Costany's Sparkles

Saan päris tihti küsimusi oma kulmude kohta ja viimati kirjutasin sellel teemal vist mingi kaks aastat tagasi?! Igatahes on aeg minu uuenenud rutiin kirja panna. Minu kulmukuju eest on juba päris pikka aega hoolitsenud Liisa Leetma. Nüüd, kui beebiga kodune olen, siis ei ole aga eriti aega olnud hoolduses käia ja olen viimase nelja kuu jooksul ise hakkama pidanud saama. Õnneks on see, et kui juba aastakese oma kulmukuju säilitada, siis ei pea ise enam suurt midagi tegema. Tuleb lihtsalt sama joont hoida ja üleliigsed karvakesed eemaldada.

Ma muide ei olnudki enne esimest kulmude korrigeerimist salongis ise kulme kitkunud. Esimest korda tehti seda Brow bar salongis ja ma olin siis 20 aastane.. Neli aastat tagasi siis. Sain tehnikult kiita, sest materjali, millega tööd teha, oli palju. Mulle on alati meeldinud sellised konkreetsed ja üsna paksud kulmud. Eks see on nii maitse asi.. Mõni vaatab kindlasti mu kulme ja mõtleb, et "isssssssand, mis markerkulmud". Aga pole hullu, oluline on see, et me iseendale meeldime, onju?

Kulme värvin keemiliselt iga natukese aja tagant. No, kui näha on, et kuluma hakkab. Ma ostsin selleks üliodava vene värvi ja 3 euro eest on siin toodet küll ja veel. Seda komplekti on nii lihtne kasutada ka.. Seda konkreetset toodet oli prismas kahte sorti - tumepruun ja must. Ma võtsin esimese, aga kahetsen. Oleksin võinud musta võtta, sest mu juuksed on ikkagi nii tumedad. Kuna ma just täna selle protseduuri jälle ette võtsin, siis saan teile värsket tulemust näidata. Ma kahjuks ei taibanud enne fotot teha.. Aga mul on tegelikult sellised päris, päris heledad kulmud. Olen ju loomulikult blond. Võttes seda arvesse, on kindlasti kergem praegust tulemust hinnata. Värvimise protsess on imelihtne.. Kulmude ümbrusesse tuleks sõrmega kanda mõnda rasvast kreemi, et nahk värviga kokku ei saaks ja seejärel tuleks kokku segada värvisegu. Kõik selleks vajalik on pakis olemas. Võtad pisikese topsiku, pigistad sinna hästi pisikese sortsukese värvi, lisad viis tilka valges tuubis olevat vedeliku, segad harja otsaga ühtlaseks massiks ja kannad ripsmeduši sarnase harjasega segu kulmudele. See on nii lihtne ja võite jumala julgelt panna. Kulmud ei jää kohe kindlasti mega tumedad ja kulmude vahel olev nahk ka ei värvu. Siis tuleb värvi peal hoida 10-15 minutit (sõltub, kui tumedat tulemust soovite) ja veega maha pesta. Värv püsib peal umbes nädalakese.

Vasakul olev pilt on täieliku meigiga (kulmud täidetud puudriga), paremal ilma meigita (kulmud on ainult keemiliselt värvitud).

Paremal oleva pildi tegin vahetult peale kulmude värvimist ja nagu näha, siis on tulemus üsna loomulik. Ei pea kartma, et peale kodustes tingimustes värvimist mega, mega tumedate kulmudega jääte. Vähemalt selle konkreetse värviga mitte. Mina seda alati kartsin ja seetõttu lasin oma kulme värvida vaid salongis. Nüüd vangutan pead ja mõtlen, et miks ma seda varem ise teinud ei ole? Nii lihtne, odav ja mugav. Koguaeg oleks justkui nägu peas..

Kui ma ennast meigin, siis kulme viimistlen ma Eyelure kulmutoodetega. Ma komplektis olevat vaha ei kasuta kunagi.. Ainult puudrit ja heledat lauvärvi. Seda kannan kulmuluule. Kulme värvin alati nii, et laiem osa jääb heledam ning kulmu lõpp üsna tume ja defineeritud. Aga eks sellega on ka nii, et kõik päevad ei ole vennad. On neid "häid" kulmu päevi ja siis neid "halbu" ka. Te ilmselt kõik oskate minuga samastuda. Peale kannan puudrit imepeenikese viltuse pintsliga ja viimistlen Eyelure kulmudele mõeldud dušiga. Kuna sellele harjasele tuleb tuubist hirrrrmus palju värvi kaasa, siis enamasti hoian salvrätiku käepärast ja enne kulmude läbi kammimist, pühin suurema osa toodest salvrätikule. Sellesmõttes on see toode kehva, et palju läheb raisku. Palju parem on maybelline kulmudele mõeldud hari.

Enne foto on kahjuks natukene udune, aga ma ei viitsi meiki uuesti maha pesta, et uus foto teha, hehe.

Millega Teie oma kulme värvite? Kas teete seda kodus ise või käite salongis? Milline on parim kulmupuuder, mida kõigile soovitaksid?

Eile jõudis kohale meie uus külmkapp, mille vanaema Tibu ja vanaisa meile jõuludeks kinkisid. See oli nende poolt nii ootamatu ja suur kingitus, et ma siiani ei suuda oma tänutunnet sõnadesse panna. Vau noh! See kingitus on meile nii suureks abiks! Meil siin Kõrgemäel oli päris, päris vana külmkapp. Ta töötas küll, aga oli päris pisike, mõned riiulid olid seest puudu, sügavkülmal polnud sahtleid/uksi ees ja kõik võimalikud tihendid olid juba täitsa läbi. Mõnest kohast lausa hakkasid hallitama, kui me siin kevadel eriti tihti ei käinud. Võtsime külmkapi seinast välja ja eks nii see läks (küürisime külmkapi muidugi puhtaks, kui siia kolisime). Ma olin ju täitsa lõpurase ja nii pikk sõit tundus natsa riskantne. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt ei jaksanud ka. Kõik rahalised varud panustasime kiireloomulistesse asjadesse nagu uus boiler ja pesumasin. Lisaks internetiga liitumised jne. Külmkapi vahetuse pidime jätma natukene kaugemasse tulevikku. Aga näedsa..

Keda huvitab, siis külmkapi valisime kõik koos välja ja selleks sattus olema Snaige musta värvi mudel. Valisime selle just sellepärast, et ta oli selle raha eest kõige mahukam, ökonoomsem ja kõige loogilisema/mugavama sisuga. Lisaks sobib selline musta värvi külmkapp meie majja nagu valatult. Minu jaoks oli tähtis ka see, et sügavkülmas oleks palju ruumi. Tellisime ta RDE.EE lehelt ja kohale jõudis ta 2 päevaga! Vot see on kiire teenindus! Link tootele on siin: http://www.rde.ee/products/ee/216/47468/sort/1/filter/0_0_0_41199/RF36SM-S1JJ21-külmkapp.html.

Kuna ma tean, et sa Tibu mu blogi aeg-ajalt loed, siis ütlen sulle siinkohal veelkord suuuuure, suure tänu ja kallistan sind kõvasti!

Aga uus külmkapp tekitab muidugi palju elevust ja soov oli ta kohe ilusti ära ka täita. Kas on väga imelik aeg-ajalt külmkapi uks lahti teha, lihtsalt selleks, et seda imetleda? Külmkapi täitmisel tuli meile appi blogi hea sõber Valio. Nende tootevalikusse on lisandunud sellised vahvad tooted nagu Gefiluse väikesed jogurtijoogid. Maitseid on kokku neli ja meie saime päris suure koguse neid maitsmiseks. Minu lemmik oli vaarika-granaatõuna oma. Üleüldse on selline toode värsketele lapsevanematele suureks abiks, sest mina näiteks jumala tihti ei jõua üldse lõunat süüa ja mingi hetk avastan, et kõht julmalt koriseb. Siis on hea, kui on midagi kiirelt külmkapist haarata, mida jooksu pealt süüa kannatab. Tootes olevad D-vitamiin ja B12 vitamiin on ju ka just need, mis aitavad väsimusest võitu saada ja tugevdavad organismi ☺ Samuti on tootes olemas maailma enim uuritud piimhappebakter LGG.

Kes proovinud on? Milline on Sinu lemmik? Milline on sinu lemmik kiire nälja kustutaja, mida külmkapist haarata?

Mind ajendab seda postitust kirjutama see, et absoluutselt igakord, kui ma tahan õhinas midagi sotsiaalmeediasse postitada, siis pean ma väga tugevalt läbi mõtlema, et mida, miks, kuidas ma teen. See on nii kurnav ja ma ei jaksa enam. Ma tahan nii väga meie pere rõõme jagada, aga vahel ütleb mulle üks sisemine hääleke, et ma seda ei teeks. See hääleke on peale lapse sündi eriti valju. Sellepärast satungi siia nii harva. Osad inimesed tahavad oma arvamust avaldades enamasti head, aga ei mõista seda, et kõik ei ole alati must ja valge. Siis on mõned inimesed, kes on lihtsalt õelad ja siis on nii palju inimesi, kelle pärast ma siia ikka ja jälle tagasi tahan tulla. Need, kes meile kaasa elavad, nõu annavad, oma häid mõtteid saadavad ja kes on läbi virtuaalse maailma saanud mulle väga armsaks.

Ma tean, et olen ise selle valiku teinud, et blogida ja meie muresid ja rõõme teiega jagada. Alustades 6 aastat tagasi kirjutamist, poleks ma muidugi iial arvanud, et see blogipesa nii suureks kasvab, nagu ta seda täna on. Mul on selle üle loomulikult ainult hea meel! Ma jumaldan kirjutamist ja armastan seda väikest iseenda loodud "ajajoont". Aga nüüd, kui minu vastutada on ka selle pisikese inimese eluke, kes nii mõnusalt mu käte vahel nohiseb, siis olen hakanud kahtlema..

Ma ei plaanigi kunagi kirjutada intiimsetest/isiklikest asjadest lapse kohta ja ma ei plaani ka kogu meie elu letti lüüa.. Ma ei hakka siin iialgi mingeid tülisid lahkama või lapsega seotud detaile jagama, mis talle hiljem ei meeldiks. Küll aga tahaksin ma rääkida sellistest igapäevastest asjadest. Sellistest, mille kohta ma ise palju internetist loen ja abi otsin. Nagu näiteks beebi uni.. Beebiga tegelemine, arendavad mängud, lapsekandmine jne. Aga ma vahel tunnen, et ma ei julge. Tänapäeval on väga raske lapsevanem olla, sest absoluutselt kõik, mida sa teed, on kellegi jaoks vale. Ma ju tean väga hästi, et lapsekasvatamisel ei olegi õiget ja valet ning ma ei peaks sellest hoolima, ometi see nii ei ole.

Ma toon teile ühe näite.. Ma panin kunagi instagrami ühe pildi, kus olime sõbrannaga piknikul. Kris oli juhtumisi Babybjörn-i kõhukotis. Kohe sain 100 kirja, et see on ÕUDNE! Ja et ma kiiremas korras selle koti põlema paneks.

Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ma oleksin pidanud kohe postituse alla kirjutama selgituse, et see kott on juhuslikult mu sõbranna oma ja ma laenasin seda vaid kümneks minutiks, sest Kris polnud nõus olema vankris, hakkas kõvasti nutma ja kuna ta oma pead sellel ajal veel eriti ei hoidnud, siis ma ei saanud vankrit samal ajal lükata ja last süles hoida, et ruttu koju liikuda. Seega pakkus sõbranna mulle, et laenab seniks oma kotti, et jõuaksin ikka koduni. Et ma oleksin pidanud selle postituse alla kirjutama, et tegelikult on meil kodus hoopis lina, millega me last kanname. Et tegelikult on meil lisaks linale kohe ka tula kõhukott olemas. Elagu lapsekandmine!

No saate aru küll nüüd, mis ma mõtlen onju? Ma lihtsalt tahtsin toredat pilti jagada meie pikniku päevast.

Iga selline postitus tuleb 100% läbi mõelda enne, kui seda kuskile üldse ülesse panna, sest muidu tuleb sellest nii suur teema, enne kui ma midagi seletada üldse jõuan. Ma ei tulnud selle pealegi, et see pisikene koti äär, mis paistis selle pildi peal, võiks sellist vastukaja tekitada. Siiamaani saan kirju! Loomulikult on mul hea meel, et inimesed tahavad head ja muretsevad lapse heaolu eest. Ma ise ka mõtlen nii ja ka minul on paha vaadata, kui lapsed on kottides, mis ei ole nende jaoks head ja ripuvad seal ebamugavalt. Või näiteks on nad linaga üldse spagaati seotud?! !

Samas ei mõista ma neid inimesi ka hukka, kes näiteks tõesti vaid äärmuslikel juhtudel sellist kotti kasutavad. Aga see ei ole üldse mu postituse point. Point on selles, et kuidas ma leian tasakaalu selle vahel, mida ma kajastan ja mida mitte? Ilma, et ma ennast hiljem kiruma peaks..

Mul on tulnud nii vingeid postituse ideid kommentaaridesse ja ma väga tahaks jagada teiega meie elust rohkemat. Aga ma olen vist ise natukene liiga pehmeke, et lasen sellistel asjadel end kõigutada. Ma tean, tean, et "avaliku elu tegelasel peaks olema külma närvi" on täiesti asjakohane.. Aga mis saab siis, kui ma nüüd sain teada, et mul ei ole seda külma närvi?

Kord öeldakse, et "Isssand, su laps on põrandal? Sellepärast tal tulebki nohu", "Issand, sa tegid lapsele püreed ühekordsetesse nõudesse? Sa tahad ta ära mürgitada? Issand, sa annad nii väikesele lapsele püreed (inimene ei vaevunud isegi postitust lahti tegema, et välja lugeda seda, et ma EI ANDNUD oma lapsele püreed, vaid tegin seda talveks sügavasse valmis), "Issand, kas sa ei andnudki oma räpaseid kasse ja tuhkrut ära, kui laps sündis? Mõtle, kui nad öösel lapsele näkku magama lähevad ja ta lämmatavad!, "Issand, sa paned nii väikesele lapsele jalanõud jalga? Mis siis, et ainult pildi jaoks. Isegi pildi jaoks on see liig".

Teisest küljest sain ma rohkem kui 50 tohutult motiveerivat kirja, peale oma sünnitusest taastumisest postituse avaldamist. Inimesed olid nii siirad, armsad ja jagasid minuga ka enda kogemusi. See rõõm ja õnnetunne, mis neid lugedes mind valdas, on meeletu! Minu jaoks on hindamatu väärtusega teadmine, et keegi suutis peale selle postituse lugemist ka ennast peale aastaid kestnud enese süüdistamist hästi tunda! Et keisrilõige ei ole midagi halba.. Et me ei ole sellepärast kuidagi kehvemad. Täpselt see ongi see, miks ma seda teen..

Oeh. Sain selle südamelt ära. Ma olen jumala veendunud, et ma homme loen selle postituse üle ja mõtlen, et okei, okei.. Take a chillbill ja rahunen maha. Täna on mul kuidagi hormoonid üle pea keenud ja ma kuidagi ei oska seda teemat enda jaoks ära händelida. HELP!

Eile oli lõpuks üks imekena sügisene ilm.. Päike paistis, ilm oli kargelt sügisene ja loodus oli oma kõige ilusamates värvides. Käisime ka Olustvere mõisa ümber olevat parki piilumas ja no nii ilus! Need värviliste lehtedega puude alleed, põllul rohtu söövad hobused ja täielik vaikus. Äge! Täpselt selline sügis mulle meeldibki. Kuna ilm nii kena oli, siis tegin mälestuseks Krisist paar pilti ka. Panime ta soojalt riidesse, et ta külma ei saaks, laotasime lehtede vahele väikese kile, sättisime pildi jaoks lehti ja saidki tehtud. Me muide polegi veel ühtegi beebipilti ilmutanud.. Ma küll olen nad kõik ühte kausta vähehaaval kogunud, aga sellest on ju vähe kasu.. Ise tegin veel raseduse ajal nii kena albumi esimese aasta piltide jaoks. Pff! Peab ennast kätte võtma ja selle ära tegema. Samas ega ma väga palju lootusi ka ei sea, sest pulmapildid on meil ikka veel ilmutamata. Möödas on juba rohkem, kui aasta! Kuhu see aeg küll kaob?

Kris saab juba kuu lõpus viie kuuseks. Järgmine kuu juba poole aastaseks! Uskumatu lugu küll.. Aga eks ta on juba päris asjalik ka. Roomata/üritada roomata ta eriti ei viitsi, küll aga meeldib talle 24/7 ennast kõhuli keerata. Ta muud ei teegi ja selili olemisest pole enam midagi järel. Kõige naljakam ongi see, et ta tegelt ei jaksa enam kõhutada, aga kui teda selili keerata, siis on ta reaalselt mingi 5 sekundi pärast jälle kõhuli. Juu on see protsess lihtsalt nii vahva ta jaoks. Külili/selili magamisest pole ka haisugi, sest umbes 10 minutit peale uinumist on ta samamoodi juba ennast kõhuli keeranud. Õnneks ei ole tal kunagi eriti tagasiheitega probleeme olnud ja seda esineb meie peres maruharva. Juba algusest peale.

Eile proovisime poissi huvi pärast kaaluda ka. Noh.. Mis ma öelda saan. Päris raske on meie poja! Praegu 4 kuu ja 18 päevaselt kaalub ta 8,8 kilo. Minul on teda juba päris raske pikalt kätel hoida. Mul hakkavad just nimelt randmed valutama. Ma olen ise ju väga pisike naine (153cm ja 46,3kg). Kõige rohkem annavad randmed oma kangusest tunda hommikuti. Alaselg ka muidugi vannub vahel alla. Aaa, mis kõige veidram.. Ma ei osanud seda üldse enne lapse saamist ette näha, aga mu peanahk valutab päris hullusti! Nimelt pean ma ju koguaeg juukseid kinni hoidma. Laps lihtsalt kakuks mind muidu kiilakaks.. Ja kui juuksed niimoodi koguaeg tugevalt krunnis/patsis on, siis peanahk muutub hellaks. Kellelgi veel nii? Ma küll proovin juukseid lapse uneajal lahti hoida, aga enamasti ma unustan. Ka öösel pean juuksed kinni magama, sest toidan last päris tihti. Algusest peale ühtemoodi iga 2-2,5h tagant. Nii öösel, kui ka päeval. Öösiti on muidugi nii, et Kris ei tee söömiseks silmi lahtigi. Kaanib piima sisse, siis korraks teeb silmad lahti, panen ta tagasi voodisse ja ta uinub kohe. Lihtsalt kokku teeb see öösel 4-6 korda. Päris palju, I know. Aga ega midagi teha pole ka. Lutti ta ei taha, asendi muutmine/käe hoidmine/silitamine ei aita. Ikka täitsa süüa tahab ja sööb mõnuga. Võõrutada ma kohe kindlasti ei plaani ja vett on vara lapsele pakkuda. Eks see on neil selline lähedusevajaduse rahuldamiseks ka kindlasti. Lapsed on nii erinevad. Mõni magab terve öö jutti ja siis on sellised lapsed nagu Kris, kes tahavad tihti süüa. Arst ütles, et Kris on päris suur poiss ja see rinnapiim seedib ikkagi üsna ruttu ka. Proovin küll päeval talle rohkem rinda anda (eriti õhtuti enne ööund), et ta oma kalorite arvu kätte saaks, aga ega sööma sundida ju ei saa. Seega ongi nii, et süüa küsib ta iga 2-2,5 tunni tagant. Nii päeval, kui öösel.

Vot selline imearmas jänks!

Eks see pidev öine söömine on natukene ka hammastega seotud kindlasti. Krisil on kuidagi niimoodi läinud, et praegu 4 kuuselt on tal juba 4 hammast! Seega kogu tema kõhust väljas olemise aeg ongi praktiliselt hammaste kasvatamisele kulunud, hehe. Esimesed kaks alumist hammast tulid kolme kuuselt ja korraga (igemed läksid kummi juba 2 kuu ja 3 nädalaselt) ja nüüd need ülemised kaks tulid nelja kuuselt ning samamoodi korraga. Nüüd just 10.10 lõikusid. Ei tea, kuhu tal nii kiire on? Ei ole siin varsti mingist kuue kuuselt püreedest alustamise juttu, vaid tuleb kohe juba porgandit anda, hehe. Aga seoses sellega, et tal hambad tulid, siis oli ta loomulikult ka virilam ja kannatas. Mõlemal korral tuli hammaste tulekuga ka nohu. Palaviku pole olnud, aga just selline päris, päris tatine nohu. Alati on mööda läinud peale hammaste lõikumist. Muidugi oli ta tujust ka ära ja jorises nukralt. Enne hammaste lõikumist on mõlemal korral ige ikka väga kummis/punnis ja paistes olnud. Kui ära lõikuvad, siis paari päeva pärast on laps äravahetamiseni muutunud. On rõõmsam ja jutustab kohe rohkem. Loogiline ka.. Need paistes igemed juba näevad valusad välja. Vaene pisike, nii paha on vaadata, kuidas tal valus on. Loodame, et ta keha nüüd paneb veits pidurit ja puhkab ka sellest hammaste kasvatamisest vahepeal.

Aga kuidas teil hammaste tulek lapsel möödus? Rahulikult või raskelt? Millised olid kõrvalnähud? Kui vanalt lapsel hambad tulid? Kas tuli ka pause sisse või tulid jutti?

Lisaks oleks tore lugeda ka seda, et kui paljudel lapsed samamoodi palju sõid? Ma tean, et tihti on nii, et selle neljanda kuu sleep regressioniga seoses hakkavad lapsed öösiti rohkem ärkama ja sööma, aga kas kellelgi on äkki samamoodi nagu meil, et algusest peale nii? Millal see muutus ja kas üldse muutus?

Pole vist mingi saladus, et väikeste laste ja beebide puhul on külmetuste korral kõige paremaks abimeheks inhalaator. Kuna neile pisikestele eriti muid ravimeid anda ei tohigi, siis on kõige efektiivsemaks raviks auru tegemine. Nohu tegelikult eriti "ravida" ei saagi.. Sümptomeid saab lihtsalt leevendada. Eks me teame kõik, kui ebamugav on kinnise ninaga magada või kujutage ette, kui vastik tunne oleks olla tatti täis ninaga, mis löriseb väga hullult, aga nuusata ei saa. Päris õudne on sellele isegi mõelda. Õnneks on tõesti olemas selline imeline leiutis nagu inhalaator, mis on meie peres näiteks täiesti asendamatuks osutunud. Ma lugesin juba raseduse ajal, et kindlasti selline asi muretseda tuleb, aga ega ma seda ostu enne ikkagi ei teinud, kui lapsel esimene nohu tuli. Ma lihtsalt ei osanud seda olukorda täie tõsidusega ette kujutada ja ca 100 eurot tundus päris suur summa. Mõtlesin, et küll ma rhinomeri imuri + ninatilkade (humeri/quix beebi tilkade või nacl vee) ninna tilgutamisega hakkama saan. Kui päris aus olla, siis ma ei teadnud isegi, et misasi see inhalaator täpselt on ja kuidas seda kasutatakse.

Boy, was I wrong. Selle imuriga ei lase Kris mind oma nina lähedale ka mitte, vaid ainult keerutab pead vasakule/paremale, kuniks ma lõpuks lihtsalt loobun, sest laps hakkab südantlõhestavalt nutma. Lisaks võin ma beebi õrnale limaskestale lihtsalt haiget teha sellise siplemise peale ja ega see tati suuga välja imemine eriti meeldiv ei ole ka. Vähemalt mulle mitte. Ka sprei ninna laskmine või tilkade tilgutamine ei ole just teab, mis lihtne tegevus. Vahel õnnestub, vahel mitte. Kõige lihtsamaks viisiks avastasin selle, et ma pesin puhtaks infacoli gaasirohu sees oleva pipeti, võtsin sellega nacl vett ja tilgutasin seda tasakesi ninna. Ma tean, et rinnapiima ka soovitatakse panna. Seda siis oleks samal põhimõttel mugav teha. Küll aga on siiski kõige efektiivsemaks ja mugavamaks viisiks siiani olnud inhalaatori kasutamine. Minul on olnud võimalus lausa kahte erinevat proovida. Mõtlesin nende mõlema kohta teile natukene tagasisidet anda, et ehk aitab see kellelgi teist kunagi otsust langetada. Inhalaatorit kasutada on üsna lihtne.. Selleks, et laps seda meil teha laseks, paneme ta tavaliselt lamamistooli istuma ja teleka mängima. Siis on ta tähelepanu hetkeks natukene hajutatud ja see 4-5 minutit ei tee õnneks hullu midagi. Alguses proovisime niisama, aga siis ei lasknud ta üldse seda maski omale näo ligidale ja samamoodi hakkas pead vasakule ja paremale eest ära tõmbama. Igatahes.. Selline viis sobis meile hästi.

Kuna Krisil on igal korral hammaste tulekuga nohu välja löönud ja tal on tänaseks hambaid juba 5 (kuues kohe lõikumas), siis on meil inhalaatorit ikka päris palju tarvis olnud. Hambad ongi igakord kahe kaupa tulnud, seega see teeb kokku 3 korda nohuga võitlemist. Esimesel korral ei olnud me valmistunud ja uurisin blogist, et ega keegi juhuslikult enda inhalaatorit müüa ei soovi või millist soovitatakse osta. Selle pöördumise peale kirjutas mulle Mari-Leen, kellel juhuslikult üks vanem microlife kasutuna seisnud oli. Milline vedamine, sest saime selle endale täitsa tasuta. Nüüd alles hiljaaegu saime omale omronilt kingituseks nende duobaby mudeli. See on siis kaks ühes toode, sest kaasas on ka tati imemiseks mõeldud otsik. Tegelikult on otsikuid lausa kolm. Hingamisteede jaoks üks ja teine siis kurgu/kopsude jaoks. Kõige paremini sain neid tooteid võrrelda video näol ja panen selle siia postituse lõppu ka. Seal siis on näha, kuidas tooted reaalselt toimivad.

Kui neid kahte toodet võrrelda, siis alustaks võib-olla hinnast. Microlife NEB 10 on vanem mudel ja ma netist selle hinda ei leidnudki, küll aga on saadaval NEB10A, mis on siis ilmselt natukene uuem variant lihtsalt konkreetsest tootest ja selle hind oli apteegis 89,90 eurot. Seega selle vana eest võiks küsida äkki pool? Omroni 2 in 1 toote hind on hetkel umbes 100 eurot. Ühel leheküljel sai 94 euro ja teisel 104 euroga. Ühesõnaga.. Tasub soodustusi otsida.

Müratase on neil isegi üsna ühesugune. Omronil hästi natukene vaiksem.. Eks see on teada tuntud kompressoritega inhalaatorite probleem. Samas ma nagu ei pannud tähele küll, et see müra Krisi segaks või hirmutaks. Võib-olla tõesti, kui laps ei lase ärkvel olles auru üldse teha, et siis kui sooviks läbi une seda protseduuri proovida, siis ärataks see lapse ülesse. Muul juhul ei näe ma selles probleemi. Videos on kuulda ka müra tugevust.

Auru tegemiseks kasutame apteegist ostetud NaCl vett ja aparaadist tuleb külma auru. Kui võrrelda omroni ja microlife inhalaatoreid, siis microlife teeb palju rohkem auru. Visuaalselt siis.. Küll aga tuleb aur palju aeglasemalt ja väiksema "survega". Omronil tuleb visuaalselt jällegist vähem auru, aga maski näole asetades on efekt suurem. Võta siis näpust, välimus on petlik.

Kui lapsel on tugev nohu, siis on kõige suuremaks probleemiks see, et neil nina jubedalt luriseb ja magada on ka paha. Siis on hea natukene nende peaalust magamisel tõsta (panna näiteks kokku volditud õhem tekk madratsi alla), et natukene kergem hingata oleks. Kuna beebid ju ise nuusata ei saa, siis on selline imur eriti hea variant, et tatt ninast ikkagi välja saada. Kuna Kris seda rhinomeri tõsiselt vihkab, siis panin kõik oma ootused Omroni sisseehitatud imuri peale. Esimesel kahel kasutuskorral pidin ma pettuma. Ma ei saanud üldse sellega mitte midagi kätte. Ma isegi kirjutasin kingituse teinud firmale, et kuulge.. Ma ei tea, mis värk on. Esiteks hakkas laps siplema, siis tundus see otsik liiga suur ja kõva, kartsin lapsele haiget teha ja ega ma midagi kätte ei saanud ka.

Õnneks on nii, et kõiki asju ei saagi esimese korraga osata ja neljanda korra peal sain juba sotti, kuidas seda otsikut kõige mugavam kasutada on ja teate.. Täitsa asendamatu värk. Peale auru tegemist on lapsel tatt kenasti vedelam ja selle imuriga saab kõik selle ilusti kätte. Jumal tänatud, et ma seda asja nurka ei visanud ja andsin talle veel mitu võimalust. Ega lapsele see protseduur eriti ei meeldi, aga hiljem on tal endal nii palju parem olla ja magada. Uskuge mind.. Ka enda kõrvad löövad nurru, kui lapse nina vahelduseks enam ei lörise.

Ühesõnaga.. Saja euro eest toodet küll ja veel. Mina soovitaksin küll seda kaks ühes varianti. Kui ma oleks paar päeva tagasi seda postitust kirjutanud, siis oleksin arvanud, et võiks võtta odavama variandi, sest see nina imur ei õigusta ennast üldse. Boy, was I wrong again. Töötab väga hästi.. Lihtsalt ise peab vilunud olema. Aga mis ma ikka siin sõnadega kirjeldada üritan. Videost saab ilmselt paremini sotti.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Aga ilmad on järjest jahedamad.. Hoidke ennast ja pere kõige pisemaid mõnusalt soojas! Külmetused on ju kerged tulema. Aga, kui soojad riided on seljas, siis vutt, vutt õue neid mõnusaid päikeselisi ja kargeid sügisilmasid nautima!

Nonii.. Ongi Krisi viienda kuu sünnipäev seljatatud. Täitsa suur poiss juba! Kõige vahvam ongi see, et tal on viimase nädala jooksul toimunud meeletu areng. Lausa hüppeline võiks öelda. Kui ta nädal aega tagasi ei arvanud roomamisest midagi ja keeras vaid üle oma parema külje kõhule, siis nüüd ei püsi ta üldse paigal. Ainult upitab oma peput kõrgemale, et end edasi tõugata, muudkui keerab ennast ümber oma telje, keerab kõhult seljale ja liigub juba päris usinalt mati ühest otsast teise. Ka hammaste kasvatamine ei ole jäänud tahaplaanile, sest Krisil on tänase seisuga kuus hammast. Ulme noh. Ma küll ei tea, mida ta nendega peale hakkab siin viie kuuselt. Viimane hammas lõikuski täna. Huh. Nüüd ehk teeb väikese pausi, sest ega see hammaste kasvatamine lihtne töö ei ole.

Lisaks on ta ära õppinud omale bb-toolis väga hoogsalt hoogu tegema. Haarab oma käekestega sellest mänguasjast kinni, võtab kõvasti hoogu ja laseb siis lahti.. Ja siis ta põrkab ülesse-alla mõnda aega. See on kõrvalt vaadates maru vahva vaatepilt. No kuidagi päris asjalikuks on muutunud. Silm on selge, naerab rohkem ja tunneb meid Kristoga juba kaugelt ära ning näitab ka oma elevust välja. Äge. Meie pisikene inimene.

Ilunumbreid meil veel ei ole, sest perearstile läheme alles kaheksandal novembril. Koduse kaaluga kaaludes on ta juba 9 kilo täis. No kohe näha, et oma issi laps. Kristo on meil ju ka peaaegu 2 meetrit pikk ja sada kilo raske.

Ka emotsioone oskab Kris nüüd juba kenasti välja näidata.. Näiteks läheb ta hirmus kurjaks, kui ta oma mänguasjani käega ei ulatu või hakkab millegipärast igakord nutma, kui ma talle "Muna" raamatut loen, mis on pärit minu lapsepõlvest (ühegi teise raamatuga nii ei ole, müstiline eksole). Nüüd on ta õppinud ka lõkerdades naerma, kui teda kõdistada või kaelale õhku puhuda. Lisaks oskab ta nüüd nii armsasti kallistada. No kohe täitsa tahtlikult asetabki peakese rinnale ja hoiab käsi ümber kaela. Mul on sellest üks lahe video instagramis. Piiluda saab siit: https://www.instagram.com/triiinuliiis. No on üks ütlemata armas tegelane küll ♡

Neljast uinakust päeval on saanud sujuvalt kolm ning hetkel näitavad kõik märgid seda, et kohe-kohe saab kolmest ka kaks. Ööunne läheb Kris endiselt õhtul kella seitsmest ja magab hommikul kuueni. Sööb ikka iga 2 tunni tagant, nagu algusest peale olnud on. Nüüd viimased paar päeva on mingid muutused tekkinud. On tulnud mõningad 3 tunnised vahed sisse ja eile lausa üks nelja tunnine! Ma polnud juba viis kuud neli tundi jutti maganud ja ma olin ausalt öeldes öösel ikka tõsises hämmingus ja isegi uuesti uinuda oli raske. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda! Tubli poiss! Mitte, et ta rohkem süües vähem tubli oleks.. Aga saate aru küll, mis ma mõtlen. Neljast kuni kuuest toitmisest öösel on saanud sujuvalt lihtsalt neli. Tundub, et nüüd, kui kõik hambad kasvatatud said, siis läheb ka ööuni magusamaks.

Üleüldse plaanin ma unest natukene pikemalt jutustada, sest mul on üks postitus juba ammu draftis ootamas. Me oleme siin viimasel ajal palju maja kallal nokitsenud ja remonti teinud. Hetkel ehitame uut drenaaži ja seetõttu olengi siia piinlikult harva sattunud. Vlogide videosid on meeletult kuhjunud. Oleks aeg need nüüd kokku monteerida ka. Aga homme seame sammud Tallinna suunas, sest meid ootab üks äge halloweeni peoke sõbranna juures. Seal on palju teisi beebisid veel, seega peaks ka Krisil põnev olema.

Mis vanuses hakkasid Teie lapsed roomama? Istuma? Käputama? Kõndima? Sõnu ütlema? Vahva oleks lugeda!

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis on mul juba pikemat aega draftis olnud postitus, mis kõneleb beebi unest. Meie beebi unest siis, kui täpsem olla. Kuidagi olen seda nagu alustanud, siis vahepeal pooleli jätnud, siis jälle alustanud, ümber kirjutanud ja noh.. Nii see kuidagi jäi. Eriti peale mu vahepealset "break downi". Nüüd mõni aeg tagasi küsis minult samal teemal artiklit Pere ja Kodu ajakiri. Võtsin asja uuesti kätte ja kirjutasingi valmis. Meie lugu saab lugeda novembri numbrist, mis hetkel juba ka poodides müügil on. Natukene muudetud kujul ning oluliselt detailsemana panen selle sama loo ka siia kirja. Siia tahtsingi ma seda ju esialgu kirjutada.

Kui Kris sündis, siis oli ta kohe päris hea unega. Haiglas pidime teda arsti palvel äratama iga 3 tunni tagant, et ta sööks. Seda lihtsalt sellepärast, et esimesel päeval kaotas ta natukene kaalu. Ega siin pole eriti imestada miskit, sest me olime pojaga koos ju intensiivis ja magasime terve öö maha, teineteise kaisus. Sööta püüdsin teda läbi une vaid kahel korral. Kuna juba teisel päeval võttis ta kaalus väga kiiresti juurde, siis paari päeva möödudes võisime naasta tavapärasele režiimile. St, toita last, siis kui ta seda küsib. Khkhmm.. Ta otsustas seda tihti teha. Võiks öelda, et kohe väga tihti. Ka öösiti iga 2 tunni tagant. Kuna ta nii tihti sõi, siis otsustasime esialgu, et laps tuleb meie kaissu, meie voodisse magama. Eks tegelikult oli meil parasjagu ka kolimine pooleli ja elasime siis meie Pelgulinna pisikeses korteris ka. Nagu te juba aimata võite, siis meie pisikesse magamistuppa lihtsalt ei mahtunud isegi suurema tahtmise juures võrevoodit kuskile pannagi. Aga me ei olnud sellest üldse nördinud. Esiteks on kaisus olev vaikselt nohisev beebi kõige, kõige armsam asi maailmas ja niimoodi saime me kõik natukene rohkem ja natukene paremini magada. Esimesed nädalad kolmekesi kodus möödusid üsna rahulikult. Enamasti jäi laps lihtsalt rinnal süües magama ja võiski siis 2-4 tundi magada. Umbes 4 nädala vanuselt tulid beebil gaasivalud ja see muutis kõike. Kuna gaasivalu tegi lapsele päris kõvasti haiget, siis ei tahtnud/saanud ta hästi uinuda. Just õhtuti. Vahel võis ta lausa 5-6 tundi jutti üleval olla, kuigi ise oli maruväsinud. Nii paha oli näha teda vaevlemas! Proovisime päeval lapsega gaase välja võimelda, soojakotti kasutada, masseerida, gaasirohtu anda.. Tulutult. See kõik tähendas seda, et me pidime teda unele aitama. Lihtsalt lapse jaoks olemas olema. Kussutades, kiigutades või pallil hüpitades.. Ja niimoodi absoluutselt iga päev. Me proovisime küll seda, et paneme ta voodisse, paitame pead, hoiame kätt ja kõik need ülejäänud viisid. See ei toiminud. Laps hakkas lihtsalt nutma ja mina ei ole kunagi olnud unekooli usku. Olen alati arvanud, et väiksele beebile tuleks anda täpselt nii palju lähedust, kui ta ise seda soovib. Tema kõige lemmikum koht magamiseks oli minu kõhul. See oli gaasivalu leevendamiseks ka suurepärane variant. Siis ta magas alati kõige pikemalt ja rahulikumalt. Ülejäänud uned tegi ta oma beebipesas, diivanil.

Sain sellel kussutamise teemal päris mitu korda inimestelt pilkavaid kommentaare. Mulle räägiti õuduslugusid sellest, kuidas me jäämegi last unele kussutama, kuidas me teeme omale suure karuteene ja see on üleüldse kõige suurem "NONO" ja seda ei tohiks teha. Mulle räägiti, et peame hakkama kohemaid harjutama seda, et laps peab ise magama jääma ja kindlasti ka oma voodisse kolima. Mõnel juhul öeldi ka seda, et võimalikult varakult tuleks laps üldse oma tuppa kolida. Eks see ausalt öeldes natukene hirmutas küll.. Kogu see jutt siis. Samas see tegi mind päris pahaseks ka. Ühe korra isegi plahvatasin ja nähvasin vastu. Inimesed ei mõista tihti seda, et lapsed on erinevad.. Kui ühe pere beebi suudab kergesti iseseisvalt uinuda, siis ei tähenda, et ka teised suudavad. Mõned beebid vajavadki natukene rohkem abi. Jäime Kristoga enesele kindlaks ja aitasime last unele täpselt nii palju, kui ta seda soovis. Me ei lasknud lapsel üksinda nutta, ega surunud teda meist eemale magama.. Jälgisime last ja käitusime vastavalt tema poolt antud signaalidele. Kui laps oli 2-kuune, siis juhtus esimest korda nii, et ta jäi ise magama.. Ma vist rääkisin parasjagu oma vanaema tibuga telefonis, kui beebi mu kõrval beebipesas silmad kinni pani ja uinus. See oli esmakordne. Te võite mu rõõmu ja üllatust ettekujutada! Sellest ajast peale muutus kõik. Kõik hakkas kergemaks minema. Ta ei vajanud enam pooltki nii palju kussutamist. Meie unele eelnev rutiin muutus kardinaalselt. Kui laps uniseks muutus, hakkas ta vaikselt silmade hõõrumisega meile märku andma. Siis läksimegi magamistuppa, panime lapse oma voodisse, teki alla ja ise lamasime kõrvale. Siis hoidis ta minu/abikaasa kätt oma pisikeste sõrmede vahel ja sudis neid seni, kuni uinus. Siis pidimegi tasakesi voodist välja hiilima mõne aja pärast.

Niimoodi kestis see oma kuuke. Kui laps kolme kuuseks sai, siis hakkasime tasakesi oma käe asemel lapsele erinevaid kaisuloomi/tekikesi sõrmede vahele poetama. Ise lamasime endiselt kõrval, kuni laps uinus. Esialgu ei sobinud ükski, kuni lõpuks.. Üks helesinine jänku sobis! See meeldis talle niivõrd, et ta tõmbaski selle omale vastu nina ja sudis seda siis sõrmede vahel. Meie lamasime endiselt veel kõrval ja olime lapse jaoks olemas. Tasahaaval hakkasime natukene kaugemale nihkuma, kuni lõpuks ei olnud lapse jaoks enam vahet. Kui tal tuli uni, siis hõõrus ta vaikselt oma silmi, sellele tuli kohe reageerida, viia ta voodisse, jänkuke kaissu ja ta jäigi seda sõrmede vahel sudides unne.

Siis toimus kolimine. Me kolisime Kõrgemäele, oma majja elama ja seoses sellega saime ka suurema magamistoa. Ostsime lapsele võrevoodi ja asetasime selle meie magamistuppa, minu voodipoolsele küljele. Siiani oli ta ju endiselt meil kaisus maganud ja siiani sõi ta 4-6 korda öösel. Endiselt iga 2 tunni tagant. Selles osas ei olnud muutusi. Esialgu tahtsin tegelikult lapse võrevoodiga meie voodi vastu panna ja ühe külje ära võtta, aga kahjuks me ei saanudki seda teha, sest meie voodi polnud standard kõrguses ning see oleks ohtlik. Seega proovisime niimoodi, et lapse voodi on kohe meie voodi kõrval, aga võre jäi ülesse. Esimene öö olime ärevil, et kuidas ja mis.. Eks see pidev toitmiseks tõusmine tundus ka päris ränk. Siiani oli ju lihtne.. Lapsele sai läbi une rinda anda ja ise samal ajal edasi magada. Uskumatul kombel ei teinud laps juba esimesest päevast teist nägugi, kui teda võrevoodisse magama panime. Viuhhh, vedas!

Harjutasimegi nii, et esialgu panime ta vaid esimeseks uneks öösel oma voodisse ja hiljem võtsin kaissu. Seejärel panin ma ta peale esimest toitmist uuesti tagasi oma voodisse ja võtsin ta kaissu peale teist unetsüklit. Umbes nädalaga magas ta juba terve öö oma voodis ja ta ei teinudki kordagi sellest välja. Magas täpselt samamoodi nagu varem, rõõmsalt oma helesinise jänesega. See jänes ei peagi tal isegi kaisus olema, vaid lihtsalt kõrval. Täna on Kris Stefan viie ja poole kuune ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et tal on suus juba 6 hammast. Seoses sellega on meie öine toidukordade arv endiselt sama nagu varem.. 4-6 korda. Ma olen lapse jaoks olemas täpselt nii palju, nagu ta seda soovib. Ta on hetkel veel nii pisike, et küll tuleb ühel päeval ka see päev, kui ta enam öösel rinda ei küsi. Raske on küll.. Tohutult raske. Aga õnneks on see mööduv. See päev tuleb siis, kui laps selleks ise valmis on. Täpselt nagu oli ka ise uinumisega ja oma voodis magamisega.

Mina usun siiralt sellesse, et usaldada tuleb oma sisetunnet ja jälgida seda, mida meie endi laps meile näitab. Teiste inimeste kogemusi on tore kuulata, aga iga laps teeb asju omal ajal ja alles siis, kui ta selleks päriselt valmis on. Ehk on meie lugu ka mõnele teie seast abiks, kelle beebi samuti tihe öösiti nosija on või kelle beebi natukene rohkem unele kiigutamist vajab :) Muidugi erand kinnitab reeglit, ma ei vaidlegi vastu, aga selline on meie kogemus.

Kuidas on teie beebi uni olnud? On ta algusest peale ööläbi maganud? Ärkab tihti? Millal hakkas terve öö magama? Kas on samuti selliseid tiheidaid sööjaid teie laste seas olnud?

Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht välja nagu kahe viineri ühenduskoht 😅

Meelis ja Mari-Leen tegid kunagi postituse sellest, et instagramis näidatakse ainult sellist "ilustatud" elu kraami. Kuidagi jäi see mõte mulle meelde.. Eks me ju jagamegi sotsiaalmeedias enamasti neid ilusaid hetki meie elus. See on minu meelest super tore, sest ega mina küll ei viitsiks hommikuti läbi negatiivsuse laviini scrollida ja sealt saadud emotsiooniga päevale vastu minna. Küll aga olen ma nõus, et tihti sätitakse end pildi jaoks rohkem, kui peaks. Tihti ei näidata välja seda "päris" mina. Ma mõtlesin endast siis killukest seda "päris" ennast jagada. Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht külili pikutades välja nagu kahe viineri ühenduskoht. Hehe.

Nagu ma just mainisin, siis kuigi tänaseks on sünnitusest juba viis kuus möödas, siis minu plaan vaikselt tagasi trenni lainele saada ei suju kohe üldse. Tegelikult olen ma super tänulik, sest olenemata sellest, et ma hetkel trenni ei tee, toitun nii nagu jumal juhatab, mul oli rasedana tohutult suur kõht, siis olen ma taastunud väga kenasti ning kaal on õnneks langenud ludinal. Langeb siiani tegelikult. Ma kaalusin nii vähe nagu praegu viimati vist põhikoolis. Hetkel olen 45,3kg. See on 3kg vähem, kui enne rasedust. Imetamine ja 9 kilose poja kandmine on teinud minu jaoks imesid. Ma tegelikult ei tahagi rohkem kaalu kaotada, vaid lihtsalt sitkust, toonust ja jõudu tagasi saada. Ma tunnen, et mu keha lausa karjub selle järele, et ma talle taas tähelepanu pööraks. Nii toitumise, kui ka mõõduka trenniga. Mul vedas tegelikult lausa niivõrd, et mul ei tulnud rasedusega ühtegi venitusarmi ja ainsaks mälestuseks sünnitusest jäi mu kõhule naeratav keisri arm. Nüüd selle keisri armiga on selline lugu, et arm ise ei sega mind üldse. Ma ei häbene armi ja kannan seda uhkusega. Pigem on mureks see, et lotendav üleliigne nahk üle armi ripub, kohe kui kõhu täis söönud olen. Eks sünnitusest on tegelikult veel nii vähe aega möödas ja ma tean, et see on täiesti normaalne. Öeldakse, et ka taastumiseks vajab keha vähemalt üheksat kuud. See aga ei tähenda seda, et ma ei võiks enda poolt natukene kaasa aidata. Ma tean, et õige toitumise ja mõõduka trenniga saaksin endale nii palju energiat ning head enesetunnet juurde. Kuna ma niigi saan öösel üsna vähe magada, siis tervislik toit on ülioluline. Mitte ainult mulle, vaid ka lapsele. Ma ju toidan endiselt rinnaga ja tahaksin, et laps saaks rinnapiimast kõike kõige paremat. Ometi juhtub kahjuks tihti nii, et peale unetut ööd teen natukene kehvemaid valikuid, kui võiks. Noh, nii umbes poole tahvli shokolaadi ja ühe karastusjoogi jagu. Okei, okei.. See oli piltlik näide. Sooja toitu jõuame päevas süüa vaid ühe korra ja enamasti on terve ööpäeva peale kokku ainult kaks toidukorda. Nüüd olen hakanud igapäevaselt magneesiumit juurde võtma ja plaanin ka D-vitamiini apteegist muretseda.

Siin natukene off topic pilt, aga vaadake kui suur vahe on poseerimisel ja mitte poseerimisel. Ülemisel pildil tõmbasin kõhu sisse ja väänasin keha nii, et tänu varjudele oleks kõhulihaseid paista. Alumisel tšillisin niisama.. Nii nagu ma päriselt igapäevaselt ringi kõnnin. Need enne ja pärast pildid igasugustel fitness profiilidel võivad ikka petlikud olla. Hmh. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Naljakas on see, et tegelikult on meil siin Suure-Jaanis võimalik minna zumbasse, jõusaali.. Kui seda ei viitsi, siis saaks ju kasvõi ise kodus trenni teha. Võiksin ju kasvõi Krisiga koos trenni teha. Võiks, võiks.. Aga ma lihtsalt ei tee. Ma võin selle asemel ükskõik, mida muud teha. Uskuge mind.. Ma leian omale tegevuse. Ma võin sahtleid sorteerida, terve maja ära koristada, magada, simsi mängida, instagramis scrollida või youtube-is videod vaadata (ja sattuda lõpuks alati maailma kõige veidramate videote peale). Ma olin ju umbes kaks aastat tagasi täielik jõusaali sõltlane ja trenn kuulus väga tugevalt minu elustiili juurde. Samamoodi ka toitumine. Kuidas end ometi tagasi rajale meelitada?

Kris oma üheksa kiloga on ju päris paras hantel juba

Kõige veidram ongi mõelda, et ma ju ise olin see inimene, kes kõiki alati tervislikult toituma utsitas.. Trenni minema utistas. Meil on ju olemas isegi tuhande liikmega "Costany fitness" facebooki grupp, kus teineteisele toeks olime. Kas peaksime selle taaselustama ja laduma letti kõik oma tervislikud toidud, retseptid ja motiveerivad trennipildid? Kes oleks käpp? Grupi leiab siit: https://www.facebook.com/groups/1441208006168923/. Tulge aitame teineteist tagasi rajale ja oleme üksteise jaoks olemas!

Nagu te teate, siis otsustasime mõneks ajaks Kõrgemäele kolida.. Esialgu oli plaan pooleteiseks aastaks. Siis selguvad mõningad detailid tuleviku osas ja seejärel langetame edasisi otsuseid. Seniks naudime seda oma pisikest pesa metsade ja põldude vahel.

Nüüd vist oleks juba õige aeg natukene muljetada ka, et kuidas siin maal elada ka on. Eriti arvestades, et me mõlemad varasemalt terve elu linnavurled oleme olnud. Meil on sellesmõttes lihtne, et Suure-Jaani keskus on 4km kaugusel. Seal on kaks poodi, apteek ja isegi väikene pubi/söögikoht olemas. Viljandi kesklinn on samuti päris lähedal, kõigest 15 minutilise sõidu kaugusel. Seega tarbeesemetest ega söögikohtadest meil puudust ei tule. Viljandis on olemas nii pitsatoidukohad, aasia toidukoht ja sushi restoran. Isegi kinos käisime alles hiljaaegu.

Kuidagi on läinud nii, et kui võrrelda meie elu linnas ja maal.. Siis siin käib meil oluliselt rohkem külalisi. Meil on peaaegu iga nädal keegi külas ja tihti jäädakse lausa ööseks. See on nii vahva, sest linnas oli meil väga pisikene korter ja me ei saanud eriti oma sõpru ja pere võõrustada. Pigem läksime ise teistele külla. Siia Kõrgemäele tulevad inimesed alati pikemaks ajaks, mitte lihtsalt tunnikeseks ja oleme tänu sellele palju rohkem sõpradega kvaliteetaega veetnud. Meil on olemas külaliste jaoks eraldi magamistuba, seega saavad sõbrad seal mõnusalt ka ööbida. Ka täna on külalist oodata. Nimelt läheb Kristo Tallinnasse, sõbra sünnipäevale ja mulle tuleb sõbranna ööseks külla. Mõtlesin, et me võiks ju mõnda ägedat videot filmida? On kellelgi mõnda head ideed?

Ka Tallinnasse satume päris tihti. Ühes kuus ikka mitu, mitu korda. Tänu sellele on poja kenasti pika sõiduga ära harjunud ja autosõidud mööduvad kergesti. Olenemata sellest, kas ta on ärkvel või magab. Kui me linnast tagasi koju jõuame, siis on alati selline mõnus tunne, nagu oleks koorem turjalt maha raputatud. Kuidagi nii pingevaba on siin olla. Oma maa, oma voli. Ma ei pea vist mainimagi, kui mõnus on üle hoovi hommikumantlis ja rätik peas saunast tuppa jalutada või suvaliste plätudega kohaliku poodi minna. Päris äge vaheldus kiirele linna elule.

Kõige suuremaks plussiks on muidugi see, et ruumi on palju! Me olime nii harjunud kitsikuses elama ja praegune suur maja on täielik luksus. Loomadel on mõnus kamina ees lösutada, laps saab oma ööund rahulikult maja teises otsas asuvas magamistoas magada ja meie rahulikult jalad laual õhtul kahekesi filmi vaadata. Meie eelmise korteri seinad kostusid nii hullult läbi, et kui keegi midagi maha pillas, siis oli magamistoas selline tunne nagu keegi lööks su kõrva ääres trummi. Hästi mugav on ka see, et kassid saavad õues olla ja mööda puid turnida.

Ega me ju ei tea praegu, kui kauaks me siia jääme, kas jääme jäädavalt või otsustame aasta pärast üldse Itaaliasse kolida. Never know. Elame päev korraga ja hetkel naudime oma poolteist aastat seda maaelu. Siis vaatame edasi. Hetkel oleme igatahes oma otsuse üle õnnelikud ja ei oskagi millestki puudust tunda. Isegi interneti kiirus on jumala timm, hehe.

Aga esitan küsimuse veelkord. Mis ägedat videot/väljakutset võiksime täna sõbrannaga filmida?

Täna on vahva päev.. Kristo kõige esimene isadepäev! Ega me eriti mingit hullu tähistamist ei teinudki. Edaspidi võiks see olla lihtsalt selline tore päev, kui saab kooki ja nad Krisiga midagi vahvat teevad. Aga sellel aastal juhtus nii, et Kristo oli ju hommikul alles Tallinnas, sest eelneval päeval käis sõbra sünnipäeval. See oli sellesmõttes ideaalne variant, sest me saime sõbrannaga hommikul kogu koogi jaoks vajaliku materjali ära osta ja seni kuni mina kooki tegin, mängis Krissu Krisiga. Tegin Kristo lemmikut küpsisetorti ja andsin üle ka Krisi poolt tehtud kingituse. Tema kõige esimese joonistuse. Minu panuseks oli raam, et pilt kortsu ei läheks ja et saaksime selle aknalauale mälestuseks panna. Kõige esimene pilt ikkagi. Päris äge kukkus teine välja ka. Lisaks panime poistele selga ka ühesugused lipsud. Need sain kolleegidelt dekreeti minnes kingituseks. Tegime siis mälestuseks mõned pildid ja nosisime kooki. Nüüd Kristo pani last viimasele päevauinakule ja kui ma viimati magamistuppa piiluma läksin, siis magasid mõlemad. Klassika!

Täna on mul news feedi üsna mitu isadepäeva teemalist postitust sattunud ja üks idee oli eriti vahva. Betty http://bettykablog.blogspot.com.ee tegi nö "intervjuu" oma lapse isaga, et uurida tema mõtteid ja tundeid "isanduse" teemadel. Mõtlesin siis sama teha.. Mina küsisin siis Kristolt:

Kuidas sa kirjeldaksid oma esimest viite kuud isana?

Kirjeldamatu. Kohati on raske, kuid samas see rõõm, mida laps siia majja toob, kaalub kõik üle. Ja nii lahe on vaadata, kuidas üks pisike inimene iga päev õpib midagi uut ja läheb ise sellest alati nii õhinasse. See on ikka vapustav tunne olla kellegi isa. :)

Kas isaks olemine on vastanud su eelnevale ettekujutusele sellest?

Kui aus olla, siis ma ei osanudki väga ette kujutada, missugune isaks olemine hakkab olema. Ainuke, mida ette kujutasin, oli see, et mõned asjad saavad olema kindlasti rasked, nt kui lapsel kipub nutt peale, et kuidas aru saada, mida ta soovib jne, aga seda, et missugust tunnet ja armastust laps sulle pakub, seda ma ei osanud üldse ette aimata.

Mis on kõige raskem osa olnud isaks saamise juures?

Ilmselt kõige raskem on magamine, et kui laps öösel magab kehvasti või otsustab öösel number 2te teha. Ja teiseks vaimselt on raske olnud, kui laps mingil hetkel lakkamatult kas jonnib või nutab ja oled kõik asjad ära teinud, aga ikka miskit häirib, et siis ise jääda selle juures rahulikuks, nõuab pingutust ja kannatust, aga seda on suhteliselt harva õnneks :)

Aga kõige lemmikum ja meeldejäävam osa?

Nüüd on juba nii, et kõik, mis edaspidi toimub, on meeldejääv, sest ta suudab iga päev millegagi üllatada ja seda on nii tore jälgida. Aga kõige-kõige meeldejäävam osa on ikka see hetk, mil ta esimene kord kätele anti ja mil see kõik alguse sai. :)

Kuidas sa ennast isana kirjeldaksid?

Hmmm.. Seda ehk oskab Triinu paremini kirjeldada kõrvalt vaadates, aga ise tahaks uskuda, et lõbusana, kes teeb lolle nägusid lapsele ja samas rahulik, kes laseb tihti lapsel ise avastada uusi asju ning väga ei pabista. Aga on ka hetki tulnud, mil olen olnud lühikese süütenööriga, kuna ei kannata jauramist :D

Mida sa kõige rohkem seoses Krisi kasvatamisega ootad?

Hetke, mil saab jalad alla ja hakkab rohkem mõistma seda maailma, et saaks hakata temaga igast pulli tegema, õues onne ehitama ja palli mängima ning kindlasti ka seda, mil ta rääkima hakkab, sest siis hakkab tulema selle pisike keele pealt igast kulda :)

Milline laps on Kris Stefan?

Väga tubli laps on! Asjalik, uudishimulik, rõõmsameelne ja konkreetne, külalistega olles või väljas käies on rahuliku iseloomuga, kes jälgib rahuliku pilguga, et mis tema ümber toimub. Nutab suhteliselt harva, enamasti, kui miski ei meeldi, siis annab sellest vaikselt märku, tehes sellist vingumise häält. Kokkuvõtvalt võib öelda, et parim laps! Aga eks kõik lapsed on oma vanemate jaoks parimad :)

Ilusat isadepäeva! Mis te täna tegite?

Olen unest juba varasemalt rääkinud, aga eks tõsi on ka see, et pisikeste beebide puhul tiirleb peaaegu kogu elu kõikide uinakute ja unede ümber. Seega on paratamatus, et selle teema juurde ringiga alati tagasi tulen. Mind ajendas seda postitust kirjutama tänane öö.. Kindlasti on Teie seas rohkete kogemustega emasid/isasid, kes võibolla natukene nõu oskaksid anda. Noh, just sellesmõttes, et mida Teie antud olukorras teeksite. Ma tean väga hästi, et lapsed on erinevad ja seisan isegi selg sirgu selle eest, et ühe ja sama mõõdupuu järgi lapsi kasvatada ei saa. Küll aga on alati tore mõttekaaslasi leida ja antud teemat natukene lahata. Ehk isegi mõnda toredat nõuannet proovida. Seda kõike lapse parema une nimel.

Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis Kris on tiheda öise söömisega. Kohe on ta 6-kuune ja sööb endiselt 4-6 korda öösel. Algusest peale. Siin ei ole toimunud mingeid muutusi.. Nii oli ka täna öösel. Söötma pidin 5 korda, kuniks laps kell 5 hommikul ärkas, sest mähe oli läbi lasknud. Likvideerisime kaose, andsin rinda ja laps ei uinunud kahjuks ikka. Selle asemel jutustas 5 minutit, natukene jorises ja siis hoopis kakas. Egas midagi.. Uuesti vannituppa, laps puhtaks, uus mähe ja tagasi magamistuppa. Unest ei olnud mingit märkigi enam ja tulime suurde tuppa. Kell 6:30 hakkas poja jälle silmi hõõruma ja läksime perekondlikult uuesti magama. Pime oli veel, telekas käis käsnakalle multikas.. Sellisel kellaajal ei tule lihtsalt midagi muud, hehe. Jäime siis kõik uuesti tuttu ja üsna ruttu ärkas jälle üks põnn ülesse. Ta magas 30 minutit.. Endiselt oli pime, endiselt tuli telekast see sama käsnakalle multikas. See olukord ajas ikka naerma küll 😄

Meie puhul on selline stsenaarium hästi tavaline. Kuid enamasti ärkab ta lihtsalt niisama.. Peale viimast toitmist. Mitte ilmtingimata öise "õnnetuse" pärast. Lihtsalt.. Uni saab otsa? Ei oska uuesti uinuda? Kris läheb nii vara ööunne, et olekski imelik eeldada, et ta hommikul kaheksa-üheksani magab. Ta läheb magama juba kl 19:00 õhtul ja jääbki ööunne. Me oleme proovinud natukene seda une värki nihutada, kuid enamasti tulutult. Vahel on õnnestunud ta pool tunnikest/tunnike hiljem magama saada suure vaevaga, aga siis ta magab ikka täpselt sama kaua nagu ta harjunud on. Kas peaks ta ülesse jätma, kui ta esimest korda süüa küsib? Ehk 2 tundi peale uinumist teesklema, et ei ole ööuni, vaid lihtsalt uinak? See oleks kl 21:00 ja siis oleks ta umbes 1,5-2h üleval ja läheks magama kuskil 23:00? See tundub jälle hirmus hiline aeg. Enamik raamatuid väidab ka, et kl 19-20:00 on lapse jaoks ideaalne ööunne minemise aeg. Mulle tundub jälle jube vara.. Kell 20:00-20:30 oleks selline optimaalne aeg. Inimesed lõpetavad alles töö kl 17, aga Kris hakkab kl 18:30 juba megalt silmi hõõruma ja sätib end ööunele. Kas Teie seas on veel lapsevanemaid, kelle lapsed nii vara ööunne lähevad?

Kuna ta nii vara ööunne läheb, siis on ju loogiline, et ta ei suuda üle 10-12 tunni magada ja ärkab 5-6 ajal hommikul. Kell 6 on veel okei, aga kell 5.. Päris julm. Õues on kottpime, kõik magavad ja me istume üleval. Päris tihti ärkab ta ka kell 3-4 paiku. Lihtsalt niisama ja siis on poolteist/kaks tundi üleval enne, kui uuesti uinub. Me võime ükskõik, mis imevigureid teha, kuid magama jääb ta alles siis. Lutid, kiigutamised, silitamised.. Mitte miski ei toimi. Oleme proovinud ka palju seda taktikat, et las ta siis natsa jutustab, me ignoreerime/teeskleme magamist. Aga see ka ei toimi, sest kui lapsest välja ei tee, hakkab ta jorisema/nutma. Mänguasju ju ka ei hakka talle voodisse panema? Voodi on ikkagi magamise koht.. Oleme ka kaissu võtnud päris, et siis jääb äkki magama, aga ei. Siis on tema pisikesed sõrmekesed mul silmaaugus, tirivad mu kõrvu ja kui ma välja ei tee, siis ikka on sama jorin. Hmh. Milline dilemma.

Ma olen täiesti harjunud ja leppinud sellega, et Kris ongi lihtsalt selline laps, kes öösiti palju sööb.. Ma olen harjunud ka sellega, et vahel päeval/hommikul magame lapsega koos, et kaotatud unetunnid tasa teha. See kõik on okei.. Ja mööduv. Kris on lihtsalt sedasorti beebi. Ma tegelikult väga naudin ka imetamisega kaasnevat lähedust. Küll aga pean ma tunnistama, et on tohutult raske lisaks sellele toidurallile öösel poolteist tundi üleval olla, et siis jälle uinuda ja jälle tunni aja pärast ülesse ärgata ning last toita.

Eks see ärkamine/söömine on kõik hammastega seotud ilmselt. Või lähedusvajadusega? Ma täpselt ei teagi. Tean aga seda, et see on algusest peale niimoodi olnud. Nüüd see üleval olemise teema on kestnud viimased poolteist kuud umbes? Krisil on kuus hammast suus ja hetkel seitsmes/kaheksas hammas tulemas perearsti sõnul. Kas äkki peale kaheksandat hammast tekib paus? Enne purihammaste tulekut? Või pigem mitte? Mul on küll selline tunne, et Kris ei peata oma hammaste kasvatamist enne, kui tal kõik hambad suus on 😄

Aga minu küsimus.. Kuidas Teie käituksite siis, kui laps keset ööd lihtsalt ülesse ärkab? Tingimuseks on see, et ignoreerides/magamist teeseldes hakkab laps lihtsalt enda üleval olekust jorinaga meelde tuletama. Ma ise olen mõelnud seda, et me ei tohiks magamistoast lahkuda enne, kui nö päev ei ole alanud.. Ma ei tea, kas see ka õige on, aga kuidagi tundus loogiline. Aga millal on okei päeva alustada? Arvestades, et ta nii vara magama läheb, siis see kellaaeg ongi väga varajane.. Kell kuus?

Kuidas saaks last tasapisi harjutada natukene hiljem uinumisega? Kas on lootust, et ta siis ka natukene hiljem ärkama hakkaks lõpuks? Me oleme mõelnud, et peaks ööune ja viimase une vahele (siis ta on ärkvel 2.5-3,5h järjest) veel ühe uinaku pressima, aga ükskõik kui palju me ka ei üritaks, siis ei lähe see õnneks ja lõpuks läheb ta siis üldse 18:30-18.45 otse ööunne. Variant oleks auto/vankriga sõita hilisõhtul, et äkki ta siis uinub, aga see ei oleks ju ka päris okei? See oleks endale karuteeneks ju. Aga ma natukene olen siin kohal nõutu. Kuidas Teie käituksite?

Lihtsalt infona lisan siia ka, et Kris teeb päevas 3 uinakut, 30/40 min + 2-3h + 30/40min. Üleval jaksab korraga olla 2-3h. Keskmiselt 2,5h. Ööpäevas sööb väga palju.. 10-12 korda ja korraga 3-4 minutit. Niimoodi on nii päeval kui ka öösel. Lisatoitu on saanud nüüd viimasel nädalal mõned üksikud ampsukesed proovida, kui kõrvitsapüreed sügavasse talveks valmis tegin. Kuna nädalakese pärast on laps kuue kuune, siis proovime hakata nüüd lisa ka andma. Alustame kõrvitsast, siis lillkapsas ja sealt siis edasi.. Ehk see toob mingeid muutusi? Kuigi ma ei usu, et see öine ärkamine/tihe söömine üldse sellega seotud oleks, et tal kõht tühjaks jääb. Olen korduvalt samal ajal teist rinda pumbanud, kui laps sööb ja saan 90-120ml piima selle sama 3-4 minutiga kätte. Muidu on laps rõõmus ja rõõsa, harjutab käputamist, naerab, kilkab ja on lihtsalt mõnus väikene mees! IDEID?

Aitäh juba ette kõikidele kaasamõtlejatele ja ilusat nädalavahetust! Nii tore, et minuga olete! ☺

Mina eile teatrisse minemas.. Outfit nr 1

On vist siililegi selge, et lapse sünniga muutub meie igapäevane elu kardinaalselt. Ma olen alati olnud pigem selline outgoing inimene, suur suhtleja ja mis seal salata.. Nautisin sellist sahmerdamist. Minu jaoks oli oluline teha karjääri, luua suhteid ja palju reisida. Seda ma ka viimased kuus aastat tegin. Nüüd on kõik kardinaalselt muutunud. Ja tegelikult ainult paremuse poole.. Ma kusjuures ei arvanud, et see kodune eluviis mulle nii omane ja lihtne saab olema. Ma tahangi olla kodus.. Olla kodus Kristo ja Krisiga, sest siin on nii hea! Tänaseks on Kris Stefan kohe kuue kuune ja hetkel olen ma temast kolmel korral eemal olnud. Kõik need korrad on olnud alles nüüd hiljaaegu. Ühe korra käisin Krisi une ajal endiste kolleegidega kokku saamas ja olin tagasi juba järgmiseks toitmiseks. Kristo ja Kris olid kõrvaltänavas. Näppisin koguaeg telefoni ja palusin ülevaadet. Ma absoluutselt ei karda seda, et Kristo lapsega hakkama ei saa.. See lihtsalt oli mu esimene kord ja mul oli tõsimeeli selline tunne, et jätsin oma jala koju.

Teine kord oli nüüd mõni nädal tagasi.. Läksime sõbrannaga Viljandisse, et kohvikus natukene jutustada ja head/paremat süüa. Siis olin lapsest umbes täpselt 2 tundi eemal. Pabistasin küll, aga teadsin, et laps magab selle aja lihtsalt maha. Natukene kergem oli, aga ikka kippusid mõtted vahepeal uitama minema. Siis juba rohkem sellepärast, et juhul, kui Kris peaks ärkama, siis kas ta on nõus pudelit võtma. Ta on meil ikkagi eluaeg ainult vana head sooja tissi saanud ja pudelist ei arva ta midagi. Olenemata sellest, et pudelis on ikkagi see sama rinnapiim. Oleme proovinud vähemalt nelja erinevat pudelit ja ei mõhkugi.. Ta ainult närib seda otsa enamasti. Ega sellest hullu pole, sest ma ei olegi eriti kuskil käinud ega ka sellest puudusust tundnud. Läbi une on aga (mõlemal korral, kui eemal olin) olnud nõus pudelist piima jooma. Ma olen tagavaraks alati oma 200-300ml piima välja pumbanud ka.. Noh, enda südamerahuks rohkem, sest ta never ei jooks sellist kogust ära (loe: äkki Kristo pillab eelmise piima maha? Äkki tal on sellel korral suurem isu). Sellised muretseja mõtted noh.. Mis tegelikult on olnud täiesti ilma asjata. Emade värk?

Ilmselgelt osutus lõpuks valituks sootuks teine riietus

Eile õhtul oli kolmas kord.. Juhtus nii, et Kristo vanemad ja õde pidid minema Viljandisse teatrisse Niinemetsa stand upi vaatama. Kahjuks ei saanud Kristo emps lõpuks minna ja siis nad pakkusid meile välja, et äkki kumbki meist tahaks ühineda. Arutasime Kristoga ja Kristo arvas, et ma võiksin ise minna. Et see etendus jääb nagunii ööune ajale ja laps ei saa arugi, et mind ei ole. Või isegi kui saab, siis ei juhtu midagi. Seekord oli minek kolme tunni pikkune ja pabistasin natukene rohkem, kui varem. Veel enam, et kui varem oli Kristo lapsega väga lähedal olnud mulle (et ma sos olukorras saaksin tissidega kohe platsis olla), siis seekord olin kaugemal ja selline võimalus puudus. Aga otsustasime, et proovime..

Laps on ju ometi igapäev meie mõlemaga koos ning kuna ka Kristo kodune on, siis veedame me mõlemad lapsega võrdselt aega. Seega peaks lapsele olema enam, kui okei issiga koju jääda. Eks ikka pabistasin, et laps ju nii väikene veel ja vajab emmet, aga paar tundi peaks ehk pooleaastasele juba okei olema issiga olemiseks. Pigem oli see ilmselt mulle emotsionaalselt raske.. Ma selles ei kahtlegi, et Kristo lapsega hakkama ei saa. Ta on suurepärane isa ja väga selline "hands on" dad. Lisaks on see nende omavahelisele suhtele ka ainult positiivne. Kahekesi on ikka hoopis teistmoodi olla.

Lõin mina siis eile ennast lille.. Proovisin selga miljonit erinevat komplekti, sest noh, see üks kord, kui välja satun, siis võiks ju natukene rohkem, kui muidu pingutada. Endal ka ju mõnus tunne vahelduseks. Ärevus oli sees. Proovisin seda mitte välja näidata, et laps seda ei tunnetaks. Kui Kristo kasuisa ja õde mulle järele tulid, siis toitsin Krisi viimast korda ja startisimegi juba Viljandi poole. Umbes 40 minutit hiljem (kell 18:47) saatis mulle Kristo sõnumi, et laps magab. Kõik on hästi ja mina nautigu õhtut. JESSSS! Kohe selline rahu tunne tuli südamesse, et okei.. Nüüd Kris magab rahulikult 2-2,5h ja siis tuleb alles toitmine. See on täpselt see aeg, kui ma umbes koju peaksin jõudma. Juhul, kui ma ei jõua, siis Kristol on kapis rinnapiima varu olemas ja saab proovida pudelit anda.

Umbes täpselt 28 minutit hiljem tuli sõnum.. "Laps ärkas lampi ülesse. Mul polnud ju pudelit valmis tehtud. Seega tulime koos suurde tuppa. Laps kilkab ja tšillib ja mina teen piima soojaks." Okeeeeeeei, mõtlesin endamisi, kui ekraanil vilksamisi sõnumit nägin. Ega ma ju eriti telefoni näppida ei saanud, sest istusime kohe esimeses reas ja saal oli pime. Kuidagi imelik oli. Ma siis salaja kotist piilusin telefoni, et mis olukord on.

Kui piim soe, siis läksid nad kahekesi tagasi tagasi hämarasse magamistuppa, lootuses, et üks neist uinub. Kõigepealt tegi Kris oma klassikalist pudeli tila nätsutamist, siis üks hetk hakkas korralikult imema ja sõi 35ml piima. Siis tabas ta, et asi ei ole ikka õige ja hakkas veidi streikima. Viskas end natukene pulka, nuttis ja andis märku sellest, et see olukord talle teps mitte ei meeldi. Kus on soe tiss????

Kristo siis kõndis/õõtsus natukene lapsega mööda tube ringi, laulis talle "maa tuleb täita lastega" laulu ja laps rahunes õnneks üsna ruttu. Natukene jorises õla peal "Uuuuuuuuuuuu", aga sai aru, et issi kätel on ka täitsa okei olla. Kell 20:15 laps magas jälle. Mina jõudsin koju 21:15 ja selleks hetkeks laps magas endiselt ja ei olnud rohkem süüa küsinud. Viuhh! Käidud, tehtud ja ei olnudki niiiii hull. Kui Kristo mulle kodus toimunust rääkis, siis nats ikka tõusis vererõhk, et isssand.. Minu pärast pidi laps nutma ja ei tea, kas ikka tasub minna. Tagantjärele analüüsides mõistsin, et tegelikult oli kõik ju kõige paremas korras. Loomulikult Kris natukene ehmatas, et ei olnudki mina teda esimese ärkvel oleku aja juures tervitamas, vaid hoopis issi. Selline reaktsioon on ju täitsa normaalne, kui midagi on tavapärasest teisiti. Ka Kristo oli antud olukorras super tubli ja suutis lapse kiiresti uuesti unele aidata..

Kokkuvõtteks ütlen siia postituse lõppu, et tegelikult on see lapsest eemal olemine vist minule endale kõige raskem. Poisid saavad ise kenasti hakkama. Neil lihtsalt polegi eriti võimalust olnud harjutada..

Millal olite teie esimest korda lapsest pikemalt eemal? Kus käisite? Kuidas läks? Kui tihti üldse lapsest eemal olete? Kui palju vajate teie "oma aega"?

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et peaks natukene kappi ruumi tegema ja seetõttu võtsingi südameasjaks täna mõningad riided/asjad ülesse pildistada, et neile uus kodu leida. Kui midagi siit pakub sulle huvi, siis kirjuta mulle facebooki : https://www.facebook.com/CostanySparkles/. Kõiki asju on võimalik käest-kätte saada Viljandis ja muidu lisandub hinnale postikulu :) Riided pesen enne postitamist kõik läbi mayeri puhastusvahendiga. Triigiks ka, aga mul pole triikrauda. Niiet vabandan juba ette, kui juhtub riietel mõni kortsuke olema :)

Mind truult teeninud imetamispadi. Samasugust ei leia kusagilt. Kate on minu armsa ämma poolt eritellimusel tehtud. Võib öelda, et armastusega tehtud. Sees graanulid ja üliiiiiimugav asi! Nii rasedana magamiseks, kui ka hijem imetamiseks. HIND: 20 eurot

Pisemale naisele (XS) sobiv suusajope protestilt. Väga korralik ja praktiliselt kulumisjälgedeta. Hind 45 eurot

H&M-ist pärit pluus. Rasedana oli nii mugav kanda! Tegelikult sobib ka niisama kandmiseks. Hind 5 eurot. MÜÜDUD

Ilus suvine ja õhuline kleit. 4 eurot. MÜÜDUD

Tuunika, mis on mugav kanda nii rasedana, kui ka niisama. Selline mõnus pehme ja veniv materjal. Hind 5 eurot. MÜÜDUD

Mamas&Papasebeebitekid 2tk. Väga vähe kasutatud, praktiliselt uued. Hästi mõnusad ja pehmed. Ühe hind beebicenteris 19,90. Müün 10 euro eest (1tk). ÜKS MÜÜDUD

Bredeni beebitekk, väga heas korras ja vähe kasutatud. Hind poes 29.90€.Müün 16 euroga. Bredeni tudukombe suurus 62/68, samuti korralik ja vähe kasutatud. Hind poes 27,90€. Müün 14 euroga. TEKK MÜÜDUD

Reservedist ostetud tuunika. Kantud vaid mõned korrad. Talveks väga mõnus. Hind 7€. MÜÜDUD

Rasedatele mõeldud pluusid H&M-ist. Sobivad XS-S suurusele. Ühesugused, ainult muster erinev. Tumesinine, valge triibuga on natukene soojem/paksem, kui ülejäänud puuvillased. Tõesti olid mugavad kanda. 5€ tk. Hea meelega annaks kõik 4tk korraga 20 euro eest.

Neutraalsed kingad Aldost. Esineb üksikuid kulumisjälgi. Kantud kaks korda. Siis jäin rasedaks ja muutunud jalanumbri tõttu ei mahu enam jalga. Niuks. Hind 7€ (suurus 36)

Rasedatele mõeldud teksad ja retuusid (kõik ostetud h&m-ist). ASENDAMATUD ABIMEHED! See 9 kuud on tundub nagu kaks aastat rasedana ja mugavad püksid aitavad ooteaega mõnusamaks teha. Kõik on sobilikud pisemale naisele XS-S. Annaks ära teksad 7€ eest ja retuusid 4€ eest. Kõik koos 20€. MÜÜDUD

Nosiboo ninaaspiraator - https://www.kidsmed.ee

Ma olen blogis korduvalt maininud, et Krisil on igakord hamba tulekuga ka hambanohu platsis olnud, seega oleme me nohuga omajagu võidelnud. Kasutusele oleme võtnud absoluutselt kõik meetmed, et sümptomeid leevendada, sest nohu ravida ei olegi tegelikult võimalik. Teame ju kõik omast käest, kui vastik on magada kinnise ja tatise ninaga. Judinad tulevad peale lausa! Kahjuks on võimalused beebi aitamiseks piiratud ja seetõttu on hästi oluline, et need vähesed meetodid, mida me kasutada võime, ka tulemusi tooks. Kuna antud postitus räägib nohust, siis ma hoiatan, et see sisaldab ka selliseid fotosid, mida nõrganärvilistel võib olla paha vaadata on. Sellisel juhul soovitan selle postituse kohe kinni klõpsata. Ma lisan need siia sellepärast, et ma tahan teile näidata päris, päris tulemusi. Ilusat juttu võib igaüks kirjutada, aga pildid räägivad enda eest.

Kui Krisil nohu on olnud, siis oleme alati mitu korda päevas kenasti inhalaatoriga auru teinud, hanerasva talla alla ja varvaste vahele määrinud, küüslauku voodi kõrvale lahti lõiganud, tube hoolikalt tuulutanud, soolalahust ninna tilgutanud ja siis rhinomeri voolikuga üritanud tatti välja imeda. See öösel lurisev nina on kõige hirmsam. Eriti, kui laps keset ööd veel rinnale küsib ja üritab oma luriseva ninaga süüa ja vahepeal rinnast lahti peab laskma, et normaalselt hingata või tatti kurgust välja köhida. Tati välja saamiseks olen kasutanud juba nii palju erinevaid võtteid, et.. Võin end väikest viisi eksperdiks pidada, hehe. Okei, nali naljaks, aga tegelikuses olen kasutanud rhinomeri manuaalset imemisvoolikut, kui ka näiteks omroni inhalaatori küljes olevat ninaimuri otsikut, mis on automaatne. Kui ma viimast eelmine kord kiitsin, siis.. Ma võtan oma sõnad tagasi. Või noh, mitte päris. Ta on küll imeline inhalaator ja ninaimur toimib ka enam-vähem, kui natuke pusida, aga noo.. Peale Nosiboo kasutamist kahvatub kõik. Mul on nii hea meel, et Kidsmed andis mulle võimaluse, seda toodet proovida.

Nosiboo on üks imearmas pisike aparaat, mis on mängulise ja kena välimusega ja ebareaalselt tõhus! Ilma naljata. Mul ausalt ka ei jätku kiidusõnu selle jaoks! See väikene aparaat on nagu ninaimurite "Apple". Kallis, aga hea! Kasutada saab seda vastusündinust peale ja kuni väikelapse eani välja. Imemise tugevust saab vastavalt nohu paksusele reguleerida ning selle mugav ja pehme kummist otsik on lapse nina jaoks täpselt õige suuruse ja pehmusega. Kui muidu Kris hullult siples taoliste protseduuride ajal, siis Nosibooga on hoopis teistmoodi. Peale umbes viiendat kasutuskorda harjus ta sellega nii ära, et isegi ei hakanud eriti vastugi enam. Ta sai aru, et see teeb olemise paremaks..

See ei ole lihtsalt reaalne, kui palju ja kui ruttu selle masinaga lapse ninast tati kätte saab. Kui lapsel on väga paks nohu, siis tasub enne muidugi soolalahust ninna tilgutada, et tatti vedeldada, aga.. Nagu ma ennist mainisin, siis ilmselt pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna. Sellise koguse tatti nagu antud pildil näha on, sain umbes täpselt 2-3 sekundiga lapse ninast kätte. Kui aparaat töötab, siis on ta nagu väike tolmuimeja ja surve on täpselt paras.. Mitte liiga tugev, ega liiga nõrk. Seda puhastada on ka imelihtne. See otsik käib kolmeks tükiks lahti ja saab lihtsalt kraani all kohe peale kasutamist ära pesta.

Väga räme, ma tean, aga vähemalt saate paremini aimu toote olemusest. Ja need, kelle beebi on nohus olnud, siis teavad täpselt, milline õnnetunne on siis, kui luriseva beebi ninast tati kätte saab.

Aparaat ise maksab 135 eurot. Päris kallis, mõtlesin ma esmapilgul. Kristo krimpsutas ka nina, et mismõttes? Ennist olime ju investeerinud vaid paar eurtsi rhinomeri imuri peale. Samas on sellel tootel ka üsna pikk kasutusaeg ja kui plaanis on saada rohkem lapsi, kui üks.. Siis igaljuhul tasub ära. Kindlasti on sellele ka järelturul turgu, sest ninaotsikuid saab eraldi juurde osta. Peale esimest lapse nohu ja selle aparaadi kasutamist saime me mõlemad Kristoga väga hästi aru ka sellest, miks selline hind. See on seda ausalt ka väärt! Miks me varem sellest midagi kuulnud ei olnud?

Ma olin ausalt öeldes nii vaimustuses, et võtsin selle viimane kord sõbrannade juurde kaasa, kellel sama vanad lapsed on, et demo teha. Ja ei, ma ei saa selle eest raha, kui toodet ostetakse. Ma lihtsalt olin amazed 😄

Meil on kidsmed e-poega väikene kokkulepe ka.. Kõik meie pesa lugejad saavad koodiga "costany" selle vahva ninaimuri omale -10% soodsamalt. E-POOD: https://www.kidsmed.ee

Kuidas Teie oma lapse nohu ravite? Kas keegi on äkki Nosibood proovinud? Kui keegi teist ostu sooritab, siis oleks mul väga hea meel, kui te peale kasutamist mulle ka tagasisidet annaksite! See päriselt ka on nii mugav! ☺

Rääkisin juba enne oma sünnipäeva (01.mai) , et tahan omale hirmsasti Polari kella saada. Kuna soovidel on tihti kombeks täituda, siis selle endale ka sain. Olin tol hetkel VÄGA rase ja kodune.. Käisin palju jalutamas ning sammude lugemine motiveeris mind tohutult liikuma. Nii mõnigi päev ajasin end diivanilt püsti, sest kellal olev activity näit oli näkane 23%, hehe. Hiljem, kui Kris juba sündinud oli, siis oli nii mugav vankriga jalutades jälgida, kui pikki distantse ma läbi kärutasin ja mitu kalorit kulutasin. Vahel ikka tuli ette, et kui kodutänavale tagasi jõudes näitas kell 4,80km, siis tegin pisikese ringi veel, et 5km täis saada. Nagu väikest viisi eneseületamine koguaeg. Motiveeriv! Mulle sobis. Hiljem oli sellega lahe jälgida oma öist und. Et kui tihti ma toitmiseks ärkasin, mitu tundi und sain jne.

Nüüd mingi kaks kuud tagasi või natukene vähem juhtus aga nii, et kella rihma alt kippus nahk sügelema. Pesin siis kella hoolega, et äkki mingi mustus ärritab nahka, aga ei. Kell ei ole liiga tugevalt, mu nahk selle all ei higista ega midagi ja kella pesen/puhastan regulaarselt. Sügelus läheb kolme päevaga selliseks krobeliseks allergiliseks laigukeseks. Ma muidugi ei tea kas see on allergia, aga mis ta muu ikka olla saab?

Aga kuidas saab olla nii, et esimesed paar kuud ei tekkinud nahal absoluutselt mingit reaktsiooni kellal olevate materjalide vastu ja nüüd järsku tekib? Mul ei saa ka pandlal oleva metalli vastu allergiat olla, sest mul on väga suures koguses "feik" ehteid ja mul pole kunagi allergiat tekkinud.

Üleüldse pole mul tegelikult eriti allergiaid kunagi olnud. Ühe korra sai lapsepõlves liiga palju mandariine söödud ja siis olin üleni punniline. Ja paar aastat tagasi tekkis mingil põhjusel päikeseallergia, mis suvel õlgadel välja lööb. Ka seda pole varem kunagi olnud. MIS TOIMPS?

Kas kellegil on veel Polari kell allergiat tekitanud? Mis see täpsemalt süüdlaseks olla võib? See silikoonist rihm? Pannal? See, et nahk seal all ei hinga nii hästi?

Ma olen siin juba nii mitu korda võtnud hoogu, et okei.. Ma nüüd näitan meie magamistoa progressi ka, aga kui päris aus olla, siis me ei ole selle remondiga eriti kuskile jõudnud. Hetkel on seinas vaid üks kiht peitsi, teine ootab veel tegemist. Euroalustest voodi on küll lihvitud, aga keegi seda värvida pole veel jõudnud ja seinadki on sellised lagedad. Tahaks kukupesast või kuskilt mingeid ägedaid postreid valgetes raamides seinale (IDEID?). Alati mõtlesin, et okei.. Kui neeeeeed tehtud, siis teen pildid ja näitan teile ka. Oeh. Tänaseks on mulle endalegi selgeks saanud see, et ega majas ei saa kunagi töö otsa. Teades kui muutliku meelega ma olen, siis kui ühest otsast saab valmis, siis tahaks juba teisest otsast muutma hakata. Ma vajan väga palju vaheldust koduses õhkkonnas. Noh, värskendust võinii. Seetõttu olen ma aastatega varunud palju, palju erinevaid dekoratiivpatju, vaipu, päevatekke, igasuguseid dekoratiivseid vidinaid, tulukesi ja neid ma siis koguaeg omavahel ümber tõstan ja vahetan. Enamik asju meie kodus on üsna neutraalsetes toonides. Natukene leiab siit-sealt ka erinevate varjunditega sinist. Aga nüüd asja kallale.. Hoiatan ainult selle eest, et postitus sai hirrrmus pikk ja pilte palju.

Magamistoas on sellesmõttes hästi lihtne toale värskendust anda. Piisab ainult vahetada voodipesu, muuta dekoratiivpatjade padjapüüre ja tuba olekski nagu hoopis teine. Kuna ma jumaldan värsket voodipesu, siis juhtub tihti, et vahetan seda kaks korda nädalas. Enamasti siiski ühe korra. Kristo vaatab mind alati altkulmu, kui voodipesu vahetusega ka vaipasid ümber tõstan tubade vahel. Eh, mis tal muud üle jääb, kui mu veidrustega leppida. Ise ta mind naiseks võttis, heh.

Kui Votex (http://www.votex.ee) mulle kirjutas, et nad hea meelega saadaksid meile soolaleivakingiks mõned paarid voodipesu, siis hüppasin rõõmust lakke (eriti tore on see, et tegemist on Eestis tegutseva perefirmaga ja pesitsevad nad siinsamas Viljandis). Ma tõesti olen veidrik, kellel on oma 20 erinevat voodipesukomplekti ja mul on vaja neid kõiki pidevas rotatsioonis hoida ja juurde hankida. Õnneks on meil kaks voodit majas ja tihti käib ka külalisi, seega kasutult ei seisa miskit.

Aga ma tulingi siia, et näidata, kui ilusad komplektid me omale kingiks saime. Kokku oli komplekte kolm.. Kaks meile ja üks Krisile. Valisime puuvillasatiinist voodipesu, sest see on mu lemmik. Paljas satiin on liiga libe ja mulle välimuselt ei istu, aga selline puuvilla ja satiini vahepealne on täpselt paras. Nii mõnus vastu nahka (eriti, kui oled äsja jalgu raseerinud :D, who's with me?)!

Esimene komplekt on selline imeilus hall. Hinnaks on ühel komplektil 48,50€-70,50€. Sõltuvalt suurusest. Piilu siit: http://www.votex.ee/toode/voodipesukomplekt-puuvillasatiin-hall/.

No on ju juba pildilt niii mõnus! Sellised natukene nahale libedad ja mõnusalt pehmed. Aga meil on igapäevaselt alati voodis ka dekoratiivpadjad ja voodikate, mille õhtul enne magamaminekut eemaldan ja hommikul kohe peale ärkamist peale panen. Ka selle valin alati vastavalt voodipesule. Katteid on mul oma 5-6 erinevat. UPS! Seekord valisin sellise:

Teine komplekt on minu jaoks täiesti out of the box. Reeglina leiab meie kapist ainult heledat voodipesu, millest suur osa ongi lihtsalt klassikaliselt ja hotellilikult valge. Mõned üksikud mustriga komplektid on ka, aga need on sellest ajast, kui ma üksi elasin. Siis oli mu maitsemeel natukene teine, kuid ega needki eriti kirjud ei ole. Ikkagi 2-3 tooniga. Minu jaoks on midagi maagilist nendes hotelli voodites.. Sellepärast vist taolist endale koju ihaldasingi. Aga vahelduseks on selline heleroosakas tütarlapselik komplekt täitsa vahva. Täna täpselt nende linade vahele poemegi. Pildilt tundus mulle tegelikult see komplekt ikkagi oluliselt tumedam ja lillakam? Aga ei ole üldse hullu, ta meeldib mulle sellisena ka. Päris armas teine. Hind on 48,50€ -70,50€ nagu eelmiselgi komplektil. Leiab selle siit: http://www.votex.ee/toode/voodipesukomplekt-puuvillasatiin-lilla/.

Seekord riputasin seinale ka tulukesed.. Varasemalt oli meil sellise läbipaistva/valge nööri otsas olevad tulukesed ja need konkreetsed olid õues. Aga need toa omad ütlesid peale kolimist ülesse (need mul aastaringselt ripuvad) ja panin ajutiselt selle tumeda riba. Ma olen väga suur tulukeste fänn ja küll ma midagi sinna asemele peagi leian. Seniks, käib nii kah :) Hubane on ikka!

Neid pilte vaadates mõtlen ikka, et peaks end käsile võtma ja selle voodi ikka lõpuks üle võõpama. See on ainult kättevõtmise asi. Aga kes end siis viitsib kätte võtta, eksole?

Ka Kris sai omale päris enda esimese puuvillasatiinist voodipesu. Enne oli meil kaks puuvillast komplekti ja no see kolmas on ikka hoopis teine tera. Kohe hea meelega poeks ise tema voodisse põhku. Kuid pean mainima, et ka selle toote puhul arvasin ma, et toode on teist tooni. Tootefotol on linad hoopis sinakamad/hallikamad? Kuigi nüüd vaatan, et nimi on jah "Beige". Siis ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud ja valisin piltide järgi. Hind on lastekomplektil 11,50€-20,00€. Selle konkreetse leiab siit: http://www.votex.ee/toode/laste-voodipesukomplekt-30-0460-beige/

Meie magamistoa teises seinas on kapp, mille Kristo suvel ise ehitas. Ette panime lükanduste asemel kardinad ja minu meelest sobib ta sellisena meie magamistuppa kõige paremini. Ma ei mäleta, kas ma blogis üldse lõpliku varianti kunagi näitasin.. Üks päev just pildistasin ülesse. Siin ta on. Tubli tööga sai Kristo hakkama. Mahutab see kapp absoluutselt kõik vajaliku. Hetkel on ühel riiulil muidugi raamatud.. Nende jaoks plaanime Ikeast ühe riiuli osta, kui Kristo kasuisa sinna minema satub nüüd.

Heh.. Seda postitust koostades hakkasin meenutama, et milline meie magamistuba 3,5 aastat tagasi oli, kui selle maja alles ostsime ja milline on see nüüd. Otsisin kohe pildid ka välja ja noo.. Ikka päris palju on muutunud! Võtan Teid endaga sellele ajaloolisele retkele kaasa, hehe. Alustame päris algusest:

Kui me maja ostsime, siis omanik jättis meile sellises seisus magamistoa. See oli siis suvi 2014:

Hakkasime siis natukene koristama ja ajutiselt tegime omale sellise pesa. Panime ülesse mõned tulukesed ja esialgu magasimegi põrandal madratsil. Kapi rolli täitis stange.

Siis järgneva aastaga vuntsisime magamistuba natukene, kuid kuna enamus meie elamisest oli siiski Tallinnas, siis ei olnud meil vahendeid, et kahte kohta sisustada/üleval pidada. Tasapisi ja saadaval olevate vahenditega tegime oma magamistoa selliseks:

Nüüd sellel suvel said seinad peitsi alla, aknaraam ja aknalaud värvitud, uued kardinad ette, kapp ehitatud ja tuba ringi tõstetud ja tänaseks on tuba ikka täitsa meie nägu juba. Loomulikult sooviksime ideaalis põrandad ära vahetada ja laes olevad paneelid välja vahetada, aga ehhh.. Küll jõuab, onju!

Millise firma voodipesu on Sinul kodus? Kas oled samamoodi oma voodi üle kuhjanud mõttetute (ent oh, kui ilusate) dekoratiivpatjadega? Kas eelistad satiinist/puuvillast või puuvillasatiinist voodipesu? Kui mitu komplekti voodipesu on Sinul ja kui tihti seda vahetad?

PS! Koodiga "COSTANY" saate votexi e-poes -20% soodustust!

..See moment, kui sa saad aru, et ei ole võimalik endast "ilusat" pilti teha, kui sul hambahari suus on.

Täna tahaksin natukene rääkida hammastest, suu hügieenist ja hambaarstidest. Ma tunnistan kohe, et väikese lapsena oli minu jaoks hammaste pesemine midagi HIRMSAT. Ma üritasin sellest koguaeg viilida. Vahel ma lausa panin keelele hambapastat ja lihtsalt passisin vannitoas, et teeselda hammaste pesemist. Vanaema tibul oli kombeks paluda mul talle näkku hingata, et ta ikka kontrollida saaks, kas hambad puhtad. Jajah.. Selle sama ajaga, kui ma seal keelele hambapastat määrisin, oleksin võinud ju juba hambad ka ära pesta. Ma ausalt ka ei tea, mis mu väikeses peakeses tol ajal toimus. Kuna ma hammaste eest hästi hoolt ei kandnud, siis üsna ruttu pidin külastama hambaarsti. Õõõõõõõõh, judinad! Minu jaoks on hambaarsti juures käik ikka päris suur ettevõtmine Siiamaani on. Lapsena hakkasin lihtsalt nutma ja keeldusin suud avamast. Ma vist isegi põgenesin hambaarsti toolilt, kui nüüd meenutada?

See kõik viis asja nii kaugele, et mu hambad hakkasid mustaks tõmbuma (tol ajal oli väga paljudel lastel meie tutvusringkonnas nii) ja alles jäid vaid sellised juurikad. Ühel hetkel viidi mind üldnarkoosis magdaleena haiglas eraldi palatisse, et need hamba "jäänused" välja tõmmata ja uutele hammastele ruumi teha. Huh, piinlik lausa rääkida, aga nii oli. Siis käisin mõnda aega hambutuna ringi, kuniks jäävhambad asemele tulid.

Saime küll selleks korraks korda ja elu läks edasi. Aga minu hirm hambaarstide ees polnud kuhugi kadunud. Ma küll hakkasin hambaid korralikult pesema ja teen seda tänase päevani, kuid hambaaugud tekivad ju sellegipoolest. Ühel hetkel tekkis mul kahe esihamba vahele selline sinakas/läbipaistev koht. Sinna tekkis põletik, mis tegi põrguvalu. Ma olin sunnitud hambaarstile minema ja mu vanaema mu sinna ka lõpuks kaasa tiris. Ma olin siis vist äkki 13 aastane? Ma pabistasin nii hullult, et mu käed higistasid hambaarsti ukse taga ja süda pidi rinnust välja hüppama. Kui ma hambaarsti tooli istusin ja arst oma tööd alustas, siis tegi see puurimine mulle KOHUTAVALT haiget. Aga selles ei olnud süüdi hambaarst. Selles olin süüdi mina ise. Ma olin seda hambavalu nii kaua kannatanud, et põletik oli läinud päris suureks. Kui hambad on põletikus, siis ei mõju ka tuimestus nii nagu vaja. Mul oli isegi keelega valus oma ülemisi esihambaid katsuda.. Mõelge, mis tunne oli siis, kui neid puuriti! Mul pisarad voolasid kahte lehte ja hambaarsti õde pühkis neid kannatlikult ja silitas mu pead. Ma sain sellest korrast nii suure trauma, et ei läinud jälle hambaarstile mitu aastat. Esihammastel võeti välja närvid ja tehti plommidega korda. Peale seda mul õnneks ei olnud tükk aega enam hambaauke. Hooldasin oma hambaid ka hoolsalt. Ausalt öeldes kohe eriti hoolsalt, sest samasugust kogemust ei tahtnud ma küll läbi elada. Kui ma sain 19, siis võtsin end lõpuks kokku ja käisin jutti oma 7-8 korda hambaarstil ja mul parandati iga viimne, kui auk hambas ära. Oleksin võinud seda ju teha siis, kui ma 17 olin, et tasuta saaks, aga ei. Siis mul ei olnud veel julgust. Eks ma pidingi ise oma lolluse kinni maksma. Rumal olin.

Hambaarsti kardan siiani, kuid olen leidnud selle ühe ja ainsa, kelle juures ma olen nõus käima. Ta on hollandist pärit mees ja tema nimi on Ewoud. Ta on võitnud täielikult minu usalduse ja tänasel päeval on mu hambad korras ning suuhügieen meie peres tähtsal kohal. Ta on selline hambaarst, et kui meil on olnud mõni raskem protseduur vaja ette võtta (nagu näiteks juureravi vms), siis on ta mulle lausa palderjanitilkasid andnud, et mul rahulikum toolis istuda oleks, hehe. Ta nagu aksepteerib ja mõistab mu hirmu. Kuna mul on ka päris tundlikud hambad, siis olen juba aastaid kasutanud sensodyne hambapastat. Need on nii head! Esiteks on nad mõnusalt värsked ja ei vahuta nii hullupööra nagu teised hambapastad. Tänu sellele saab normaalselt hambaid harjata nii, et terve suu paksult vahtu täis ei ole.

Sensodyne hambaharju, suuvett ja hambaniiti polnud ma aga kunagi proovinud, seega mul oli hea meel, kui nad selle pakikese meile proovimiseks saatsid. Ma ütlen kohe, et ma sain kahjuks proovida ainult paremal olevat lillat hambaharja ja see on väga hea! Teise andsin Kristole ja hambaharja me ei jaga. Ta ütles, et täitsa hea on. Mulle meeldib, et harjased on tõesti pehmed ja kenad näevad välja ka. Oma suured kiidusõnad anname me mõlemad Kristoga suuveele. See on nii hea mahe ja ei põleta suud, nagu teised suuveed. Eriti hull on listerine. Sellega ei kannata mu meelest üldse suus loksutada, sest kõik hakkab ju megalt kipitama ja põletama? Teil ei ole nii? Igatahes antud suuvesi on oluliselt pehmema loomuga, kui nii võib öelda ja mulle täiega meeldib. Nii mõnus suur potsik on ka!

Nüüd hambaniidiga on selline lugu, et ma ei ole sellega kunagi sina peal olnud. Minu meelest on need alati nii laiad ja vaevu mahuvad hammaste vahele. Kuna mul on ka üsnajagu plomme paigaldatud, siis on mul alati mega hirm, et ma tõmban koos hambaniidiga ka plommi välja 😄 Aga hea tugev niit on ja Kristo kiitis küll!

Kuna mul endal on selline väikest viisi ebakindlus ja trauma oma hammastega seoses, siis oleme juba Krisi esimese hamba lõikumise päevast alates tal väga hoolikalt hambaid pesnud ja marliga igemeid puhastanud. Esialgu oli meil silikoonist sõrmeotsa hari, aga kui tal juba rohkem hambaid oli, siis kippus ta sõrme väga kõvasti hammustama. Siis ostsime apteegist beebidele mõeldud päris hambaharja ja peseme nüüd sellega. Krisil pole hambapesu vastu õnneks midagi. Nii hea ju igemeid sügada!

Kas ka Sinu hambad on tundlikud? Kuidas on suhted suuhügieeniga? Aga hambaarstiga? Millist hambaharja ja hambapastat kasutad Sina?

Sellel aastal juhtus nii, et me jõulupilte kuskile fotograafi juurde ei plaaninudki minna tegema, sest oleme hetkel oma finantsid pigem maja remondi peale panustanud. Otsustasin siis hoopis, et teen need ise. Mulle hirmsasti meeldivad jõulud ja mulle väga meeldib näha oma facebooki ajajoonel ilusate perekondade vahvaid pilte. Ja noh, kõige rohkem meeldib muidugi enda lapsest pilte vaadata ja mälestuseks koguda. Täna tõin pööningult alla meie kuuse, ehtisin ära, tegin kaminasse tule, laotasin maha mõned lambanahad ja sündiski see kodukootud pildistamiseks mõeldud jõulunurk. Täitsa tore sai teine. Tegin esimesed proovipildid Krisist ja mõtlesin Teiega ka jagada. Siis hakkasin mõtlema, et jube imelik on novembri lõpus kuuske toas hoida, aga kokku ka pole mõtet nagu panna. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on veel kedagi, kes tahaks oma beebist/lastest jõuludeks pilte teha, aga ei saa/raatsi fotograafi juurde minna? Kui minu amatöörne käekiri Teile sobiks, siis kutsuksin Teid hea meelega meile külla, et pakkuda tassike teed ja mõned pildid teha. Vanavanematel on ju alati hea meel, kui lapsest armsaid pilte saavad. Praegu on veel nii palju aega ka, et saab pildid veel ilmutada ja raami panna.

Ütlen kohe, et ma ei ürita mingit turgu solkida või fotograafina karjääri hakata tegema. Kindlasti ei ole minu pildid ka mingid profikad. Kuna see nurgakene siin meie juures nüüd valmis sai, siis miks mitte võtta sellest lihtsalt maksimum. Sümboolse summana küsin ühe pildistamise eest 20€ ja selle eest saab oma 10-20 töödeldud pilti. Sõltub, kui hästi meie sessioon sujub :) Kui sa tahaksid meie juurde tulla, siis kirjuta mulle: https://www.facebook.com/CostanySparkles/. Asume Viljandimaal, Suure-Jaanis! Lisaks võiks igaüks oma südame järgi teha pisikese annetuse ükskõik millisele organisatsioonile. On see siis 1€ või 50€.

Kas Teie teete oma perega igal aastal jõulude puhul pilte?

Aga meil on täna majas üks sünnipäevaline, kes saab tervelt poole aastaseks juba! POOLE AASTASEKS! Täitsa uskumatu lugu ikka.. Nii suur poiss! Sünnipäeva puhul räägime siis sellest, mida Krisile teha meeldib, ei meeldi ja kuidas meil üleüldse selle kasvamisega läheb. Just paar päeva tagasi lõikusid Krisil viimased kaks hammast. See teeb siis kokku juba 8. Nende samade uute kikudega sööb ta juba umbes nädala jagu hea meelega näputoitu. Hammustab tegelikult kohe päris suure tükke, nätsutab need kõik läbi ja sülitab välja. Nagu mini versioon blenderist, hehe. Lisaks on lisandunud selline tore komme, et ta hakkab lausa kiljuma ja kisama, kui meie sööme ja tema ei saa. Huvi toidu vastu on tohutult kasvanud. Olemegi nüüd teda söögitooliga alati söögilaua juurde tõstnud ja nii me siis kõik kolmekesi midagi nosime, kui söögiaeg parasjagu on.

Hetkel oskab Kris kõhult seljale pöörata, istuda, end magades küljelt küljele keerata ja natukene ka juba edasi liikuda. Küll mitte roomates, vaid põlvedel edasi end lükates. Eks ta natukene ikka varbaga ka end lükkab, et saaks mõnda mänguasja haarata, aga enamuse ajast õõtsub Kris põlvedel edasi-tagasi ja üritab käputades edasi minna. Samm on hetkel veel selline tudisev ja tihti vajub Kris suure pusimise peale külili. Aga pole midagi.. Harjutamine teeb meistriks, eksole? Istuda oskab ta aga kenasti ja sirge seljaga ning mingisugusest süles istumisest nii, et selga toetama peaks, ei ole enam juttugi. Ta tahab ise.

Hetkel meeldib Krisile kõige rohkem meid hammustada, ehmatamise mängu mängida, söögitoolis jalgu kõigutada ja kurki närida. Veel meeldib talle kasse jälgida, salaja telekat vaadata, künkad-künkad auk mängu mängida ja meie peal aeleda/turnida. Õhku viskamine meeldib ja kiljumine on ka viimasel ajal vägagi teemas. Üleüldse on meie päevad peale Krisi sündi naeru täis. Ööd on rasked, aga päevad on naeru täis.. Ei oskaks, ega tahakski enam ilma lapseta. Meie elu on saanud ikka täiesti uue tähenduse!

Kolm nädalat tagasi käisime viimati arstil ja siis oli Kris 9040g ja 66cm pikk. Hetkel on ta keskmiselt iga kuuga võtnud 1-1,2kg juurde. Ehk on ta praegu kuskil 9,3-9,5kg?

Olla ema, on kõige vägevam tunne maailmas! Palju õnne kiisupall!

Eesti esimeses looduskosmeetika ilukarbis on 8 Pure Cosmetics e-poe kõige populaarsemat täissuuruses toodet ning Merilin Taimre raamat „Mu süda kuulub pudrule – soolasele ja magusale.”

Pure cosmetics on minu meelest juba üsna tuntud nimeks saanud ja seda asja eest ka. Neil on looduslikud ja palju kiidetud tooted. Minul on näiteks Krisile sealt HOIA beebivaht, mis on I-M-E-L-I-N-E! Ma ei hakka valetama.. Kasutan seda enamasti enda peal. Krisil olen sellega põski kreemitanud, kui need karedad olid ja massaaži teinud. Hind on ka sellel mõistlik - 8,50€. Disain on samuti kutsuv, kena ja minimalistlik. Nüüd avanes mul võimalus tutvuda nende ilukarbiga, mis sisaldab kaheksat nende kõige populaarsemat toodet + Paljas porgandi raamatut. Nende hulgas on siis järgmised tooted:

Kokos deodorant greip 20g

Kokos hooldav huulepalsam

HOIA kohvimünt kehakoorija 75ml

Pure Skin Food puhastus ja detox õli 50ml

MUKK puhastuspiim 100ml

Ermana naharakke uuendav/taastav näoõli 5ml

Sampure mineraalpuuder, toon light beige

Merilin Taimre uus raamat – “Mu süda kuulub pudrule – soolasele ja magusale”

HOIA kätevaht 75ml – täiesti uus toode HOIA’lt – pehmendav, niisutav ning rikkalikult toitev kätevaht

Hetkel on karp saadaval -50% soodustusega. See teeb karbi hinnaks 49€, kuid tooteid on enam kui 98€ väärtuses. Seega, kellel on emale/sõbrannale/õele jõulukink ostmata, siis see oleks ju päris hea mõte. Neil on karbis ka tegelikult pühadeteemaline kaart, kuhu saab paluda neil kingisaajale pühadesoov kirjutada.

Ma ütlen ausalt, et ma kõiki karbis olevaid tooteid pole proovinud, sest on natukene tobe teha tooteid lahti enne, kui mul eelnevalt omatud sarnane toode avatud kujul veel lõpuni kasutamata on. Tarbime mõistlikult onju! Aga hetkel proovisin ära karbis olnud kohvikoorija.. Käisime laupäeval saunas ja siis kukkusin koorima. Kristo muidugi vaatas mind muigega, kui ma nagu pruun sookoll seal duširuumis askeldasin. Ilu nõuab ohvreid onju.. Ja noo, kui ma end veel peale seda sisse ka kreemitasin, siis oli küll selline tunne, et oleks justkui spas käinud. Niiii mõnuuuuuus!

Ma hirmsasti kibelen seda täiskasvanute HOIA kätevahtu proovima, aga ma pean enne Krisi oma lõpuni kasutama. Ega ma ju teda nii tihti ei kreemita, et potsik ainult tema kasutuses olles otsa saaks. See jääb siis oma järge ootama. Usun, et see on sama hea, kui beebidele mõeldud variant. Ja no.. Võtame hetke, et hinnata nende potsikute välimust.

Veel proovisin pakis olevat puhastuspiima. Ma tegelikult ei ole harjunud taolisi tooteid üldse kasutama. Mul on neid ajapikku riiulisse sattunud küll, aga enamasti lõpetan ma ikka vannitoas nii, et pesen oma meigi maha lihtsalt suvalise kätepesuks mõeldud seebiga, mis kraanikausi kõrval parasjagu on. Koorida ja kreemitada ma viitsin, aga vot meiki vatipadjaga eemaldada.. Mkm. Never. Kuna see toode oli päriselt ka täitsa mõnus, siis proovin nüüd tubli olla ja seda pidevalt kasutada ka. Pole mõtet oma nahka mingi seebiga kuivatada, kui on olemas selle jaoks mõeldud tooted. Peaasi, et laiskus minust võitu ei saa. Merilin Taimre putrude proovimist ootan ka põnevusega! Ilukarpi saab osta siit: https://purecosmetics.ee/toode/pure-cosmetics-eksklusiivne-looduskosmeetika-ilukarp-christmas-edition/

Kas sina oled Pure Cosmeticsilt mõnda toodet proovinud? Mida? Kuidas tundus? Kas sa eelistad looduslike tooteid teistele? PS! Kellel varsti beebi sündimas või juba olemas, siis HOIA beebivaht on tõesti amazing!

Loomulikult on mul Teile ka sooduskood, millega nende e-poes shopata. Koodiga "TRIINULIIS", saate kõikidelt täishinnaga toodetelt -15% soodustust. Nende e-poe leiab siit: https://purecosmetics.ee/. Alates 50€ väärtuses ostukorvist on nende e-poes ka transport tasuta.

Kulmud, oh kulmud

Kingituseks uus külmkapp ja uued gefiluse jogurtijoogid!

Lapsevanemaks olemine blogijana

Tere sügis ja tere hambad!

Inhalaatoritest - Omron duobaby vs Microlife neb 10

Meie väikene mees on juba 5-kuune!

Kuidas me beebi oma voodisse kussutasime - Kõik meie beebi unest

Trennist ja toitumisest - motivatsiooni on millegipärast vajaka

Kuidas meil maal läheb?

Ühel mehel oli täna elu esimene isadepäev!

Mida teha siis, kui beebi keset ööd ülesse ärkab? Kuidas ööund edasi lükata?

"MINU AEG" - vana hea rongaema/kanaema teema?

KÕIK MÜÜGIKS - Rasedatele, beebidele ja lihtsalt pisematele naistele

Ninaimurite "Apple" - beebi nohuga võitlemine läks 10 korda kergemaks! Saage tuttavaks - Nosiboo!

Kas minu aktiivsusmonitor tekitab mulle allergiat? Kas sul on tekkinud mõne kella kandmisest löövet?

Magamistoa mitu nägu + Votex puuvillasatiin voodipesud!

Suu hügieenist, Sensodynest ja hambaarstidest!

Viljandimaa lapsed/beebid pildistama!?

Kris Stefan poole aastane!

Pure Cosmetics tegi jõulude puhul ilukarbi!