Quantcast
Channel: Costany's Sparkles
Viewing all 406 articles
Browse latest View live
↧

Testin: Maybelline brow tattoo - Kas toimib?

April 26, 2018, 6:26 am
$
0
0


Vaatasin mõnda aega tagasi Liisa Pärnpuu videot selle sama toote kohta ja mul tekkis suur kiusatus seda ise ka proovida. Esiteks tundus mulle hullult lahe seda kulmuvärvi ühes tükis maha kiskuda ja teiseks.. Mu kulmud on nagunii juba kohutavas seisus, seega hullemaks ikka minna ei saa eksole. Kuna ma ei ole just teab mis ilublogija, siis kindlasti ei oska ma ilmselt sama head ülevaadet anda, aga ehk saate aimu toote olemusest ning siis saab juba igaüks ise otsustada, kas see on midagi tema jaoks. Mina valisin omale poest välja tooni "light brown". Esmapilgul toodet peale kandes tundus see ikka VÄGA tume. Vahetult enne toote pealekandmist alles hakkasin mõtlema, et ei tea, kui hea mõte on vaid mõned päevad enne oma suurt sünnipäeva taoliste katsetustega tegeleda. Aga noh.. Suva. Need on ju kõigest kulmud, eksole? 

Selle toote konsistents on pigem selline kleepuv ja paks.. Veidi nagu pigi? Ka pintsel ei ole ausalt öeldes ühtlaselt pealekandmiseks kõige mugavam. Minul õnnestus küll korra ikka jummmala mööda värvida. Aga eks korduvalt kasutades tuleb ilmselt pädevus ka. Mis mind selle juures tegelikult murelikuks muutis, oli see, et kuna toode juba praegu nii paks on, siis huvitav, kas see pidevalt kasutamisel muutub aina paksemaks ja seetõttu pealekandmine veel ebamugavamaks? Hetkel öelda ei oska, aga eks paistab. Hind on sellel tootel ligikaudu 9-10 eurot. Mina ostsin enda oma Rimist. 

Üleüldiselt ei ole ju tulemusel isegi viga.. Mis minule eriti ei meeldinud, oli see, et tal on nagu pigem selline punakas alatoon. Liisa videost oli näha ka, et mida päev edasi, seda punakamaks ta kuludes läheb. Aga eks siis aitab kulmupuuder jälle hädast välja. Minul muidugi õnnestus värvida nii, et ühte kohta jäi väike täitmata auk. Upsi. Samas nagu.. Positiivne oli jällegi see, et toode toonis natukene ka kulmu all olevat nahka, et "vähesema karvaga" auke oleks vähem näha. Peale toote pealekandmist peab sellel laskma mõjuda lausa 2 tundi. See on ikka üüüberpikk aeg! Ma jumala kannatamatult ootasin ja ootasin ning lõpuks täitsa unustasin ära, et mul midagi peale pandud oli. Tulemus peaks kestma kolm päeva. Aa ja mis veel.. Minu meelest kulus ühe korra peale toodet imevähe, seega tegelikult peaks seda jätkuma päris pikaks ajaks. Kõige lemmikum asi kogu selle toote juures on see, et seda saab peale kuivamist ühes tükis maha tõmmata. Ma vist panin natukene liiga õhukese kihi, seega edaspidi proovin natukene rohkem panna, et lihtsamini seda hiljem maha saaks. Samas ega väga hullu ka ei olnud. See maha tõmbamine on umbes samasugune nagu suvel päikesepõletusest kooruva naha maha tõmbamine 😄 Vägagi rahuldust pakkuv! Kes veel proovinud on? Kuidas meeldis? Kas teised toonid on vähem punakamad? 

Ma ideaalis tahaks proovida seda Grey browni, aga kahjuks olid toodetel tagumised kleepsud kleebitud täpselt selle värvi kirjelduse peale, seega poes ei olnud võimalik tooteid üksteisest eristada. Ehk halb partii? Ma nokkima ka ei hakanud neid kleepse pealt ära. Oleks vist tiba imelik olnud?

↧
Search

Kas ma hakkan oma lapsega vene keeles rääkima?

May 1, 2018, 1:25 pm
$
0
0

Me siin minu sünnipäeva lõpetuseks istusime Kristoga diivanil ja jäime juttu rääkima. Esialgu rääkisime maailmaasjadest, muljetasime sünnipäevast ja jutustasime niisama. Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnani, et Kristo tegi mulle ettepaneku. Nimelt arvas ta, et ma võiksin hakata siiski lapsega rääkima vene keeles. Ma olen sellest varasemalt blogis rääkinud ka, aga mina olen pärit vene perekonnast. Minu kõik emapoolsed sugulased kõnelesid alati ainult vene keeles ja mina ka. Ema siiani räägib tööalaselt ja tuttavatega vene keeles, aga minuga eesti keeles. Ma isegi ei oska öelda, et millal me omavahel ainult eesti keeles rääkima hakkasime. Ilmselt oli see peale vanavanemate surma, sest muidu oli ikka nii, et kui me kõik koos olime, siis rääkisime ainult vene keeles. Tänu sellele on mul see eelis alati olnud, et ma oskan peaaegu puhtalt ja aksendita vene keeles kõnelda. Minu jaoks on see mõte muidugi jube võõras. Kuidas ma hakkan nüüd päeva pealt lapsega vene keeles rääkima? Mida see tema arengule teeb? Esiteks on see minu jaoks kuidagi nii.. Imelik? Ja teiseks, kuidas Kris sellele reageerib? Kas see oleks üldse õige otsus? Kas see tekitaks ainult segadust või tooks ka kasu? 

Sellepärast mõtlesingi natukene oma mõtteid kirja panna. Esimese asjana helistasin empsile ja ütlesin, et lõpetame selle omavahel eesti keeles kõnelemise ära. Asume tagasi oma juurte juurde ja räägime edaspidi vene keeles. Nii nagu vanasti. Ema oli muidugi kohe päri ja nii me oma tunnikese telefonis vestlesimegi. Vene keeles. Palusin ka seda, et ka tema Krisiga edaspidi vene keeles kõneleks. Ühtpidi on mul nagu super hea meel, et meil see võimalus on, aga teistpidi olen natukene mures ka. Seetõttu uuringi teilt, kellel veel ehk kakskeelsed pered. Kas leidub teie seas inimesi, kes hakkasid lapsega suhtlema natukene hiljem kahes erinevas keeles? Kuidas see kujunes? Kas lapsed jõudsid kiiresti kohaneda? Või tõi see hoopis muresid? Kindlasti tuleks vene keele oskus Krisile tulevikus palju kasu ning tal oleks nii suur eelis. Ma ei kahtlegi selles. Pigem ma kardan seda, et kuna ma seda algusest peale teinud ei ole, et kuidas ta reageerib? Kuidas alustada? Kuidas edasi minna? 

Mida Teie teeksite? Kas läheksite mõttega kaasa ja prooviksite lapse ülesse kasvatada kakskeelses keskkonnas või pigem mitte? Miks? 

Minul endal on muidugi alati olnud hea meel, et oskan rääkida nelja keelt ja see on mulle tohtult eeliseid/kasu andnud. Ma räägin puhtalt eesti keelt, vene keelt ja inglise keelt. Lisaks oskan ka veidi viipekeelt, sest mu isa on kurt. Eks ma olen end alati krantsiks kutsunud.. Ema on venelane ja isa on viipekeelt kõnelev eestlane (viipekeel on muide kõikides keeltes erinev). Ma endale ei oskagi ühtegi silti külge panna. Eelkõige pean end siiski eestlaseks. Aga kuidas kasvatada oma last? Millised mõtted teil tekivad? Hea meelega arutleksin sellel teemal ja kuulaksin teie kogemusi. 
↧
↧

Olla ema

May 14, 2018, 11:04 am
$
0
0

Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.

Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis. 

Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks. 


Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema. 

Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus  ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.


Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!
↧

Kris Stefan - ÜKS

May 28, 2018, 12:12 pm
$
0
0

Tegime endale mälestuseks lühikese video väikestest klippidest, mida terve aasta vältel filmisime. Sünnist alates. Esimeses kaadris on Kris muide vaid ca 30 minutit vana. Oeh. Kuhu küll see aeg lendab? Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Nii umbes täpselt 10 minutit tagasi panin Krisi ööunne ja hoidsin tal käest kinni. Jälgisin neid pisikesi sõrmekesi, mis mu kätt sudisid ja heldisin. Sest nii umbes täpselt 10 minuti pärast ta aasta aega tagasi sündis.. Ja sain tal samamoodi esimest korda käest kinni hoida. Päevad on olnud küll pikad, aga aasta on lennanud kiiresti. Meie väikene beebi ei olegi enam nii pisikene ja igapäevaga õpib ta midagi uut. Kõige lahedam ongi see, et olles lapsevanem, võid sa oma last tundide viisi jälgida ja absoluutselt kõik mis ta teeb, on kuidagi nii.. Südantliigutav. Isegi need kõige, kõige suuremad pättused. Ma poleks iial osanud arvata, kui väga võib üks pisikene inimene meie südant liigutada ja milliseid tundeid meis endis tekitada. See on olnud meie elu üks raskemaid aastaid. On olnud suures koguses magamata öid, muret ja pisaraid. Aga veel rohkem on olnud meie päevad täis naeru, uudistamist ja õppimist. Ühes temaga, sündisid meist ka lapsevanemad. Täna on meie jaoks oluline päev. Esmakordne ja niivõrd emotsionaalne. Kindlasti ei oska ma sõnadega kõiki oma mõtteid edasi anda, aga eks kõik need teie seast, kes selle teekonna juba läbinud on, mõistavad. 

Kris Stefanist on sirgunud tänaseks päevaks üks üdini uudishimulik, julge, seiklushimuline, šarmikas ja kangekaelne väikene mees. Ta armastab tähelepanu, talle meeldib tantsida, meid matkida ja ta naudib kõige enam autodega mängimist. Kindlasti on ta ka suur loomasõber ja vägagi suur läheduse armastaja. Ta võib jagada kallistusi ja suuri musisi ning kiisudele paisid. Samas on ta ettevaatlik, võõristab ja eelistab kõige enam emme/issi seltskonda. Ta on kangekaelne, temperamentne ja nõudlik. Ta ei ole pika jutu mees. Talle meeldib joosta, turnida ja õues olla. Talle meeldib meid pesu kuivama pannes matkida, uusi tantsusamme õppida ja raamatuid lugeda. Ta võib ühte raamatut kordi 10 rahulikult koos meiega läbi lugeda. Veel meeldib talle iseenda fotodega fotoalbumeid vaadata, old spice-i reklaami vaadata ja jala otsas rippuda, kuni me putru hommikuti keedame. Talle meeldib vahel lihtsalt kümne minuti kaupa kaisus jõudu koguda ja kindlasti oma toitu jagada. Meie söötmine on saanud hoopis teised mõõtmed. Vahel on Kris järsk ja kui vaja, oskab ta ka palju lärmi teha. Aga enamasti on ta pigem vaikne laps ja eelistab rohkem kuulata.  Noh, nagu ühele kaksikule kohane eksole. Edev on ta ka. Peegel on igati tegija ja vahel võib ta tükk aega jälgida iseennast, kuidas ta ühte või teist liigutust tehes välja näeb.

Aastaseks saades oskab Kris kolme sõna - Emme, mämm-mämm ja aitäh. Kõndima hakkas ta 10-kuuselt ja täna proovib ta usinalt oma esimesi jooksusamme. See muidugi näeb üsna koomiline välja, aga harjutamine teeb meistriks eksole. Tihti on Kris ka väga kärsitu. Ta tahab kõike väga ruttu ja kui see nii ei lähe, siis tuleb sellest ka vanematele teada anda. Torni Kris laduda veel ei oska, aga kujundeid õigesse auku panna püüab ta küll usinalt. Ruut ja ring on selgeks saanud. Teised vajavad veel harjutamist. Ka autode poolt tehtav heli on selgeks saanud ja seda tuleb korrata igal korral, kui me autot kuskil näeme või autodega mängime. 

See väikene röövel 

Kris on meile eelneva aasta jooksul nii palju õpetanud. Ma võiksingi võib-olla mõned üksikud näited tuua:

1. Õppetund: Me oleme tugevamad, kui me arvata oskame. Meie sees peitub nii suur jõud ja tahe, mille olemasolust me varem ei teadnud. Ta näitab meile igapäev, et ka kõige hallimal päeval on põhjust naeratamiseks. 

2. Õppetund: Kõik, mida ma täna teen, vormib minu lapsest inimese, kelleks ta kasvab tulevikus. Ma proovin olla parim versioon iseendast. Loomulikult viperuste ja tagasilöökidega, aga ma vähemalt proovin.

3. Õppetund: Meie elu vuhiseb mööda kiiremini, kui me seda arvatagi oskame. Proovi nautida igat hetke täpselt nii palju, kui selleks parasjagu võimalust on. Märka asju/hetki enda ümber ja tunne rõõmu ka väikestest asjadest.

4. Õppetund: Aeg on meie kõige väärustlikum vara. Me oleme selle aastaga õppinud oma aega rohkem planeerima. Eristama vajaliku ebavajalikust ning kõiki igapäevaseid toiminguid ning vajadusi prioritiseerima.

5. Õppetund: Me suudame absoluutselt kõike ühe käega teha. Kui me seda tahame. 

6. Õppetund: Tema sünd on teinud mind/meid enesekindlaks. Me läheme julgelt oma unistustele vastu. Kõhkleme vähem. Meie eesmärgid vajavad täitmist, et anda indu ka temale tulevikuks enda omadele vastu astuda. Kui me ebaõnnestume, siis me lihtsalt proovime uuesti. Suur osa meie ebakindlustes kadus peale lapse sündi. Eks mitmeid ebakindlusti tuli ka juurde, kuid see on ka paratamatus. Need on teistmoodi hirmud.

7. Õppetund: Ma hakkasin hoopis teistmoodi naiste keha nägema ja ausalt öeldes.. Ka iseenda keha armastama. Pole mingi saladus, et paljud asjad muutuvad peale rasedust. Ja tegelikult on need tõepoolest meie "perfect imperfections". 

8. Õppetund: Me oleme kindlasti õppinud palju kannatlikust. Meie süütenöör on oluliselt pikem, kui see oli aasta tagasi. 

9. Õppetund: Ta on kindlasti pannud mind ja minu abikaasat ka teineteist teistmoodi nägema. Hindama hoopis teistsuguseid asju ja märkama teineteise selliseid omadusi, mille olemasolust me varem ei teadnud. 

On olnud valus, imeline ja maailma kõige vingemaid mälestusi täis aasta. Krisi sünd on kindlasti meie elus kannapöörde teinud. Kahtlemata. Aga seda kõige paremas võimalikus suunas. Palju õnne kallis poeg! ♡

↧

Krisi esimene sünnipäevapidu perega!

June 3, 2018, 11:58 pm
$
0
0

Ja saidki Krisi esimese eluaasta kaks sünnapidu peetud. Me tegelikult ei plaaninud üldse kahte eraldi üritust esialgu korraldada. Ma vist juba tükk aega tagasi kirjutasin, et plaanime sünnipäeva pidada Mõmmilas. Asub see Tallinnas, Kristiines. Kolme tunni rent oli seal 50€ ja meie võtsime tegevusena lisaks kunstitunni. Planeeritud oli, et kohale tuleb laste jaoks juhendaja ja nemad saavad vahelduseks mängutubadele lihtsalt mökerdada ja niimoodi maailma avastada. teha selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ei tee. Kuna aga seal oli piiranguks see, et koht on üsna pisike ja tegemist oli kahe lapse ühise sünnipäevaga, siis ei mahtunud me kuidagi ära. Siis sündiski mõte, et kutsume oma ühised sõbrad (kus suuresti on sama vanad beebid) ühele üritusele ja perekondadele teeme eraldi. Nii tegimegi. Kutsusime päev enne päris sünnipäeva päeva minu ja Kristo perekonnad/sugulased ja lähedasemad sõbrad enda juurde Kõrgemäele. Panime ülesse mõned kaunistused ja pidu võis alata. Kuna kogu pere saab kokku üsna harva, siis oli kõigil väga tore muljetada ja juttu rääkida. Kaunistused peo jaoks kinkis Krisile https://peodisain.ee. Minu meelest jube kihvt variant ja annab peole hoopis teistmoodi funki juurde. Meie saime oma kasutusse loomade komplekti. Seal oli siis suur lipukestest nimesilt, loomadest piltidega joogipudelid, muffiniümbrised ja tikuvõileibadele mõeldud kaunistustikud. Lisaks oli veel plakat ja tegelikult on komplektiga kaasas veel tänukaardid ja nimesildid. Neid viimaseid me seekord ei kasutanud. Komplekti leiab siit: https://peodisain.ee/home/70-prinditav-peokomplekt-loomad.html. Hind on taolisel prinditaval komplektil 16,90€ + pudelite maksumus. Meie võtsime 10 pudelit -  1€ tk. Kõrred olid meil juba eelnevalt kodus olemas. Need jäid üle minule korraldatud babyshoweri peost ja Mallu andis need lahkesti meile kasutada. 


Oma peo tegime ehtsas retro stiilis. Pakkusime ise valmistatud kartulisalatit, muffineid, morssi ja igaüks võis varda otsas grillida omale täpselt nii palju vinkusid, kui ise soovis. Lisaks panime lauale ka vahukomme, mida hiljem magustoiduks grillida. Ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, millal ma ise lõkke kohal viinereid grillinud oleks. Sellesmõttes oli see väga vinge, et lisaks söömisele oli külalistel ka mingis mõttes tegevust. Selleks, et külalised saaksid pidu jäädvustada, seadsime ülesse ka fotonurga. Seal saime teha grupipilte, individuaalseid pilte ja niimoodi mälestused ka lindile püüda. Idee sündis kusjuures täiesti tänu sellele, et meil oli pulmas taoline fotonurk ja seal oli see suureks hitiks. Ikka tahetakse värske sünnalisega pilti teha ja miks mitte teha seda selle jaoks spetsiaalselt mõeldud asukohas. Irooniline on muidugi see, et kuna ma olin ise sünnipäeva peo juures enamuse ajast pea laiali otsas ja aina sättisin toite/jälgisin last, siis ei jõudnud ma eriti pilte klõpsida. Õnneks oli meil teise sünnipäeva raames fotograaf ja nii tegelikult ongi kõige mugavam. Saab ise stressivabalt pidu nautida ja oma aja lapsele/külalistele pühendada. Kõige naljakam on see, et kuna meie pidu toimus õues ja järgmisel päeval oli plaanitud teise sünnipäeva tähistamine, siis sai Kris õnnetul kombel parmu/sääse käest niimoodi pureda, et tal oli hommikuks otsaees kaks suurt punni, mis meenutasid rohkem muhke, millest õige pea kaks sarve välja poevad. Viskasin veel Kristole nalja, et noh.. Peale esimest sünnipäeva saab oma tõelise pale välja lasta.


Krisi sünnipäeva puhul palusime külalistelt, et nad panustaksid suurema voodi ostmise fondi. Muidugi sai Kris lisaks sellele ka terve hunniku super vingeid raamatuid ja autosid, millega ta nüüd usinalt igapäevaselt kodus mängib. Ise kinkisime Krisile juba paar kuud tagasi pallimere ja sellel korral panime kingikotti vaid uue munchkini kõrrega veetopsi. See muide on ausõna üks parimaid investeeringuid ever! See maksis kõigest ca 8€. Näeb väga hea välja, sellega on kaasas kõrre jaoks mõeldud puhastamishari ja mis kõige tähtsam.. Sellega pole võimalik vett ümber ajada. Niimoodi saan ma talle veetopsi ulatada ka autoga sõites ja söömise ajal on see tal alati kandiku peal, et ta saab ise joogipudeli järele haarata siis, kui ta seda ise soovib. Ilma, et terve põrand, kandik ja taldrik ujuks. Vot sellest topsist on jutt: (link). Meie nägime esimest korda seda joogitopsi sõbranna juures, kui Kris pidevalt seda endale proovis krabada ja nõudis just ainult sealt juua. 

IIiiiiiigatahes. Ma ei jõua ära oodata, et Teile ka teisest sünnipäevast rääkida, videot näidata ja pilte ülesse laadida. Aga kuna nendega läheb aega, siis sellest juba natukene hiljem. Seniks aga.. Hipp, hippp hurraaa! Kris Stefan on meiega siin ilmas juba terve pika (loe: lühikese) aasta veetnud. Aitäh kõigile külalistele toreda peo eest ja selle eest, et leidsite aja see päev meiega veeta. 
↧
↧

Kuidas selle singli tegemine sujub? Kaugel asjad on?

June 5, 2018, 7:07 am
$
0
0

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ja ongi kätte jõudnud see päev, kui saan Teile natukene rohkem oma unistuse täide viimisest rääkida. Kellel mõned postitused vahele jäänud on, siis lühidalt võin öelda.. Alates sellest, kui ma olin umbes 15 aastat vana, olen ma unistanud sellest, et lindistaksin kunagi oma loo. See on üks paljudest unistustest, aga siiski vägagi tähtsal kohal. Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et tahaks kuulsaks lauljaks saada.. Ma olen lihtsalt tahtnud seda kogemust saada. Mis tunne on laulda sellesse õigesse stuudio mikrisse. Mis tunne on täiesti nullist laulu luua. Mis tunne on seda hiljem kuulata ning mis tunne on see, et sa oled selle lõpuks ellu viinud. No nagu midagi sellist, mida oma bucket listist hiljem maha kriipsutada. Kuni tänase päevani olen ma vaid ühe suure asja oma taolisest listist maha kriipustanud. Selleks oli kaljult alla hüppamine. Olgu selleks langevari või paraplaan, vahet pole. Ma lihtsalt tahtsin tunda, et mis tunne on linnu kombel kõrgel, kõrgel taevas lennata ja alla vaadata. Mõni aasta tagasi tegime Kristo õega koos selle unistuse teoks. Me käisime Põhja-Küprosel, sõitsime kõige kõrgema kalju tippu ja jalad värisedes hüppasime alla. See tunne on kirjeldamatu. Mul on sellest ka üks pisikene jäädvustus, kes seda näinud ei ole. See on küll super lühike, aga vähemalt midagigi. See on kohe kindlasti üks vingemaid mälestusi minu elus, millele siiani vahel mõtlen ja mis mind vaikselt muigama paneb. Ma nii hästi mäletan, kuidas ma peale maandumist nutsin/naersin ja öökisin samal ajal. Helistasin Kristole ja karjusin "MA OLEN ELUS"! Kirjeldamatud emotsioonid ühesõnaga.



Ma olin pikka aega oma unistused kõrvale seadnud ja ausalt öeldes.. Ma olin ennast nagu väheke kaotanud. Ma olen alati olnud selline suur enesemotiveerija, eesmärkide seadja ja alati endaga kõvasti tööd teinud. Eks elu juhtub ja minu elus olid hoopis teised prioriteedid. On siiani tegelikult. Minu suurimaks unistuseks täna on kasvatada oma lapsest hea inimene ja olla oma abikaasale toeks. AGA.. Ma olen ka arvamusel, et iseennast ei tohi samuti unustada. Me peame leidma aja ka iseenda unistuste jaoks. Olgu need nii pisikesed või suured kui tahes. Et me lihtsalt iseennast sellel teekonnal ära ei kaotaks. Peale rasedust ja lapse esimese eluaasta mööda saatmist tundsin, et pean tegema midagi iseendale. Võtma enda jaoks selle kõige kõrvalt mõnel päeval nädalas mõned tunnid, et viia ellu midagi sellist, mida ma siiralt tahan. Et oleks lõbus, põnev ja et ma saaksin midagi uut õppida. Et ma saaksin kunagi sellele kogemusele tagasi vaadata ja mõelda, et täitsa lõpp.. Ma tegingi selle ära. Et kunagi rääkida Krisile, et ta ei laseks oma hirmudel ennast kunagi takistada ja et kui me midagi väga tahame, selle nimel vaeva näeme, siis on täiesti võimalik, et need soovid ka täide lähevad. Tuleb lihtsalt pühenduda. Nii sündiski idee sellest, et ma salvestan päris enda singli. Sest miks mitte? 


Kuna kõige parem ja lihtsam on mul oma stoorit ning emotsioone edasi anda läbi videopildi, siis salvestasin teie jaoks video. See on siis antud postituse päises. See sai päris pikk, aga ma rääkisin puusalt. Täpselt nii, nagu torust tuli. Seal kirjeldan seda, kuidas kogu lugu sündis, milliseid takistusi tee peal ette tuli, kaugel me asjadega nüüd oleme ja mis edasi saama hakkab. Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et minu vokaal on sisse salvestatud ja ainus samm, mis on veel meie loo avalikuseks tulemise ees, on see, et meil on vaja singli jaoks fotot. Siin paluksingi Teie abi. Kas teie seas leidub fotograafe? Või graafilise disaini kunstnike? Kas äkki on just sinu portfellis pilt, mida võiksime kasutada antud singli jaoks? Selleks, et teil oleks kergem seda mõttelõnga kerida, siis kirjutan siia loo pealkirja. Kui sulle tundub, et sul võiks olla midagi sellist või sa oleksid valmis midagi selle looga seostuvat looma, siis palun kirjuta mulle! Kas näiteks facebooki, instagrami või meilile: triiinuliiis@gmail.com. Meie singel kannab pealkirja: "Same Old Story". Suur, suur aitäh teile, kes te mind siiani instagrami kaudu ja facebookis soojade sõnadega motiveerinud olete. See on mulle meeletult oluline! Ja eriti armas on lugeda lugusid, kus olete rääkinud sellest, kuidas minu lugu on innustanud teid oma unistusi ellu viima. See tähendab seda, et ma olen juba võitnud! Aitäh, et minuga sellel teekonnal kaasas olete! ♡ Aaaa ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saan teiega tulemust jagada juba 13 juuni! MA OLEN NIIIIII ELEVIL JA ÄREVIL! Oh my!
↧

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht

June 7, 2018, 11:54 pm
$
0
0

Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?
↧

Internetiühendusest maal/suvekodus

June 22, 2018, 1:12 am
$
0
0

Kui me maale kolisime, siis oli meie plaan lahtine. Me ei tednud ju, et kauaks me siia jääme.. Ja üks tähtis küsimus, mis kohe õhku jäi, oli see, et kas siia metsade vahele saame samaväärse internetiühenduse, millega varem harjunud olime. Siiani kasutasime me maja ainult suvekoduna ja see küsimus oli ka siis pidevalt "õhus". Lepingut polnud nagu pointi teha, sest miks me peame maksma terve kuu eest, kui reaalsuses kasutasime seda teenust vaid mõned päevad nädalas. Nagunii oli meil korteris elades ka leping ja siis peaks nagu maksma kahe koha eest. Kuna see variant jäi katki, siis nuputasime pikalt, et mis see lahendus võiks olla. Kõige parem tundus tol momendil netipulk. Kuna me ka sellega ei tahtnud lepingulise kuumaksega seotud olla, siis ostsime omale esindusest netipulga välja, sinna sisse sim kaardi ja sinna sai siis raha peale laadida vastavalt oma soovile. Kõik oli nagu kena, aga kui meil mõlemil oli vaja tööasju teha või arvutit kasutada, siis oli jama, sest netipulk toimib teadupärast ju ühes arvutis/seadmes korraga. Telefoniga on võimalik ka muidugi hotspoti kasutada, aga kogu oma internetimahtu selle peale nagu ära kasutada ei tahtnud. Oligi selline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Kui me siia päriselt elama kolisime, siis oli muidugi teine lugu. Me uurisime erinevatelt teenusepakkujatelt võimalusi ja lõpuks tegime lepingu ühega neist. Meil käis kohapeal tehnik, kes kõik ära ühendas, majale antenni paigaldas ja niimoodi tuleb meieni internet läbi õhu. Iseenesest täiesti normaalne variant, eks? Kõik nagu toimib ja sobib. AGA! Seda ainult juhul, kui tõesti siin püsivalt elada. Sest nüüd oleme me lepinguga seotud ja kui me peaksime otsustama vahepeal kuskil pikemalt ära olla või hoopis Tallinnasse üürikorteri võtta, siis peaksime maksma teenuse eest edasi. Olenemata sellest, kas me seda parasjagu ka kasutame. See tähendab seda, et meil on kaks lepingut ja kaks maksekohustust. 

Kindlasti on Teie seas ka palju selliseid inimesi, kellel on mõnusad suvekodud, kuhu vahel kogu maailma eest peitu pugeda. Aga tahest tahtmata on nii, et vahel tulevad ootamatud tööasjad, mis vajavad koheselt reageerimist ja mida telefonist lahendada ei saa. Või hoopis tahaks filme/youtube videosid streamida ja hotspoti kaudu kogu netti ära kasutada ei taha. Kuna hiljaaegu tuli Tele2 välja selle jaoks spetsiaalselt välja töötatud lahendusega, siis kirjutasid nad mulle, et seda varianti meile pakkuda ja teile ka sellisest võimalusest rääkida. Kuigi meil hetkel seda koheselt enam tarvis ei ole, siis kindlasti on see midagi sellist, millest teile hea meelega räägin. 

Teoreetiliselt on tegemist siis sellise 4G mobiilse internetiga, mis toimib läbi ruuteri. See ruuter toimib ükskõik, kus sa parasjagu ka ei ole. See tuleb lihtsalt vooluvõrku ühendada ja wifi on olemas. Ehk, et kui sõlmida nendega leping, maksta ära kuutasu, siis saad kasutada ühte ja sama ruuterit nii kodus, Eestis ringi trippides või kasvõi autos. See ruuter tuleb lihtsalt koos kõikide teiste kompsudega alati kaasa pakkida. Nii lihtne ongi. Meie jaoks oleks see tol momendil, kui me siin alaliselt ei elanud, absoluutselt parim lahendus olnud. Mulle tegelikult meenub, et ma isegi helistasin tol korral oma teenusepakkujale, kellega meil korteris leping oli, et kas me sama ruuterit maakohas kasutada ei saaks. Ei saanud. Siis oleks pidanud lepingu ümber tegema teisele aadressile ja kahe vahel pendeldada iga nädal ka ei saa. Vot nüüd saab. Niiet, kui kellegil on just peavalu sellel teemal, et kuidas kahes kohas normaalselt interneti kasutada, aga ennast vaeseks maksta ei taha, siis see pakett võiks olla täpselt midagi sulle. Loe lähemalt hindade ja pakettide kohta siit: https://tele2.ee/mobiilne-internet.  Ühesõnaga.. Internet on seal, kus on elekter. Võta ruuter kaasa, kuhu iganes suvi sind viib! 

Eks muidugi on maakoha point see, et peaks end täielikult välja lülitama ja sotsiaalmeediat mitte kasutama. Täiesti nõus! Aga vahel on see väljapääsmatu ning sellisteks olukordadeks oleks see hea lahendus. 

↧
Search

Mida teeb aastane Kris?

June 28, 2018, 11:33 am
$
0
0

Minu sõbranna Siiri kirjutas mõnda aega tagasi nii armsa postituse oma lapse esimese eluaasta kohta, et mõtlesin kohe ahvida ja sama teha. Hiljem on kindlasti vahva lugeda. Kris on täna mõni nädal rohkem, kui 1 aasta vana ja milline ta täpsemalt siis on?

Kris on selline salakaval laps. Temas on kaks külge.. Nagu kaksikule kohane. Ühel hetkel võib ta rõõmust kilgata ja teisel hetkel halastamatult röökida. Tujud on tal tõesti muutlikud, kuid see ei ole tegelikult üldse halb. Sest see tähendab seda, et ka halb tuju läheb ruttu üle. Kris on päris valjuhäälseks muutunud ja vahel jookseb ta ühest toa otsast teise ja lihtsalt kiljub. Me õpetasime talle käte ülesse tõstmist ja "jee" hõikamist. Ta õppis selle ära ja nüüd jooksebki käed laiali ja kiljub. Kõndima hakkas Kris 10-kuuselt ja tänaseks päevaks on samm niivõrd kindlaks läinud, et ta on otsustanud kõndimise asemel jooksma hakata. Ta on alati olnud füüsilise arengu poolt kiirem. Keerama hakkas varakult, püsti tõusma varakult ja kõndima ka päris varakult. Aga samas ei ole ta eriti jutukas. Tänaseks päevaks oskab Kris öelda kolme sõna : Emme, mämm-mämm ja aitäh. Hirmus tänulik on ta küll, sest see "Aitääääh" kostub meie majas alati kõige tihedamalt ja kõige kõvema häälega. 

Juba pikemat aega käib meil kodus see näpuga näitamise periood. Kris näitab sõrmega kõigele, mida ta näeb ja ütleb küsivalt "mmmmmmmmmm". Ma olen selle tõlkinud enda jaoks "mis see on" lauseks ja niimoodi me päevast päeva, minutist minutisse kõike nimetamegi. Meil on üks sõnade raamat, mida Kris juba viimased kolm nädalat jutti iga kümne minuti tagant lugeda tahab. Seal on väga palju pilte ja tänaseks on ta päris hästi aru saanud, et mis on mis. Näiteks akna pildi juures osutab ta elutoa aknale. Kella pildi juures näitab näpuga seinal rippuvat kella. 

Nüüd on Krisil tekkinud ka selline huvitav komme, et ta soovib kõikide asjade peal kükitada või püsti seista. On selleks söögitool, padi, pealeistutav auto, mina või kass. Kõige peale tuleb kükitada või seista. No niimoodi: 


Kris käib ca 10 korda päevas meie juures, annab meile pihku puldi ja läheb ootab teleka juures, et me talle lastelaulud käima paneks. Talle meeldivad need laulupesa muusikavideotega laulud. Mulle tundub, et see blond laulja on tema tulevane esimene crush. Igakord, kui muusika mängima hakkab ja ta seda neiut ekraanil näeb, siis tuleb tema suule see kõige suurem naeratus ever. Kuna ta neid laule ikka päris palju kuulanud on, siis on ta hakanud nende laste liigutusi matkima. Kui näiteks laulusõnad kiisude laulus ütlevad, et "üles, alla, pikali ja kükki", siis tõstab ta käed uhkelt kõrgele ülesse ja vaatab, kas me ikka näeme, et ta nii tegi. 

Millegipärast on Krisil tekkinud viimasel ajal mingi viha selle vastu, kui ma talle klaasiga vett pakun. Ta hakkab kõvasti nutma, kui ma klaasist kinni hoian ja seda tema poole pakun. Ma pean klaasi põrandale asetama, et ta saaks seda ise kätte võtta. Siis on kõik ok. 

Toidu osas on Kris ka selline.. Väga äärmusest äärmusesse. Ta sööb väga hästi ja peaaegu kõike, aga periooditi ta tujud muutuvad. Aga midagi on ka raudkindlat. Toidu seest sööb Kris kõige esimesena ära kõik porgandid. Sellest järgmisena kõik rohelised juurikad. Aeduba või hernes. Lillkapsast ei söö mitte kunagi ja eelistab paljast musta leiba absoluutselt kõigele. Vahel ongi nii, et kui Kris pirtsutab kõige peale, siis vot leiba ta ikka sööb. Vett ja leiba! Kui sõda peaks tulema ja muud saada pole, siis Kris oleks ikka õnnelik. Kui muidu sööb Kris ise lusika, kahvli või kätega, siis hakkliha pole ta nõus ise sööma. Talle maitseb see küll, aga kui see toidu sees on, siis ta kunagi seda ei võta. Seda peab talle kindlasti ise lusikale panema ja suhu pistma. 

Viimasel ajal on Krisil kombeks minna tasakesi teise magamistuppa ja peale mõningat vaikust tuleb selline hädine nutt. Ta ronib tuhkrupuuri uksest sisse. Aga ta jääb sinna alati kinni. Siis ta istub seal nabani tuhkru puuris, jalad väljas ja hüüab meid appi. Aga ikka ta läheb sinna tagasi. Tuhkur on enamasti mega confused ja lihtsalt ootab, kuni me tuleme. Me teeme siis puuri ülevalt lahti ja tõstame ta välja. Siis ta keerab otsa ringi, tegeleb muude asjadega ja läheb jälle tagasi. 

Kui Krisile panna õuele lastele mõeldud bassein ja sinna suure poti sees sooja vett toast tassida, siis võib kindel olla, et ta basseini ei lähe. Ta läheb istub selles potis, millega me vett valasime. 


See list siin vist võiks igavesti jätkuda.. Aga need olid need esimesed killukesed, mis mulle pähe tulid. Rääkige, mis oli kõige viimasem naljakas seik või tegu, mida teie lapsed tegid? :)
↧
↧

Falling in love with myself.

July 3, 2018, 12:59 pm
$
0
0
Pildi tegi Mariann Treimann ♡

Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav. 

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus. 

Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse. 

Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida. 

See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".

See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida. 

Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen. 

Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?
↧

Eilse postituse jätkuks ja selgituseks

July 3, 2018, 11:03 pm
$
0
0
Foto tegi armas Laura Strandberg ♡

Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks. 

Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel. 

Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.

Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.

Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.

Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud. 
↧

Kris Stefani esimene sünnipäev Mumm Perekeskuses! Pildid ja video!

July 4, 2018, 7:05 am
$
0
0

Ma olen ühe postituse siia blogisse võlgu. Või noh, mis võlgu.. Tegelikult ootasin lihtsalt fotosid ja videot, et postitust illustreerida. Kris sai 28. mail 1-aastaseks ja selleks puhuks pidasime maha ka pisikese koosviibimise Krisi kõige pisemate sõpradega. Tegelikult on see pisike punt inimesi minu beebigrupist, aga kuna oleme väga lähedaseks saanud, siis nimetan neid kõiki juba oma armsateks sõpradeks. Kui reeglina toimuvad paljud sünnipäevapeod mängutubades, siis me otsustasime natukene teistmoodi teha. Sünnipäeva pidasime sellises kohas nagu Mumm perekeskus (endise nimega Mõmmila). Nende lehekülje leiab siit: https://www.facebook.com/mummpere/. Kolme tunni ruumide rent maksab 75€. Meie võtsime lisaks ruumirendile ka juhendajaga kunstitunni. Kunstitunnis kasutatakse kõiki beebisõbralike materjale ja tehakse selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ette ei tule. Selleks palusime kõikidel külalistel panna lastele selga sellised riided, mida määrida tohib. Lapsed said söödavate värvidega plökerdada, muusika rütmis koos emmedega tantsida, joonistada, pehmete pallidega mängida ja palju muud. Kuna kõik beebid olid üritusel ühevanused, siis oli seda sellesmõttes väga lihtne kaasa teha. Kõigil oli tore. Kolm tundi oli ühtlasi ka täpselt selline paras aeg. Lapsed pidasid kõik vastu ja peo lõpuks olid sajaga valmis unne suikuma. Pidu oli nende jaoks raju. Aaa ja kõik kohapeal maalitud pildid said sünnipäevalapsed omale mälestuseks kaasa võtta. 


Kuna meie peol oli sünnipäevalapsi tegelikult kaks, siis oligi kogu peo teema roosa ja sinine. Ma tellisin söögipooliseks subwayst suuremad võikud, lõikasin need neljaks tükiks ja panin loomapiltidega söögitikud neile kaunistuseks. Muffinid küpsetasime päev enne ise ja lastele olid laual puuviljad/juurviljad, maisipulgad ja mõned magusad tuubipüreed. Joogiks pakkusime kõigile kannuga maitsevett. Kuna meil oli päris palju tegevusi planeeritud, siis oli sellest rohkem, kui küll. Alguses mõtlesin küll, et ma loodan, et kellelgi kõht tühjaks ei jää.. Õnneks keegi kurtma ei tulnud, seega vist läks õnneks.  

Laste kõige lemmikum tegevus oli kindlasti (kartulitärklise/vee ja toiduvärvi?) seguga plätserdamine. Meil endal oli juba päris äge seda uurida ja imestada, et kuidas ta kätte võttes voolitav on, kuid maha visates märjaks loiguks muutub. Päris huvitav värk. Tasub koduski järele proovida. 


Krisil endal muide juhtus selline lugu, et päev enne sünnipäevapidu oli meil oma perekonnaga pisikene istumine meie aias. Kris sai sääselt niimoodi pureda, et tal oli otsaees kaks suurt muhku lausa. Piltidelt need hästi välja ei paista, aga videos küll. Tal hakkaks täpselt nagu kaks sarve otsmikult välja kasvama. Kas pisike kuradike hakkab pead tõstma, hehe?

Sünnipäevaks palusime Krisi sõpradelt autosid ja raamatuid. Kris on maailma kõige suurem raamatute sõber. Me võime ausalt ka mingi 30-40 korda päevas raamatuid vaadata. Minu jaoks jumala müstiline, sest ma ise ei olnud lapsena/nooremas eas eriti raamatute sõber. Aga kui nii mitu korda päevas ühte ja sama raamatut sirvida, siis noh.. Lapsevanematel hakkab igav. Siis on tore, kui on mõningad varuks, et eelmisi lemmikuid pika peale asendada. Teiseks lemmikuks on kindlasti autod. Nendega võib ka Kris ikka päris pikalt mängida ja "Brrrrrrrrrrr" autohäält järele ümiseda. 


Kunstitundi läbi viiv juhendaja on ka muidugi täiesti omaette klass. No nii rahulikku inimest pole ma ealeski näinud. Kohe näha, et ta töötab igapäevaselt lastega ja naudib oma tööd täiel rinna. Sellise kisa ja mökerdamise saatel oli ta no nii zen, kui üldse olla saab. Rääkis lastega malbel häälel, naeratas ja aitas tasakesi lapsevanematel lapsi ohjeldada ning nende tähelepanu võita. Ilmselt saavad ka kõik külalised nõustuda, et selle koha pealt pole tõõõeeesti ühtegi halba sõna öelda. Mul on nii hea meel, et Mumm perekeskus meid kunagi ammu külla kutsus ja meile seda kohta tutvustas. Peale esimest seal käiku olime täiesti kindlad, et just seal tahame ka Krisi sünnipäeva pidada. Kniksti ja aitäh selle kogemuse eest! 

Ma usun, et ka natukene suurematel lastel oleks seal tore. Nende jaoks oleks kunstitund hoopis teistmoodi väärtusega ja kindlasti meeldejääv. Hea vaheldus ka tavapärastele sünnipäevapidudele. Minu meelest kõige suurem võlu kogu asja juures oli see, et lapsevanemad said ka kõike kaasa teha ja oma lastega kvaliteetaega veeta. See lapse kõkutav naer, kui me naljakaid tantsuliigutusi nendega tegime ja see lapse üllatunud pilk, katsudes materjale, mida ta iialgi näinud ei ole, on ikka hindamatu väärtusega. 


Kõik postituse fotod on teinud armas Fotoraat: https://www.facebook.com/search/top/?q=fotoraat. Fotograafi organiseerimine sellisele üritusele oli ikka nii hea otsus. Sai ise jumala rahulikult pidu nautida ja nüüd on tagant järele väga lahe neid meenutusi ning killukesi vaadata. Need jäävad ju igaveseks ja kindlasti ilmutan fotod ka Krisi fotoalbumisse. Kerli on selline inimene ka, keda lapsed armastavad ja ta ise on ka selline väga vaba ning vahetu. Kindlasti, kindlasti, kindlasti soovitan! Fotoraadiga tegin ka oma beebiootuse fotod ja mõned perepildid peale lapse sündi. Ilmselt ei jää ka see kord meie viimaseks kogemuseks. Aitäh Kerli, et seda tähtsat päeva meiega jagasid!

Kõige vingem kingitus oli ühelt minu parimatest sõbrannadest Krissult. Ta kinkis Krisile sünnipäevapeo video. Lihtsalt püüdis mõningaid hetki ja kaadreid, monteeris selle meie jaoks kokku ning nüüd on meil see mälestusena alati olemas. Video räägib ka ikka nii palju. Krissu teeb hobikorras selliseid videosid, seega kui kellelgi peaks olema tahtmist, siis võib temalt kindlasti hinnapakkumist küsida. Temale võib kirjutada samuti facebooki siin: https://www.facebook.com/krislynx.

Aga kuna video ilmselt annab peo kohta kõige rohkem infot ja jagab meeleolu, siis panengi selle siia postituse lõppu. Seega, kui sina oled ka mõlgutamas mõtteid, et kus oma lapse sünnipäeva pidada, siis Mumm Perekeskus on tõõõõõesti äge variant!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!
↧

Lapsega telkima? Kuhu ja kuidas?

July 11, 2018, 11:52 am
$
0
0

Meil oli kindel plaan sellel suvel telkima minna. No kohe täitsa niimoodi, et teha lõke, rääkida juttu, grillida ja miks mitte lausa mitmeks päevaks. Eks mõtetes tundub see kõik jube idülliline ja mõnus, kuid reaalsus on kindlasti midagi muud. Lapsega on see ju hoopis teistmoodi, kui varem. Mõtlesimegi, et otsime oma telgi välja, paneme maja hoovi ülesse, laseme sellel tuulduda ja siis proovime järele. Siis nagu saab aimu sellest, et millised murekohad tekivad ja kõige hullemal juhul saame tuppa tagasi kolida. Meil on sellesmõttes üsna mõnus telk, et ta on kahe toaga. Ühes saab magada ja teises asju hoida. Ma tegelikult ei mäleta, mille tarbeks ma ta kunagi ostsin, aga see oli juba ammu enne seda, kui me Kristoga tuttavaks saime. Piinlik tunnistada, aga reaalselt oleme seda kasutanud vist kaks korda? 

Tegelikult mulle telkida väga meeldib ja sitikad/satikad mind ei heiduta. Eriti mõnus on vihmaga õues magada. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma lapsena alati meie paneelmaja rõdule madratsi laotasin ja sõbrannadega pidevalt seal ööbisin. Ühel hetkel hakkas alati SUPER KÜLM ja me tõime toast kindaid, mütse, salle ja panime mitu kihti kampsuneid selga. Ega ometi ei saa ju tuppa, oma sooja voodisse ümber kolida. Nope! 

Viimati käisin vist ca 6 aastat tagasi Hard Rock laagris ja siis telkisime kaks ööd sõpradega seal. Kõik telgid olid lauspäikese käes ja hommikul oli ikka mega räige ärgata. Nagu kasvuhoones oleks olnud. Mitte grammigi õhku ei jagunud. Eks me olime mingi 5-6 inimesega ühes telgis ka muidugi. Vuhhh! Judinad! 

Teine kord oli natukene hiljutisem. Käisime 3 aastat tagasi Kristo parima sõbra maakodus Saaremaal, et jaanipäeva tähistada. Kuna kõigile tube ei jätkunud, siis osad magasid telkides. Kõik oli ilus ja roosiline, kuni kell 4 öösel NIIIII KÜLM hakkas, et mul lausa keha tudises. Ükskõik, kui kaissu me ka ei pugenud, siis külje keeramine oli täielik piin. Iga liigutus tundus vaevaline, sest niiiii külm oli. Õues oli -2 kraadi! Lõpuks kolisimegi järgmisel päeval ikkagi tuppa, et elutoa põrandal öö mööda saata. Sellest tripist peale on meil madrats ka muidugi katki ja läheb keset ööd tühjaks. Peame vist uue ostma. Õnneks esmapilgul ei olegi need nii kallid. Mingi 15€ eest saab juba suure õhkmadratsi handymannist. Ega ta ilmselt pikalt vastu ei pea, aga ma üldse ei raatsi kallimat osta ka. Veel enam, et viimase 6 aasta jooksul olen ma täpselt 2 korda telkinud. 

Ma läksin nüüd täiesti kuskile mälestuste lainele. Igaaaaataheees. Me plaanime nüüd lähipäevil majast hoovi kolida ja üks proovikas üle elada. Mõtlesime panna lapse telki tuttu ja ise grilli sisse lõkke teha ja jutustada. Meil nii vingelt langeb päikeseloojang täpselt sissesõidu tee suunas ja seda võiks kasvõi koguaeg vaadata. Just as we speak hakkabki päike loojuma. Siis võiks mingid snäkid võtta, varda otsas vorstikest grillida ja termosest kakaod juua või klaasi veini võtta. Mõte tundub ilus, onju?

Aga küsimus on pigem selles, et millega peaks arvestama siis, kui me ei lähe oma aeda telkima? Kui me valime mõne ilusa RMK koha vms. Mida peaks aastasele lapsele kaasa võtma? Mida kindlasti ohtralt varuma? Millised on teie kogemused? Kas on olnud pigem selline "NEVER AGAIN" kogemus või sujus kõik ilusti? Mis oleks SINU nõuanded inimesele, kes homme lapsega koos telkima plaanib minna? 
↧
↧

Kuidas ennast motiveerida? Kuidas oma unistused ellu viia ja kuidas iseenda eelarvamustest üle olla?

July 11, 2018, 12:48 pm
$
0
0

Kui ma rääkisin oma singli ideest, nõudis see minult meeletult julgust ning eneseületust. Ma panin selle siia kirja ja hommikul ei julgenud telefonigi kätte võtta. Ma ei teadnud, milline tagasiside mind ees ootab. Kui ma läksin salvestusele, kartsin veel rohkem. Kui ma pidin singli avaldama, siis pidi mul süda lausa rinnust välja hüppama. Ma pabistasin nii väga. Aga see sai tehtud. See sai tehtud tänu teie suurele toetusele ja sellele, et te olite valmis mind kinni püüdma, kui ma kukun. Lisaks sellele sai see idee teoks tänu sellele, et nägin endaga kõvasti vaeva. Ka hetkel on minu elus periood, kus võtsin kätte oma järgmise unistuse. Unistuse, mis paneb mu sisemiselt põlema, kui sellele mõtlen. Selle ülesse korjamine ja julguse kokku võtmine, et otsast alustada, on nõudnud minult meeletult julgust. Hirm tapab meie unistused, hirm tapab lootuse, hirm teeb inimesed haigeks, hirm muudab meid vanemaks, hirm hoiab meid tagasi kõiges, mida me teeme.

Minu suur unistus on tööalane. Ma olin selle unistuse osas endale korduvalt valetanud. Enda jaoks vabandusi välja mõelnud, et miks mitte seda ellu viia. Kuni ühel hetkel ma hakkasin tegema seda, mida ma varem tegin, et iseennast motiveerida. Ma ei tea, kas ma selle unistuse ka ellu saan viia. See sõltub ka teistest inimestest, aga vähemalt ma annan endast absoluutselt parima, et see saavutada. Ma teen iga kõne, mis mind siiani hirmutanud on. Ma annan endast parima, et saada kõik kohtumised, mis selleks vajalikud on. Ma annan endast absoluutselt parima.

Mulle väga meeldib vaadata erinevaid motiveerivaid kõnesid/videosid. Lugeda motiveerivaid raamatuid. Ma olen sealt palju õppinud ja alati, kui ma lähen mõnele kohtumisele või pean oma hirmuga silmitsi seisma, siis panen klapid pähe ja võtan enda jaoks 5-30 minutit. Kuulan neid sõnu ja ma päriselt ka tunnen, kuidas kogu mu pea saab klaariks. See meenutab mulle, et.. Meie elu on meie enda kätes. Ma ei taha lasta hirmul end juhtida. Ma ei saa oodata, et need võimalused mu teele satuvad. See ei toimi minu jaoks nii. Ma pean ise tegutsema. Olgu see ükskõik kui ebamugav.

Üks speaker ütles kunagi. Meie kõigi südames mängib muusika. Meie enda muusika. Ainult meie ise kuuleme seda. Iseasi on see, kas me sellel kunagi ka kõlada laseme. "Ära kunagi sure nii, et su südames mängib muusika ja keegi seda kunagi kuulnud ei ole". Me teame sisemuses väga hästi neid asju, mida me tahame oma elus teha. Kasvõi kõige pisemad asjad. Aga kas me surume need alla? Matame argipäeva mõtetesse ja tapame oma hirmude ning vabandustega?

Mis mind tegelikult peatab? Kas ma olen liiga väsinud? Kas ma pole piisavalt maganud? Pole piisavalt aega? Pole piisavalt raha? Või mis on see, mis mind peatab? Vastus on lihtne - MINA! Kõik sõltub sellest, kui väga sa neid asju tahad. Kui pühendunud sa oled. See teekond ei ole kerge. See on meeletult raske. Võibolla ongi võimatu. Aga kui me elame igapäev nii, et me ärkame hommikul rahulolematuna, kui me oleme sisemiselt õnnetud, siis miks me ei võiks proovida? Võtta asi enda kätesse ja anda endast parima. Et see sisemine muusika saaks lõpuks mängida! Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et me oleme tagasi alguses? See, et me saame öelda "ma vähemalt proovisin"?

Me otsustame igal hommikul, kuidas me selle päeva vastu võtame. Me saame ise otsustada, kas me naeratame ja jätame eilse päeva tormilised pilved seljataha ning võtame uue päeva vastu. Või vaatame tagasi ja püsime seal. Laseme nendel emotsioonidel ka kogu edaspidist juhtida. Sellise otsuse vastuvõtmine on ebamugav. Aga see on seda väärt. Mitte keegi teine ei vii meie eesmärke ellu. Alusta väikselt. Kasvõi need kõige pisemad eesmärgid. Me peaksime lõpetama enda jaoks pideva piirangute seadmise, lõpetama endas kahtlemise, lõpetama iseenda jaoks vabanduste välja mõtlemise.  

Me peame tegema otsuse olla parim versioon iseendast. Me peame ise teadma, mis on see muusika, mis meie südames mängib. Me peame ise tegema esimese sammu selleks, et see ellu viia. Kui me kukume, siis alustame uuesti. Me peame ise andma endast vähemalt parima. Ainult nii saame me olla kindlad, et midagi muutub meie elus. Öeldakse, et ole ise muutus, mida maailmas näha tahad. Olgu selleks terve maailm, või ainult meie enda sisemine maailm.

Ma olen viimase kahe nädala jooksul astunud oma kõige suurematele hirmudele ja ebamugavustele vastu. See on olnud närvesööv. Kõhus on õõnes tunne. Suured otsused on langetatud. Aga ma vähemalt tegutsen. See tunne, et olen selle sammu astunud on nii vabastav. Ma lihtsalt loodan, et äkki aitavad minu sõnad kuidagi teid ka. Iga hommik, kui te ülesse ärkate, siis mõelge sellele, mis paneks teid naeratama? Mõelge sellele, mille üle olete tänulik ja siis mõelge sellele, et mida te päriselt oma elus teha tahaksite. Kui te olete nendele küsimustele vastanud, siis lihtsalt.. Go get it! Sa tegelikult tead täpselt kuidas.. Või kust vastuseid leida. Oluline on see julgus leida! Igale küsimusele on olemas kuskil vastus. Me lükkame nii paljusid asju siin elus edasi või jätame üldse tegemata, sest me ei julge. Ma innustan teid julgema! Samamoodi nagu teie olete olnud toeks mulle, siis proovin olla ka teile. Ma olen päris palju ägedaid inimesi kohanud viimasel ajal läbi kirjade postkastis ja kui ma vähegi saan, siis aitaksin teid ka. 

Astume koos selle esimese sammu. Edasi on juba lihtsam! Laseme sellel muusikal mängida, onju? ♡ Ja PS! Hoidke mulle järgmisel nädalal tääääääääiega pöialt! 
↧

Kuidas meie telkimine möödus?

July 18, 2018, 6:47 am
$
0
0

Kui mäletate, siis rääkisin eelmisel nädalal, et plaanime oma aias väikese telkimise teha. Noh, enne kui kuskile kaugemale läheme. Mõeldud, tehtud! Kodus telkimise mugavus on ikkagi see, et me vedasime ikka kogu täiega oma "magala" telki. Meie 160cm madrats ja Krisi madrats mahtusid telki ideaalselt. Eeskoda andis aga selle luksuse, et kõik jalanõud ja muu kraam mahtus sinna. Ma ütlen etteruttavalt, et meie kogemus oli niivõrd hea, et me jäime ka järgmiseks ööks õue magama. Ma kuidagi pelgasin seda, et hullult lämbeks läheb, aga tegelikult oli öösel ikkagi pigem karge õhk ja me jätsime telgi ühe akna (võrguga) avatuks. Nii oli teki all täpselt paras olla. Aga kuidas Kris sellesse suhtus? Eks esimene öö oli magama jäämisega raskusi. Olenemata sellest, et Kris oli põnevusest niigi kauem üleval, siis võttis ka reaalne magama panek ca tunnikese. Nii palju põnevat oli ju. Kes ikka magada raatsiks. Lõpuks ma selle võitluse ikkagi võitsin ja teate.. Kris ei ole mitte iialgi nii hästi maganud. Me jäime ise veel paariks tunniks ülesse ja tegime grilli sisse pisikese lõkke. Küpsetasime banaane ja jõime pepsit. Milline luksus! Kui muidu ärkab Kris öösiti ikkagi ca 3-4 korda, siis sellel korral ei ärganud ta ühtegi! Või noh.. Kui me telki kobisime ja end sisse sättisime, siis natukene ta selle sagimise peale hakkas nihelema, aga jäi kohe tuttu ja magaski õhtust hommikuni. Ja tegelikult oli lausa nii, et ta mitte ainult ei maganud paremini, vaid ka tavapärasest kauem.

Eriti armas oli näha seda siirast rõõmu hommikul, kui telgi ukse lahti tegid ja Kris nägi, et ta õues on. Pistis aga tuduka väel jooksuga punasõstra põõsa juurde ja kukkus pugima. Need väikesed asjad siin elus, am I right?


Teisel õhtul me lõket ei teinud ja siis olid muidugi kohe sääsed ja parmud kallal. Tänu nendele kobisime sellel korral natukene rutem telki magama. Ausalt öeldes oleks veel pikemaks jäänud, aga tundus nagu veidi veider majast telki kolida. Lihtsalt niisama. Võiks ikka mingi sõidu nüüd kuskile ette võtta, enne kui see mõnus suvi läbi saab. Kellelgi on mingeid ägedaid koha soovitusi? 

Grillitud banaan shokolaadijäätisega oli muidugi ka viimase peal. Ma ei tea, miks me seda tihedamini teinud ei ole. Pole nagu meelde tulnud. Aga maitseb nii hästi ja see sooja/külma kooslus. Mmmmm! Mis suvi see ilma jäätiseta on, eks?


Telgi parkisime täpselt sellisele kohale, et hommikupäike sisse ei paistaks ja juhul, kui peaks öösel sadama hakkama, siis varjavad suured kased ka suurema vihmasaju korral telki. Selle ümbruses sattus olema muidugi julmalt palju ohakaid ja paljajalu seal eriti olla ei saanud. Muidu ei olegi tähele pannud, sest seal ei ole me eriti ringi müttanud. Ikka oled rohkem majale ligemal. Peakski need välja juurima. 

See kogemus oli kindlasti oodatust parem. Ilmselt aitas kaasa ka see, et me oleme viimastel päevadel päris palju ikkagi õues olnud. Kris on saanud päevad läbi oma pisikeses basseinis sulistada, marju süüa ja hoovis liblikaid ning kasse taga ajada. See kõik väsitab ja peale värskes õhus viibimist on ju alati uni kõige magusam. Väga julgustav kogemus. Soovitan teistelgi! Kasvõi oma hoovis võib selline vahva telkimine lõbus olla, kui kaugemale ei tihka minna. 
↧
Search

Minipuhkus Tartus, VSPA-s!

July 25, 2018, 11:52 pm
$
0
0

Kuna Krisile viimane kord meie spa puhkus Saaremaal väga meeldis, siis olime kindlad, et teeme seda peagi uuesti. Kris on nii vee lembeline ja ausalt öeldes, ega ise ka sulistamisest ja saunatamisest ära ei ütle. Aga mis peamine.. Hotellis olevatel voodipesudel ja linadel on mingi maagiline "touch" juures ja nende vahele õhtul pugeda on millegipärast alati kõige mõnusam osa. Ja noh, see ka muidugi, et ise hommikusööki tegema ei pea. Aga alati ei ole aega/võimalusi pikemaks reisiks/puhkuseks. Sellisteks juhtudeks on väga lahe võtta võimalusest kinni ja natukene meie oma pisikese Eesti kohakesi külastada. Koostöös V Spaa- ja Konverentsihotelliga panimegi meie pere jaoks kokku ühe ühepäevase minipuhkuse. Ma olin selle spa kohta meeletult palju kiidusõnu kuulnud, aga ise mitte kunagi külastanud. Ootused olid suured. 

Meie juurest Viljandist on sinna natukene rohkem, kui tund aega sõitu. Planeerisime stardi siis Krisi lõunaunele ja suuna me Tartusse võtsimegi. Hotell asub täiesti kesklinnas ja on tegelikult ühenduses kaubanduskeskusega. Lausa niivõrd ühenduses, et läbi hotelli on võimalik ka otse poodi minna. Kogu hotell on täiesti uus ning seetõttu ei saa ma sisustuse ja kvaliteedi kohta ühtegi halba sõna öelda. Meil oli neljandal korrusel asuv deluxe tuba, mis ausalt öeldes nägi välja nagu mõne sarnase asutuse sviit. Tuba oli suur, maast laeni akendega, väga suure telekaga, olemas oli ka diivan ja noh.. See vannituba! Kahe eraldi kraanikausi/peegliga ja olemas oli nii vann, kui ka dušš. Vannituba oli üsna sarnane Hiltoni omaga oma sisustuse poolest. Võttis ikka natukene ahhetama küll. Vannitoa üks sein oli tegelikult klaasist, kuid sellele sai kardina ette tõmmata. Me oleme abielus küll, aga üksteise ees vetsus me siiski veel ei käi. Las mõned asjad jäävad omale ka, onju! Aga eriti vinge oleks selles vannis mõnuleda, kardin eest ära tõmmatuna ja mõnda oma lemmikut filmi plasma televiisorist vaadata.


Ka üldruumid, fuajee ja spa osa ei jäänud alla. Spa oli hästi valgusküllane, läbi mitme tasapinna ja lastele mõeldud basseinis oli mitmeid armsaid atraktsioone, millega Krisile mängida meeldis. Mulle meeldis see, et suur bassein ei olnud nii jaheda veega nagu nad tavaliselt on. Ka üleüldine temperatuur ruumides oli pigem soe. Kuna nad alles hiljaaegu seal vist uuendusi tegid, siis ei olnud enamikel saunadel veel silte juures, et millega tegu on. Nii pidime me natukene viktoriini tegema ja ise ära arvama. Kuna spa asub läbi mitme tasapinna, siis oli seal võimalusi väga palju. Kõige rohkem meeldis Krisile madailmal korrusel asuv ruum, kus oli suur, suur liivakast. Selle kõrval soojendusega lamamistoolid, et vanematel ka tegevust oleks. Lisaks ka selline madalama temperatuuriga meesaunake. Kui liivakastis mängitud, siis sai ennast dušši all puhtaks pesta ja tagasi sulistama minna. Esimesel õhtul mängis Kris ikka päris tükk aega. Talle oli veel kolm last seltsiliseks. Kuna liivakast on üüratult suur, siis ruumi jagus kõigile. 

Mis oli natukene antud spa juures teistmoodi.. Seal oli väga peresõbralik riietusruum. Mehed ja naised koos. Nimelt on igale külastajale mõeldud kapp oma asjade ära panemiseks, aga riietamiseks hoopis riietuskabiinid. Sellesmõttes on pisikese lapsega see variant väga mugav. Vanemad saavad korda-mööda end peale spad pesta/riidesse panna ja last hoida. Igati mugav variant. Ma polegi mujal eriti sellist asja kohanud.


Kui me spas ära käisime, siis mina sain minna ka ühele protseduurile. Meil jäi selline diil, sest eelmisel korral Saaremaal, sai just Kristo hoolituses käia. No minge pekki, kui mõnus! Protseduur kestis 75 minutit ja ma lihtsalt anuuuuuuuusin mõtetes, et aeg otsa ei saaks. Mulle väga meeldis see, et kui tavaliselt tehakse massaži pigem õrnalt, siis minuga tegelenud neiu andis ikka hagu ka. Mulle väga meeldib intensiivsem massaaž ja seda ma ka sain. Vestlesime massööriga ka sellel teemal ja ta ütles, et see ongi nii sõltuv inimestest, et seda peab ära tunnetama, kuidas kellelegi meeldib. Kehakeel juba reedab ka. Minu ainus küsimus on alati see olnud, et kui protseduurile minna, siis tuleb need ühekordsed püksikud jalga panna. Ma ei tea.. Minule on need alati niiii hiiglama suured, et ma sama hästi võiksin üldse mitte pükse jalga panna. Alukad ripuvad pmst põlvini ja midagi need ära küll ei varja :D You know what I mean?

Hotelli poolt antakse kõigile (ka lapsele) hommikumantlid, et oleks mugavam mööda spad ringi tuiata. Mis on nende juures eriline, on see, et nad on hoopis teistsugused. Kapuutsidega ja sellisest.. Pusa?! materjalist. Mina muidugi aasta külastajana suutsin enda oma jumala ära määrida. Andsin Krisile Fruuti marjasmuutit ja pool sellest smuutist lõpetas minu valgel hommikumantlil. Andke andeks armsad hotelli inimesed! 🙊Aa ja mis veel.. Tavaliste telefonide asemel on kõnede tegemiseks tubades hoopis mobiiltelefonid. Seda ma pole ka varem kohanud.


Hommikusöök oli hotellis rikkalik ja isegi vahuveini pakuti! Noh, kellel eelneva õhtu jaoks peaparandust vaja on. Väike mimosa äkki? Kris vitsutas putru ja puuviljasalatit, mina lõhega võileibu ja härjasilmaga muna ja Kristo nosis lõpetuseks nutellaga crossainte. Kõigile midagi. 

Me jäime niiiii rahule! AGA, AGA, AGA! Ühest päevast jäi selgelt väheks. Kui keegi plaanib sinna perepuhkust, siis ausalt ka.. Võtke kaks päeva! No üldse ei raatsinud ära tulla ja selline tunne jäi natukene hinge, et puhkus jäi pooleli. Pisikese lapsega on üks päev ikkagi natukene liiga üürike aeg. Ei jõuagi kõike ära näha ja teha. 

Kui me ära hakkasime minema, siis tegime check outi ära ja läksime mõneks ajaks spa kõrval asuvasse suurde mängutuppa "Marakratt". See on lausa läbi mitme korruse, seal on eraldi kasvataja, kes lapsi jälgib ja Kris mängis väga hea meelega seal olnud pealeistuvate traktoritega, nukuvankriga ja jälgis suuremaid lapsi turnimas. 

Aga, et natukene hotellist ja spast rohkem aimu saaksite, siis filmisime kogu päeva teie jaoks ka vlogi. Ma olen seal küll enamasti nagu mingi kodutu ja mega padja näoga, aga noh.. Spa ju! :D Pole esimene kord niimoodi kaamera ees olla. Ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Kas Teie olete VSPA-s puhkamas käinud? Millised on muljed? Mis on teie lemmik spa, kuhu soovitaksite lapsega koos minna? :)


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p! 
↧

Ei ole blogimise ametit maha pannud. TERE!

August 12, 2018, 3:32 am
$
0
0

Issand, ma ausalt öeldes ei tea isegi kust alustada. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et absoluutselt kõik suve sündmused on koondunud juuli lõppu ja augusti algusesse. Mul on ausalt selline tunne, nagu poleks saanud ühtegi hingetõmmet teha vahepeal. Lisaks sellele, et me kolisime, toimus samal ajal ka umbes sada pulma ja tüdrukuteõhtut. Mul on selline tunne, et ma oleks nagu maratoni maha jooksnud. Mitte, et see mind kurvastaks, aga lihtsalt.. Nüüd tahaks jalad korraks seinale visata. Seetõttu ei ole ma ka siia jõudnud. Esialgu ei olnud meil uues korteris lihtsalt interneti ja hiljem oli ajast puudus. Kui me parasjagu kaste lahti ei pakkinud, siis planeerisime sõbrannade tüdrukuteõhtuid ja Kristo poissmeeste oma. Hetkel on kaks naistekat ja kaks pulma edukalt peetud ja üks on veel tulemas. Mis seal salata, eks pulmapidu on see kõige vingem pidu ka muidugi. Tihti ikka nii mitu korda suve jooksul pulma saab. Ei kurda!

Aga natukene muud juttu ka. Paljud inimesed olid väga üllatunud, kui instagramis uue kodu pilte ja videosid jagasin. Ilmselt on lihtsalt mõni postitus vahele jäänud ja nii see segadus tekkiski. Aga tõesti, tõesti.. Kui mõned postitused alla kerida, siis leiab ka pikema põhjenduse, miks me kolisime. Kui viitsite, siis võite sealt lähemalt lugeda. Aga lühidalt ütlen, et meie majake leidis omale uued omanikud, kes selle eest väga head hoolt kannavad ja ma ei oleks osanud enamat tahtagi. Meie kolisime esialgu üürikorterisse, et natukene raha sissemaksuks juurde koguda ja hiljem kui oma kodu ostuks piisav raha koos on, siis see ost ka sooritada. Ma pean ausalt tunnistama, et olgugi, et maal oli hea.. Siis linnas on ka hea! Meie pere ja sõbrad on siin ja kuidagi lihtsam on. See pidev edasi-tagasi sõitmine oli päris kurnav. Kuna nii suur osa meie elust ikkagi jäi siia Tallinnasse, siis paratamatult pidime tihti siin käima. Juba ainuüksi bensiini peale kulus palju raha. Rääkimata ajalisest kulust. Aga ma olen siiralt õnnelik ja tänulik, et saime lapse esimese eluaasta metsade vahel veeta ja muretult kulgeda. See kogemus jääb meiega elulõpuni kaasas käima ja on südames tähtsal kohal. Muidu me ei oleks maja üldse müünudki, aga kahte kohta üleval pidada pole finantsiliselt lihtsalt võimalik. Küll me kunagi uuesti oma maakodu ostame ja siis jälle naudime. 

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kuidas meid kassidega üürikorterisse vastu võetakse. Et enamasti on see raske. Veel enam, et meil on kaks kassi. Ausalt öeldes on meil kuidagi niimoodi õnnestunud, et igal korral on sattunud väga mõistlikud üürileandjad ja meie oleme algusest peale ausad olnud. Ei ole loomade kohta mingit häma ajanud. Eelmises korteris maksime näiteks lihtsalt suurema tagatisraha, mis hiljem tagastati. Sellel korral seda ei nõutud. Eks me ju teame, et kui kiisud tõesti peaksid midagi ära lõhkuma, siis meie selle eest ka vastutame. 

Aga pulmadest ka. Päris vinge on olnud näha, kui erinevad need olnud on. Kõigil ikkagi täiesti oma nägu ja tegu. Ühes pulmas käisime kolmekesi, koos lapsega ja jäime ööseks ka. Kõik sujus üsna ladusalt ja Kris jäi oma reisivoodis õhtul tuttu. Meie saime monitor käes lauas edasi jutustada. Teises pulmas käisin ma üksi. Kristo on hetkel laagris ja üksinda tundus päris keeruline lapsega pulmas hakkama saada. Kris jäi oma tädiga. Temaga on nad kõige rohkem koos olnud ja isegi magama panemine ei valmistanud raskusi. Õnneks magab Kris nüüd enamasti õhtust hommikuni ja vahepeal ei ärka. Seda tuleb ette pigem harva. Seega oli mul süda üsna rahul ja ma ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal ma viimati nii pikalt jalga keerutasin. Äge! Sain Kristo õelt palju videosid ja pilte ning päris lahe oli vaadata, et nad kenasti klapivad.

Krisil on praegu täpselt selline vanus, et ta on õppinud jooksma ja tahakski igale poole koguaeg minna ning tormata. Teda ei hoia purgis ka paigal. Kuna ta veel ei räägi ka, siis on põhiliseks väljenduseks ikkagi selline "õõõõõõ ja ääääää", lihtsalt erinevatel hääletoonidel. Üks perekooli kägu mainis ka, et tal õnnestus ühel korral kohvikus meie kõrval istuda ja küll see meie laps on ikka ära hellitatud ja muudkui tormab/karjub. No olgem ausad.. Nii pisikest last on ikka päris keeruline panna söögitooli pikemaks ajaks istuma, kui tal juba kõht täis on söödud. Siis tahaks ju ringi vaadata ja eks teda ajab vihaseks, kui vanemad ei lase. Viimati käisime pitsat söömas ja seal oli näiteks nii, et restorani uksed olid pärani avatud. Muidugi juhtus see, et kui Kris enam toolis istuma polnud nõus, siis pani ta jooksuga ukse suunas, et õue minna. Nii me teda aina tagasi tassisimegi, kuniks kiirelt toidu sisse ahmisime ja ülejäänud kaasa lasime pakkida. Eks ta sai meie peale kurjaks, et me tal õue ei lase joosta ja väljendas seda ka häälekalt. Vahel on muidugi nii ka, et Kris väga rahulikult viitsib toolis istuda ja meiega koos süüa. Aga alati seda ei juhtu. Lihtsalt veider on mõelda sellele, et keegi istub kõrval lauas, aina piidleb ja hiljem läheb kirjutab perekooli, et küll see laps ikka ei oska käituda. Ega vahel ei oskagi. Aga ma leian, et see on okei. Igaüks kellel on lapsed, on olnud ilmselt sarnases olukorras. Mõnikord ei taha lapsed koostööd teha. Oleks Kris mingi viiene, siis saaks talle ju selgitada ja õpetusi jagada. Praegu 1,3 aastasena on see päris keeruline. Muidugi me õpetame ja suuname teda, aga eks ta ka katsetab piire. Kuidas on üldse kõige õigem nii pisikese lapsega restoranis käituda? Et tulevikus lihtsam oleks ja laps mõistaks,  et mida tohib ja mida mitte. Loomulikult tuleb rahulikult rääkida ja selgitada, see on ilmselge. Aga kuidas teie käitute? Kas lahendus ongi see, et üldse ei käi lapsega väljas? Või on seal mingid muud nipid? Ma siiralt tahaks teada. Kas kui teie näete restoranis mõnda perekonda kelle laps jonnib, siis arvate samuti, et laps On kasvatamatu või pigem mõistate muret? 

Rääkides perekoolist, siis ma enamasti üritan neid teemasid seal eirata ja vahepeal ei käi pikka aega lugemas. Viimati tegingi seda vist paar kuud tagasi. Siis kui veel see vana blogijate teema oli. Ega ma täpselt ei tea, millal see uus tehti. Mõnikord harva saab uudishimu minus võitu.. Nagu ka täna. Ja ma igakord saan aru, et see on viga. Klõpsan siis ruttu kinni ja heidan sõnad peast. Ega ma kõiki lehti läbi ei kliki, ma nii masohistlik ei ole. Eks sealt jooksevad ikka samad jutud läbi nagu alati. Et küll ma olen maitsetu ja käin lapse ema kohta inetult riides. Viidati konkreetselt sellele instagrami fotole. 


Et kas ühel emal on ikka sobilik niimoodi riides olla. No, et naba paljas, rinnahoidjad paistavad ja püksid on olematud. Ma ütlen teile päris ausalt.. Ma oleks tahtnud sellel päeval vapsjee paljas olla, kui oleks võimalik olnud. Õues oli üle 30 kraadi :D 

Ega ma tõstan käed ülesse ja ütlen, et eks ma panen oma riietusega tõesti tihti pange. Vahel rohkem, vahel vähem. Ma pole stilist ja ilmselt pole mind selle riiete sobitavuse andega õnnistatud. Mis seal ikka.. Ega ei saagi olla nii, et kõik inimesed maailmas on super stiilsed. Ma lihtsalt olen see variant, kes ei ole. Ma lihtsalt imestan, et seda aina teemaks võetakse. Kas see ei ole juba vana teema ja teada värk? :D andke mulle andeks no. Või andke siis stiilialast nõu! Kuidas on okei emana riides olla? Milliseid reegleid peab jälgima, et outfit sobiks? Ja ma ausalt ei räägi siin seda sarkastiliselt, vaid mind tõesti huvitab. Kas on siis tõesti nii hull mu olukord või? :D Eile käisin niimoodi pulmas. Endale tundus nagu suht okei. Et vahel äkki õnnestub ka? 


Aga ärge mind päris maha kandke veel. See tohuvapohu ja üritused on hakanud lõpusirgele jõudma. Viimased pingutused ja saame rahulikumalt võtta. Esmaspäeval stardime perega Lätti ja augustisse mahub veel üks tüdrukuteõhtu ning septembrisse veel üks pulm. Aga kuna korraldusega on peaaegu klaar, siis ei röövi see enam eriti aega.  Ma olen kõikidel tüdrukuteõhtutel enda peale võtnud enamasti sellise meisterdamise poole. Karolini omal tegin seinale sildi, Merlise omadel kujundasin, trükkisin ja raamisin vanded ja muud ülesannete lehed, mida täitma pidi. Näitan teile ka, ehk saab keegi siit ideid ammutada :) 

Aga ega mul praegu polegi vist rohkem midagi lisada. Aitäh, et olete endiselt minu kõrval. Isegi, kui ma vahepeal mõneks ajaks ära kaon. Te olete mulle tegelikult endiselt sama tähtsad ♡

↧
↧

Lõhnaõlidest + KINGILOOS - TAXFREE.EE!

August 12, 2018, 10:53 pm
$
0
0

Tere kõigile ja ilusat alanud nädalat! Siia nädala algusesse tahaksime tuua üle mõnusa kingiloosi. Seda koostöös Tax Free e-poega. Nimelt on meil ära kinkida ühele lugejale 35€ suurune kinkekaart, et nende e-poest endale just sobiv lõhnaõli/toode välja valida. Loosimise võitja kuulutame välja nädala lõpus. Loosis osalemiseks leia ülesse minu facebooki postitus ja tagi sinna alla sõber, kes ka võiks loosist osa võtta! Nende kodulehe leiab siit: http://taxfree.ee

Aga rääkides lõhnaõlidest. Ma olen vist varem ka maininud, et ma olen väikest viisi "hästi lõhnamise fanatt". Kõik peab alati imeliselt lõhnama. Olgu selleks pesuloputusvahend, mõni kehakreem, küünal või mina ise. Hindan ka teistes seda, kui nad kasutavad meeldivat lõhnaõli. Ma ausalt ka ei tea, mis teema sellega on, aga mulle näiteks hullult meeldib, kui inimesega mingi mõnus lõhnapilv kaasas käib. Ma tean, et on palju inimesi, kellele see üldse ei meeldi ja mõnel võibolla ajab süda isegi pahaks. Minul nii ei ole. 

Ma ise olen alati armastanud üsna vängeid ja magusaid lõhnaõlisid. Ma mäletan, kuidas kunagi põhikoolis oli mu lemmikuks Britney Spearsi "Midnight Fantasy". Tänasel päeval ei suudaks ma seda muidugi kasutada, sest see on liiga lääge, aga vot siis hullult meeldis. Nüüd on nii, et ma olen juba aastaid ainult kolme lõhnaõli kasutanud. Neid siis vaheldumisi. Sõltuvalt tujust. Absoluutselt kõige suurem lemmik on Trussardi "Donna". Selle lõhna juures meeldib mulle see, et ta püsib tõõõõõesti hästi peal ja ta on väga selline.. Spetsiifilise lõhnaga. Seda kandes saan alati kõige rohkem komplimente. Teiseks lemmikuks on Versace "Yellow Diamond". See on muide ka minu ämma lemmikuks lõhnaks. Noh, öeldakse ju, et naine valitakse ema järgi onju, hehe. Kolmandat lemmik lõhnaõli mul hetkel kodus ei ole, aga olen ikka mitmeid, mitmeid, mitmeid pudeleid juba ära kasutanud. Selleks on Viva la Juicy kõige esimene parfüüm. See erkroosa lipsukesega. 

Minu meelest on see nii naljakas, et kui ma ei ole lõhnaõli kasutanud, siis tunnen ennast nagu paljalt. Minu jaoks tuleb sealt pudelist lõhnaõli piserdades ka kübeke enesekindlust alati juurde. 

Tax Free e-poes on hinnad ka muidugi sõbralikud. Võib öelda, et parimad Eestis! Kui muidu maksab minu lemmik "Donna" l100ml õhn näiteks kaubamajas miski 100 eurot, siis sealt saab selle 46€ eest. Noh, peaaegu kaks ühe hinnaga. Lisaks on nende lehel võimalus ka tasuta transpordile. 

Millised on Teie ajatud lemmikud lõhnaõlid? Kas kasutate ainult ühte või vastavalt tujule?
↧

Ma lasen end Marisel iganädalaselt hüpnoosi viia? + GIVEAWAY!

October 2, 2018, 8:33 am
$
0
0

Pole vist vaja alustada postitust sõnadega.. "Issand, ma pole nii ammu kirjutanud". See on juba iganenud ja ausalt öeldes täiesti ebavajalik. Blogi ongi minu jaoks alati olnud selline koht, kuhu ma põgenen täpselt siis, kui selleks tunne tekib. Ma olen kaotanud seetõttu mitmeid koostöösid, saanud palju, palju kirju, et kas minust enam ei kuulegi.. Aga it has never been about these things. Minu jaoks on see alati selline teistmoodi "päevik" olnud. Ma ei taha, et blogimine oleks minu kohustus või töö. Ma tahan, et see oleks eneseväljenduse koht. Tingimusteta. Eeldusteta ja kohustusteta.

Kui ma oma viimaseid blogipostitusi vaatan, siis näen, et see millest ma täna kirjutama hakkan, on kuidagi väga loomulik jätk. Ma olin sellisel "eneseleidmise" teekonnal. Meie elus juhtus palju asju. Me kolisime, müüsime oma maja, mina alustasin osaliselt tööl käimist ja kõik oli pidevas muutuses. Kõik need muutused on olnud üdini positiivsed, ent ometi hirmutavad. 

Kui me kolisime tagasi Tallinnasse, siis esialgu valdas meid hirm selle ees, kas leiame omale selle õige pesa. Kas see on õige otsus, kuhu taoline muutus meid viib. Siis tekkis hirm tööle minemise ees. Veel enam, et täiesti uude kohta. Raske oli mõelda sellele, et pean lapsest eemal olema. Ometi ma tean, et ta on oma isaga kodus ja minu töö on vägagi paindlik. Sellegipoolest valdas mind suur süütunne ja igatsus. Hirm. Et äkki ma ikka ei peaks. Aga ütlen kohe ausalt, meil ei oleks olnud muud võimalust tänasel päeval. Või noh, võimaluse leiab alati. Aga see oli parim lahendus meie jaoks. Tänaseks on asjad juba laabunud, meil on tekkinud mõnus tööjaotus ja tegelikult kõik toimib. 

Kui ma kogu selle tohuvapohu sees olin.. Või noh, meie olime. Siis ühel hetkel kirjutas mulle üks armas inimene ja täiesti teadmata meie praegust olukorda, pakkus mulle ühte kursust läbimiseks. Te kindlasti teate kõik hüpnoosi saate Marist, eks? Neil on selline tore pesa nagu: http://www.toelinemina.ee/home. Nad teevad selliseid ägedaid ja personaalseid laagreid ja nüüd on valmis saanud ka ühe online kursusega. See kõik tundus mulle hästi põnev ja võtsin koostöö vastu. Ma olen alati armastanud ennast arendada ja palju lugeda. Kursus tundus veel põnevam. Aga kuna ma olen alati pigem ennast ise motiveerinud. Ise proovinud oma tunnete ja emotsioonidega toime tulla, siis mulle tundus kuidagi raske seda esimest sammu teha, et pihta hakata. Et seda kõike teiega jagada. Uskuda, et sellest võib mulle kuidagi kasu või abi olla. Niimoodi see esimese raksuga soiku jäigi. Möödus nädal, möödus kaks. Kuni mõned päevad tagasi olin ma öösel täiesti unetu. Ma ei maganud mitte ühte tunnikest ka. Minus oli mingi ärevus. Inimestel ikka löövad lained ühel hetkel peapeal kokku ja minu jaoks oli see just see moment. 

Te teate küll seda tunnet, kui teie pähe ilmuvad erinevad pildid mingitest olukordadest, mingid mõtted, hirmud ja see kõik tekitab sellist ärevust, sees õõnes tunnet? Sellist tunnet, mis kogu energia ära võtab. Minul oli täpselt selline tunne. Kui ma olin juba mitmeid, mitmeid tunde voodis vähkrenud ja kella vaadanud, siis tõusin lõpuks püsti. Läksin lasin omale varahommikul vanni vett täis ja mõtlesin, et see aitab. Aitas, aga mitte piisavalt. Siis mulle meenus, et mul on ju Marise kursus. 

Selle kursuse mõte on see, et 30 nädalat järjest saadavad Maris ja Siim sulle konkreetse nädala teema kohta meditatsiooni/hüpnoosi heli salvestuse ja materjalid. Teemasid on väga erinevaid. Neid saab lugeda siit: http://www.toelinemina.ee/online-kursus. Esimese nädala teemaks oli mõistuse välja lülitamine. 

Olenemata sellest, et mu usk oli sellel hetkel üsna madal, sest mu enesetunne oli kehvake, siis võtsin ennast kokku ja mõtlesin, et ma proovin. Selle esimese sammu tegemine ongi kõige raskem. Ma panin selle faili telefonist mängima, panin klapid pähe ja lamasin diivanile. Jälgisin hüpnoosi juhiseid ja sulgusin endasse. Hüpnoos kestis 35 minutit. 

Alguses oli raske.. Ma tundsin ennast veidi ebamugavalt. Tegin vahepeal oma silmi lahti ja siis proovisin jälle keskenduda. Ma mäletan, kuidas mulle tuli meelde Mallu postitus sellel teemal, et miks noored inimesed nii "katki" on ja peavad aina abi otsima jne. Sellel hetkel ma nagu tundsin ennast korraks puudutatuna, et tõesti.. Miks ma pean. Mul pole ju midagi viga. Tundsin, et ma olen kuidagi "nõrk", et ma oma tunnete ja mõtetega ise toime ei tule? Ometi ei ole see ju teps mitte häbiasi. Mitte keegi ei peaks ennast sellel põhjusel halvasti tundma. Ja kui ma ühel hetkel ennast nagu vabaks lasin. Ma ei mõelnud, et "see, mida ma teen hetkel, on nii veider" ja päriselt usaldasin Marise häält ja lasin sellel ennast juhtida, siis toimus suur kannapööre. See meditatsioon liigutas mind südamepõhjani. Ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii lõõgastunult end tundsin ja millal ma viimati oma pea kõikidest mõtetest nii puhtaks sain. Mul oli ausalt selline tunne, et mind ei vaeva mitte midagi. Kõik on kõige paremas korras. Praeguses hetkes olen ainult mina ja ma tunnen ennast suurepäraselt. Mul oli täpselt nii kerge olla, nagu ma oleks üks udusuleke. Seda kõike on väga raske kuidagi sõnadesse panna, aga ma ausalt ka proovin. 

Ma väga tahaksin teiega oma teekonda selle kursusega seoses jagada. Kas see võiks teile huvi pakkuda? Ilmselt oleks kõige vingem teha videopostitusi nendel teemadel? Kuna igal nädalal tuleb uus kursuse fail, siis oleks kihvt iga nädala teemat teiega arutada ja oma mõtteid jagada. 

Kuidas Teie suhtute meditatsiooni? Hüpnoosi? Enesega töötamisesse? Kas see teema ja valdkond oleks midagi, millest rohkem kuulda tahaksite? Järgmiste nädalate teemad loetlen ka ülesse. Anna kommentaarides märku, milline kõige põnevam tundub! :)

Nädal 1 - Mõistuse välja lülitamine / mõistuse errorisse ajamine / tühja ruumi tekitamine. Üle mõtlemise lõpetamiseks, elutempo rahunemiseks.

Nädal 2 - Maskide maha viskamine. Rollidest välja tulemine. Arusaamiseks, milline sa tõeliselt oled enda sees ning kuidas sa ise käitud ja kujundad end igal pool ja igas kohas.

Nädal 3 - Oma jõu leidmine ja endasse tagasi kutsumine. Tundmiseks, et sinu energia ja soov midagi korda saata tuleb tagasi sinu sisse, minevikust lahti laskmine.

Nädal 4 - Oma elu eest 100% vastutuse võtmine. Kui sa tunned, et lahendust ei leia – oled kõike proovinud, aga miski justkui ei aita, ei leia ülesse vastuseid või niidiotsi või tunned, et keegi kuskil on süüdi/teeb sulle halba.

Nädal 5 - Energiate kokku tõmbamine lühikesele perioodile. Jõuliseks ja intensiivseks tegutsemiseks – kui sa tunned, et sul on vaja rohkem energiat, et asju teha hea ja tugeva tempoga, et saada rohkem tehtud minimaalse ajaga.

Nädal 6 - Visualiseerimine. Universumi keel on pildi keel ja selleks, et sinu unistused, teod ja kogu see, mida sa soovid, aga mis sul ka praegu on, on hea õppida visualiseerima – kuidas kõike ette
kujutada pildina ja milleks see üldse hea on.

Nädal 7 - Hirmud, ärevus, depressioon. Hirmude, ärevuse ja depressiooni lahenduste leidmiseks on siin välja toodud nii antud teemade põhjused, kui ka lahendused ning soovitame selle teema
juures soetada endale ka nädala 4 – oma elu eest 100% vastutuse võtmine.

Nädal 8 - Enesekindlus / enesearmastus / olen väärt tunne. Väga paljude tunnete põhjuseks on see, et inimese sees ei ole enesekindlust, tunnet, et ma olen piisavalt hea või väärtuslik. Seda see nädal aitab rohkem sisse tuua.

Nädal 9 - Motivatsiooni leidmine. Kuidas enda seest ülesse leida seda jõudu ja soovi edasi minna? Üleüldse ja konkreetsete teemadega seoses. Mis on üldse kirg?

Nädal 10 - Tunnetuse suurendamine. Elu ja iseenda juhtimine sisetundega, kuulates vähem mõistust aga rohkem sisemist häält. Kuidas seda teha? Antud teema on tugevalt seotud nii nädalaga 1,2
kui 4 ja 6.

Nädal 11 - Toitumine ja söögipalve. Liha söömine vs taimetoit. Toidu energia tõstmine, toitumise ja keha seosed. Kas on seos vaimsusel ja lihal ja taimetoidul?

Nädal 12 - Meesenergia / Naisenergia. Mis on mees- ja naisenergiad, kuidas need inimese kehas on, mis nendega teha saab? Naiselik mees vs mehelik naine ja energiate tasakaal kehas.

Nädal 13 - Seksuaalenergia. Orgasmiga manifesteerimine. Vaimne ja füüsiline orgasm. Üks suurimatest energiatest, millele saab lihtsalt ligi, on seksuaalenergia. Kuidas seda kasutada, mis on tegelikult orgasm ja ka vaimne orgasm. Kuidas juhtida seksuaalenergiat? Selle nüansid.

Nädal 14 - Raha energiad / külluse energiad. Minevikust on paljud kaasa võtnud esivanemate pidurdavaid rahamustreid – mis need on, kuidas on raha tegelikult inimesega seotud ja mida saaks teha, et selle voogu suurendada.

Nädal 15 -Elementide energiad. Kuidas on inimene seotud erinevate elementidega ja kuidas need, kui ka loodusjõud meid tegelikult aitavad? Kuidas nad oma keha sees, aga ka ümberringi enda heaks
tööle panna.

Nädal 16 - Kaitseenergiad / ülitundlikkus. Maailmas on palju ülitundlikke inimesi, kes tajuvad palju – tihti tunnevad nad end kehvalt suurtes seltskondades, poodides, tajuvad teiste meeleolusid. Kuidas seda enda sees reguleerida ja luua endasse ka rohkem kindlust sellega seoses.

Nädal 17 - Sõltuvustest loobumine. Mis on tegelikult sõltuvuste taga ning mis tekitab sõltuvusi, kas sõprusest ja suhetest sõltuvusi ja kuidas neist loobuda, neid lahendada. Mis on harjumus ja kuidas
seda ümber kujundada. See nädal on seotud tugevalt nädalaga 4 – oma elu eest 100% vastutamine.

Nädal 18 - Mineviku muutmine ja puhastamine. Oma minevikumälestuste lahendamine ja elu uuesti üle vaatamine, sobib ka siis, kui tunned, et lähed pidevalt oma minevikku. Ka see nädal on seotud nädalaga 4 – oma elu eest 100% vastutamine.

Nädal 19 - Oma keha muutmine hüpnoosidega/Oma elu loomine, kuidas saada, mida tegelikult tahan. Mandala loomine. Kuidas luua oma elu nii, et saada selles kõik, mida tegelikult soovid. Isegi siis, kui sa ei tea, mida sa soovid. Mis on üldse oma elu plaan ja kuidas oma keha protsesse juhtida. Kuidas oma keha muuta hüpnoosi abiga.

Nädal 20 - Suhete maagia (suhted partneriga, vanematega, lastega, sõpradega). Mis on iga suhte taga ja põhjused. Kuidas suhted vormivad meid ja mida meie saame suhetest jälgida ja õppida?

Nädal 21 - Oma annete leidmine. Igalühel on olemas midagi, kus on nende kirg, mida nad naudivad teha. Kuidas üles leida oma kirge ja seda veel suurendada. Mis on tegelikult anne? Kuidas seda esile
tuua?

Nädal 22 – Ühisväli. Oled märganud, et poodi minnes tihti ununeb see, mida soovisid osta ja suundud kontrollima oma mõttes, et ehk on vaja piima ja leiba? Või mingites olukordades hakkad teistega sarnaselt käituma? Mis on tegelikult see energia meie ümber, see ühine väli, need mõtted ja tunded? Ja kuidas ja miks peaks end sealt välja tõstma.

Nädal 23 - Une nägemine ja une juhtimine. Mida ütleb meile une nägemine ja kuidas saab seda juhtida? Kuidas saab unest sõnumeid, justkui tulevikku näha ja miks peaks und ise juhtima?

Nädal 24 - Vaimud ja olendid teispoolsus. Erinevad reaalsused. Paljud inimesed tajuvad, et siin maailmas on justkui midagi veel, paljud tahavad ühendust teispoolsusega. Mis siis on tegelikult olemas?

Nädal 25 - Tasanditel liikumine üles ja alla. Mis on üldse erinevad tasandid? Oled tundnud, et vahepeal oled justkui hästi ülevas meeleolus, kõik laabub? Suudad end kuskilt välja lülitada. Miks ja
kuidas saaks seda koguaeg teha ja mis on tasandid selles?

Nädal 26 – Selgeltnägemine. Kuidas on võimalik selgelt näha ja kasutada seda enda hüvanguks. Kuidas see üldse välja näeb? Seda nädalat soovitame võtta neil, kes on sügavamalt enda sees
tegelenud juba vaimsete praktikatega või juba eelnevate programmi nädalatega.

Nädal 27 - Tunnetuse kasutamine igapäevaselt ja töös. Kuidas kasutada oma sisetunnet oma töös ja igapäevaelus veel rohkem, kuidas lasta end igal hetkel oma sisetundel juhtida – enda jaoks parimate võimaluste ja lahendusteni. Kuidas ollagi pidevas ühenduses oma sisetundega?

Nädal 28 - Vaimsete praktikate läbiviimine. Kuidas viia läbi endas vaimseid praktikaid, nende erinevad stiilid ja viisid ning kuidas aidata sellega ka oma lähedasi.

Nädal 29 - Laste kasvatamine ja tundliku lapse kasvatamine. Kes on tundlikud lapsed ning kuidas kasvatada lapsi nii, et tänapäeva inforohkes maailmas, nad ära ei kaoks ja kasvaksid enesekindlateks, julgeteks ja iseseisvateks, kes kõigi õppetundidega saavad väga hästi hakkama, kasvades pidevalt veel paremaks.

Nädal 30 - Kristallid ja eeterlikud õlid enesearengus ja energeetikas. Kuidas kasutada kristalle, eeterlikke õlisid oma elus, nii et nad sinu arengut täielikult toetavad. Kuidas tunnetust arendada nii, et iga osake ka loodusest sind toetaks.


PS! Koodiga "Costanysparkles" saab kursuse osta -35% soodsamalt ja tegelikult loosin ühe samasuguse kursuse välja ka ühele teie seast, et saaksite minuga ühineda. Muidu on sellise kursuse maksumuseks 750€. Seda on võimalik osta ka 4 teema kaupa, siis on hinnaks 150€. Ühe konkreetse nädala teema saab osta 50€ eest. Kõik hüpnoosi helifailid jäävad teile kasutamiseks igavesti. Seda võib teha täpselt nii palju ja siis, kui endal tunne peale tuleb :)

SELLEKS, ET LOOSIS OSALEDA, JÄTA SIIA VÕI FACEBOOKI ENDALE KÕIGE HUVITAVAMA NÄDALA KIRJELDUS VÕI NUMBER :) 
↧

Perepuhkus Jurmalas. Läti mereäärne kuurort!

October 23, 2018, 12:39 pm
$
0
0

Suvi on küll selleks korraks kahjuks läbi saanud ja ma olen postitusega lootusetult hiljaks jäänud, aga ehk saab keegi teie seast järgmiseks suveks minipuhkuse idee. Sellel suvel kutsus Jurmala linnavalitsus meid perega külastama nende mereäärset kuurortlinna. Selles, et me sellele võimalusele jah ütleme, polnud kahtlustki. Ma olen Lätis küll mitmeid, mitmeid kordi käinud, kuid kunagi ei ole ma sattunud Jurmala linna avastama. Kunagi algklassides käisime Jurmala veepargis küll, aga see oli ka kõik. Kuna ma enne reisi eriti eeltööd selle linna kohta ei teinud, siis oli kohapeal seda põnevam. Meil oli ka oma giid, kes meile kogu linna ajalugu rääkis ja kõikidesse kõige põnevamatesse kohtadesse viis. Me saime peatuda ühes ilusas hotellis mere lähedal (www.hoteljurmala.com) ja meie toast avanes vaade kogu linnale. Eriti vinge ongi see, et giidi sõnul on Lätis reegliks see, et hooned ei tohi olla kõrgemad, kui nende männipuud. On küll erandeid, aga nad soovivad, et mets oleks alati kõrgem, kui majad. Seda illustreerib väga hästi meie hotellitoast avanenud vaade. 


Kui esialgu oli meie perele planeeritud väga mitmeid erinevaid meelelahutuslike ekskursioone, siis pisikese lapse kõrvalt me lihtsalt ei jõudnud kogu programmi läbida. Aga eks midagi peabki järgmiseks korraks ka jätma eks. Kõige viimaseks käiguks pidi meil jääma Jurmala veepargi külastus, aga sinna me ei jõudnudki. Krisil tuli täpselt uneaeg peale ja otsustasime selle asemel hoopis teele asuda. Nii sai Kris poole kodutee sõidust magada. Kuna Kris ei ole maailma suurim autosõidu fänn, siis tundus see tollel momendil parima otsusena. Üleüldse olen ma mõelnud, et peaks Krisist natukene rohkem jälle kirjutama, mul on teile nii palju pajatada! Aga.. Tagasi meie reisi juurde.

Esimene päev oli meil väheke vabama kavaga. Käisime kõrval tänavas asuvas Rooftop restoranis söömas (www.korso.lv, https://roofbbq.lv/en/news/), jutustasime niisama ja vaatamisväärsusena külastasime nende teaduskeskust, mis põhimõtteliselt oli sarnane meie Ahhaa keskusega. Lihtsalt väiksem ja asus Kaubanduskeskuse all (www.zilibrinumi.lv). Krisile seal tegelikult väga meeldis.. Vaatamata sellele, et ta on sellise keskuse jaoks liiga pisike. Aga seal oli igast nupukesi, mida ta vajutada võis ja nii ta jooksis ühest ruumist teise, käed laiali aetud ja kilkas. 


Restoranis olid head söögid, aga minu jaoks oli kõik üsna mage. Samas magustoidud olid to die for. Kõige põnevamaks osaks lapse jaoks olid väliterrassil asuvad ventilatsiooni seadmed. Me käisime vist oma kümme korda neid vaatamas. Kellele laste mängunurka vaja on, kui on olemas ventilatsiooni seadmed väliterrassil?

Õnneks oli esimesel kahel päeval väga ilus ja soe ilm. Kolmandal sadas aga nagu oavarrest. Teisel päeval laenutasime hotelli lobbyst omale rattad ja sõidsime nendega mööda linna ringi. Kris sai ka oma esimese rattasõidu kogemuse. Talle tegelikult täitsa meeldis.. Aga seniks, kuni ratas seisma ei jäänud. Siis oli kohe kibe kiire välja tulema. Me alustasime sõitu mööda rannaäärt, mis nägi ausalt öeldes välja nagu mõnel soojal maal. Rannal asusid eksklusiivsed hotellid, restoranid ja päevitusalad. Hooaeg oli tolleks hetkeks muidugi peaaegu läbi, aga südasuvel võib seal väga vinge olla. Polekski osanud arvata, et meil siin kõrval ka samasugust elamust saab. Fun fact selle ranna kohta, kunagi oli seal lubatud olla ainult meestel. Kui ma nüüd õigesti mäletan muidugi. Ühel hetkel tehti rand siis kaheks, et ühes osas võisid ainult naised viibida ja teises mehed. Nüüd see muidugi enam nii ei ole. 


Ühes rannal asuvas hotelli resoranis (www.balticbeach.lv) me ka peatusime ja sõime oma kõhud täis. Hullult lahe oli see, et neil oli täiesti eraldi laste "tuba/ruum," kus pisipere aega veeta sai. Meie küll otsustasime terrassil olla, aga sees istudes oleks see kindlasti meie elu 2x kergemaks teinud. 

Peale seda käisime linnamuuseumis (www.jermolajev.lv), tutvusime Jurmala ajalooga ja pean tunnistama.. Seal oli päris palju äratundmise rõõmu. Väga paljud ajaloolised mänguasjad ja pildid tuletasid meelde ka enda lapsepõlve. Ma oleks ausalt öeldes tahtnud isegi rohkem kuulda/teada saada, aga kuna aeg pressis peale, siis me ei jõudnud seal nii pikalt peatuda, kui oleksime tahtnud. 

Peale pikka rattasõitu, seadsime sammud hotelli, kasisime end ja siis läksime rannaääres asuvasse kontserdihalli (www.dzintarukoncertzale.lv). Seal esines üks Itaalia härrasmees nimega Giovanni Costello. Avatud saal oli rahvast täis ja Kris elas käega takti lüües mõnusalt kaasa. Me küll ei jõudnud päris kontserdi alguseks kohale, sest meil läks hotellis oodatust kauem aega, aga ega Kris polekski pikemalt jaksanud olla. Ööune aeg tiksus peale ja nii me oma viimase õhtu veetsimegi. 

Hommikul sõime kõhud punni legendaarses Lidos ja seadsimegi sammud kodu poole. Ma pean tunnistama, et kui ma varem ei arvanud Lätist suurt midagi, siis see elamus kindlasti muutis seda. Läheks sinna kohe kindlasti tagasi. Nagu te ise lugeda saite, siis jäid meil paljud asjad ajanappuse tõttu poolikuks. Kolm päeva oli selgelt liiga üürike aeg kõige nägemiseks.

Aa.. Peaaegu oleksin unustanud mainida. Keset Jurmala linna asus selline laste seikluspark nagu Dzintari (https://www.visitjurmala.lv/ee/plaani/lastega-pered/dzintari-metsapark), mis on üüüüüüüratu. Seal oli tegevust vist igas vanuses lastele. See on täiesti tasuta ja kõigile avatud. Ka meie käisime sealt läbi. Kris ei olnud nõus lahkuma.. Midagi taolist võiks ka meie linnas olla. Oleks alati koht, kuhu lapsega lõbutsema minna. Meie mänguväljakud on üsna üksluised. Taolise seikluspargiga annaks nii mitmedki tunnid ja aastad sisustada :) 


Kas Teie olete Jurmalas käinud? Mis meeldis, mis mitte? Mida järgmisel korral kindlasti vaadata võiks?

↧
Viewing all 406 articles
Browse latest View live
Search