![]()
Seda postitust ajendas mind kirjutama tegelikult Miiu (
https://www.meiekäopesa.ee/motherhood/imetamisest-kopp-ees) postitus. Seda lihtsalt sellepärast, et see kõnetas mind tohutult ja ma leian, et sellistest asjadest peab rääkima. Ka mina ei julgenud siiani, sest ma pelgasin hukkamõistu. Ma olen üldse selline päris pehmeke ja võtan asju üsna kergelt hinge. Eriti peale Krisi sündi. Aga see ei tähenda tegelikult seda, et peaksin vaikima. Ma enam ei vaiki.. Kui kasvõi mõni inimene leiab siit postitusest jõudu ja mõtteid, siis olen juba võitnud. Ma tahan rääkida enda kogemusest imetamisega. Võin öelda kohe, et samamoodi nagu Mirjam, arvan, et see on olnud üks ilusamaid kogemusi minu elus. Sellist lähedust ei anna sõnadessegi panna ja see on imeline. Ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus pakkuda oma lapsele 9 kuud rinnapiima. Piima, mis on tema jaoks mõeldud ja mida minu väikene keha ise on suutnud toota. Ma olen tohutult tänulik. Ma olin enam, kui kindel, et mina plaanin imetada aastakese. Ma tean, et soovituslik on lausa 2 aastaseks saamiseni imetada, aga tundsin, et see ei ole minu jaoks. Mul oli eesmärk, et teen seda aastakese ja siis vaatame edasi. Little did I know, et see ei ole ainult minu teha. Kris oli algusest peale selline laps, kes iga 2h tagant rinda sai ja niimoodi ööd ja päevad läbi. Olen sellest siin blogis rääkinud ka. Ühel hetkel muutus tavapärane 2h tagant öine imetamine lausa 1h taguseks imetamiseks ja ma tõstan käed ülesse ning ütlen, et see oli tohutult kurnav. Ma väga, väga armastan oma last ja loomulikult ma võimaldan talle seda, et ta saaks rinnalt lohutust, kui ta seda soovib. Ma andsin endast parima ja hiljem magasin lõunaune lihtsalt lapsega koos, et magamata unetunde tasa teha.
Kris magas esimesed kaks elukuud ainult kaisus. Just sellepärast, et ma tundsin, et ma tahan nii ja see oli parim otsus. Me saime kõik niimoodi rohkem magada. Kaisus nohisev beebi on ühtlasi kõige ilusam ja mõnusam vaatepilt. Kui välja arvata sundasendis magamine, siis oli kõik suurepärane. Ma andsin Krisile läbi une rinda ja kõik oli kena. Siis hakkasime teda vaikselt oma voodisse harjutama. Või noh.. Mis oma voodisse. Me panime Kris Stefani võrevoodi meie voodi vastu ja võtsime ühe külje maha. Siis olime justkui ühes voodis, aga mitte päris. Nii ma sain ikkagi Krisi mugavalt imetamiseks omale kaissu haarata ja hiljem vaikselt tagasi tõsta. Kui Kris käputama õppis, siis pidime võre tagasi panema, sest siis hakkas ta läbi une juba ringi uitama ja asi muutus veidi ohtlikuks. Krisi ei morjendanud see absoluutselt ja ta magas oma voodis täpselt samamoodi nagu meie voodis. Ikka ärkas iga 2h tagant ja mina andsin rinda. Siis tõstsin ta tagasi oma voodisse (ta oli ärkvel, ta ei ole kunagi rinnaotsas magama jäänud, va täiesti vastsündinuna) ja Kris jäi kohe uuesti magama. Kuna see 2h tagant imetamine muutus peale kaheksandat magamata kuud ühel hetkel selliseks "murekohaks", siis googeldasin seda teemat. Jõudsin ka ise Mirjami postituseni, kus ta rääkis Iti rinnast võõrutamisest ja oma tunnetest sellega seoses. Ma tegelikult ei pea silmas seda võõrutamise osa postitusest, vaid just neid tundeid.. Seda, et ka teised emad tunnevad end aeg-ajalt pahasti, sest taoline magamatus lihtsalt lõpuks mõjub ju paratamatult ka vaimsele poolele. Oli hea lugeda, et ma ei ole oma murega üksi. Ma kirjutasin Mirjamile ja rääkisin temaga. Ma ütlesin talle, et mul on raske ja ma ei tea, mida ma tegema pean ning kas ma toimin õigesti. See vestlus andis mulle tohutult jõudu ja ma hakkasin vaatama asju hoopis teise nurga alt. Aitäh sulle, Mirjam, selle eest! Aitäh, et oled piisavalt julge, et innustada ka minusuguseid argpükse sellisel teemal avalikult rääkima. Kindlasti on inimesi, kes minuga ei nõustu ja iga imetamisekogemus on täiesti ainulaadne. Ma olen nõus. Samas nagu Mirjam ise ka ütles, et imetamine, kui selline on sügavalt kahe inimese vaheline asi. Ainult sinu ja lapse. See peab olema vastastikune ja iga ema tunneb, mis on tema lapse jaoks õige. Ma otsustasin, et ma ei soovi võõrutada.. Küll, aga otsustasin Mirjami nõuandeid kuulata ja praktiseerida.
Mirjam küsis minu käest ühe küsimuse.. Kas ma imetan päriselt siis, kui Kris sellest häälekalt märku annab ja muuga ei lepi või teen seda pigem sellepärast, et nii on kiireim viis laps rahustada? See küsimus oli nagu klaas külma vett näkku. Tõele au andes, siis tegelikult olin ma tõesti lapsele alati ise rinda pakkunud. Noh, kui Kris 2h möödudes näiteks häält tegi, siis esimese raksuga pakkusin talle kohe rinda, sest niimoodi saime ruttu edasi magada ja see tundus ainuõige ning kõige mugavam. Samamoodi oli ka päeval. Kui Kris 2h möödudes natukene jorises ja natsake tisside vahel pead hõõrus, siis arvasin kohe, et on aeg rinda anda ja seda ka tegin. Ega ma ei teadnud ju paremini. Selliseid asju ei õpetata. Loomulikult suhtlesin ka imetamisnõustajaga, kes oma nõu ja jõuga abiks oli. Siis võtsin ma vastu otsuse, et okei.. Ma proovin rohkem last jälgida ja vaadata, et milles on tegelik mure. Kuna tol hetkel sõi ta juba korralikult ka lisatoitu (oli 8-kuune), siis ei saanud tal kõht tühi olla. Imetamisest võis küll möödas olla 2h, kuid ala pudru söömisest kõigest tunnike, poolteist. Proovisin siis seda taktikat esialgu päeval. Et ma annan Krisile rinda edasi.. Aga lasen tal ise küsida. Ma isegi ei teadnud, kuidas see teistmoodi küsimine välja peaks nägema, kuid imetamisnõustaja sõnul pidin ma kindlasti sellest aru saama. Hehe. Saingi. Kui Kris Stefan muutus näiteks peale 2h möödumist natukene rahutumaks, siis proovisin lihtsalt teda sülle võtta, talle põnevaid asju näidata ja minule üllatuseks ununes tiss koheselt. Ei hakanud ta mu pluusi kakkuma või rinda otsima. Mängis minuga edasi. See oligi mulle märguandeks, et ilmselt olingi ise olnud liiga laisk ja oskamatu, et tegeleda "tegeliku probleemiga," vaid pakkusin selle asemel pigem rinda ja laps rahunes. See on ju normaalne. Rinnal olemine on kõige mõnusam ja turvalisem koht lapse jaoks ja no "kui sa juba pakud, eks ma siis natsa võin lonksata ikka" teooria toimis meil täiega. Kris ei ole kunagi olnud selline pikalt rinnal uneleja või nautleja. 3-4 minutit maksimaalselt ja siis käputas ta oma mänge edasi mängima. Kunagi ei uinunud rinnal. Sellise teooriaga imetasin eneselegi märkamata iga 2h asemel juba 4h tagant. Kris lihtsalt ei tundnudki huvi. Ma ei keelanud talle rinda. Ma vahel harjumusest kippusin ikka ise pakkuma. Ühel hetkel (u 2 nädalat hiljem) avastasin, et Kris ei küsigi enam üldse rinda. Olin siis natukene nagu segaste tunnetega, et issand.. Kas tõesti ei tahagi enam üldse? Siis juhtuski nii, et Kris sõi korralikult lisatoitu ja piima küsis päeval vaid 1-2x.
Öösiti imetasin endiselt iga 2h tagant. Kris hakkas siblima, tõusis käpukile.. Ma esialgu proovisin lutti, aga seda ta ei tahtnud. Siis silitasin peakest, et ehk jääb uuesti tuttu, aga ei. Siis võtsingi automaatselt kohe sülle ja andsin rinda. Mõtlesin siis ühel õhtul, et ma proovin ühe korra seda sama taktikat öösel ka. No, et lasen Krisil öösel tissi küsida, mitte ei paku seda ise. Kui Kris ärkas 2h pärast viimasest imetamist (olles enne söönud 3x lisatoitu päeval + 2x rinda ja vahepala), siis võtsin ta hoopis sülle. Ei kiigutanud ega midagi, vaid lihtsalt hoidsin teda enda südame lähedal. Noh, tavapäraste toimingute asemel. Kris jäi üsna kohe vakka ja asetas pea mu rinnale ning uinus. Saate aru jah? Ilma rinnata. Miks ma varem seda proovinud ei olnud? Ma siis panin Krisi tagasi voodisse, ta keeras mulle selja ja magas edasi. Järgmistel kordadel ma ikka pakkusin rinda, et äkki ikka on kõht tühi või äkki ma teen liiga. Järgmisel õhtul kordasin sama.. Esimese imetamiskorraga. Kolmandal õhtul ta isegi ei ärganud enam. Ta magas 6h jutti! MIDA?! Ma siis mõtlesin, et okei.. Ma nüüd siis proovin ka järgmised korrad lihtsalt sülle võtta ja pakun talle siis rinda, kui ta nutma peaks hakkama või noh.. Tissi küsima. Ta ei hakanudki. Piisas sellest, et võtsin ta sülle. Kinnitasin talle, et emme on siin ja ta asetas jälle oma peakese mu lõua alla rinnale ning uinus. Täiesti ilma nututa. Ma olin hämmingus. Nädalaga toimus nii kardinaalne muutus, et Kris magas 11,5h jutti ärkamata. Ma tundsin end nagu teine inimene ja Kris oli ka hommikuti oluliselt reipam ja rõõmsam. Loogiline ka, sest selline katkendlik uni on ju ka beebile halb ning kurnav. Olgugi, et ta kohe peale imetamist edasi põõnas.
Niimoodi jõudsimegi lõpuks tänasesse päeva, kui Kris sõi ainult 1-2x päevas rinnapiima päeval. Ta ei ärganud enam öösel üldse või isegi kui ärkas, siis panin talle lihtsalt käe peale või võtsin omale kaissu ja magasime hommikuni. Siis umbes 2,5 nädalat tagasi juhtus nii, et Kris ei tahtnud päeval enam üldse rinda. Kui ma seda talle pakkusin lõpuks, sest noh.. Piima peab ju sööma, siis ta lihtsalt vaatas mu rindu umbes täpselt sellise näoga, et .. "EMA, MIDA SA TEED? Muigas siis mõnusalt.. Et mis asjad neeeeed veel on" ja käputas lihtsalt minema. No 0 huvi. Kui ma alguses ikka täiega toppisin ja pumpasin piima välja, et see ära ei kaoks, siis ma lõpuks lihtsalt loobusin. Milleks ma seda teen? Laps ju ilmselgelt annab mulle märku, et ta ei soovi enam. Minu otsus oli see, et ma ei hakka 9 kuu vanust last pimedas sunniviisiliselt toitma, nagu paljud nõu andsid. Kris sööb päeval väga normaalseid koguseid lisatoitu. Rinnapiima segasin pudru sisse, et ta vitamiine saaks ja otsustasin lõpuks, et okei. Ma ei topi enam. Kõik. See oli meie ühine teekond, meie ühine otsus. Ilma sundimiseta. Ilma nututa (kui välja arvata minu pisarad, et issand.. Kas ma ikka teen õigesti).
![]()
Ma siiralt loodan, et minu loost on kellelegi abi ja veelkord. Iga imetamiskogemus on erinev. Ei ole olemas õiget ja valet. Kõik loksub paika ja jälgige oma sisetunnet. Mis veel olulisem.. Jälgige oma last. Kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Olgugi, et ma ise arvasin, et minu imetamisteekond saab pikem olema, siis läks hoopis nii.
Ja veel.. Naised võiksid olla imetamise teemadel üksteise suhtes mõistvamad, tolereerivamad ja toetavamad. Tihti juhtub nii, et mõnda teadmatuses olevat naist kiputakse ründama, hukka mõistma või häbistama. Ma ei räägi siin enda kogemusest vaid üleüldiselt. Nii palju, kui ma tookord oma muremõtetega googeldasin, siis nägin tihti, kuidas taolist "totut" nagu ma ise olin (võibolla eneselegi märkamata) rünnati. Isegi, kui seda nii ei mõeldud ja tegelikult taheti abiks olla. Eks see kõik on sõnastamise ja lähenemise küsimus. See omakorda tekitab imetamise osas veel rohkem kurbust ja stressi, kui seda võibolla juba on. Mul on ühtpidi väga rõõmus meel, et nii mina, kui ka laps saame lõpuks hästi magada ja kõik loksus paika. Ilma nutuga võõrutamiseta. Teistpidi olen natukene kurb ka, et minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi. Kokkuvõttes arvan, et nii pidigi minema. Kõik loksus paika ja olgugi, et meil kõigil poeb lapsevanemana pidevalt hinge see "kas ma teen ikka õigesti ja kas ma annan oma lapsele parimat" tunne, siis see on okei. Minu otsus oli see, et ma jälgin oma last ja kuulan, mida tema mulle öelda tahab. Mitte ühiskond, mitte naabrinaine Malle ja mitte raamatud.
