeme Kristoga mingi pisikese õhtusöögi ja lükkame selle sünnipäeva järgmisesse aastasse lihtsalt. See aasta on hoopis teisi tähtsaid asju ja see 24. sünnipäev ei olegi ju eriti "ilus ja ümmargune". Järgmine aasta saab juba veerand sajandit tähistada. See on hoopis teine lugu. Hehe.

Nüüd ma omaette mõtlen siin, et kui ma kella poole kuueks linna pean minema, siis enne seda jõuan ma üsna palju toimetusi ära teha. Ei tea, kas alustada vannitoas vuugivahede pesemisega või köögikappide sorteerimisega?

Dekreet + kodused toimetused.

$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!


Nonii.. Ma olen umbes täpselt 4 päeva dekreedis olnud ja ma olen olnud produktiivsem, kui kunagi varem. Nii palju asju saab tehtud, kui kodus olla.. Täitsa kreisi. Olen jõudnud juba pool korterit ümber tõsta, asju sorteerida, süüa teha, jalutamas käia, pool youtube-i läbi vaadata, lapse riided läbi pesta, meie e-poega tegeleda ja tegelikult puhata ka. Pean tunnistama, et päris mõnus on. Ainus, mis mind hetkel vaevab, on päris tugevad kõrvetised ja kerge kõhuvalu. Viimane on pigem selline soolte valu ja ilmselt on see tingitud sellest, et kõhukodanik need ilusti kompaktselt kokku surunud on. Ega seal ei aitagi muud, kui sünnitus. Muidu tunnen end päris hästi. Välja arvatud täna.. Täna vaatasin aknast välja ja panin kardina täpselt sama targalt kinni kohe. LUMI? Üleeile oli alles 15 kraadi ja päike! Eesti noh. Ma ei imesta, kui saan oma sünnipäeval veel ühe pisikese lumememme valmis voolida, hehe. Õnneks käisin eile jalutamas ja täna ma eriti õue ei kipu. Kristol on täna lühendatud tööpäev ka ja homme on juba suur reede. Mõnus lühike nädal! Eks homme tuleb hakata mune värvima.. Me eelmine aasta ostsime värvid valmis, aga kuidagi me munade värvimiseni ei jõudnudki. Nüüd on kohe kapist võtta. Aaa.. Ainult mune peaks poest tooma, neid on meil kõigest 2tk kapis ja needki kollase koorega. 


Esmaspäeval oli mul ämmaemanda visiit ka.. Praegu on ta minuga suures pildis väga rahul. Ainult hemoglobiin on langenud 125'lt 115 peale. Nüüd pean hakkama minagi rauda juurde võtma. Siiani on hb näit olnud pigem eeskujulik. Päev peale enda sünnipäeva 02.05 on mul viimane ultraheli tita suuruse määramiseks ja siis pani ta mulle uue korralise tehnoka 16.05 kuupäevale. Kuna mul on tähtaegasid kaks - 15.05 ja 25.05, siis pidime jooksvalt vaatama, kas ma sinna ka jõuan. Vaimselt olen ma tegelikult juba valmis. Sain alles eile läbi ka aktiivsünnituse raamatu ja usun, et mu tubli keha saab ilusti tööga hakkama. Rääkisin pojaga ka, et teeme ikka mõnusalt koostööd, siis on meil mõlemal kergem. Hetkel mul mingit hirmu ei ole.. Eks paistab, millised on minu mõtted paari nädala pärast, hehe. 


Aga ma nüüd sätin end koos alla neelatud korvpalliga diivanile, et kassiga koos mõnusalt külitada. Isegi lõunasööki/õhtusööki ei pea täna vaaritama, sest eile tegin piisavalt suure koguse juba ette valmis. Elu on lill! Aaaa.. Ja Kerli ütles, et peaksin hiljemalt täna temalt Fotoraadiga tehtud pildid saama. Uh, can't wait! Näitan kindlasti teile ka. 

Muide.. Kas kellelgi on mingeid eriti häid youtube-i channeleid soovitada? Eelistan ise selliseid igapäevaseid vloge vaadata (loe: see on sõltuvus). 

BREDEN KIDS - LOOSIMINE/SOODUSKOOD -10% "COSTANY"

$
0
0

Nagu Te teate, siis on meie pesa väga heaks sõbraks Breden Kids: https://ee.bredenkids.com. Koostöös nendega tahaksimegi Teile kevade saabumise puhul ühe värvilise body kinkida ja lükkasime käima facebooki loosi. Kuna kõik meie pesa lugejad facebookis ei käi, siis saab loosist osa võtta ka selle postituse all kommentaarides. Jäta meile lihtsalt oma e-posti aadress, et saaksime sinuga ühendust võtta!

 Millise body valid oma beebile Sina - roosa, kollase või sinise? Meie väikest printsi on valikus toodud kollidega kollane body juba kummutis ootamas! PS! Püsiva koostöö raames, saate alati Breden Kids-i e-poes oma ostudelt -10% soodustust, kui kasutate koodi "COSTANY" :) 

https://ee.bredenkids.com/toode/bodi-lucas-9/ - Siit leiab konkreetse toote info & erinevad suurused.

Häid munadepühi - Veidrad munad ja veidrad võileivad?!

$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!


Nii mõnus, et minu esimene dekreedi nädal sattus olema ka Kristo jaoks lühem nädal. Eile sai Kristo tunnike varem töölt lahti ja täna saime täitsa kodused olla. Me pidasime juba ammu plaani ikkagi mõned munad ära värvida, aga hommikul kukkus Kristo streikima. Et tema on nõus muna sööma ainult sellisel juhul, kui ta saab seda süüa oma lemmik võileivana. Tahate teada, mis on minu abikaasa lemmikuks võileivaks? Peenleib + või + keedumuna + roheline õun + majonees ja ei, ma ei tee nalja. Selle peale uurisin temalt hommikul, et.. Oota, kumb meist rase on? Minu meelest on see isegi veidram, kui õun kartulisalati sees või aprikoos/ananass pitsal. Okei, ananassiga ma vaikselt olen juba harjunud, aga enamasti on magus + soolane koos, minu jaoks üsna big NONO. No ei meeldi millegipärast. Aga foto räägib vahel rohkem, kui miljon sõna. Vasakul Kristo võileivad ja paremal minu. Ma haarasin Kristo võileivast järele jäänud pooliku õuna endale magustoiduks hoopis. Niimoodi eraldi pole mingi probleem see õun pintslisse pista.. Mmmm.


Täiesti spontaanselt otsustasime täna tegelikult spaasse minna. Kristol tuli meelde, et tal on sport ID konto peal kasutamata krediiti ja niimoodi me tasuta sulistamas käisimegi. Ma ausalt ei hakka isegi kõiki oma emotsioone kirja panema, sest sellest tuleks mingi eriti tugevalt ülistav postitus. Me otsustasime minna Viimsi 18+ spasse, sest ma ausalt öeldes tahtsin natukene privaatsemat olemist ja arvestades, et täna vaba päev oli, siis on ilmselt kõik spad puupüsti rahvast täis. Muidu ei raatsi eriti sellist kõrget hinda maksta, aga kuna meil täitsa nö "tasuta" võimalik minna oli, siis kasutasime selle loomulikult ära. Ega ma ei saa salata, see on ühtlasi mu kõige lemmikum veekeskus. Tänaseks oleme seal äkki kolmel korral käinud? Spas oli parasjagu umbes 7 inimest, suur bassein oli nii mõnusalt sooja temperatuuriga (reeglina kipuvad need minu jaoks jahedad olema) ja üldse oli seal hea olla. Selline "kaaluta" hulpimine on lõpurasedale ikka täielik õnnistus. Nii mõnus ja kerge oli seal olla, et ma hea meelega oleks sinna jäänudki. Meil ju kodus vanni ei ole ja ma olen sellest terve raseduse vältel hullult puudust tundnud. Selline hulpimine aitab nii hästi alaselga lõdvestada.. Ja viimane on mulle ju parajaid põrgupiinu juba valmistanud. Valmistab praegugi, as we speak. Igatahes.. Olen ma ise üks hirrrrrmus rahul ja rõõmus pühademuna!


Enne koju jõudmist haarasime Viimsis asuvast hiina toidu restoranist "China red" oma lemmikuid nuudleid kaasa ja ostsime poest ühe resti valgeid mune, et need siis hiljem üle võõbata ning hommikul nahka pista. Koju jõudes avastasime muidugi, et eelmisest aastast alles jäänud kasutamata munade värvid on juba detsembris pahaks läinud.. Nii lippas Kristo kiirelt poodi, kuniks mina munade keetmisega tegelesin. Eks vlogis on seda värvimise protsessi rohkem näha. Me tegelikult kleepisime munadele silmad ka, aga kuna see liim ei tahtnud koore külge üldse kuivada, siis need silmad kippusid ära vajuma ja meie munad nägid üsna veidrad (loe: hirmuäratavad) välja. Ma pildi ajaks keerasin nad teistpidi, et vähe viisakam oleks. Järgmisel aastal paremini, eksju?

Aga kui kuidagi möödunud nädal kokku võtta, siis seda kirjeldab kõige paremini just see pilt : 


PS! Ärge unustage Breden Kidsi beebiriiete loosist osa võtta siin : FACEBOOK või siin : INSTAGRAM.

Tüdrukuteõhtust - Kas ma tõesti ei ole sellest kirjutanud? Mul oli ju lausa kaks! #shameonme

$
0
0

Ma siin tükk aega jälle sorteerin arvutis pilte, et neid ilmutusse saata, sest peagi, peagi tulevad juba beebipildid peale. Aga käisin siis mööda mälestuste radu ja meenutasin igast vingeid hetki oma elust. Ühel hetkel jõudsin suvel toimunud tüdrukuteõhtuteni. Ohhhhh! Kui ma hakkasin kõiki pilte välja otsima, siis kammisin blogi ka läbi, aga ma leidsin täpselt 0 sissekannet nende ürituste kohta. Kuidas see võimalik on? Mul on kuidagi nii selgelt meeles, et rääkisin neist mõlemast. Mul on selles mõttes hirmsasti vedanud, et mina sain lausa kaks tüdrukuteõhtut. Ühe sellise 2-päevase tripi Pärnusse (koos kõikide kohustuslike lollustega ja oma elus oluliste inimestega) ja teise sellise mõnusalt privaatse, luksusliku oma parima sõbrannaga. Muidu oleks tegemist olnud ühe üritusega, aga Mallu oli tol hetkel rase ja Marike hüppas talle õnnetult kõhu peale ja nii pidi Mallu hoopis haiglasse minema. Vaesekene! Hiljem otsustas ta mulle eraldi sellise armsa olemise korraldada. Küll mul on alles vedanud. Aitäh! Hirmus piinlik on ka tegelikult, et ma pole midagi kajastanud.. (kui midagi just kogemata tõesti kustunud ei ole). Oma isiklikult facebooki lehelt ja instagramist leidsin pilte küll, aga siit.. Mõhkugi! Aga ongi õige hetk see viga ruttu parandada. Mul oli niiii vahva ja ma hea meelega jagaksin Teile mõningaid meenutusi antud õhtutest. Aitäh tüdrukud nii vinge "nime ärasaatmise" eest!

Aga alustan esimesest tüdrukuteõhtust. Mulle valetati, et sõbrannad läksid kõik omavahel riidu ja et minu ülemus Leanika ja Mari-Leen otsustasid mulle kahekesi ühe vinge õhtu kinkida. Nii mind viidi kontorisse, kuhu oli tellitud meikar, et mulle ilus nägu pähe joonistada. Kui me siis välja suundusime ja ümber nurga üks imeilus limusiin seisis, siis oli pilt selge tegelikult juba.. Terve limusiin oli täis mu häid sõbrannasid, kõik oli nii ägedalt roosamanna ja nädalavahetus võis alata! VINGE! Limusiin keeras otsa Pärnu suunas ja tee peal pidin täitma igasuguseid erinevaid "kohustuslike"ülesandeid. List oli ikka VÄGA pikk. Iga täidetud ülesande eest sain punkte. Üks hetk aga pidas limusiinijuht auto kinni, ütles, et krediit on otsas ja hakaku ma nüüd hääletama. Egas midagi.. Ma ei ole mingi hädaldaja ja hääletasingi kõik 10 naist ilusti autode peale. Ise sõitsin koos ülemusega viimasena rekkaga. Autojuht ei rääkinud sõnagi eesti, vene ega inglise keelt.. Me lihtsalt viisakalt naeratasime omavahel ja isegi ei püüdnud teineteisest aru saada. Me ütlesime ühel hetkel lihtsalt "STOPP" ja saimegi õiges kohas maha. Mõned naised sõitsid muide kanakastide peal?!


Ausalt öeldes on päris naljakas neid pilte vaadata.. Good old times! Ma siin lõpurasedana ei tahaks üldse uskuda, et ma kunagi nii peenike ja mitte rase olin. Või otse pudelist shampust jõin? Või varahommikul riietega ujumas käisin? Meile oli broneeritud selline päris lahe ühistuba ühes hostelis (saime kõik koos mõnusalt põõnata) ja elasime seal nagu laagris. Hehehhee. Peale öist klubituuri oli vahva veel pimedates voodites omavahel kogetud emotsioone jagada. Mõni magas, mõni jäi veel tantsulavale keerutama ja mõni tegi hommikul kohe uue shampuse lahti. Mul hakkab juba sellest mõttest kõrvetama! Sõime korralikult sushit, jõime palju roosat shampust, käisime Stefanis söömas, müüsime shotte ja üldse oli väga vahva. Kõige ägedam kogu selle asja juures oli ikkagi see, et nii minu lapsepõlve sõbrannad, kui ka uued sõbrad, olid koos midagi sellist teinud ja terve selle nädalavahetuse minuga veetsid. Selliseid võimalusi tuleb meil elus ju haruharva ette. Päikeseline Pärnu oli meie vastu ka väga helde!


Leidsime linna pealt ühe poissmeesteõhtu kamba ka.. Saime siis kumbki üksteisele midagi maha müüa ja ülesanded maha kriipsutada. Ma soovisin talle palju edu, sest minu ülesanded olid ikka olulisemalt kergemad, kui tema omad. Vaene kutt! 

Aga teise päeva õhtul viidi mind silmad kinni Pärnu randa.. Sealt edasi Hedon spasse (enne pidin bikiiinid riiete alla selga panema). Kaasa anti mulle ainult ID-kaart ja ninatilgad. Seal ootas mind muide Kristo, kellel oli samal ajal poissmeesteõhtu ja meie õhtu päädis sellega, et saime seal spas kahekesi edasi mõnuleda, massaaži nautida ja hiljem tõi meid tüdrukute poolt ette tellitud takso tagasi Tallinnasse. Nad olid selle taksjohiga eelmisel õhtul tutvust teinud ja said mingi hea diili. Tüdrukud muidugi unustasid ainult selle ära, et mulle märgade ujukate asemel vahetuseks aluspesu ka jätta. Oih! Igatahes oli meil väga vinge seal omavahel muljetada ja vaikselt (pohmellis ja unisena) tagasi Tallinna poole kihutada. 


Teise tüdrukuteõhtu korraldas mulle mu armas Mallur. Ta ei saanud eelmisest osa võtta ja otsustas minuga siis kahekesi üks veeta. Kaasatud oli meikar ja fotograaf. Mallu oli kaasa võtnud oma pulmakleidi, et saaksin printsessina mööda Swissôtelli sviiti ja vanalinna ringi tuuseldada. See oligi see saatuslik hetk, kui ma tegelikult veel ei teadnud, et ma selles samas kleidis ka abiellun. Kleidi teemat teavad vist enamik, aga kes kursis ei ole, siis kirjutasin sellest lähemalt siin: Link

Mallu valis kohaks swissôtelli, sest see oli täpselt see sama koht, kus Kristo veebruaris mu kätt palus. Isegi tuba oli täpselt see sama. Mulle tehti imeilus meik, lokid ja Fotoraat tegi minust mõned "buduaari" fotod. No mälestuseks või nii. See oli ka päris vinge kogemus ja noo.. Vaadates praegu neid pilte, ei usu ma endiselt, et see mina nendel piltidel olen (kujutage mind ette praegu samal ajal suures Kristo t-särgis, aluspükstes ja sassis juustega diivanil istumas.. Olles ise nagu korvpalli alla neelanud)


Õhtu lõppes sellega, et me jalutasime koos troikasse, meiega ühines Ivar, me sõime pliine hapukoore, kalamarja ja sibulaga ja olgem ausad.. Meile valati paar pitsi viina ka. JULM! Istusime seal paar tunnikest, rääkisime juttu, itsitasime ja siis saadeti mind tagasi hotelli. Sinna tuli Kristo ka ja saime seal koos ööbida. 

Ausalt öeldes.. Seda kõike uuesti kirja pannes, muutun ma paratamatult päris emotsionaalseks. Ma olen nii suure õnnega koos! Mul on nii ägedad sõbrad, maailma vingeim abikaasa ja aasta 2016 oli tõesti.. Minu elu kõige ilusam aasta! Midagi olen ma siin elus väga õigesti teinud, et kõik hetkel niimoodi läinud on. Ma nüüd plaanin siin terve päeva heldida, pildid trükki saata ja siis kunagi pensionärina neid samu kahte õhtut igal pulmaastapäeval meenutada ja lastelastele jutte rääkida. Vot tak. 

Pildistamine Fotoraadiga - 02.04.17 - 32+3 nädalat rasedust

$
0
0


Mäletate, et käisin vahetult peale mulle korraldatud babyshowerit Fororaadi tiimiga pildistamas? See oli nii vinge üllatus ja noh, mis seal salata.. Olen tänaseni vägagi kannatamatult pilte oodanud (vaene Kerli, kes seda händelima pidi ja aitäh armsad sõbrad selle kingi eest)! Aga noh, andkem mulle andeks.. Kogu mu elu tundub praegu üks suur ootamine, hehe. Piltidel olen ma 32 nädalat rase. Tänaseks olen juba kolm nädalat ümmargusem. Aga mida ma enam laterdan.. Las pildid räägivad enda eest. Siin ainult mõningad neist muidugi. Aitäh, aitäh, aitähhhh! Oli väga äge kogemus! Kleit on kleidibutiigilt ja lilledest pärg kuulub tegelikult Malluri uute pildistamise propside hulka. 


Kevadele vastu uue soenguga + fotoalbumite meisterdamine

$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!


Kes mu blogi pikemaajalisemad jälgijad on, siis teavad, et ma ei ole oma juuste/soengute osas kunagi eriti püsiv olnud. Kevadele otsustasin vastu minna sellise särtsaka veinipunase tooniga. Kes mäletab, siis alles sügisel olin siniste juustega. Kristo lööb alati rõõmsalt käsi kokku ja räägib, et tal oleks nagu pidevalt uus naine. Hehe. Juuksed tehti mul korda salongis Beauty Plaza. See on see sama koht, kus kunagi brünetist end blondiks triibutasin. Nad teevad seal head tööd ja mina ise jäin tulemusega super rahule. Kuidas Teile tundub? Vahelduseks päris äge mu meelest. Ei tea, mis järgmiseks?

Tegin ühe kohustusliku enne/pärast pildi ka


Aga täitsa teistel teemadel nüüd.. Kõigepealt tahaksin ma öelda tõsiselt, tõsiselt suure tänu kõikidele meie pesa lugejatele. Mulle on tulnud viimasel ajal nii armsaid kirjakesi ja tõsiselt sooja tagasisidet nende igapäevaste vlogide/postituste osas. See on mulle nii palju indu/motivatsiooni juurde andnud! Päris, päriselt kohe. Mind selline aktiivne/vahetu suhtlus Teiega tohutult inspireerib. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest!

Täna käisime väikese osaga oma pisikesest beebide grupist fotoalbumeid/karpe meisterdamas. Minu jaoks oli taoline ettevõtmine esmakordne ja esialgu olin ma sellise käsitööringi osas päris skeptiline. Mul reeglina ei ole eriti püsivust ja viitsimist selliseid asju teha lihtsalt. Eks see oligi rohkem kätte võtmise asi, sest selgus, et mulle see meisterdamine vägagi meeldis. Päris armas on ju mõelda, et see esimene beebipiltide album on oma kätega tehtud. Panin sellesse albumisse nii palju armastust, kui vähegi mahtus. A kus me siis käisime.. Selle vahva käsitöö poekese nimi oli "Teeme teistmoodi" ja asus ta Tondi 50 aadressil. Kindlasti minge piiluma, kellel vähegi mahti. Ma ise tahaks küll minna veel tagasi ja meie pulmapiltide jaoks ka album meisterdada. Ma hetkel blurrisin piltidel meie lapse nime ära. Me tahaks kuidagi ägedalt seda avalikustada ja kindluse mõttes hoiame seda veel enda teda. No kuni pojale silma saame vaadata. Igaksjuhuks ☺ Aga sellised said siis meie albumid/karbid:


Nüüd ma ootan, et Kristo koju jõuaks, et ta ees albumiga eputada ja vutt, vutt sööma hakata. Kõht on hirmus tühi juba ja pikk päev seljataga. Kutt lööb ka kõhus juba täiega tralli. Aga vot selline meie päevake oligi/saigi. 

Mida toredat teie viimati meisterdasite? Äkki on teil oma lapsepõlvest mingi äge mälestus, mille teie ema/isa/vanaema/vanaisa on teile kinkinud/teinud? Äkki tegite oma lapsele/beebile midagi toredat? Mida näiteks mäletuskarpi panite/plaanite panna? Oleks põnev lugeda!

My perfect imperfections - Aga mis teeb Sinust, Sinu?

$
0
0
Tavapärases olekus olemas. Selle pildiga tervitasin oma armast abikaasat keset rasket tööpäeva.

Meie pesal on üks konkreetne lugeja, kes käib iga paari nädala tagant siin blogis, et jätta üsna sarnase sisuga kommentaare. Tean, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest IP aadress ju kattub. Igatahes.. Sellel inimesel on tohutult hinge peal see, et ma alati ainult positiivseid asju kajastan. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole, aga suures osas küll. Olen kirjutanud küll mõningatest kurbadest olukordadest meie elus.. Meie maja kindlustusjuhtumist, muredest kõhubeebiga (emos käigud), ühe tuhkru vikerkaaretaha saatmine jne, aga sellesmõttes on sellel lugejal õigus, et ma ei kajasta selliseid igapäevaseid negatiivseid asju. Ma ei plaani seda ka tegelikult kunagi tegema hakata. Mõnel korral olen sellele inimesele kommentaarides ka vastanud, et kas teda teeks hästi rõõmsaks võimalus lugeda sellest, kuidas mina/Kristo/keegi meie perest tülitseb või muredes supleb? See blogi siin ei saa iialgi selline koht olema. Selleks on teised blogid. 

Ma hästi sügavalt usun külgetõmbejõusse (kes on lugenud "the secret" raamatut, see teab, millest ma räägin). Ma usun siiralt, et kõik see, mida sa õhkad väljapoole, tuleb sinuni ringiga tagasi. Ma soovin oma argipäevad siiski ümbritseda võimalikult suure osakaaluga positiivsuse ja ilusate mõtetega. See on minu viis eluga toime tulemiseks. See teeb mind õnnelikuks ja toimib minu jaoks. Loomulikult nääkleme ka meie vahel Kristoga, aga ma kohe kindlasti ei kirjuta sellest blogisse. Milleks? Sellel puudub absoluutselt igasugune eesmärk või tulemus. Samamoodi ei kirjuta ma siia muredest töökohal või perega. See on nii isiklik ja ma hea meelega hoian selle osa iseendale. See, et ma nendest asjadest ei kirjuta, ei tee neid olematuks. See on lihtsalt minu otsus. Ma ei proovi luua blogiga illusiooni ideaalsest elust. Ma lihtsalt tahan jagada seda positiivsemat osa argipäevast. Uudised on negatiivseid asju täis. Mina hoian neist täiesti teadlikult eemale ja lihtsalt ei loe uudiseid..

Aga tegelikult on see eelnev jutt vaid sissejuhatus postitusse. Ma tegelikult tahtsin kirja panna hoopis mõningad sellised asjad, mida läbi arvuti ekraani on raske näha, kuid siiski eksisteerivad. Need on minu täiuslikud "ebatäiuslikused". Need on need asjad, millest reeglina ei räägita, aga on väga suureks osaks meie elus (meie endi olemuses). Mis teevad meist selle inimese, kes me täna oleme. 

1. Ma kõnnin üks jalg sissepoole. Lapsena oli see päris tugev probleem, aga vanusega olen õppinud seda rohkem kontrollima. Kui ma end, aga ära unustan, siis jah.. Vasak jalg kipub "laisalt järele lohisema". Nii on minu jalanõud alati ühelt poolt rohkem kulunud.


2. Mul on selline nahahaigus nagu valge kliiketendustõbi. Piltidel on näha valged naha laigukesed. Teoreetiliselt ei ole see midagi hullu. Pean end lihtsalt tihti kreemitama. Mõnel kaob see haigus paari kuuga, mõnel on see 10 aastat. See ei ole nakkav, ta on lihtsalt välimuselt selline.. Teistmoodi. Nagu pigmendilaigud oleksid. Kirjutasin sellest kunagi rohkem siin : link

3.  Mul on kolm hammast välja tõmmatud. Üks neist asub mu paremal küljel (taga) ja väga suurelt naeratades on seda vahel näha. Plaanin sinna kunagi implantaadid panna. See tekitab minus ebakindlust, aga olen hetkel õppinud sellega elama. Selles hambas oli kunagi nii tugev närvipõletik, et see tuli kahjuks välja tõmmata.

4. Mu üks silm on suurem, kui teine ja üks kulm kõrgemal, kui teine. Ma oleks nagu pidevalt "kahtlustav" :D

5. Ma olen pisikest kasvu. Kõigest 153cm. See on kõige esimene asi, mida inimesed minu juures märkavad. Kui ma esialgu olin sellepärast päris ebakindel ja tahtsin väga, et inimesed näeksid minus midagi enamat kui "appi, sa oled jälle lühemaks jäänud", siis nüüd olen õppinud seda kasvu armastama. Ma olen see "hirmus pisikest kasvu tüdruk", kes hästi meelde jääb. 

Mina ja mama

6.  Mu naba all kasvavad natukene tumedamad karvad. Nagu mul oleks see meeste "litsiriba". TMI, aga nii on. Õnneks on olemas vahatamine/raseerimine. Ma olen üldse selline natukene tõmmum (meie peres on palju nö punast verd: vene, aseri, ukraina jne). Mu vanaisa oli aserbaidžaan.. Täiesti süsimust. Nahast, juustest ja silmadest. Hästi temperamentne ja samamoodi lühikest kasvu. Emps on mul ka selline ehtne slaavi naine. Eks mina ise olen samuti rohkem sinna poole. Minu ema hakkab meie lapsega suures osas ka vene keeles rääkima, mis on hästi tore. Nii on lapsel väike keeleline "põhi all" tulevikuks ja koolis selle võrra ehk natukene lihtsam. 

Mis on Teie täiuslikud ebatäiuslikused? Mis teeb Teid just eriliseks? Kas olete neid omadusi alati armastanud või õppinud ajaga armastama?

Kuidas lõpurasedana sünnipäeva tähistada?

$
0
0

1.Mai juba koputab uksele.. Kõigest 9 päeva pärast. See tähendab seda, et mul on sünnniiipäeeev! Ma vahepeal suutsin selle täiesti ära unustada, kuniks paar päeva tagasi meelde tuli. Oih! Kuidagi nii palju ootamist on praegu ja sünnipäeva ootamine sattus neist.. Vähem oluliste asjade hulka. Eks see 24 ei olegi teab mis vanus, mida tähistada. Järgmine aasta on veerandsada ja eks siis on natukene teine lugu. Sellegipoolest on päris naljakas ka lihtsalt kodus istuda. Külalisi ma võõrustada enam eriti ei jaksa (sünnipäevaks olen juba 37-nädalat rase), koristada peale säärast õhtut veel vähem.. Aga ega ma eriti kodust kuskile hirmus kaugele ka enam minema ei kipu. Mine sa tea, millal need veed võivad tulla. Kui nad üldse muidugi tulevad. Peaasi, et keset suurt kaubanduskeskust mitte. Mõtlesin siis, et.. Aga kuidas ma võiksin tähistada oma sünnipäeva? Lõpurasedana? Kas üldse?

Vägagi spontaanselt ja hästi ajastatult kutsus Kadrioru restoran meid mõnusale nädalavahetuse brunchile. Nad nagu oleks aimanud, et ma oma plaanidega kimpus olen. Super armas! Lisaks meile kahele, võisin kaasa haarata veel kaks inimest. Kutsusime Malluri ja Kardoffeli. Polegi ammu double deitinud ja ma tean, et nad hindavad head toitu täpselt sama palju kui mina. Eks natukene on tore see ka, et Mallul kogu see lõpuraseduse teema just seljataha jäänud on.. Ta saab mind päris palju oma nõuga aidata ja parima sõbrannana ei saa ta lauast ära joosta, kui ma oma muresid talle kurdan. Hehe. Hea söögi nimel Mallur, hea söögi nimel!

Aga tegelikult on mul sünnipäevaks ainult üks soov.. Ma niiiiii väga tahaksin vanni minna! Ma olen terve raseduse sellest unistanud ja kõigest vist ühel korral seda teha saanud. Ma täiega tahaks broneerida mõne hotellitoa/külaliskorteri, kus oleks suur ja mõnus vann. Kuna ma spas olemist ka hirmsasti naudin (sest mu alaselg saab naaaaatukenegi puhata), siis vann tundub veel mõnusam variant. Privaatne, küünaldega ja täpselt nii soe/külm, kui ma ise tahan. Kasvõi mitu korda päevas!  Eriti mõnus oleks veel selline õige hotelli hommikusöök.. Mmmmmmmmmmmmm. Küll, aga ei tahaks ma selle eest miljoneid välja panna. No, et lihtsalt vanni minna. Hind võiks ikkagi alla saja euro jääda kindlasti. Mh! Ma natukene vaatasin booking.com lehel ringi ja praegu jäi silma ainult üks pakkumine. See on Kreutzwaldi hotell.. Oleme seal kahel korral käinud ja mõlemal korral tegelikult ka rahule jäänud. Vann on seal mõnus küll ja hind ju täitsa normaalne:


Samas oleks tore minna kuhugi sellisesse kohta, kus me varem käinud ei ole. On kellegil mingeid häid soovitusi/ideid? Äkki on mõni väga hea ja soodne pakkumine silma jäänud? 

Teine variant oleks võtta mingi korter. No näiteks saab 66 euro eest saab Rotermannis vanniga korteri üürida. See tähendaks muidugi seda, et hommikusööki hinnas ei ole. Samas nii kesklinnas olles, saab hommikusööki süüa igalpool. 


Või äkki hoopis selline mõnus kamina ja vanniga korter vanalinnas? Hind küll natukene kõrgem, aga tundub täiega ilus. 


Oeh, ma ei teagi. Või äkki peaks üldse mitte broneerima sellist asja ja praegu raha pigem kokku hoidma. Järgmine aasta jõuab tähistada küll. Samas oleks lahe veel viimast korda kahekesi selline õhtu planeerida. Kolmas variant oleks sama raha eest hoopis mingi rasedatele mõeldud massaaži aeg kirja panna? Hmh. Dilemmad, dilemmad.

Ma ei teagi.. Mida Teie teeksite? On Teil kogemusi äkki? Äkki on mõni hea pakkumine silma jäänud? Help, help, help!

Vaatasime jalgpalli, sõime sõõrikuid ja bustisime müüte

$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Mul on tegelikult päeva teise poolde planeeritud üks päris vahva postitus, aga enne mõtlesin jagada viimase nädalavahetuse vlogi. Ennast on ikka päris naljakas juba vaadata.. Ma ei tea, kas mul on üldse võimalik veel ümmargusemaks minna. Hetkel on käimas 36-s nädal (35+4) ja päev peale mu sünnipäeva on meil viimane ultraheli. See on siis 02.05. Me peaks teada saama poja ligikaudse kaalu ja pikkuse (see on muidugi üsna huupi pakkumine reeglina, sest +/- eksimise võimalus on päris suur). Meie beebigrupp aina pudeneb ja pudeneb ning seoses sellega saab endal ka kannatus otsa. Meie oma mai lõpu kuupäevaga oleme ju teistest päris kaugel maas. Heas mõttes kadedaks teeb! Need pisikesed inimesed on ju imetabased! Aga tegelikult on nüüd juba aeg seal maal, et üldse on raske mingeid plaane teha. Ma ei tea, kas ma saan järgmisele nädalavahetusele midagi planeerida või mitte. Selline pidev teadmatuses elamine on ausalt öeldes üsna naljakas.. Istuks nagu tiksuva pommi otsas, hehe. 

Eile tegime oma selle aasta esimese grilli muideks. Käisime Kristo vanemate pool. Hirrrrmus tuuline oli, aga igati mõnus olemine sai sellegipoolest. See õige äärikamarinaadis šašlõkk.. Mmmm! 

Kamp pilukaid

Kohe, kohe hakkan ennast riidesse sättima, et seada sammud Solarise poole. Meil on täna Krissuga kino + lõuna deit. Läheme Sangareid vaatama ja niisama sädistama. Seniks, kuni veel kannatab. Aga praegu kõik, ma õhtul lobisen pikemalt. 

Rääkige mulle parem huvitavaid lugusid sellest, kuidas Teie sünnitus algas? Mitmes nädal oli ja millised olid sümptomid? On kellelgi äkki mingi eriti põnev seik, sellest kuidas veed kuskil keset kaubanduskeskust ära tulid. Noh, nagu filmis? Hehe. Olen hetkel ilmselgelt vägagi selles teemas ja loeksin huviga!

Kingiidee emadepäevaks : Loome koos uusi mälestusi!

$
0
0
Mina ja mama 

Sellel aastal on emadepäev 14.mail. See on ju juba varsti! Kuna suure tõenäosusega olen ma siis juba kohe kohe sünnitamas/sünnitanud, siis hakkasime juba varakult Kristoga kingituste plaani pidama. Sümboolsena teeme oma emadest sellel aastal emadepäeva puhul esmakordsed vanaemad, hehe. Aga nali naljaks.Mõtlesime, mis me mõtlesime.. Aga välja mõtlesime. Sellest brainstormist sündis ka idee, teha selline postituste seeria, et Teile ka kingiideid jagada. Meil tekkis neid päris mitu. Esimene neist on selline hästi armas. See on see, mille meie oma emadele lõpuks otsustasime kinkida. 

Millegipärast on nii, et täisealisena unustame me tihti oma vanematega uusi pilte/hetki jäädvustada. Eks ikka mõne klõpsu telefoniga teeme, aga just selliseid mida albumisse ilmutada.. Raami panna. Mälestuseks jätta. Miks mitte end emaga lausa lille lüüa? Meie jätsime selle lille löömise vahele ja tegime niisama sellise mõnusa ning loomuliku sessiooni.  Püüdsime emotsioone. Esimesed teaserid saime Fotoraadi armsalt tiimilt juba kätte ja jagan neid hea meelega Teiega ka. Meie empsid jäid igatahes väga rahule! Fotoraadi kaamera ees on üldse nii mõnus olla, et isegi kõige konservatiivsem emme laseb end vabaks :) 

Kellele tundub, et see idee sobiks ka Teie perele, siis meie pesa lugejad saavad samasuguse fotosessiooni omale lubada palju odavamalt, kui muidu:  

Variant 1 :30-minutiline fotosessioon (ema/vanaemaga)maksab koodiga "COSTANY" 45 eurot (tavahind 60 eurot)!Koos professionaalse fotomeigiga emale, onsama pakett 65 eurot (tavahind 85 eurot)

Variant 2 :Tunnine pakett maksab koodiga"COSTANY" 65 eurot (tavahind 90 eurot)Koos professionaalse fotomeigiga emale, onsama pakett 85 eurot(tavahind 115 eurot). 

Aa ja pildistamise asukohtadeks on Tallinn või Viljandi. Tegemist on õuesessioonidega. Minule näiteks meeldivad looduses tehtud pildid palju rohkem, kui stuudios. Aga eks neil on tegelikult igast muid põnevaid pakkumisi ka. Tšekkige nende uut kodulehte : www.fotoraat.ee.


Selleks, et kingitust etem üle anda oleks, kujundasime ilusa kinkekaardi ka. Selle saab Fotoraadilt tellida. Suvi on kohe kohe käes ja mõelda vaid, kui ilusaid pilte juba mai lõpus/juunis teha saab! Rääkimata kesksuve ilusatest ilmadest! Aga eks meie emmede näod räägivad enda eest.. 


Kes tunneb, et tahaks oma empsile/vanaemale ka sellist fotosessiooni emadepäevaks kinkida, siis Kerli ja Mikuga saab ühendust meili teel: fotoraat@gmail.com või telefoni teel: Kerli - 53864604 ja Mikk - 53477202. Loomulikult võib facebooki ka kirjutada: https://www.facebook.com/fotoraat/. No vaadake neid ilusaid inimesi: 


Millal Teie viimati oma empsidega/perega koos pildistasite? Millal viimati mõne pildi ilmutasite ja raami panite?
Viewing all 406 articles
Browse latest View live