Costany's Sparkles

Pole pikka aega sellist niisama loba postitust teinud. Oleks paras aeg, onju? Mul on kuidagi selline tunne, et elu oleks nagu kiirteel. Aeg möödub nii kiiresti. Alles me kolisime ja märkamatult on möödunud juba kohe kolm kuud. Aga no mida ma räägin.. Ka Kris on kohe juba pooleteise aastane. Nii suur poiss! Me oleme ennast mõnusalt uues kodus Pirital sisse sättinud ja ausalt öeldes on selline tunne, nagu me poleks eemal olnudki. Mina olen tagasi tööpostil ja Kristo on Krisiga kodune. Õnneks on minu töö väga paindlik ja nii saan ma ka kodukontorist tööd teha, mõnel päeval hiljem minna ja teisel päeval varem tulla. Ma pean tunnistama, et esimesed nädalad olid emotsionaalselt väga rasked. Tegelikult on siiani. Olgugi, et ma ei ole nii palju eemal, siis kontrast on päris suur varasemaga võrreldes. Aga poisid saavad seni kodus kenasti hakkama ja Kris on sama rõõmus ning rõõsa nagu varem. Vaikselt hakkame 1-2 päeva ja paari tunni kaupa harjutama Krisi ka lastehoiuga. Siiani me veel seda teinud pole, aga tundub, et leidsime omale õige koha ja kuna meil hoidu panemisega kiiret ei ole, siis plaanimegi esialgu vaid ühel/kahel päeval nädalas paariks tunniks harjutada. Proovipäeval me täna käisime ja Krisile väga meeldis. Nii saab ta natukene põnevust ja sotsialiseeruda. Aga ma lastehoiust kirjutan lähemalt mõnel teisel päeval. Täna tahaks lihtsalt lobiseda.

Võibolla võikski natukene Krisist üleüldiselt rohkem rääkida. Ma ei ole seda ammu teinud. Kris on tänaseks päris palju uusi asju õppinud ja kindlasti on ka minul endal seda postitust hiljem tagantjärele tore lugeda.

Krisil on parasjagu käimas selline turnimise periood. Ta avastas, et ta on võimeline ronima aknalauale, voodile, toolidele, vetsupotile.. Vetsupotilt kassiliivakastile ja sealt vanni. Ja no niimoodi meie päevad mööduvadki. Aina jälgides, turvates ja südareid saades. Ta katsetab igal päeval piire. Lõpuks ostsime selleks puhuks Krisile selle kiige/turnika, mida Mallu kunagi reklaamis. Oli vist kiigesellide oma. Kui me viimane kord Mallul külas käisime, siis Krisile nii meeldis ja see tundus hea alternatiiv igapäevastele kaskadööri trikkidele. Lisaks on Kris õppinud nüüd täielikult ise sööma ja istub hea meelega hommikuti oma toolis ja kühveldab putru sisse. Ka juua eelistab ta kõige enam täiesti tavalisest 0,5l joogipudelist.

Sõnu Kris eriti veel ei ütle. Ta on pigem selline vaikne laps. Me viskame nalja, et ta on omale "mute" nupu peale unustanud. Kuigi viimasel ajal on ta rohkem jutustama hakanud ka. Oma keeles muidugi. Suuresti on need lihtsalt naljakad häälitsused, aga mõned sõnad eksivad ka sekka. No näiteks emme, iss, anna, ei taha ja aitäh. Me veel selle pärast ei muretse, ta on nii pisike veel, küll jõuab. Lemmikuteks tegevusteks on autodega mängimine, kasside kallistamine, raamatute lugemine ja turnimine. Jah, see turnimine. Oeh. Aga aru saab ta väga palju. Ta oskab mulle tuua palumise peale oma jalanõusid, minna külmkapi juurde süüa küsima, pulti ulatades multikaid paluda, sõrmest meid kaasa tirides näidata sellele, viia selleni, mida ta soovib ja palju muud.

Aga mis Krisile ei meeldi? Krisile ei meeldi ostukärus laste istmel istuda. Ta tahab ringi joosta või süles olla. Või hoopis igal võimalusel eskalaatoriga sõita. Lisaks ei kannata ta mähkme vahetust absoluutselt. Me siin vaikselt potitreenime teda, aga siiani tulutult. Aga me ei kaota lootust. Lisaks ei meeldi Krisile pead pesta, see, kui võõrad inimesed teda puutuma tulevad ega see, kui me Kristoga kallistame/musi teeme. Siis läheb ta hirrrrmus kadedaks. Ka teisi lapsi ei tohi me sülle võtta, siis on kohe kaitsereaktsioon, et "Noooooooooooooo, need on minu emme ja issi". Aa ja mis veel.. Keegi instagramis ka küsis. Kris on lutivaba juba peaaegu pool aastat. Nüüd enam ei mäletagi seda aega. Varem kasutas Kris lutti ainult uinumisel. Ühel õhtul jäi lutt kogemata autosse enne ööund ja Kristo mõtles, et lihtsalt prooviks ilma.. Saimegi. Ilma nututa. Kris otsis küll ja üritas luti asemel sõrmi suhu toppida, aga kuna see ei toiminud, siis jäigi lihtsalt magama. Sama kordus ka järgmisel päeval ja nii see lutt unustanud oligi. Meil sellesmõttes väga vedas. Ma pelgasin palju hullemat. Aga naljakas mõelda, et juba pool aastat on möödunud.

Aga mis siis veel põnevat? Ma saan prillid omale! Ja kusjuures mitte miinused, vaid plussid. Nimelt on mul lähedale nägemisega probleeme. Enamasti ilmnevad sellised asjad rohkem vanematel inimestel, aga mul on jah vastupidi. Mul on keeruline silmadega fokusseerida, kui lähedale vaatan. Õnneks on mõlemal silmal vaid +0,5, aga selleks, et see hullemaks ei läheks, siis pean ikkagi arvutis olles ja lugedes prille kasutama. Esmaspäeval peaksingi enda omad kätte saama. Siis ilmselt pääsen ka silmade pingutamisest tingitud peavaludest. Ma olen varasemalt niisama moepärast iluprille kasutanud küll, aga päris harjumatu saab olema seda igapäevaselt teha.

Ja progressist meditatsiooni ning hüpnoosiga räägin juba mõnes järgmises postituses. See on pikem jutt. Aga tänaseks ongi kõik. Kell on juba niiii palju ja homme peame vara ärkama. Tsauki, tsauu!

Esiteks.. Suur aitäh tagasiside eest! Ma olen alati olnud tänulik selle eest, et te olete mul sellised aktiivsed ja alati räägite kaasa. See annab tohutult inspiratsiooni. Muidu osutus ilmselt kõige populaarsemaks teemaks uus korter, aga kuna esiteks on praegu pime, Kris magab magamistoas ja toad on ka veidi sassis, siis jätan selle järgmiseks korraks. AGA! Ma olen antud postituse teemal tegelikult pikalt juba rääkida tahtnud ja lõpuks nüüd jõuan ka selleni.

Ma ei tea, ilmselt ei ole mingeid paika pandud mustreid tegelikult selle kohta, kuidas suhe edasi läheb kui mängu tulevad lapsed. Selge on see, et palju muutub. Seda, aga kuidas täpselt.. On väga raske öelda. Mina saan rääkida vaid meie kogemusest. Kui ma rase olin, siis ma leidsin ennast ikka nii mõnigi kord sellele mõtlemast. Et mis edasi saab. Ma jäin rasedaks vahetult peale meie pulmi ja mesinädalaid veetsime juba kolmekesi. Kris oli lihtsalt salamisi mu kõhus peidus. Väikesed muutused ilmnesid juba siis, kuid ma ei saa öelda, et midagi väga teistmoodi oleks olnud. Kristo oli sellesmõttes mulle raseduse ajal väga suureks toeks, aitas alati ja ka sünnitusel toimis kuidagi täpselt nii, nagu mulle mugav oli. Ma ei tahtnud hellitusi, paitusi ega ilusaid sõnu. Ma lihtsalt tahtsin, et ta oleks seal olemas. Kuulaks mind ja lihtsalt laseks mul kulgeda.. See oli minu jaoks üllatav, sest kui ma muidu olen hull massaaži fänn, sest see aitab mul lõõgastuda, siis sünnituse ajal ei tahtnud ma, et mind isegi sõrmeotsaga puudutataks. Ma tahtsin olla ise.. Nii, et Kristo on kuskil lähedal olemas. Ma mäletan isegi seda, kuidas me käisime enne sünnitust loengutes, kus soovitati paluda partnerilt alaselja massaaži. Ma mäletan kuidas ma siis arvasin, et minu jaoks see kindlasti toimiks.. Ei toiminud. ÜLDSE MITTE!

Peale seda kui Kris juba sündinud oli, siis oli meie jaoks väga raske periood. Ilmselt enamikel esmakordsetel lapsevanematel on nii. Kris oli täielik tissisõltlane. Ma andsin ca 8 kuud järjest iga tunni aja tagant rinda. Ka öösel. Minu polari kella andmetel magasin ma keskmiselt 3,5-5h ööpäevas. Ma olin täiesti läbi. Ma pean tunnistama, et sellel perioodil oli väga raske leida aega teineteisele. Kris läks tol ajal ööunne juba 19 ajal ja ärkas kuskil 5:30. Iga unetund oli arvel. Kuna ma teadsin, et mind ootab ees unetu öö, siis eelistasin diivanil filmi vaatamisele magama jäämist. Aga ma ütlen ausalt.. Ma sundisin ennast aeg-ajalt seda aega leidma. Ma tean kui tähtis on see, et me teineteist ära ei unustaks sellise tohuvabohu sees. Ja kui me lõpuks üle pika aja Kristoga kahekesi diivanil kaisus filmi vaatasime, siis oli iga hetk seda väärt. Ma küll võisin ära kustuda poole filmi pealt, aga siiski. I did my best. Seda muidugi harva, aga ma üritasin. Kristo oli õnneks selles osas väga mõistev.

Ma proovisin Krisiga tihti ka lõunaund koos magada, et öist magamatust kompenseerida, aga tihti oli päeval vaja ikkagi ringi toimetada ja nii jäi see tihti vähem tähtsaks. Muidugi oleks Kristo mind hea meelega öösiti aidanud, aga Kris ei leppinud tol ajal issiga. Öösel ärgates lohutas ainult emme. Isegi, kui ma proovisin teda kussutada, silitada või lihtsalt lapsega rääkida, siis maha rahustas lapse ikkagi see, kui teda rinnale panin. Siis ma mäletan ühte hetke, kui olin päris murdumise lähedal. Ma istusin pimedas toas.. Kell oli äkki pool 4. Ma olin selleks momendiks oma 12 korda juba ärganud. Nendest kuuel korral imetamiseks, ülejäänud ajal lapse tagasi magama paneku jaoks. Ma istusin meie voodis, laps rinnal.. Vaatasin Kristot ja mõtlesin endamisi "tema ja tema kasutud nibud.. " Aga see emotsioon oli ainult ühel korral. Ainult hetkeks. Päeval oli Kristost nii suur abi ja ma ei olekski enamat osanud oodata. Ta on suurepärane isa. Ma armastan teda südamepõhjani.

Ma mäletan seda aega ka, kui Kris hakkas ise ennast vaikselt rinnast võõrutama. Kusjuures tol hetkel juhtuski kannapööre. Eks hormoonid taastusid, aega oli tasapisi aina rohkem ja ka energiat jätkus tegutsemiseks. Siis tundsin tugevat soovi näidata välja oma tänulikust ja pühendada aega ka meie suhtele. Ja see oli see moment, kui kõik hakkas vaikselt jälle ülesmäge minema. Me leidsime teineteise jaoks rohkem aega, kuulasime üksteise muresid ja soove. Me leidsime selle kõige sees ka jälle üksteise tähelepanu. Ma arvan, et see on hästi tähtis. Ma leian, et kaks inimest võivad viibida ühes ruumis ja olla justkui koguaeg "koos", aga see ei ole see. Tihti elavad kaks sellist inimest täiesti eraldi elu. Õnneks saime meie õigel ajal jaole ja tänaseks on asjad hoopis teistmoodi nagu varem.

Ma ei arva, et meie suhet oleks kuidagi mõjutanud sünnitus kui selline ise. Ma kusjuures küsisin Kristolt ka selle kohta kunagi. Et kas ta nüüd vaatab mind kuidagi teisiti.. Meil üks sõber kunagi rääkis hirmujutte sellest, kuidas temal kadus igasugune intiimsuse vajadus peale sünnitust ära. Päris pikaks ajaks. Kristo aga väitis, et selles osas pole absoluutselt mingit vahet. Pigem vaatab ta mind nüüd hoopis teise pilguga. Seda heas mõttes.

Aga isegi siis, kui ma imetamise ära lõpetasin, ei olnud kõik päris endine. Meil küll tekkis võibolla paari tunnine auk, kus me saime koos filmi vaadata, aga selle aja sees ärkas Kris korduvalt ja koguaeg oli taga kuklas selline "hirm", et laps kohe ärkab ja et me peame ikka magama minema, sest peagi on hommik ja muidu on järgmisel päeval raske. Kõik hakkas muutuma siis, kui me esimest korda lapse vanavanematele paariks tunniks hoida andsime. Me ei saanud seda varem kunagi teha, sest me esiteks elasime nii kaugel ja kuna imetamise ajal Kris iga tunni tagant rinda nõudis, siis oli see pea võimatu. Lutipudelit ei tunnistanud ta iialgi ja nii tekkis meie osaline vabadus alles tagasi Tallinnasse kolides. Ma mäletan hästi, kuidas me andsime Krisi ca kaheks tunniks Kristo vanematele hoida. See oligi ca 3 kuud tagasi. Kris oli siis aasta ja kahe kuune. Me läksime paar kilomeetrit eemale pitsat sööma. Kahekesi, lihtsalt niisama. Me rääkisime "mitte beebi asjadest" ja päriselt nautisime seda kvaliteetaega. Siis kuidagi tekkis selline äratundmise rõõm.. Et me oleme ikka meie. Lihtsalt ühe kullatüki võrra rikkamad.

Tänaseks on Kristo vanemad Krisi juba mitmel korral hoidnud. No oma viiel/kuuel korral. Ma tunnistan, et raske on last käest anda, aga kuna Kristo vanemad ja õde on lihtsalt S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D, siis see teeb asja nii palju kergemaks. Me enamasti käime alati igalpool kolmekesi, aga ma leian, et lapse kõrval suhte värskena hoidmiseks on hästi tähtis ka see, et kahekesi kuskile minna. Kasvõi mõneks tunniks. Et teineteist taas leida ja meelde tuletada seda, miks üldse esmakordselt armuti. Tihti juhtub see, et minnakse välja eraldi. Kord üks, kord teine.. Veedetakse sõpradega see vaba aeg. Aga tähtis on ka see, et seda aega ka teineteisele leitakse.

Nüüd, kui me päeval jälle natukene rohkem eraldi oleme olnud, siis on meie suhtesse ka natukene sädet tagasi lisandunud. Kristo tõi mulle ühel päeval lihtsalt niisama poest välja tulles lilli, mina proovin teda ilusa õhtusöögiga üllatada ja sellised vahvad komplimenditki on tagasi päevakorda tulnud. Sellised teistmoodi komplimendid.

Suhe muutub palju peale lapse saamist.. See paneb suhte proovile. See paneb sind ennast proovile, aga ma usun sellesse, et kogu see protsess on meie endi kätes. Kui me teadvustame iseendale, et laps on loomulikult absoluutselt kõige tähtsam, aga meie kaaslased on samamoodi tähtsad.

Kokkuvõttena ütlen, et on täiesti okei et te tunnete teinekord, et te olete end kaotanud. On okei, et te tunnete et tekivad mingisugused tülid, millest ennem aimugi ei olnud. Väsimus ja elukorralduse muutus mängivad suurt rolli ning see võib meis esile tuua selliseid külgi, mille olemasolust me varem isegi ei teadnud. Aga see kõik ei tähenda seda, et kõik on lootusetu. Lihtsalt neid muutusi tuleb aktsepteerida ja teinekord võibolla näha natukene rohkem vaeva, astuda oma mugavustsoonist välja ja see kõik ongi fine.

Kas ja kuidas Teie suhe muutus peale lapse/laste saamist?

Kogu see postitus näeb ilmselt välja nagu üks suur RE/MAX-i reklaam, sest ma kasutan kuulutusest võetud pilte ja noh.. Seal on logod peal, aga tegelikult ei ole. Ma mõtlesin ja plaanisin küll, et teen ikka uued pildid, sest noh.. Kui oma isiklikud asjad sisse tuua, siis on kodul hoopis teine ilme, aga alati on midagi ette tulnud ja ma otsustasin, et ideaalset momenti nagunii ei tule. Saate ka nendest pilitidest aimu. Eks kunagi, kui peaks selline sobiv moment tekkima, siis näitan ka reaalset seisukorda. Tegelikult oli nii, et kui me sisse kolisime, siis tegin instagrami storydes ka roum touri. Aga eks see on juba kuskil internetis "kadunud". Kes ei näinud tol korral, siis teie jaoks just see postitus ongi.

Nagu te teate, siis me unistasime sellest, et meie uus kodu hakkab asuma Viimsis. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et me mõlemad oleme sealt pärit, käinud ühes koolis ja tunneme iga tänavat. Mina käisin Viimsis ka lasteaias näiteks. Ka Kristo vanemad elavad Viimsis ja minu tibu ka (uuemad lugejad ehk ei tea, aga tibu on siis minu vanaema). Kahjuks ei olnud tol momendil seal ühtegi meile sobivat korterit ja siis otsustasime kolida Piritale. Me ideaalis tahtsime 3-toalist korterit, kuid ka nende pakkumiste seas ei leidnud midagi, mis meie hinnapiiriga sobiks. Kuna Kris magab meiega endiselt ühes toas, siis ei olnud sellest tegelikult nii suurt probleemi. Meile sobis ka vähe suurem 2-toaline korter. Me nagunii ei plaani siin super kaua peatuda ja ideaalis sooviks ikkagi oma kodu osta. Praegu valisime üürikorteri, sest enne laenu taotlemist peaksin mina uuesti tööpostil vähemalt 6 kuud käima. Nii saaksime me võimaldada omale sellist kodu, mida me sooviksime. Me tundsime, et meil pole pointi mingit vahepealset asja osta ja otsustasime, et parem kogume raha ning ostame hiljem juba midagi püsivamat ja suuremat.

Meie uue kodu vahendas meile muideks mu armas sõber Margus Mölder. Sellega on naljakas lugu, sest kunagi kui mina RE/MAXis oma kinnisvara karjääri alustasin, siis töötas ta Ober Hausis. Ma mäletan kuidas me Jüriga hullult pinnisime teda, et ta meie firmasse RE/MAX-i üle tuleks ja saaksime kolleegid olla. Siis oli ta ikka oma firmale väga truu. Hiljem, kui ma Endoveri tööle läksin, siis otsustas Margus, et ei.. RE/MAX on ikka äge, ostis oma frantsiisi ja avas täitsa enda kontori. Sellesmõttes oli see eriti vahva kokkusattumus. Korter on ligikaudu 56m2 suur. Nendel kahel fotol on näha esik. See roheline uks on meie välisuks. Paremat kätt jääb walk in garderoob ja vasakut kätt köök. See garderoob on ausalt öeldes täielik õnnistus. Me vahetasime pildil oleva kummuti välja veel suurema vastu. See, mis meil Kõrgemäel elades teleka all oli. Antud kummuti viisime panipaika. Garderoobi mahutasime kõik oma jalanõud, mütsid/sallid, joped ja ühte nurka panime ka pintsakud rippuma. Lisaks mahub sinna ka meie tolmuimeja ja vajaduse korral hoiustame ka vankrit (enamasti on ta meil autos).

See vaade on siis tehtud esiku poolt.. Meie elutuba ja kööki eraldab üks vahesein, mille ümber Krisile ringiratast joosta meeldib. Antud roosa lille pildi asendasime fotolõuendiga, mis on meie pulmapildist tehtud. Kui te mäletate veel, siis see fotolõuend on see samune, mis meil kõrgemäel söögilaua kõrval seinas oli.

Köök on sellesmõttes üsna pisikene, aga mulle hullult meeldib, et meil on eraldi korralik söögilaud. Külmkapp oli korteris päris pisike ja selle asendasime enda omaga. Me olime alles hiljaaegu omale uue suure külmkapi ostnud ja see sobib antud külmkapi asemel nagu valatult. See praegune oli selline metalli värvi ja pisike. Meie oma on musta värvi ja põhimõtteliselt laeni. Olemasoleva külmkapi viisime omaniku loal panipaika (jah, panipaik on õnneks üüüüüüratult suur).

Elutuba on praktiliselt praegugi samasugune nagu piltidelt nähtub. Lisandunud on ainult televiisor ja riiulitele mõned meie pildid. Aaa.. ja diivani kõrval on meil nüüd arvutilaud, kus on meil lauaarvuti. Seal saame me mõlemad Kristoga tööd teha või mina blogida. Täpselt nii, nagu ma praegugi teen. Läpakaga on see probleem, et Krisi ärkveloleku ajal seda kindlasti kasutada ei saa.. Nii põnev on ju kõiki nuppe katsuda. Sellesmõttes on kõrgemal asuv lauaarvuti elupäästja, kui tähtsad asjad kiirelt tegemist vajavad.

Aa.. See valge vaip, mis viimasel pildil millegipärast akna all on.. See on meil nüüd diivani ees, selle pisikese laua all. Ma ausalt öeldes ei teagi, miks see pildistamise jaoks sinna akna alla tõstetud on. Kui on üks asi, mis mulle siin korteri juures üldse ei meeldi, siis on see laelamp. See ausõna on kohutav ja see valgus, mida ta edasi annab on ka jube. Kristo ostis nüüd uued LED pirnid ja nüüd vähemalt ei ole edasi antav valgus silmale ebamugav.

Esmapilgul häiris hullult, et vastasmaja nii lähedal on ja elutoa aknast vaatame me põhimõtteliselt teise kortermaja akendesse. Peale mõnda aega saime aru, et me ei pea tegelikult üldse ruloosid ees hoidma. Kõikidel teistel on aknad koguaeg kardinatega kinni ja ei olegi seda muret, et keegi meile aknasse vaataks. Me vist reaalselt oleme ainukesed inimesed, kes koguaeg kardinaid ees ei hoia. Paneme need ainult õhtuks ette.

Aknalaud on elutoas päris madal ja Kris arvab siiralt, et tegemist on tema turnikaga. Ta vinnab ennast ise ülesse ja meie peame koguaeg jälgima ja keelamas käima. Eks seal peab akent ka pidevalt pesema, sest see on koguaeg Krisi näpujälgi täis. Tegelikult on seal prantsuserõdu ka, aga me ei saa seda kunagi kasutada. Meie kassid paneksid kohe vehkat.

Vannituba on praktiliselt muutumata. Hullult mugav on see, et nüüd on meil lõpuks vann! See on lapsega minu meelest asendamatu ja olgem ausad,vahel on päris mõnus ka ise seal lõõgastuda. See oli meie jaoks hästi oluline. Lisaks on vannituba mõnusalt suur ja kraanikausi kohal olev valgustusega peegel on meikimiseks praktiline. Saingi kõik oma ilukraami sinna alla kappidesse ära mahutada. Aga kahjuks on antud korteris väga pisikene pesumasin. Meil on ju enda isiklik pesumasin ka olemas, aga selle pidime Tibu juurde suvilasse hoiule viima. Meie 7kg mahutav pesumasin ei mahuks mitte mingi valemiga antud korterisse. See pealtlaetav variant on tegelikult ikka päris ebamugav. Pisikese lapsega kulub riideid päris palju ja nii peame me väga tihti pesumasinat kasutama. Õnneks saime mõned päevad tagasi Electroluxilt pesukuivati ja noo.. HALLELUUJA! Hüvasti pesurestid. Pesukuivati on nagu mingi kingitus kuskilt kõrgemalt. Aga ma räägin sellest mõnel teisel päeval pikemalt. Kusjuures pesukuivati panime me üldse kööki. Meil ei olnud seda kuskile mujale paigutada, aga ükskõik kui imelik see seal köögis välja ka ei näeks, siis ta on nii praktiline ja mugav, et see kompenseerib kõik.

Magamistuba on antud korteris pigem pisikene. Või noh, tegelikult ei ole, aga kui me lapse voodi sinna panime, siis muutus ta natukene ebapraktilisemaks. Aga midagi pole teha ka. Praegu ärkab Kris nagunii öösiti mitmel korral ja see tundub kõige mugavam lahendus. Õnneks on magamistoas super suur garderoob riiete jaoks ja ega me seal muud ei teegi, kui ainult magame. Aga kui te panete tähele, siis antud magamistoa juures on ka midagi veidrat. See on ainukene tuba, kus on teitsmoodi põrand. Mingil põhjusel on seal valge põrand. Lisaks on seal selline tapeet, mida ma ise iialgi ei kasutaks. Aga tegelikult pole üldse midagi hullu. Seda ei pane me enamasti enam tähelegi.

Aga vot nii me elamegi. Hetkel oleme oma valikuga rahul ja eks kunagi.. One day! Ostame endale ka selle enda päris kodu. Aga ega mul rohkem midagi pikemalt lisada polegi. Kris just ärkas lõunaunest ja mina hakkan kohe kokkama. Kristo tuleb alles viie paiku koju, seniks oleme pojaga kahekesi :) Ilusat pühapäeva teile!

Õhtust! Tänane päev on olnud suur virr-varr, aga meil on päris tegus nädalavahetus veel ees. Kuna Kristol on viiendal novembril sünnipäev, aga see juhtus olema esmaspäevane päev, siis tähistab ta seda hoopis homme. Me läheme kuskil poole seitsmest õhtul minigolfi mängima Kristo sõpradega ja peale seda Mac-Bar-B-Quesse sööma. Edasisi plaane meil ei ole. Ega me mingeid hulle plaane ilmselt teha ei saagi, sest laupäev tõotab tulla veel busym. Nimelt saime ka meie VIP kutsed homsele MyHits awardsile ja patt oleks minemata jätta. Tundub äge üritus. Aga keeruliseks tegi selleks ettevalmistuse see, et peol on ka dresscode.. "Bling". Nii minu, kui ka Kristo garderoobis on umbes täpselt 0 bling asja. Täna seadsime sammud poodidesse ja tagasi tulime tühjade kätega. Okei, mitte päris.. Ma sain omale homseks kingad, aga see on ka kõik. Ma panin kaks kleiti ühes poes kinni, sest ma ei suutnud valida. Ma ei tundnud kumbagi kleiti proovides, et "ohhhhhhh, see ongi see". Kõiki poode läbi kammides nägime üsna sarnast pilti. Kõik oli sügisetoonides, ühevärviline.. Ei mingit iseloomu. Nagu ühe puuga löödud. Ega eriti vahet ei olnudki, kui poest poodi kõndisid.

Okei.. Minule veel leidus üht-teist. Näiteks H&M-i lasteosakonnas oli päris palju valikut. Kristole midagi leida oli aga mission impossible. Mulle tuli kohe Marimelli postitus samal teemal meelde. No ei ole midagi saada. Mis on see "bling," mida mees võiks kanda? Me otsisime kikilipsu näiteks.. Või mõnda blingi t-särki, mida pintsaku alla panna. No ei ole. Me leidsime ainult ühe sädeleva kiki ja see ei olnud ka päris see. Eks me oleksime võinud varem oma otsinguid alustada ja kuskilt välismaalt tellida, aga eks tagantjärele ollakse alati targad, eks? Nüüd on juba hilja.

Peale shopingu tiiru seadsime sammud Viimsisse, Kristo vanemate juurde. Me anname esimest korda Krisi neile niimoodi kaheks päevaks hoida. Kummagile üritusele me Krisi kaasa võtta ei saa ja see tundus lapse jaoks kõige mugavam lahendus. Õnneks on see, et laupäeva päeval saaksime me Krisiga ikkagi aega veeta.. Enne õhtust üritust. Aga me ise kõhkleme, et ei tea, kas see teeks lapse jaoks asja raskemaks või pigem oleks hea? No, et vahepeal natukene korra näeb ja siis me lahkume? Mis Teie arvate? Õnneks on ta Kristo vanematega nii harjunud ja nad on teda varasemalt juba mõnel korral ööunne pannud. Seda täiesti probleemideta. See teeb südame rahulikumaks, aga ikkagi on kuidagi veider. Me ei ole varem ju kunagi nii teinud. Õnneks oleme lähedal, et kui midagi peaks olema, siis oleme valmis!

Täna tegi Kristo emps meile õhtusöögi ja me iga päevaga saame rohkem aru sellest, et meie peres kasvab vegan laps. Me proovime talle koguaeg igatepidi liha pakkuda. Kõikides võimalikes versioonides ja ta üldse ei taha. Ei kala, kana, liha vms. Ta sööb alati ära juurikad, puuviljad, marjad.. Ja liha jääb puutumata. Ega me teda ei sunni, aga proovime ikkagi pakkuda. Ma proovin alati tema otsuseid austada selles mõttes, et ma usun, et inimkeha on väga tark ja jälgib täpselt seda, mida tal parasjagu vaja on. Sunniviisiliselt ma teda liha sööma nagunii ei saa.. Ega ma ei saa ju tema eest mäluda. Kõige veidram on see, et see ei ole hetkel enam mingi lihtsalt mööduv periood. See on kestnud algusest peale. Ta ei ole kunagi lihast lugu pidanud. Seni, kuni kõik näitajad korras on arstlikus kontrollis, siis usaldame tema valikuid ja ainus, mida meie saame teha, on neid valikuid austada ja ikkagi järjepidevalt pakkuda. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et temast vegan saab, aga ma tahan, et saaksin talle tagada kõik kasvamiseks vajalikud vitamiinid/mineraalid. Kas Teil on sellise asjaga kogemust? On Teil lapsi kes keelduvad liha söömast?

Kui paljud Teie seast üldse MyHitsile tulemas on? Äkki trehvame?

http://pood.costany.ee/pood/

Nonii.. See hetk on nüüd käes! Ma olen pikalt Teie eest midagi varjanud. Me oleme Kristoga selle projektiga juba päris kaua tegelenud. Nimelt.. Nagu te teate, siis olen ma meeletult suur lõhnaküünalde fänn. Kõige rohkem olen ma armastanud Bath and Body Works-i küünlaid. Lihtsalt sellepärast, et nende suured totsikud ja kolme tahiga küünlad on midagi täpselt minu maitsele. Eestis meil sellist asja eriti ei pakuta ja välismaalt on neid tellida päris kallis. Meil ei jäänudki muud üle, kui ise teha. Meie kindel nägemus oli see, et me ei taha standardseid pisikesi küünlaid. Me tahame selliseid, mis kestaksid kaua, põleksid kolme ilusa leegiga ja täidaksid päriselt ka toa lõhnaga. Suur küünal suudab seda teha ka suurema ruumi puhul. Lisaks sellele oli meie jaoks tähtis see, et küünlad sobiksid igasse interjööri. Ma lihtsalt toon ühe näite. Minu suur lemmik on Joiki rabarberi/maasika küünal. Aga see roosa ja rohelise kombo ei meeldi mulle välimuse mõttes üldse. Nii meil sündiski idee teha küünlad võimalikult minimalistlikud ja valged. Olenemata lõhnast. Valminud ongi meie esimesed 70 küünalt ja mul on niiiiiiiiii suur elevus sees. Saage meie küünaldega tuttavaks!

Kõige esimene küünal kannab nime Flirty Strawberry. See on kooslus maasikatest ja vahukoorest. Täpselt nii romantiline ja nii pehme, nagu see nimi kõlab, on ka selle küünla lõhn. See on minu absoluutne lemmik. Selles küünlas on täpselt parajalt pehmust, maasika hapukust ja vahukoore magusust.

Meie Teise küünla nimi on Warm and Cozy Créme brulée. Selles küünlas on parajalt särtsu, vürtsikust ja magusust. See meenutab sellist sumedat hilisõhtut kamina ees. Ta sobib ideaalselt jõulude ajal põletamiseks. Ta on oma loomult selline, et esmalt nuusutades krõmpsuvalt vürtsine, aga põlema pannes seest pehme ja kreemjas. Täpselt nagu üks Créme brulée olema peab.

Meie kolmas küünal kannab nime Sweet and Sour lime. Ta on mõnusalt magus ja mõnusalt hapu samal ajal. Ta on värske, äratab meeli ja sobib ideaalselt selliste inimeste kaaslaseks, kes muidu väga lõhnaküünlaid ei armasta. Sellel küünlal on parajalt iseloomu ja tekitab isu ühe kosutava Mojito järele.

Meie neljas küünal on selline natukene patune. Ta kannab nime Lovely chocolate. See on täpselt selline pehme ja šokolaadivahune. Mõnusalt magus ja salapäraselt sõltuvust tekitav. Siin kohal peab meelde tuletama, et olenemata selle vastupandamatust lõhnast, lusikaga sisse kaevuda ei tasu. Tuba mattub juba poole tunniga sellise meeldiva šokolaadikoogi lõhnaga. Kindlasti sobilik valik, kui ka sinul on magusa vastu nõrkus.

Kõiki küünlaid on alates tänasest võimalik meie e-poest osta. Poe leiab siit: http://pood.costany.ee/pood/.Ühe suure küünla hinnaks on 24,90€. Kahjuks on neid hetkel vaid piiratud koguses (70tk), kuid kindlasti tuleb neid juurde. Kindlasti tasub e-poodi piiluda, sest tulevikus varsti lisandub sinna veel nii mõndagi põnevat. Aga, et täna on sellesmõttes pidupäev, siis tahaksime ühe küünla ka kellegile teie seast kinkida. Loosis osalemiseks anna meile siin või facebookis märku sellest, millist küünalt endale tahaksid. Aa.. ja kui te tellite! Siis kindlasti saatke mulle ka pilte ja andke tagasisidet! See on meie jaoks hästi tähtis! Jõulude aeg pole enam kaugel ja üks mõnus küünal sobib nii endale nautimiseks, kui ka sõbrale kingituseks. Head loosiõnne!

PS! Kõikide piltide autor on minu hea sõbranna ja suurepärane fotograaf Siiri Kumari! Ta teeb lihtsalt nii vingeid asju ja ükski ülesanne ei käi talle ülejõu. Tšekkige ka tema lehte ja blogi: https://www.facebook.com/siirikumariphoto/ ja http://thelionhearts.blogspot.com. PS, PS! Tegemist on sojavahast küünaldega :)

https://www.facebook.com/toelinemina/

Nagu Te teate, siis alustasin mõnda aega tagasi Marise ja Siimu Tõelise Mina hüpnoosi kursust. See kestab kokku 30 nädalat. Kes eelmist postitust ei näinud, siis selle leiab siit: http://www.costany.ee/2018/10/ma-lasen-end-marisel-iganadalaselt.html. Aga olekski aeg teha vahe kokkuvõte sellest, kuidas mul läheb ja millised mõtted ning tunded mul tekkinud on.

On minulgi olnud kunagi minevikus probleeme ärevuse ja paanikahäiretega. Põhiliselt muidugi siis, kui ma koolis käisin, aga neid on vahel harva ette tulnud ka hiljem. Enamasti ilmneb selline ärevus siis, kui suured muutused elus toimuvad ja siis hirmud kipuvadki ärevust toitma. Minu kõige suuremaks probleemiks on alati olnud üle mõtlemine. Igapäevaselt see mind elus seganud ei ole, aga kui selline pingelisem hetk on, siis ma kipun õhtuti enne magama jäämist voodis oma peas igasuguseid mõtteid mõtlema. Ma ketran ennast ise oma mõtetega ülesse, pulss muutub kiiremaks ja siis on raske uinuda. Enamast kujutlen ma erinevatest olukordadest kõiki võimalike stsenaariume läbi. Aga selleks, et sellistel hetkedel oma tunnetega toime tulla või üldse aru saada, miks sellised asjad tekivad, siis tulebki enda sisse vaadata. Sellepärast ma selle teekonna ette võtsingi.

Ma pean tunnistama, et siiani on olnud minu kõige suuremaks katsumuseks selle jaoks aja leidmine.. Või noh, tegelikult mitte aja leidmine, vaid ise selle aja võtmine. Ma tean, et see "mul pole aega," on tegelikult väljamõeldis. Me leiame alati selliste tegevuste jaoks aega, mida me päriselt hinges teha tahame. Enamasti takistab meid pigem laiskus või see, kui meil puudub motivatsioon. Minul motivatsiooni on.. Ma olen lihtsalt laisk. Ma püüan õhtuti peale Krisi magama panemist saja erineva asjaga tegeleda ja kui need ühel hetkel tehtud on, siis ma lihtsalt ei jaksaaa/viiiiiiiitsi. Aga igal korral ma kinnitan endale, et "tee ikka ära, pärast on hea tunne" ja täpselt nii ongi. Peale igat seanssi on motivatsioon laes ja mõtlen endamisi, et jumaaaaaaal, ei olnud ju nii raske. Nüüd on nii hea "zen" mode peal.

Täna ma räägin kokkuvõtvalt esimesest kolmest nädalast. Meeldetuletuseks panen nad uuesti siia kirja:

Nädal 1 - Mõistuse välja lülitamine / mõistuse errorisse ajamine / tühja ruumi tekitamine. Üle mõtlemise lõpetamiseks, elutempo rahunemiseks.

Nädal 2 - Maskide maha viskamine. Rollidest välja tulemine. Arusaamiseks, milline sa tõeliselt oled enda sees ning kuidas sa ise käitud ja kujundad end igal pool ja igas kohas.

Nädal 3 - Oma jõu leidmine ja endasse tagasi kutsumine. Tundmiseks, et sinu energia ja soov midagi korda saata tuleb tagasi sinu sisse, minevikust lahti laskmine.

Minu absoluutne lemmik nende seas on kindlasti esimene. Kui ma alguses hüpnoosiga alustasin, siis sättisin end põrandale/diivanile selili, pea padjale ja panin klapid kõrva. Tegin seda seanssi elutoas. Aga ma ei suutnud üldse keskenduda. Ma tundsin, kuidas see oli minu jaoks ebaloomulik ja kuidagi ebamugav. Esiteks ma pabistasin, et ma ei kuule, kui Kris vahepeal ärkab. Teiseks ma kuulsin koguaeg, kuidas kassid toas ringi tuulasid ja kolmandaks oli mul ebamugav olla. Sellepärast oli mul raske ka ennast, kogu oma keha ja mõtteid vabaks lasta. Alles vist peale kolmandat korda otsustasin ma, et selleks, et ma keskenduda saaksin, pean ma olema seansi ajal kuidagi nii, et mul on mugav. Kuidagi nii, nagu mulle loomulik tundub. Siis ma tõmbasingi helifailid omale hoopis telefonisse ja peale õhtust pesemas käimist, haarasin magamistuppa telefoni kaasa. Sättisin end hoopis magama minekuks valmis, lamasin pea padjal, ise külili.. No nagu hakkaks magama jääma. Panin faili vaiksema heli peal klappides mängima ja OH BOY! See muutis kõike. Esiteks ma teadsin, et kui Kris peaks ärkama vahepeal, siis ma kuulen teda. Teiseks ei olnud kassid segavaks faktoriks ja kolmandaks oli mul väga mugav olla.

Nüüd on lausa nii, et vahel ma jään seansi lõpus magama. Aga sellest pole üldse hullu. Meie mõistus töötab tegelikult veel päris pikalt edasi ja kogu vajalik info talletub alateadvusesse. See hüpnoos on nii lõõgastav. Lülitab mõistuse täielikult välja ja ma lihtsalt vajungi unne sellises mega lõõgastunud olekus. Kõik need hirmud, mõtted ja tunded saavad kuidagi "lahendatud" ja positiivne energia tuleb asemele. Selline inspiratsiooni laine.

See kõik pani mind mõistma, et ega hüpnoos/meditatsioon ei peagi käima nii, et sa istud nüüd rätsepistes, käed põlvedel ja silmad kinni või selili põrandal lamades ja "lõõgastudes". Igaüks peab leidma endale selle sobiva viisi ja kui selle nõksu kätte saad.. Vot siis alles suudame me end täielikult vabaks lasta. Eks me peame end natukene häälestama ka nii, et me anname kontrolli enda käest ära. Kogu seansi ajaks. Et ma päriselt ka kuulan, mida Maris mulle räägib ja usaldan teda. See ei tule esimese korraga, see tuleb ajapikku. Viimane kord praktiseerisin hüpnoosi sellel reedel. Me tulime Kristo sünnipäevalt ja ma ei saanud kuidagi sõba silmale. Vähkresin ja muretsesin Krisi pärast ka. Me ei ole ju eriti teda kuskile ööseks varem ära viinud. Siis tundsingi, et vajan enda välja lülitamist. Läksin tagasi nädal 1 hüpnoosi juurde ja.. See toimis.

Põhiliselt ongi nii, et hüpnoosi esimene osa on enda välja lülitamine. Teine osa on Marise sõnade järgi mõttes järele kordamine, visualiseerimine ja seejärel selle "tühja mõistuse" nautimine. See tunne, et sa oledki ainult selles ühes hetkes. Sa oled selle 30 minutit endale lubanud ja sellel hetkel ei olegi mitte ükski muu mõte oluline. See kõik on nii võimas!

Aa ja me valisime välja ka võitja, kes saab minuga koos sama teekonda läbi teha! Kadi, kes sa jätsid blogipostituse alla järgmise kommentaari.. Palun võta minuga ühendust, et saaksime sulle anda ligipääsu hüpnoosidele! ♡

KadiOctober 2, 2018 at 7:14 PM

Oeh, ma olen oma elus hetkel sellises etapis, et tahaks kogu kursuse läbi teha. Ma olen kogu virrvarris enda kaotanud ja elurõõm on ka kadunud. Töö, laps, trennid,eelkool, seda kõike on hetkel liiga palju ja tempo on meeletu. Seega jah, kõik nädalad oleks vajalikud.

Nonii.. MyHits Awardsi sumin on küll läbi, aga ma mõtlesin, et paneks ka paar sõna kirja. Esiteks olin ma super meelitatud, et ka meile ikkagi VIP kutsed saadeti. Minu jaoks oli see üllatus ja võibolla olid ka mu ootused seetõttu teised. Lugesin Marimellide postitust ja nemad eeldasid VIP-ist hoopis midagi muud. Ma ei tea, mulle sobis hästi see, et saime järjekorrata kõrvaluksest sisse ja ei pidanud suure rahvamassi keskel seisma. Saime olla eraldi alas koos kõikide Eesti suuremate ja väiksemate kuulsustega, nendega paar sõna juttu rääkida ja tänu sellele, et nominentide ala asus täpselt VIP-i ees, siis lasi Taavi Rõivas mind nende laua juurde seisma, et saaksin paremini näha. Juu ma olen nii jupats, et tal hakkas minust kahju kui ma isegi kontsadel seistes enamusele kaenlaauku vaatasin. Nii oli show minu jaoks nauditav ja ausalt öeldes ma küll ei tundnud millegist hullult puudust. Võibolla tõesti oleks võinud mingi tervitusjook olla (võibolla oligi, ma ei näinud), aga muidu suht suva. Enamuse osa üritusest rääkisime juttu erinevate inimestega, tegime mõned pildid ja nautisime showd.

Kuna kutsel oli kirjas, et peo dresscode on "Bling", siis proovisin selle nimel ikka vaeva ka näha. Ma olin surmkindel, et kõik suured staarid tulevad oma maani glitter kleitides kohale ja kes vähem pidulikud tahavad olla, et siis nende jalast leiab läikivaid ketse, vingeid jakke/pintsakuid jne. Aga no reaalselt 1% inimestest panid üldse vist seda osa kutsel tähele. Ma tundsin ennast veits nagu helkur kogu selle ürituse keskel. Mõni üksik oli veel end niimoodi lille löönud, aga no see oli ka kõik. Ma Kristole meisterdasin ise spets glitter kikilipsu ka, sest poest lihtsalt ei leidnud midagi. Oleks võinud täitsa tegemata jätta selle, sest keegi poleks tähelegi pannud.

Kuna me olime omale kahekesi selleks ürituseks vaba õhtu võtnud ja Kris oli Kristo vanematega, siis otsustasime, et astume ka aftekalt läbi. Sinna viisid inimesi neli suurt bussi. Meie buss sõitis muideks pooltühjana juba Saku Suurhalli juurest minema. Me olime reaalselt esimesed inimesed kes VABANK-i kohale jõudsid. Oma käepaelaga saime ka sealsesse vip alasse. Meile anti tervitusjoogid ja istusime diivanile. Kell oli mingi 23? Vaikselt hakkas inimesi tulema, osad läksid kohe tantsupõrandale ja meie vaatasime kaugemalt. Üsna ruttu tuli uni peale ja vehkat me tegimegi. Mingi tunnikese istusime. Ei saaks öelda, et sellel hetkel hullult rahvast oleks olnud, aga noh.. Kes ikka nii vara klubisse läheb ja veel vähem sealt lahkub? Eks värsked ja unised lapsevanemad muidugi! :D Me tegime tiiru McDonaldsisse, võtsime oma takeaway ja tulime koju nosima. Vaatasime ühe osa seriaali ja keerasime magama. Harjumusest olid mul kell 7 hommikul juba kõpsti silmad lahti ja siis kibelesime juba Krisile järele.

Ma ei teagi.. Minule jäi kokkuvõttes kogu üritusest siiski hea mulje ja ma kindlasti lähen järgmisel aastal jälle. Mul on hea meel, et inimesi nende tehtud töö eest tunnustatakse ja ma ei arva, et kui seda mitmel erineval üritusel tehakse, et see siis kuidagi vähem tähtis nende inimeste jaoks oleks. Kõik tahavad ju, et nende tehtud tööd märgatakse/hinnatakse. Eriti hea meel oli Ariadne üle. Ta on mul ju lapsepõlvesõbranna.. Laulsime ja tantsisime koos. Esinesime pidevalt Viimsi Vallamaja laval ja käisime isegi Soomes koos esinemas. Nii vahva oli, et tema emps Ita-Riina seisis täpselt minu taga ja tema siirad kilked rõõmust võidu üle olid vägevad. Sain talle kohe ka enda õnnitlused üle anda ja see jättis kuidagi nii armsa tunde sisse. Täiega tubli oled Liina!

Aga ma räägiks natuke sellest ka, et kes mind ülesse vuntsis ürituse jaoks ja kust ma lõpuks kleidi sain. Kleidi osas on nii palju küsimusi tulnud ka. Ma ostsin tegelikult lausa kaks kleiti, sest ma ei suutnud otsustada kumb oleks ägedam. Mõtlesingi nii, et see mis valituks ei osutu, seda kannan jõuludel/aastavahetuse peol. Üks oli kuldne ja teine hõbe. Ma valisin viimase, sest mul oli täpselt selle kleidiga matchiv käekott olemas.

Üritusele plaanisime jõuda kuskil 19 ajal.. Mina läksin kella kolmest juba meiki ja soengusse. Selle eest hoolitses armas Mariel Ustav - https://www.facebook.com/marielustavmakeup/. Ma andsin talle täiesti vabad käed. Eks tema teab kõige paremini mis sobiks. Me mõtlesime, et kui juba bling, siis teeme täiega blingi. Tihti ikka selliseid üritusi on, kus silmale nii palju sädelust panna saab ja soenguga natukene üle võlli panna on okei?

Ma sain palju toredaid komplimente ja siiani uuritakse kleidi kohta, et kust see pärit (see on sealt Meloni kauplusest.. Seal paremat kätt on mingi väike butiik). Aga, et jõulud ja aastavahetus on tulemas, siis otsustasime Marieliga ühe loosi ka käima lükata. Selle leiab minu instagramist siit: https://www.instagram.com/p/BpylQMzHcEL/. Nimelt loosime ühele minu lugejatest ja tema sõbrannale aastavahetuseks soengu/meigi paketi, et saaksite uuele aastale säravalt vastu minna. Aa ja PS! Kes niisama mõnele üritusele meiki soovib, siis Marieli juures saab salasõnaga "costany" -10% soodukat! Mainige seda kindlasti aega broneerides.

Millise mulje Teile see üritus jättis? Kas meeldis või pigem mitte?

Mul ei ole selle postituse jaoks ühtegi asjakohast pilti, seega panen lihtsalt väikese meenutuse mõne nädala tagusest koosviibimisest tüdrukutega. Täna on olnud üsna kreisi päev ja mõtlesin kõik oma mõtted ühte postitusse koondada. Tegelikult sai kõik alguse juba eile.. Nimelt olin ma õhtul üksinda kodus, sõime Krisiga parasjagu õhtust ja mulle helistas Kristo emps. Ütles, et Valja (Kristo kasuisa kasuema?) on teinud hulllllu hunniku toitu ja me oleme oodatud külla. Ma olin just kõhu punni söönud, aga no.. Krisil on seal alati tore ja miks mitte. Pakkisime end kiiresti kokku ja sättisime minekule. Noh, ma oleks pidanud eeldama, et "hunnik toitu" tähendab reaalselt vaat et juubeli lauda. Okei, no see on väikene liialdus, aga lauale olid pandud kotletid, kartulipuder, praetud forell, salat, kook jnejnejne. Minu väidet, et ma just kodus sõin, ei uskunud keegi ja lõpetasin ma väikese veereva kakukesena. Ega ma ei saa kurta, toit maitses hästi! Ma lihtsalt sõin kolm õhtusööki ca tunni aja jooksul. Ägisedes liikusime elutuppa, rääkisime juttu, mängisime Krisiga ja kell sai märkamatult juba 21. Kristo emps ja kasuisa tõid meid autoga koju. Kris jäi autos magama (powernap 4 min) ja see andis talle nii palju energiat, et ta oli rahulikult poole üheteistkümneni öösel üleval. Ma ei ole kunagi aru saanud, et kuidas taoline paari minutiline uinak talle alati nii palju energiat annab.

Kui lõpuks oli aeg nii kaugel, et ma teda ikkagi magama sättisin, siis keeras kogu olukord järsult pea peale. Nimelt.. Seisan mina, Kris juba tudukates elutoas ja hakkan magamistuppa minema. Järsku kuulen kõva kräunumist: KASS! Kass oli arvutilaua juures külili ja kräunus haledalt. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis nüüd siis. Jooksin vaatama ja ta oli ennast kuidagi ühe küünega arvutilaua ratta külge pookinud ja ei saanud enam lahti. Kuna ta oli parasjagu siplenud, siis oli ta oma käpale vindi peale keeranud ja see kinni jäänud küüs tegi kindlasti põrguvalu. Okei, panin Krisi sülest ja mõtlesin, et mida ma nüüd teha saan. Kuna arvutilaud on üpriski maad ligi, siis oli väga raske aru saada, et kus ta täpsemalt kinni on. Kui ma proovisin tema käppa puudutada, et küünt lahti sikutada, siis lõi ta mulle lihtsalt hambad sisse. Eks see, et Kris kõrval kükitas ja aina kassi silitada/musitada üritas, ei aidanud kaasa. Kass oli paanikas. Panin Krisile multikad telekast käima, et tema tähelepanu hajutada ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen..

Proovisin arvutilauda tõsta, et sinna raamat/tööriistakohver vahele pressida, et siis ma näeksin mis ma täpselt teen ja saaksin kassi küüne lahti sikutada. Minu master plan ei toiminud, sest ma ei jaksanud lauda isegi sentimeetrikestki tõsta. Helistasin siis Kristole, et ma ei tea mida teha. Ma ei jaksa seda lauda tõsta ja kass kräunub nagu hullumeelne. Mind ligi ka ei lase. Tegime Kristoga siis videokõne ja ta tegi ettepaneku, et ma prooviksin välguga kapi alt pilti teha, et näeksime täpsemalt kuhu kass on kinni jäänud. Võtsin siis oma telefoni, suunasin kapi alla ja tegin pilti. Välk ehmatas kassi niivõrd, et ta sai kohe küüne ratta küljest lahti. Hiljem pildilt oli näha, et küüs oli täpselt ratta ja selle küljes oleva metalli vahele jäänud. Ilmselt oleks lihtsalt piisanud sellest, et ta oma küüned sisse tõmbaks, aga ta oli ise juba end nii paanikasse ajanud, et ei taibanud enam. Või oli tal liiga valus. Ma ei teagi.

Igatahes pani ta solvunult plehku ja ei andnud ennast väga pikalt näole. Ma siis üritasin Krisi multikate juurest ära meelitada, aga kuna ta oli üleväsinud, siis tuli sellest suur draama. Kui ma lõpuks pisikese kuti tuttu sain, siis oli kass endiselt nii solvunud mu peale, et ainult põrnitses taamalt. Vaesekene.

Ja ega see, et Kris õhtul hilja magama läks, ei tähendanud muidugi seda, et ta kella seitsmest krapsti üleval ei oleks. Oli küll. Pahur ja väsinud. Järgmise päeva lõunaund magas samuti vaid tunnikese ja üleväsimus kandus edasi ka järgmisesse õhtusse. See on naljakas, kuidas sellisest pisikesest vahejuhtumist võib tervelt kaks päeva "aia taha minna".

Nüüd on õnneks nii kass, kui ka pisike kutt vinksvonks heas tujus ja kõik on korras. Maailma mastaabis on see küll nii lambine hala ja kurtmine, aga tol momendil oli küll selline tunne, et viuhh, mis see nüüd oli.

Selle kõige juures oli naljakas see, et ma olin oma peas välja mõelnud stsenaariumi, et panen Krisi kella üheksast tuttu, lasen vanni vett täis, süütan küünlad, võtan klaasikese punast veini, loen uut raamatut, blogin ja lähen varakult magama. Nojah, close enough!

Kas Teil on ka nii, et kui spets planeerite endale sellise zen õhtu, siis midagi ikka juhtub? Üleüldse ei tasu selliseid asju ette planeerida vist, sest millegipärast on alati nii, et midagi tuleb vahele.

Kuna mul on sellel teemal nii palju küsimusi tulnud, siis mõtlesin, et peaks tegema täiesti eraldi postituse. Mainin kohe ära, et tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega. Ma lihtsalt jumaldan Kristiina tööd ja teen talle hea meelega reklaami. Mul on pikendused vist nüüd kolmandat korda elus. Kõik korrad olen neid just Cybercatis paigaldanud. Aa, ei, valetan. Esimest korda elus käisin pikendusi paigaldamas 15 aastasena. See oli mingi mega kahtlane koht.. Ja tulemus oli ka päris kohutav. Või noh, alguses oli okei, aga juuksed mutusid väga ruttu koledaks. Sellest tulebki pikenduste hinnavahe. Kvaliteetsed juuksed maksavad ka rohkem. Ma olen enamasti lasknud Kristiinal paigaldada endale "lastejuuksed". Ei, need pole päriselt lastejuuksed vaid need on lihtsalt töötlemata juuksed. Sellised, mida pole eelnevalt värvitud jne. Need on kallimad, aga igati oma raha väärt. Tulemus on lihtsalt nii palju loomulikum ja juuksed püsivad ülikaua ilusad. Ma olen enamasti lasknud omale juuksed mitmest erinevast toonist kokku segada. Nii on nad kuidagi elavamad ja naturaalsemad.

Kuna mul on endal väga paksud juuksed, siis tuleb mulle pähe panna umbes 150-175 salku. Sellel korral lasin 150 panna, aga ma tunnen, et paremas küljes jääb natuke puudu. Ilmselt lasen mõned juurde panna. Kui ma reeglina olen lasknud omale 50cm juuksed panna, siis sellel korral pandi pikemad. Oli äkki 70cm? Seda lihtsalt sellepärast, et mu oma juuksed olid ka sellel korral pikemad ja siis ma ei pea paari hoolduse pärast uusi juukseid panema. Muidu ma poleks nii pikki võtnud. Kuna iga hooldusega tuleb juukseid tõsta, siis muutuvad nad lühemaks. Selliselt on nad lihtsalt väheke pikemalt kasutatavad.

Tihti uuritakse, et kuidas ma viitsin koguaeg lokke teha või sirgendada, et nad ühtlased oleks, siis tegelikult on see imelihtne. Lokid püsivad mitu päeva ja tegelikult on nad teisel päeval isegi ilusamad kui esimesel. Kui ma ei viitsi midagi nendega teha, siis jäävad nad sarnaselt oma juustele kahused ja laines. Kui ma tahan ühtlasemat tulemust, aga ei soovi kuumtöödelda neid, siis teen ööseks lihtsalt kaks punupatsi ja hommikul on mul ilusad lained.

Aga kuidas juuksepikendusi hooldama peab? No mina kasutan alati juukseid pestes juuksemaski. Ma kannan juuksemaski täies pikkuses juustele ja kammin tangle teezeriga läbi. Siis jätan mõjuma ja hiljem loputan. See aitab pusade tekkimise vastu ja juuksed on mõnusalt pehmed ning kergesti kammitavad. Ja jah, neid on võimalik täiesti normaalselt kammida. Eriti tangle teezeriga. Kinnituskohad on niivõrd väikesed, et ei sega üldse.

Mida on oluline silmas pidada on see, et juukseid ei tohiks pesta ja kuivatada pea alaspidi. See ajab juuksekarvad "turri" ja tegelikult lõhub neid meeletult. Seda ei tohiks ka niisama muidugi teha. St. ilma juuksepikendusteta Enne magamaminekut peaks juuksed kindlasti läbi kammima ja ideaalis võiks alati juuksed "lohakalt" kinni magada. Mitte liiga kõvasti (sest see lõhub ka), aga ntks punupats on ideaalne variant.

Pesen ma pead 2-3 päeva tagant. Viimasel päeval aitab kuivshampoon. Selleks protseduuriks tuleb aega varuda, sest juuste kuivatamine võtab reaalselt miljon aastat. Eriti kui lasta niisama kuivada ja fööni ei kasuta.

Ma olen sellesmõttes mega imelik inimene, et ma olen oma juustega terve elu olnud püsimatu.. Aga vot pikenduste juurde tulen alati tagasi. Ma kunagi olin 4 aastat nii, et ei värvinud oma juukseid ja kuumtöötlesin minimaalselt. Isegi siis ei visanud nad eriti pikkust. Vist ongi nii, et mõningatel inimestel ei kasva juuksed teatud pikkusest pikemaks? Mulle vähemalt tundub nii..

Pikad juuksed teevad mind kuidagi enesekindlamaks ja no.. Kui selle enesekindluse eest on vaja maksta ca 450 eurot, siis ma maksan (nutan, aga maksan) :D

Aa.. Kuna keegi instagramis uuris, et miks mul kunagi kontsakingi pole üritustel jalas, siis vastan suuremale ringile ka (viitan postituse päisepildile).. Siis noh, esiteks on mul lampjalad ja mu jalad hakkavad lihtsalt meeeeeeeeletult tuld lööma. Olen proovinud erinevaid taldasid kingadega, aga no ei aita. Ma ei suuda üritust nautida kui endal silmad vesised on. Teiseks, ma tunnen end madalate jalanõudega nii mugavalt, et see pole lihtsalt väärt seda. Kolmandaks, ma olen isegi kontsadega nii midget, et keda ma ikka petan :D Kas Teie seas on veel inimesi, kes never ei viitsi üritustele kontsakingi jalga panna?

pood.costany.ee

Teate.. Mul on selline tunne, et ma pean mõned mõtted meie küünalde kohta kirja panema. Seda lihtsalt sellepärast, et liigub mõningaid müüte ja ma usun, et õiglane oleks, kui ka ise sellel teemal sõna võtaksin. Täna kirjutas Eveliis oma blogis meie küünalde kohta toreda postituse (link). See valmistas mulle nii suurt rõõmu, sest nendesse toodetesse oleme sisse pannud kogu oma hinge. Kui ma nägin, et Eveliis meie e-poes tellimuse tegi, siis jättis mul ausalt öeldes süda paar takti vahele, sest noh, ma pabistasin. Kuna tema peab just nimelt arvamusblogi, siis hoidsin pöidlaid, et meie küünlad meeldivad talle vähemalt sama palju kui minule. Kui ta tänase postituse kirja oli pannud, siis ilmus sinna alla ka mitmeid kommentaare. Ma põgusalt uurisin, et mis inimeste mõtted on ja ma olin kohati päris üllatunud..

Ma ei tea, kas ma olen seda siin maininud, aga küünalde tegemine ei ole kunagi olnud minu jaoks see "nii ma saan rikkaks"projekt. Ma tegin seda sellepärast, et ma tahtsin teha midagi, mille järele ise vajadust tundsin. Me tegime selle küünla täpselt selliseks, millisena ma teda enda elutoa lauale põlema tahaksin.

Üks inimene kirjutas, et kus on alles raha teenimise viis, et müüakse 5€ väärtuses küünalt 24€ eest edasi. Mul pidi suu põrandale vajuma. Ma ütlen teile päris ausalt. Meie omahind sellise küünla tegemiseks (täpselt sellises purgis, sojavahast, selliste lõhnadega, kolme tahiga ja sellises koguses) on peaaegu 20 eurot. Ei ütleks, et me selle viie eurose kasumiga nüüd miljonärideks pürgiks. Loomulikult on meie soov see, et saaksime küünla hinna madalamaks. Ehk kunagi saamegi. Aga hetkel on meie tellitavad kogused nii väikesed, et see lihtsalt ei ole võimalik. Meil ei ole füüsiliselt võimalik ega ka piisavaid oskusi selleks, et neid siin kodus ise valmistada. Me teeme koostööd kahe armsa inimesega Haapsalust, kes meil küünlaid valmistada aitavad. Nagu oma pisikene meeskond.

Ma tahtsingi teha midagi eksklusiivset. Midagi sellist, mida oleks tore kingituseks saada ja ise kinkida. Ma ei tahtnud teha mingit masstoodet, mida Rimis müüakse 5€ eest. Selge on see, et meie küünal on kallis. Aga samamoodi saab ju osta ka riideid.. Kas odavamaid New Yorkerist või natukene kallimaid Hilfigerist. Okei, see on tobe näide (ma ei pea meie ettevõttet Hilfigeriks), aga ma lihtsalt tahan oma mõtet edasi anda.

Lisaks on mainitud, et küünla põlemise aeg võiks olla veel pikem. Absoluutselt võiks! Meie küünal on hetkel oma suuruselt praktiliselt nagu kolm Joiki küünalt kokku. Ta põleks samuti pikemalt, aga me kasutame kolme tahti. Me tahtsime teha midagi teistmoodi. Kolm tahti annavad selle eelise, et küünal annab veel kiiremini ja rohkem lõhna edasi, lisaks on ta ilus ning omapärane vaadata. Aga kuna kolm tahti on ikkagi rohkem kui üks, siis on ka küünla põlemiseaeg natukene väiksem. Hetkel 25 tundi kui järjest põletada.

Siiani on meil müük kenasti läinud. Ei saa öelda, et nüüd metsikut tormi joostakse, aga esimene sats küünlaid on kohe, kohe müüdud ja tellime peagi uued. Klientide tagasiside on olnud suurepärane ja see annab nii palju motivatsiooni juurde!

Keegi veel mainis, et minu "heade mõtete purgi" idee ei läinud vedama ja seetõttu kasutasin samu purke küünalde jaoks. Tegelikult ei vasta see tõele. Meie küünla purk on ikkagi oluliselt väiksem, kui on heade mõtete purgi oma. Ei kasuta "ülejääke" :)

pood.costany.ee

Aga mis meie tuleviku plaanid on? Meie suur küünal saab omale peagi "väikese venna". Ehk, et me teeme väiksema küünla, mille lõpphind tarbijale sõbralikum on. Lõhnad jäävad samaks, disain ka.. Lihtsalt suurus muutub. Lisaks saab taoline küünal olema ühe tahiga. See teeb ka põlemiseaja pikemaks. Meie küünal saab olema selline nagu üleval oleval fotol. Pisikeste muudatustega, aga see on kujundaja poolt tulnud näidis (Reana: https://www.facebook.com/disaindipity/). Hetkel meil ei ole ressurssi, et karbikest küünalde jaoks tellida, sest meie kogused on nii väikesed, et kasumi arvelt veel ei kannata. Aga kindlasti on see meie eesmärgiks! Uue väiksema küünla hind tuleb vahemikus 8,90-9,90€. Suuruselt on ta natukene suurem, kui turul tuntud Joiki küünal.

Loodetavasti saame pisemad küünlad müüki paisata juba detsembris! Ma olen super põnevil! Võin öelda, et kriitika hinna osas oli kindlasti see, mis meid veel kiiremini väiksema küünla peale mõtlema pani. See oli meil nagunii plaanis, aga see väikene tögamine utsitas veelgi.

Mida ma selle postitusega öelda tahan on see, et ei ole kõik alati must ja valge. Meie eesmärk ei ole inimesi koorida. Me tahame teha lihtsalt midagi ägedat. Midagi iseendale. Midagi eksklusiivset ja midagi sellist, mis inimestele rõõmu valmistaks. Me ei taha teha järeleandmisi selleks, et saada võimalikult väikest turuhinda.

Aga midagi postiivsel noodil ka. Mul on alati nii hea meel, kui te meie tegemistele pöialt hoiate, kaasa elate ja mulle motiveerivaid mõtteid saadate. See annabki jõudu edasi liikuta. Vaatamata kõikidele takistustele. Aitäh, et olete olemas! ♡

Ma ei olegi vist iial telefonist bloginud. Sõidan hetkel kohtumisele, kuulan Lady Gaga “Shallow” lugu ja lihtsalt selline tunne tuli peale, et tahaks kirjutada. Minu blogi üks suurimaid missioone on olnud inimestele olla inspiratsiooniks. Ma olen oma loomult selline ettevõtlik, oma tegemistes põhjalik ja ma ei anna kunagi alla. Ma olen palju raamatuid lugenud enesemotivatsiooni teemadel ja kui on üks asi, mida ma olen sealt õppinud, siis see oleks järgmine: hirm on meie kõige suurem vaenlane. Hirm takistab meil saavutamast edu. Hirm takistab meid proovimast ja enesele võimaluse andmisest. Kas teate, millest hirm tekib? Hirm tekib mitte meie enda seest.. Vaid teistest inimestest. Hirm tekib teiste arvamusest, kahtlustest ja sõnadest. Nii palju inimesi jätab oma elus asju tegemata sellel põhjusel, et nad ei talu mõtet läbikukkumisest. Aga ka "põleda" on okei. Öeldakse, et viis korda kuku, aga vaata, et kuues kord tõused jälle püsti. Võidab see, kes vähemalt proovib.

Ma räägin teile paar lugu.. Kui ma kunagi 18 aastaselt oma heade mõtete purkidega välja tulin, siis vallandus samamoodi blogis/tuttavate seas selline “sumin”, et kes seda ikka ostab ja et see ei ole midagi unikaalset. Välismaal on sellised asjad juba ammu müügis jne. Aga teate, mis ma tegin? Kui ma esialgu vorpisin iga viimse kui purgi ise, siis võtsin omale eesmärgiks minna nii kaugele kui ma saan. Et panna ennast proovile. Ma kirjutasin igasse suuremasse poeketti. Suhtlesin ostujuhtidega. Saatsin neile mitmeid kirju, tootenäidiseid ja olin järjepidev. Ma ei osanud veel karta. Ma olin nii noor. Ma olin sihikindel ja motiveeritud. Mul ei olnud midagi kaotada. Peale kaheksandat “ei”d tundsin, et ma ei jaksa enam. Äkki teistel oli õigus? Olin juba loobumas. Aga siis sain esimese “jah”’i. Ma sain kohtumise Selveri ostujuhiga. Ma valmistasin kohtumiseks presentatsiooni, võtsin toote kaasa ja läksingi. Täiesti üksi. Ja teate, mis juhtus? Ma sain selle lepingu. Selver oli nõus minu purgi müüki võtma kõikidesse oma poodidesse. Nüüd oli probleem selles, et kuidas ma nad ära varustan? Mul kulus ühe purgi valmistamiseks ca 1h. Ma otsisin variante, et saaksin endale abilisi. Kuniks ühel hetkel mulle turgatas pähe, et Harku naistevanglas on vanglatööstus, kust saaksin abi. Kirjutasin neile ja järgmisel momendil saingi justiitsministeeriumilt alalise läbipääsuloa Harku naistevanglasse. Õpetasin neile, kuidas ühe purgi valmistamine käib ja käisin neil tihti külas, et teha pistelist kontrolli töö kvaliteedi osas. Mul ei olnud eriti palju finantsi ja kõik raha, mille sain palgast kõrvale panna, panin selle äri alla. Ma tegin Selveriga kokkuleppe, et varustan hetkel vaid Tallina kuute suurimat Selverit. Meie purgid läksid müüki oktoobris. Juba esimese nädalaga saime 100% läbimüügi. Tootsime purke juurde ja nii kuni detsembri lõpuni. Siis mul sai raha otsa. Selveril aga on tasu maksmise kohustus 90’päeva pikk müügi realiseerumisest (ma ei tea, kas enam on, aga siis oli). Minu kogu raha oli kinni. Ma ei saanud enam neid varustada ja jäin tähtaega ootama. Selle aja peale said aga jõulud/hooaeg läbi ja siis jäime järgmist aastat ootama." Uuel aastal muidugi oli mul kuhugi motivatsioon kadunud. Ma tegelesin kinnisvaraga ja see asi jäigi passiivseks ning müüki teeme siiani läbi meie enda e-poe. Tasapisi. Aga teate mis? Ma vähemalt proovisin. Ma tegin midagi. Ma ületasin ennast, seljatasin teiste kahtlused ja saavutasin midagi. Mitte maailma mastaabis, vaid iseenda jaoks. Ma näitasin endale, et kui midagi väga tahta ja pühenduda, siis me suudame teha palju rohkem, kui me arvame ennast suutvat.

Samamoodi täitsin hiljaaegu ühe oma suure unistuse. Ma tahtsin juba lapsepõlvest saadik ise kunagi laulu avaldada. Lihtsalt sellepärast, et see oleks äge katsumus. Kui ma sellest blogis rääkisin, siis terve perekool kihas ja rääkis, et eriti lamp, nüüd üritab lauljana karjääri teha. Nendes sõnades muideks ei ole kübekestki tõtt. Ma ei taha lauljaks saada või mingit karjääri teha. Ma tahtsin lihtsalt oma unistuse ellu viia. Eks loomulikult need sõnad panid mind kõhklema ja esiti ei julgenud ma seda isegi avaldada mitte. Aga ma andsin endale aru, et see on minu elu, minu unistused ja kui ma kõike teiste tõttu tegemata jätaksin, siis oleksin ma oma "surivoodil"üpris õnnetu. Ma võtsin end kokku, harjutasin ööd ja päevad läbi ning lõpuks saigi asi purki. Minu suureks üllatuseks mängiti lugu mõningatel kordades isegi raadios. Raadio 2, Ring FM ja DFM. Nagu VAU! Ma poleks osanud seda oodata. Ma olin nii tänulik. Ma tahtsin, et sellest loost saaksid inspiratsiooni inimesed, kes tegelikult on üliandekad ja kellel on tohutult potensiaali. Et nemad ka julgeksid sellise sammu võtta ja vähemalt proovida. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et meil ei tule välja? Kui me proovime, siis on vähemalt 50/50 võimalus õnnestuda. Kui me kunagi seda sammu ei astu, siis on ebaõnnestumise protsent ju 100.

Ma kunagi tahtsin hirmsasti Endoveri tööle saada. Ma olin tol ajal vist kaks aastat maaklerina tegutsenud. Ma kandideerisin oma CV-ga ja minuga ühes pundis oli vist 11 inimest. Me käisime grupivestlustel, tegime isiksuseteste ja kogu see teekond töökohani tundus meeletu. Seal oli inimesi, kes on meeletute kogemustega ja kelle kõrval ma tundsin ennast ikka eriti "rohelisena". Aga teate, mis ma tegin? Ma hakkasin ostjaid otsima nende olemasolevatele projektidele. Kui töövestluste protsess oli alles poole peal, siis minul oli juba neli inimest, kellele kortereid näidata. Ma helistasingi kõige kõrgemale ülemusele ja küsisin, kas võin neile projekti tutvustada või nad soovivad, et ootaksime protsessi lõpuni. Et me võime ju teha erandliku kokkuleppe, et saan tasustatud ainult nende tehingute pealt, kui töövestluste protsessis osutub ikkagi keegi teine valituks. Ma ütlesin, et mulle tundub tobe lihtsalt oodata selle "jah" sõna järgi, kui tegelikult võiksime me juba nendele inimestele korterid ära müüa. Ma saingi selleks loa ja läksin objekte näitama. Tegin projekti endale detailideni selgeks ja minu suureks õnneks sooviski üks klient korteri broneerida. Minu ülemusele meeldis mu ettevõtlikkus ja seetõttu otsustasid nad minuga käed lüüa. Sealt saigi alguse minu 3,5 aasta pikkune karjäär Endoveris.

Mida ma tahan selle postitusega öelda on see, et kui teil on mingi idee/mõte/unistus, siis ärge kunagi andke alla. Andke endast vähemalt parim. Kui siis välja ei tule, siis teate, et tegite vähemalt endast kõik oleneva ja saate uuesti proovida. See on kindlasti parem, kui üldse mitte millegi tegemine. Meie enda kätes on enda elu kujundamine ja ma usun, et igaüks meist võiks anda endale võimaluse. Ja kes vähegi suudavad, siis toetage oma lähedasi ka nende ettevõtmistes. See on inimeste jaoks nii tähtis, sest on väga palju inimesi, kes nende motivatsiooni alla üritavad tampida. Ühel või teisel viisil.

Uuemad lugejad uurivad tihti, et millega ma täpsemalt tegelen. Enamik inimesi arvab, et ma olen maakler. Tegelikult on see mõningal määral tõsi, aga ma ei tee päris tavapärast maakleri tööd. Igapäevatööna korraldan arendusprojektide müügijuhtimist. Ma alustasin oma karjääri maaklerfirmas juhatuse assistendina. Sealt edasi pürgisin ise maakleriks. Teenindasin erakliente kaks aastat ja seejärel asusin tööle kinnisvaraarendusse. Nüüd olengi juba ca 6 aastat ainult kinnisvaraarendusi müünud. Minu töö algab sellest, kui uus projekt sisse ostetakse (vahel aitan projekti ise ka sisse osta). Kui arhitektilt tulevad esimesed plaanid, siis on minu ülesanne need üle vaadata, teha oma ettepanekud vastavalt klientide soovidele (ala walk-in garderoobid lisada, eraldatud köök planeerida, pistikute asetust kontrollida praktilisuse mõttes jne. See kõik on sõltuv sellest, mis turul parasjagu populaarne on). Kui plaanid on lukus, siis on minu ülesanne koostada turuanalüüs, jälgida konkurente ja koostada hinnakiri. Hinnakirja vaatab üle kinnisvaraanalüütik/juhatus, siis see põrgatatakse tagasi, teeme korrektuurid ning seejärel alustame müügiga. Kõigepealt paneme turunduseelarvega kooskõlas paika müügiplaani ja asume täitma lepingus võetud kohustusi müügieesmärkide täitmisel. Igal kuul on teatud käibe-eesmärgid ja nendest tuleb kinni pidada.

Hetkel on minu meeskonnas kolm maaklerit. Meil on suur eesmärk ning samuti on meie tee peal ka väiksemad eesmärgid. Minu ülesanne on jälgida seda, et need saaksid täidetud või isegi ületatud. Kui me mingil põhjusel rajalt maha kaldume, siis peame välja mõtlema viise, kuidas objekti müüki kiirendada.

Lisaks on minu ülesandeks lepingute ettevalmistamine ja osadel juhtudel ka nende allkirjastamine arendaja poolt volituse alusel. Enne seda muidugi ametlike müügipakkumiste koostamine panga jaoks ja broneerimislepingute sõlmimine. Lisaks on minu ülesanne kindlaks teha, et kõik notariaalses lepingus olevad punktid oleksid korrektsed, summad klapiksid, kõik osapooled oleksid kohal ja mõlema osapoole kohustused oleksid täidetud. Uusarenduste puhul toimub müük tavaliselt kahes osas. On võlaõigusliku lepingu sõlmimine ja siis asjaõigusliku lepingu sõlmimine. Esimeses lepitakse kokku kõik müügi/ostuga seotud tingimused ja kohustused ning viimasega antakse üle omand.

Enne võlaõigusliku müügilepingu teostamist suhtlen klientidega, et panna paika siseviimistlusmaterjalid vastavalt nende soovidele. Kui korter valmima hakkab, siis on minu ülesanne korraldada korteri ülevaatus, fikseerida võimalikud puudused ülevaatuse aktis (koos projektijuhiga) ja siis korraldada asjaõigusliku lepingu sõlmimine, milleks on omandi üleandmine. Seal tuleb olla kindel, et panga esindaja on kohal ja arendaja poolt on kõik hüpoteegid ning objektiga seotud koormatised likvideeritud. Peale seda korraldan korteri üleandmise, valmistan ette akti, fikseerin korteri viimased näidud ja annan kliendile võtmed üle.

Selline on siis üldine kirjeldus minu tööst, detailidesse laskumata. Sinna lisanduvad muidugi klienditabelite täitmised, kliendipäevade korraldus, kuulutuste koostamine, näitamised, meeskonna motiveerimine, koosolekud ja palju muud.

Ma olen tasapisi mõelnud sellele, et ma vahel tahaksin ka siiski mõnda eraklienti teenindada. Nii nagu vanasti, aga kuna mu portfellis on hetkel kaks suurt kortermaja, siis saaksin pühenduda vaid mõnele üksikule. Seega, kui keegi teie seast tunneb kunagi, et vajaks abi oma kodu müümisel, siis võib mulle alati kirjutada/helistada (triinuliis.epner@arcovara.ee, +372 5084109). Teie jaoks on mul alati aega.

Lisaks kõigele muule on minult uuritud, et kuidas ma üldse oma tee kinnisvarani leidsin. Ausalt öeldes täiesti juhuslikult. Minu peika töötas tol ajal kinnisvaras ja tegelikult palus abi hoopis flaierite jagamisel. Ma jagasin siis maaklerite poolt välja prinditud flaiereid postkastidesse ja teenisin sellega taskuraha. Ühel päeval kutsuti mind firmaga koos mingisugusele istumisele ja minu klapp firma omanikuga oli hea. Ta uuris, et kas ma ei sooviks tulla hoopis juhatusele assistendiks. Muidugi ma olin nõus! Sealt edasi läkski kõik kuidagi loomulikult ja.. Siin ma nüüd olen.

Mu üks lemmikuid raamatuid on "Juht ilma tiitlita". Ehk olete lugenud. Aga mina tõesti tunnen, et olen leidnud enda jaoks sellise eriala mis mulle tõesti meeldib. Ma tunnen, et kuidas iga kliendiga ma õpin midagi, mulle meeldib end täiendada. Kõige vingem tunne maailmas on see, kui sa näed kliendi silmades seda "VOT SEE ON MINU KODU" pilku. See on äge! Lahe on olla pisikene osa sellest niivõrd tähtsast otsusest inimese elus.

Mis tööd Teie teete? Kas olete oma töökohal õnnelikud? Kui Te saaksite valida ükskõik millise ameti, siis kes te olla tahaksite?

Vot täpselt nii lopsakaks on sirgunud meie basiilik, mille alles kuuke tagasi mulda panime. Ma olin Click & Growst väga palju kuulnud, aga ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et see endale soetada. Esiti ei tundunud see mulle super vajalik ja eks ta kõige odavam ka ei ole. Kui Photopoint koostöös Click & Growga meie perele ühe sellise kingitusena saatis, siis olin sama elevil nagu väikene laps kommipoes. Niiii põnev ju! Et kas see päriselt ka on nii lihtne nagu räägitakse ja kuidas see ikkagi töötab. Meie komplektis oli kolm basiiliku seemnetega kapslit. Taimede istutamiseks ei tulegi muud teha, kui muld pakendist välja võtta, oma kohale asetada ja veepaak vett täis valada. Neljandaks liigutuseks on aparaadi voolivõrku ühendamine.

Esialgu tuleb mullale peale asetada pisikene kuppel. Niimoodi tekib kasvuhoone efekt ja taimed hakkavad kiiresti kasvama. Kui nad on juba nii suured, et lehed puudutavad kuplit, siis tuleb need ära võtta. Edasi tuleb ainult aeg-ajalt veepaaki täita (ühe kuu jooksul oleme pidanud kolm korda vett juurde panema). Aparaadil on sisseehitatud valgusti, mis end ise sisse ja välja lülitab. Tal on oma tsüklid ja ise midagi tegema ei peagi. See aitab taimedel kiiresti ja lopsakaks kasvada. Mida kõrgemaks taimed kasvavad, seda kõrgemale tuleb tõsta ka lampi. Meie lamp on hetkel kolmandal kõrguse astmel. Kolm astet kokku ongi.

Tegelikult on päris äge see vidin. Praegu on nii lahe keset talve köögis süüa kokates otse mullast pasta sisse mõned basiilikud murda. Järgmiseks tahaksime kindlasti metsmaaaaaasikaid osta. Või väikeseid tomateid. Kolmene kapslite pakk maksab 10€. Selle eest saab ikka päris palju ja täitsa värsket kraami. Lisaks on tore see, et ta ei närtsi ära nagu tavapärane basiilik, mida poest osta saab. Või ma olen ainus, kellel need alati ära surevad? Isegi kui ma neid kastan ja enda arvates ilusti hoian. Aa, lilli saab seal ka niimoodi kasvatada. Rukkililled tundusid eriti nunnud.

Aparaate on neil igast erinevaid. Erinevate suurustes, hinnaklassides ja värvides. Kogu valikuga saab tutvuda siit: (LINK) ja siit: (LINK). Minu meelest on see päris äge kink ka jõuludeks. No kui tahta kellelegi midagi hinnalisemat kinkida või kamba peale. Lahe on see, et ta jääb kestma pikaks ajaks ja inimene saab sellest aastaringselt rõõmu tunda.

Ainukene asi, mida ma võibolla miinusena saan välja tuua on see, et see valgus on hästi ere. Kuna ma ise olen üsna lühikene inimene, siis kui see aparaat töötasapinnal seisab, siis paistab see mulle otse silmaauku. Kui tuba pimedaks teha, siis helendab see väikene kodune aiake nagu helkur pimedal maanteel. Aga noh, päeval ei pane seda üldse tähele ja hea oleks talle mõni selline nurgake leida, kus ta kedagi ei sega ja omaette mõnusalt kasvada saab.

Nii naljakas on mõelda, et me elasime aasta aega Viljandis ja tegelikult omasime antud maja peaaegu 3 aastat ja me ei sattunud kunagi maanteel Italiano Pasta ja Pizza restorani. Seda kuni selle momendini, millal me juba tagasi Tallinnasse kolisime ja nad meid endale külla kutsusid einestama. Kuigi me sõitsime mööda Tallinn-Tartu maanteed pidevalt, siis millegipärast ei osanud ma üldse tähele panna, et Mäekülas selline armas kohake asub. Enamasti peatusime me "Kaie juures", et õiget retroburksi süüa või sõime pizzakioski pitsasid.

Vahel on aga mõnus teha selline pikem peatus ja päriselt aeg maha võtta. Selliseks puhuks on Italiano Pizza ja Pasta toidukoht üüüübermõnus. Tegemist on perekonnaäriga ja pereisa on siis kokaks. Tütar tegeleb turundusega ja kui ma õigesti mäletan, siis naine oli vastutav kookide eest.

Meie läksime sinna nädala sees, rahvast eriti palju ei olnud ja me saimegi mõnusalt kõhud täis nosida ja peakokaga juttu rääkida. Omanikuks on nii äge mees.. Tal oli unistus ja ta viiski selle ellu. Mulle meeldivad sellised inimesed!

Kui selles pisikeses restoranis ringi kõndida ja detailidele tähelepanu pöörata, siis märkate, et kõik restoranis asuvad lauakesed on erinevad. Iga tool kõneleb oma lugu. Seal ei ole mitte midagi reeglipärast. Seinal oli 9 kella! Olemas on ka diivan koos väikese joonistamise nurgaga ja suure hunniku ajakirjadega. Nende seast ei puudu muidugi ka leht, kus perekonnaärist pikemalt juttu on. Seal oli kuidagi nii armas ja hubane olla. Nagu oleks kellegi koju astunud.

Meie võisime valida menüüst mida iganes. Mõtlesimegi ära proovida nii pasta, kui ka pitsa. Ka magustoiduga saime musi magusaks. Ma võin käsi südamel öelda, et kõik toidud maitsesid imeliselt. Seda absoluutselt üle pingutamata. Mu lemmikuks oli kindlasti pasta. See oli kuidagi täpselt parajalt koorene, parajalt soolane, parajalt juustune.. Ja kuidagi nii kodune! Teate seda tunnet, et te lähete ema/isa juurde sööma ja nad on parasjagu pastat teinud? Täpselt samasugune see oligi. Ei olnud see välimus midagi üüüber fancyt, aga viis täiega keele alla.

Kris oli muidugi enamuse ajast sellises krutskeid täis tujus ja see tegi söömise väheke raskemaks, aga ühel hetkel taipasime talle pliiatsid ja paberi tuua ning see aitas hädast välja. Tegelikult oli tal esiti kõht juba nii tühi, et toidu ootamine tundus talle midagi ebamääraselt tülikat. Ükski kaasa võetud snäkk aga ei tundunud tema jaoks piisavalt ahvatlev. Või noh, mine sa tea, mis teda tegelikult häiris, aga niimoodi ma seda enda jaoks lahti seletasin.

Mis mind menüü juures kõige rohkem kindlasti üllatas, oli kook. See oli jäine juustukook, otse sügavkülmast. See oleks olnud nagu segu jäätisest ja toorjuustust. See lihtsalt sulas suus ja oli hoopis midagi teistsugust, mida ma tavaliselt söönud olen. Kiitus, kiitus, kiitus selle eest!

Ma olen ausalt öeldes natukene kurb, et me maanteele nüüd nii harva satume, sest sellist sooja vastuvõttu igalpool ei kohta. Täpselt nagu oleks vanaema/vanaisa juurde külla sattunud.

Mul on hea meel öelda, et koostöös restoraniga saame välja loosida ka toidukorra kahele. Menüüst vabalt valitud toit ja jook käivad sinna juurde. Seega, kui sa soovid osaleda, siis anna kindlasti mulle märku! Lisaks mainin seda, et kui te sinna satute, siis mainides salasõna "costany" saate sellel kuul oma eine kõrvale joogi (alkoholivaba) tasuta! :)

Loosis osalemiseks tuleks hakata nende instagrami ja facebooki sõbraks: www.facebook.com/ItalianoPastaPizza ja www.instagram.com/Italianopastapizza ning jätta endast jälg antud postituse alla :)

See nädal on alanud minu jaoks üsna hallilt. Või noh, tegelikult on see liialdus, aga nädalavahetusel vist õnnestus mul külmetada. Nüüd olengi kolm päeva kodune olnud ja ennast ravinud. Mul oli niiii räme kurguvalu, et see ei lasknud öösel isegi magada. Neelata oli meeletult valus ja mitte ükski kurguravi imemistablett ei aidanud öösel. Kurk kraapis nii kõvasti, et lausa öökima ajas. Nüüd on olukord parem, aga nohu kimbutab endiselt. Tundub, et nüüd sai Kris ka mingi pisikese nohu pisiku. Loodetavasti see ainult nohuks jääbki. Homme on meil Koidu Ehituse jõulupidu ja ma ei kujuta ette, kuidas ma ennast jalule saan, aga osalemine on rangelt kohustuslik. Kusjuures ma isegi ei tea, mis täpsemalt toimub, sest seda hoitakse saladuses. Pidi ainult mugavad riided panema, seega ilmselt mingi aktiivsem tegevus.

Aga mis muus osas uudist? Vaikselt oleme hakanud jõuludeks mõeldud dekoratsioone ülesse panema. Õnneks meil sisseoste sellel aastal teha ei tulnud. Kolmnurgad on kõik toimivad ja said aknalaudadele ülesse pandud ja isegi tulukesed peavad juba kolmandat aastat vastu. Õnneks on mul neid päris palju ka, sest Kõrgemäel oli meil suur maja ja peaaegu igasse tuppa olid nad ostetud. Need, mis maja fassaadil olid, need jätsime sinna. Ainus, mis tuleb muretseda, on veel kuusk. Ehteid on meil ka väga palju, aga proovin sellel aastal valida nende seast sellised, mis kergesti ei purune. Seda lihtsalt sellepärast, et kui me Kerli juures nädalavahetusel külas olime, siis oli Krisiga ikka tükk tegemist, et talle seletada, et kuusel olevaid palle alla kiskuda ei tohi. Talle pakkus see, aga oi kui palju nalja!

Ka jõulukingitustega on sellel aastal lihtne. Kris sai Legolt jõuludeks ühe ägeda rongi komplekti ja selle me ära pakimegi ja sätime kuuse alla. Suur, suur aitäh muide selle eest! Mänguasju on meil üsna palju ja meie peres on enamasti alati olnud nii, et kõigile on üks kink kuuse all. Eks vanavanemate juures saab ka kindlasti midagi vahvat. Ma muidugi ei tea, kuidas see sellel aastal välja näeb, sest minu ema on Soomes ja Kristo vanemad terve detsembri Makedoonias. Me olemegi täiesti kolmekesi. See muidugi ei tähenda, et me jõululauda ei kata. Ikka katame! Saab sülti, saab hapukurki, kapsast, kartulit ja muud.. Mmmmmmmmmm, tahaks kohe! Kui ma ainult maitset ka tunneks, oleks ideaalne! Päkapikud meil sellel aastal ei käi, aga Lego advendikalendri uksekesi avame igapäev.

Iseendale pean ma sellel aastal vist uue laptopi laadija kinkima. See on täiesti puru ühenduskohast ja annab särtsu. Enam ei lae ka. Hetkel saan ainult suurt lauaarvutit kasutada või tööjuures kelleltki laadijat laenata vahepeal. Uus Macbooki laadija on mingi peaaegu 100€? Kui kellelgi juhuslikult kodus seisab mõni, siis võib mulle teada anda.

Homme läheme Krisiga 1,5a täitumise "puhul" ka perearstile. Muidu selline tavapärane kontroll, aga ma olen natukene mures ühe lümfisõlme pärast, mis ta kaelal välja paistab. See on juba väga pikemat aega nii ja tegelikult peaks see paistes olema ju ainult siis, kui tõbi kallal? Või on see normaalne, et üls lümfidest niimoodi koguaeg nähtaval on?

Ma olen enda pärast ka natukene mures.. Nimelt on mul vasakul silmalaul mingi väike "muna". Esialgu ta natuke punetas ja arst arvas, et odraiva. Ometi on odraiva ju tavaliselt just silma alumise limaskesta peal. Panin rohtu, ära ei läinud. Siis arvasin, et tegemist on ummistunud pisarakanaliga. Aga see on seal juba teist kuud? Ma kipun arvama, et tegemist võib olla mingi ebameeldiva mädapunniga (sorri, TMI), aga mõte sellest, et see katki/lahti tuleb teha, ajab mulle judinad selga. See ei valuta ega häiri mind, lihtsalt esteetiliselt on natuke kole ja moonutab silma. On kellelgi millegi sellisega kogemust? Mis see olla võib? Õõõõõh.

Üldse tunnen end kuidagi sorakil praegu. Tatti lippab, kurk on valus, juuksed on sorakil, juured värvimata. Tahaks mingit rämpstoitu süüa ja lihtsalt diivanil vedeleda. Päevad hakkasid ka takkatipuks! It's great! Kuidas Teil läheb? :D

Electroluxi PerfectCare sarja kuivati: https://www.electrolux.ee/laundry/laundry/dryers/heat-pump-dryer/ew8h259st/)

Mina võin käsi südamel tunnistada, et ma VIHKAN nõude pesemist. No ausõna. Ma võin enne terve ülejäänud korteri ära koristada, aga vot nõusid ma ei viiiiitsi kunagi pesta. Jumal tänatud, et meil on olemas nõudepesumasin. Maal elades pidime seda aasta aega igapäevaselt tegema ja mul tõusid ihukarvad püsti, kui kraanikausi äärest vett sokkidele küünarnukkidest tilkus ja kogu ümbrus hiljem ujus. Ma ei tea, kas asi on minus, aga toidutegemisel kulub mul alati nii palju nõusid, et terve kraanikauss on täis. Teil ka nii? Nõudepesumasin on life saver! Mulle meenub sellega lugu, mida Kristo mulle mõni aeg tagasi rääkis. Nimelt ütles tema sõber kunagi kuldsed sõnad: "Kui ma omale kunagi maja ehitan, siis esimesena saab paika nõudepesumasin, kõik ülejäänu ehitan selle ümber".

Teine majapidamistöö, mis mulle üldse ei meeldi, on märja pesu restile panemine ja hiljem nende kokku voltimine. Ma hea meelega võin pesu sorteerida, pesema panna.. Oodata selle valmimist, aga kuidagi on alati nii, et kui pesumasin valmis saab, siis ma unustan need riided sootuks ja mõne aja pärast meenub : "Ahjaaaaa.. Pesu peab ka kuivama panema". Siis koogin selle pesuresti voodi alt välja, sätin ta kuskile korterisse ülesse ja hakkan riideid kuivama panema. Siis on see rest alati kuidagi jalus ja lõpuks on pesu resti peal juba nädal aega kuiv olnud, aga kokku seda keegi panna ei viitsi. Seda kuniks riided otsa saavad ja uusi hakatakse juba restilt võtma.

Ma võin mitu korda päevas põrandaid pühkida, tolmu võtta, asju kokku panna, vannituba küürida.. Aga vot need kaks tegevust on kuidagi tülikamad, kui teised. Ilmselt olen ma lihtsalt laisk, aga äkki leidub teie seas selliseid veel ja ma ei pea ennast halvasti tundma.

Õnneks on nüüd meil ka sellele olukorrale päästeingel. Selleks on pesukuivati! Mul pole kunagi varem kuivatitega kogemusi olnud, aga ma olen alati omale ühte ihaldanud. Ma mäletan veel hästi seda, kui me Fahles elasime ja Ivar meie naabriks oli. Temal oli kuivati ja ma aeg-ajalt viisin voodipesud tema juurde, et need kiiremini kuivaks saaks. Väikese korteri mure on see, et sinna mahub ainult üks pesurest ja tihti on vaja voodipesu ning riideid samal ajal pesta. Siis ongi nii, et pesurest on ääreni täis ja voodipesud tuli riputada kuskile ustele kuivama.

Meil on hetkel koostöö raames katsetamiseks Electroluxi PerfectCare sarja kuivati: https://www.electrolux.ee/laundry/laundry/dryers/heat-pump-dryer/ew8h259st/). PerfectCare tootesari, nagu nimigi ütleb, keskendub rõivaste materjalidele ning hooldab perfektselt ka kõige nõudlikumaid kangaid. Kuivatisse võib ilma mureta panna näiteks siidi, villaseid esemeid, teksaseid, funktsionaalseid spordiriideid jne – kõige jaoks on olemas spetsiaalne programm ja õige hooldusviis.

Ma olen kuulnud päris palju hirmujutte selle kohta, et riided/kangad tõmbuvad kuivatis kokku ja mul on tegelt hea meel, et sain võimaluse nende müütide osas ise selgusele saada. Raske südamega panin eile kuivatisse oma kõige lemmikuma villase teki. Ostsin selle kunagi Zara Home-ist ja ta on mul igapäevaselt kasutuses. Esiteks on ta maailma pehmeim, soojem ja ilusam tekike mis mul kunagi olnud on. Teiseks on ta nii mugav, mõnusalt suur ja.. Jah, ma hoolin sellest ilmselt natukene rohkem, kui peaks. Hind oli tal ka ligikaudu 70€, seega pabistasin ma natukene küll, kui seda kuivatisse pistsin. Ütlesin veel igaksjuhuks "hüvasti," sest ma ei teadnud, millises konditsioonis see villane tekk sealt hiljem välja tuleb.

Aga ei, ma ei saa mitte midagi halba öelda, sest tekk tuli välja täpselt samas konditsioonis nagu ma ta sinna panin. Lihtsalt eriti mõnusalt lõhnava ja puhtana. Ka kampsunid ei tõmbu kokku ja ei muutu topiliseks, sest trumlis ei loobita riideeset niisama ringi, vaid imiteeritakse lamekuivatust ning villane ese on keereldes alati trumli vastas.

Kui ma varem olen hoidunud mõningate riiete kuivatisse panemisest, siis nüüd peale seda katset olen kindlasti julgem. Loomulikult on mõningad asjad, mida ma sinna ei pane, aga ütlen ausalt.. Ma ei kujuta enam elu ilma kuivatita ettegi. Ma ei ole juba ligikaudu kuu aega pesuresti otsa komistanud ja see on olnud imeline.

Millised on Teil sellised majapidamistööd, mis kuidagi vastukarva on? Kas olete neile mingi mugava lahenduse leidnud? Delegeerinud? Või panete hambad risti ja teete ikka ära? Või äkki hoopis meeldib teile koristada?

Eile küsisin oma instagramis teie käest vahvaid küsimusi millele vastata.. Kuigi ma plaanisin vastamist video formaati, siis päris nii see ei läinud. Aga ega see ei takista mul kirjalikult vastamast. Nii palju vahvaid teemasid tuli millest rääkida ja patt oleks seda edasi lükata. Aga hakkakski kohe pihta.

1) Mitut last omale soovite/Kas tahaksite kunagi veel ühte last saada/Millal plaanite uut last?

Ma võin vanduda, et seda küsimust küsitakse kõige tihedamini. Me kindlasti plaanime ühte last veel. Aga millal? Vot seda ma ei oska öelda. Ma olen alati arvanud, et sellist asja ette planeerida on kuidagi raske. Selleks peab tekkima see õige tunne. Praegu me naudime kolmekesi olemist ja kui ühel hetkel see õige tunne/isu peale tuleb, küll te siis kindlasti ka teada saate!

2) Kuidas selliseid lokke juustesse saad? Millega oma lokke teed? Kuidas viitsid juustega nii palju jännata? Kas see juukseid ei riku?

Tegelikult ei jända ma üldse palju oma juustega. Sellised lokid keeran ma omale ca 5-10 minutiga ja teen seda enamasti sirgendajaga. Piisab vaid kolmest lokist kummalegi poole ja juba on selline ilme, et oleksin hullult vaeva näinud. Tavaliselt keeran ma esimesele kahele salgule väikese loki sisse ja ülejäänud koolutan lihtsalt natukene ülesse poole. Lokid püsivad juustes kaks päeva kindlasti.

3) Kas sa kunagi kurb ka oled?

Eks ma ikka olen vahel kurb ka. Seda muidugi pigem harva. Ma olen selline inimene, et kui ma olen hästi rõõmus, siis jagan seda maailmaga ja kui ma olen kurb.. Siis kindlasti paistab ka see välja. Ma olen väga emotsionaalne inimene ja endale tundeid ei hoia. Alles üleeile nutsin peatäie. Seda muidugi üle pika aja, aga ikkagi. Ma arvan, et me ei tohiks tundeid enda sees lõksus hoida. Meil on õigus olla vahel ka õnnetu.

4) Kas sul on mõni foobia? Mida sa kardad?

Ma väga, väga, väga kardan herilasi. Ma ei kannata suvel väljas istumist, sest herilased alati tiirutavad ringi ja see ajab mind paanikasse. Lisaks ei ole ma just kõige suurem varvaste fänn. Mu meelest on need alati koledad. Ma ruumist lahkuma ei pea ja mul ei ole tülgastust, aga ma eelistan inimesi sokkides :D

5) Mis on Teie pere unistuste reisi sihtkoht?

Mina unistan reisist Itaaliasse. Oleme kokku leppinud, et sinna lähemegi järgmisena! Ma jumaldan Itaalia toitu, muusikat, keelt.. Oeh ♡

6) Kas laps oli planeeritud? Miks abiellusid nii kiiresti, miks said lapse nii ruttu ja kas soovitaksid teistel oodata?

Laps oli meil vägagi planeeritud. Tegelikult proovisime last saada lausa 8 kuud enne kui ma rasestusin. Ma ei arva, et ma oleksin kiiresti abiellunud. Ma arvan, et täitsa paras aeg. Me oleme Kristoga nüüd 5 aastat koos olnud ja sellest 2 aastat abielus. Me olime 2a koos olnud, kui abiellusime. Ma usun, et see ei ole liiga ruttu. Mu meelest ei tohiks sellel üldse mingeid reegleid olla, et kui ruttu on ruttu ja kui kaua peaks nagu ootama. Ma arvan, et sellega on samamoodi nagu laste saamisega.. Tunne peab peale tulema.

7) Mis oleks su viimane eine siin elus?

Kindlasti mõni minu vanaema valmistatud roog. Ta teeb kõike nii hästi, et ma ei oskagi valida.

8) Kõige kummalisem kompliment, mida on sulle öeldud?

"Sa oled nii väike, sa mahuksid mulle taskusse".. Ega midagi kummalist meelde ei tulegi. Mallule ja Krissule meeldib mulle öelda, et "Sa oled ikka nii russ" :D

Vot nii! Oleks äge ka teie vastuseid antud küsimustele lugeda, kellel aega on, siis SHOOT! Ilusat nädalavahetust!

Kuna aasta hakkab lõppema, siis tundub täpselt õige hetk võtta kokku selle aasta kõige-kõigemad. Ma sain inspiratsiooni selle postituse jaoks kusjuures BSH Instagrami storydest. Selleks, et kategooriaid välja mõelda, kasutasin aga teie abi meie pesa Instagrami vahendusel.

Enne, kui ma alustan, siis võin vist julgelt öelda, et meil on olnud äärmiselt suuri muudatusi täis aasta. Koguaeg nagu miskit toimub, alati on põnev ja kunagi ei tea, mis järgmiseks ees ootab. Kindlasti oli kõige suuremaks muutuseks maalt tagasi linna kolimine. Nüüd võib käsi südamel öelda, et tol momendil oli see meie jaoks kõige õigem otsus ja ma ei kahetse absoluutselt. Meie maja sai omale nii toredad uued omanikud ja küll me jõuame tulevikus kunagi uuesti maamaja peale mõelda. Samas oli see kindlasti meie jaoks üks väga vinge aasta. Et me saime koos kahekesi lapse esimese eluaasta kodustena veeta. See ilus aasta jääb sügavale meie südamesse ja mälestustesse. Ma olen alati seda meelt olnud, et elus tuleb vooluga kaasa minna ja nautida kõiki etappe. Kõigest on võimalik midagi õppida, isegi kui see tundub tol momendil maailma kõige õudsama kogemusena. Mitte, et ma vihjaks, et meie aasta oli seal õudne. Ei, ei.. See oli imeline. Aga lihtsalt jutu jätkuks võinii.

Aga, et postitus üüratult pikaks ei veniks, siis ma parem hakkan pihta. Nii palju küsimusi tuli ja endalgi on põnev tagasi vaadata.

1. Aasta üritus

Kui ma esialgu mõtlesin, et meil ei olnudki sellel aastal eriti mingeid üritusi peale MyHits Awardsi, siis.. Tegelikult oli üks üritus, mis mulle palju rohkem meelde jäi. See oli Krisi esimese aasta sünnipäev. Meie pere jaoks kindlasti üks tähtis milestone. Mismoodi saab minu pisike poja olla juba nii suur? Tänaseks tegelikult juba 1,7 aastane. Minu meelest oli see nii alles, kui me mesinädalatele läksime, kui ma super rasedana ringi veeresin ja kui ma oma esimese sünnituse kogemuse sain. See oleks kõik nagu eile olnud. Aga võta näpust. Nii palju aega on juba möödunud. Meile jääb meenutuseks alati Krissu poolt filmitud video sünnipäevast ja siiani vaatan seda heldimusega. Nii vahva, et kunagi seda loodetavasti ka Krisile näidata saan. Lisaks filmisin ise Krisi esimese eluaasta jooksul pisikesi klipikesi ja panin sellest väikese video kokku. Äge on näha teda kasvamas. Esimeses kaadris on Kris vist ca 10 minutit vana ja viimases aastane. Lisaks mainiksin veel ära YU Kaanestaarikonkurssi.. Pistsin rinda Hensugusta, Liisa Pärnpuu, Victoria Villigu ja teistega ning saavutasin esimese koha. Seda kõike tänu teie toele! Tuhat tänu!

2. Aasta kirjatükk/raamat/artikkel/blogipostitus

Ma sellel aastal lugesin palju vähem, kui ma seda tavaliselt teen. Ma küll ostsin mitu uut raamatut, aga lugeda jõudsin vaid üksikuid. Mulle väga meeldis raamat "Armastuse viis keelt". Ma lugesin seda täpselt sellisel ajahetkel, millal see oli minu jaoks vajalik. See kõnetas mind ja tegin sellel teemal minu meelest isegi live-i Facebookis, et teiega jagada oma emotsioone. Blogipostituste osas tuli mul esimese asjana meelde postitus oma erakorralisest keisrilõikest. Ma kirjutasin enda emotsioonidest selles osas, et mida toob kaasa üks erakorraline keiser ühiskonnalt, tuttavatelt.. Kuidas neid naisi, kes peavad läbima erakorralise keisri peetakse tihti kuidagi "vähem naiseks". Et seda tihti öeldakse kuidagi häbitundega, et "jah, ma ei saanud ise sünnitamisega hakkama". Tegelikult see nii ju ei ole. Meie riigis ei tehta keisrilõiget isegi anumise peale mitte. Seda tehakse vaid juhul, kui see on vajalik ema või beebi tervise huvides. Ma kirjutasin sellest, kuidas ma olin 16h sünnitusel, saavutasin täisavatuse ja mind presside pealt keisrile viidi. Rääkisin sellest, kuidas mul pisarad voolasid ja mind kanderaamil Kristo juurest ära viidi. Rääkisin sellest, kuidas ma esimest korda Krisi rinnale sain, ma rääkisin sellest, kuidas minu arm paranenud on ja näitasin milline näeb välja äsja sünnitanud naise keha. Sellest kõigest saab lähemalt lugeda siit: http://www.costany.ee/2017/09/sunnitusest-taastumisest-kogemus.html.

3. Aasta ilutoode

Selle lemmiku avastasin ma vaid nädalake tagasi.. But it still counts, eks? Mu vaieldamatu viimase aja lemmik on Elizabeth Ardeni "White tea" lõhnaõli. Lihtsalt võrratu! Kus see lõhnaõli varem olnud on? See oli üks kingitus, mille kinkisin iseendale. Mu varasem lemmik on juba aastaid olnud Trussardi "Donna". Aga see sai omale nüüd kõva konkurendi.

4. Aasta laul/muusika

Minu selle aasta vaieldamatud lemmikud on olnud Lady Gaga - Million Reasons ja Shallow. No nii, nii hingele. Kindlasti ei saaks ma mainimata jätta ka Imany - Don't be so shy lugu ja Duke Dumont - Ocean Drive-i. Olen need kaks viimast enda jaoks taasavastanud ja nad on mu Spotify playlistis alati olemas.

5. Aasta inimene

Kindlasti annaks ma aasta inimese tiitli oma abikaasale. Me oleme koos nii palju läbi elanud ja ma näen, et ta on lihtsalt suurepärane isa. See paneb mind teda veel rohkem armastama. Nii vinge on näha seda pilku, kuidas ta meie poega vaatab. Teda naerma ajab, tema eest hoolitseb.. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Kui see ei loe, siis teise inimesena tooksin välja oma sõbranna Krislyni. Ta on lihtsalt täiesti asendamatu minu jaoks. Ta on täpselt see inimene, kes on alati minu jaoks olemas. Ta on olnud minu kõrval enne rasedust, raseduse ajal (üks ainsaid inimesi, kes minuga pidevalt hängida viitsis ja minu hala kuulas), inimene, kes meil maal koguaeg külas käis, et Krisiga aega veeta ja mulle seltsi pakkuda. Ta on inimene, kes mind utsitab, kes jätab Viljandisse minemata, et mind lapsega tegemistes aidata, kes lihtsalt tuleb külla ja jääb mu diivanile magama.. Sest miks mitte. Krissu on minu jaoks nagu perekonnaliige ja armastan teda kõikide tema kiiksudega. Ja noh.. Tal on neid! PALJU! That's how much I love you. Aitäh, et leiad minu jaoks alati aega ja aitäh, et minu ellu tulid. Ma enam ei oskaks sinuta.

6. Aasta pilt

Lemmik pilt.. Ilmselt see. Sellel pildil on minu pisike karvane sõber, kes peale pikka eluiga meie juurest lahkus. See oli minu jaoks tohutult raske. Atu oli minuga rohkem kui 7 aastat. Ta oli üks imeline loom. Ma igatsen teda tihti, tunnen temast puudust. Temal on üks tähtis koht minu südames. Aga nüüd ta puhkab. Atuka lahkumine oli väga raske. Tema viimane nädal siin ilmas oli üks õudusunenägu. Aga me andsime endast parima. Ma olin temaga, hoidsin teda kaisus ja.. Sellest on hetkel veel raske rääkida.

Huhh, ma selle viimasega tõmbasin muidugi kriipsu peale igasugusele meeleolule, et jätkata. Ma võtangi ilmselt siin selle postituse kokku ja enne aasta lõppu jõuan veel järje kirjutada. Lahe oleks ka teie vastuseid lugeda samadele küsimustele. Mis oli teie selle aasta top?

Meil läksid aastavahetusel plaanid kõik sassi. Tegelikult pidime minema mu sõbranna Keiju juurde. Pidime jääma sinna ööseks, lapsed oleksid saanud mängida (Kris ja Karen on ühevanused), meie omavahel jutustada, parti süüa ja hommikul samuti koos ärgata. Päev varem selgus, et Karenil tuli kõrge palavik ja nii me plaanid katki jätsimegi. Vaesekene! Meie saime kutse teiste sõprade juurde (kes elavad meil siin lähedal Viimsis) ja kõik nagu mängis kenasti välja. Karolin oli nii armas, et kattis pika laua.. Pakuti forelli, siiamarja, huntahvenat, krabi, kalamarja.. You name it. Raul töötab Pepe Kalas, seega võite aimu saada, kui hea ja värske oli nende peolaud! Kuna Krisi üks lemmikumaid toite maailmas on kalamari, siis kraapis ta selle röstsaialt sõrmega ilusti maha ja sõi lusikaga otse taldrikust. Milleks head asja rikkuda, eksole? Tema võttis seda uue aasta pidustust kohe eriti südamega.

Kris jääb meil tavapäraselt kuskil 21:00-21:30 magama. Vana-aasta õhtul oli ta lastega mängimisest (neid oli seal kokku 6) nii elevil, et jäi alles 22:40 magama. Me võtsime monitorid kaasa, et lähme trepikoja ette 00:00 ilutulestikku vaatama, aga kuna Kris täpselt 15 minutit enne südaööd ülesse ärkas, siis ma ei hakanud välja minekuga riskima ja jäin tuppa. Paar minutit enne aastavahetust kuulsin jälle, et Kris ärkas ja pugesin talle voodisse kaissu. Nii me siis kahekesi Krisiga kaisus lamasimegi, ma silitasin ta pead ja soovisin ilusat uut aastat. Kuulasime pimedast toast õues kostuvaid pauke ja Kris vajus nohisedes jälle unne. Teised käisid õues ja tulid veerand tunni pärast tuppa. No ma ei saa kuidagi pettunud olla, sest kogu mu maailma varandus oli sellel hetkel mu kätevahel ja nii oligi kõige mõnusam. Kui teised tuppa tulid, siis sain lonksu õues avatud shampusest, palju kallistusi ja istusimegi lauataha, et lauamängu hakata mängima. Activityt kui täpsem olla.. Olete sellest kuulnud? Igatahes on see maruäge. Mina olin Rauliga paaris ja me panime mängu kinni kah. Uus aasta algas paljutõotavalt! Juubeldasime ja siis mina kobisin Krisi kõrvale magama. Teised vist olid tiksunud lausa kella neljani? Mul oli hea meel, et magama läksin, sest hommikul olin ma kindlasti kõige värskema olemisega.

Nüüd aasta teisel päeva öösel õnnestus Krisil tõbiseks jääda ja terve öö oli KOHUTAV! Täna jäin koju ka, sest tundsin isegi, et nina ja kurgu vahel kraabib. Nüüd Kris löriseb hirmsasti ja magas lõunaund samuti vaid 20 minutit. Õnneks on meil kodus sipelgapuukoore tilkasid, palavikurohtu, ninaspreid ja loodetavasti saame nendega hakkama. Inhalaatoriga auru on ta veel kuidagi nõus tegema, aga nosibooga nina puhastamine on hetkel nagu mingi piinapink. Õnneks saame me kuidagi kolmekesi protseduuriga siiski hakkama ja saame suure osa tatist ikkagi kätte. It's gross, I know, aga tänu sellele saab ta palju paremini hingata.

Uue aasta lubadusi on mul sellel aastal palju. Plaanin need täna ka paberile kirja panna ja seinale riputada. Ma olen alati olnud selliste eesmärkide ülesse kirjutamise usku. Aga, et mul suurem kohusetunne neid täita oleks, siis panen need siia ka avalikult kirja:

1) Ma soovin kindlasti uuel aastal paremini toituda ja uuesti trenni tegema hakata. See teeb mind nii palju enesekindlamaks, aitab pingeid maandada ja noh.. On tervisele kasulik!

2) Ma tahan uuesti vlogimise lainele saada. Mul on kodus lausa kaks vlogimise kaamerat, ma jumaldan monteerimist ja kindlasti soovin selle osa uuesti kätte võtta. Ma siiani vaatan vahel aasta/kaks/kaheksa aastat tagasi filmitud videosid ja olen siiralt õnnelik, et neid teinud olen. See on nagu mu oma pisike ajamasin.

3) Ma soovin, et me eraldaksime Kristoga rohkem aega ka kahekesi olemisele. Et me käiksime vahel kinos, söömas või teeksime midagi toredat. Olen sellest palju viimastel aastatel puudust tundnud ja usun, et see on oluline.

4) Ma soovin Krisiga mõnda huviringi minna. Olgu selleks muusikatunnid/tants/kunstitunnid või ujumine. Kuna Kris on väga aktiivne ja uudishimulik laps, siis tunnen, et tal oleks seda vaja. See oleks meie ühine kvaliteetaeg!

5) Ma soovin end tööalaselt 100% käsile võtta. Seada omale eesmärgid ja aega planeerida. Et ei oleks asjad pilla-palla. Ma tahan, et teaksin millal ja mida ma täpselt tegema pean. See kõik on minu enda kätes ja kalendrit pidades tean, et saan oma asjadega hakkama.

Ühega eesmärkidest tegin ma juba algust. Ma filmisin ja monteerisin aasta esimese vlogi! Lisaks sellele monteerisin kokku ka telefonist pärit klipikestest kuue minutilise video Kris Stefani 2018 aastast. See on nagu väikest viisi mälestus. Kes videosid vaadata ei viitsi, siis ütlengi siin tsauki-tsauu ja soovin teile ilusat uut aastat! Milline on Teie selle aasta suurim lubadus?

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Päris suure osakaaluga sai täna hääli postitus meie pere lemmikutest toitudest. Ma pean piinlikusega tunnistama, et ega meie menüü super rikkalik ei ole ja pigem armastame me üsna tavapäraseid ja koduseid toite. Aga kui teil millalgil ideed otsakorral on, siis ehk leiate siit ka midagi enda menüüsse. Ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma selle postituse kirja panen. Ega mul ei ole iga toidu juurde kindlasti pilti panna. Siis mõtlesin, et meeeh. Lisan sinna, kuhu on mida lisada. Samuti mõtlesin, et iga roa juurde retsepti kirjutamine teeks postituse üüüüber pikaks. Siis mõtlesingi, et lingin siia toitude juurde enda blogisse varem kirja pandud retseptid ja jagamata roogade osas kirjutan uued.

Meie kodus on enamasti alati olemas järgnevad tooted: Sibul, küüslauk, till, piim, hapukoor, kartulid, tatar, sulajuust, külmutatud juurviljad, frikadellid, hakkliha ja kanafilee. Ka nendest vähestest komponentidest annab üsna palju erinevaid kombinatsioone teha. Aga need on sellised mida alati juurde ostame ja pidevalt külmkapis olemas on.

Ma ei pane toitudele mingit kindlat järjestust, et üks on lemmikum kui teine. Need on lihtsalt sellised road millele esmalt mõtleme, kui ei tea mida süüa teha.

1) Kotletid - Kodused ja kana-kodujuustu

Ma arrrrrmastan kotlette! Absoluutselt igasuguses vormis. Minu tuttavate seas on aga suurimaks hitiks kujunenud kana-kodujuustu kotletid mida tihti teeme. See on imelihtne, kõhule kerge seedida ja tervislik! Lisaks valmivad nad üsna ruttu ja nagu juba mainitud, maitsevad kõigile. Ma jagasin retsepti kunagi blogis ka. Selle leiab siit: http://www.costany.ee/2017/01/tervislik-ja-maitsev-ohtusoogi-idee.html.Vaja läheb: 400-500g kanahakkliha, 200g kodujuustu (kolmveerand suurest pakist), 1 sibul, 1-2 küüslauguküünt, peotäis tilli, 1 muna, sool, must pipar ja riivsai.

Sega kõik koostisosad ühtlaseks massiks, vormi parajas suuruses kotletid, veereta riivsaias ja prae kuldpruuniks. Mina lisan enamasti segule lihtsalt peotäie riivsaia ja jätan selle "paneerimise" vahele.

2) Kapsa-hakkliha hautis

See siin mu sõbrad, on minu abikaasa lemmik toit. Seda juba lapsepõlvest saati. Ma olen seda rooga vist sadu kordi teinud ja alati ta ohkab heldimusega. Milline nostalgia! Ma ütlen ausalt, et ma ei olnud seda kunagi varem teinud ja spetsiaalselt Kristo jaoks palusin vanaemalt retsepti. Nüüd tuleb see juba nii imelihtsalt välja ja valmib tegelt päris kiirelt. Aa ja mis kõige toredam. See maitseb Krisile ka! Tavaliselt teen seda kohe rohkem ja sööme kaks päeva järjest. Tegelikult kui tõele au anda, siis ma teen kõiki toite rohkem ja söömegi alati kaks päeva järjest ühte toitu. See hoiab aega kokku ja tänu sellele ei lähe nii palju toitu raisku ka. Kunagi mul oli see teema, et ma ei tahtnud mitu päeva järjest sama toitu süüa, nüüd on täiesti poogen. Pigem on see luksus, kui ei pea õhtul vaaritama hakkama ja saab kohe söönuks. Oma retsepti panin ma blogisse ka kirja. Selle leiab siit: http://www.costany.ee/2017/03/tana-ohtusoogiks-lihtne-kapsa.html.

Vaja läheb: kartulit, värsket kapsast, hakkliha, sibulat, küüslauku, hapukoort, tilli, soola ja pipart. Koguseliselt teen mina alati süüa kaheks päevaks. Sellisel juhul kasutan 400g hakkliha, veerand kapsapead, 1 sibula ja 1 küüslaugu.

Kuumuta potis veidi õli, lisa hakitud kapsas ja kuumuta seda umbes minuti jagu. Seejärel lisa kuum vesi (nii, et kapsas saaks õrnalt podisedes haududa, aga ei keeks). Mina panen vett nii, et kapsad oleks poolenisti kaetud. Jäta kapsad hauduma. Samal ajal prae hakitud sibul, küüslauk ja hakkliha. Lisa pannile kaks supilusikatäit hapukoort (Võid selle sammu ka vahele jätta. Mulle lihtsalt meeldib nii). Lisa pannil olev segu peaaegu valmis kapsale. Hauta valmimiseni. Maitsesta soola ja pipraga. Lisandiks sobivad hästi keedetud kartulid.

3) Tortilla pizza/quesadillad/wrapid

Kuna mul on blogi osas mingi haiglane reegel pandud, et ma ei taha netist võetud pilte kasutada, siis peate nendega leppima. Sisu ei ole eriti näha, aga loodan, et suudan sõnadega piisavalt edasi anda. Ma kasutan väga tihti toidu tegemiseks tortillasid. Olgu selleks wrap, pizza või quesadilla. Ma enamasti serveeringi tortillat kolmes erinevas variandis. Alustame esimesest:

a) Quesadillad. Selle ma avastasin üsna hiljaaegu, aga see avaldas meile niivõrd muljet, et kindlasti kuulub lemmikute hulka. See on tegelt imelihtne ja selle vahele võib panna mida iganes. Kõik jäänused, mis külmkapis leiduvad. Mina teen enamasti nii, et tortilla põhjale määrin tomatipastat (julgelt), siis lisan sinna peale kana (Santa Maria Fajita maitseaineseguga läbi praetuna), köögiviljad (kasutan näiteks eelnevalt pannil läbi praetud sibulat, paprikat ja tomatit). Siis lisan kõige peale ohtralt riivjuustu (eelistatavalt cheddar) ja laotan teise tortilla peale. Mulle meeldib veel lisada Santa Maria tacodele mõeldud vürtsikat kastet ka vahele. Mulle tundub, et sinna vahele sobiks ka ananass, aga ma niimoodi pole veel proovinud. Igatahes, kui tortilla on valmis, siis pistan ta 200 kraadisesse ahju ja ootan kuni riivjuust on sulanud. Pärast on mugav see pitsalõikuriga sektoriteks viilutada ja filmi kõrvale snäkiks võtta. Täidab super hästi kõhtu! Järgmisena tahaks proovida kana/sinihallitusjuustu ja ananassiga varianti. Mmmmm!

b) Tortilla pizza

Samamoodi ülihea leftover toidu kasutamise viis. Tortillale määrin tomatipastat, lisan basiilikut/pune, sinna peale lisan wokitud juurviljad (kasvõi külmutatud segu, mis on pannil läbi praetud) ja maitsestatud hakkliha, pisikestest hapukurkidest lõigatud viilud ja riivjuustu. Panen ahju 200 kraadi juurde kuni juust on sulanud ja super maitsev.

c) Wrap

Wrapi puhul kasutan enamasti kanaliha. Asetan tortilla keskele salatilehe/jääsalati, praetud ja maitsestatud kana, tomati, värske kurgi, hapukoore-küüslaugu kastme ja rohkem polegi vaja. Nii hea! Muideks lõhe, kapparite ja mädarõikakastmega on ka väga hea. Taolist serveeritakse näiteks Rävala puiesteel asuvas Kohvipausi kohvikus. Tellin seda tihti lõunaks.

4) Frikadellisupp

No legendaarne. Mingil põhjusel teen ma seda alati siis, kui keegi pereliikmetest haige on. Eks muidu teen ka, aga sellisel hetkel tuleb see mulle alati meelde. Enamasti ei tee ma frikadelle ise, sest ma olen lihtsalt liiga laisk. Antud juhul on tegemist sellise kiire versiooniga supist ja kasutan selleks ka puljongikuubikuid. Retsepti leiab siit: http://www.costany.ee/2013/08/midagi-maitsvat-meie-pere-lemmik.html. Viimasel ajal meeldib mulle lisada ka kaks spl sulajuustu, siis jääb supp kooresem.

5) Koorene lõhesupp

Vot lõhesupi puhul teen ma puljongi ka ise. Ostangi sellise mõnusa sabatüki, panen ta potti keema. Lisan maitseaineid, terve (hakkimata) sibula ja hiljem tõstan lõhe välja. Siis panen kartulid keema, lisan juurviljad ja hiljem kui kõik peaaegu valmis on, siis lisan lõhe supi sisse tagasi. Mulle meeldib ka sellele supile lisada törts sulajuustu, et kooresem oleks.

6) Pasta "Carbonara"

Mina teen tavaliselt Carbonarat tagliatelledega. Peekoni asemel kasutan suitsusinki. Mulle lihtsalt meeldib suitsusingi vängem maitse. Hakingi ca 300-350g sinki, praen läbi. Lisan singile keedetud (al dente) pasta ja segan läbi. Seni teen väikesesse nõusse kastme. Panen sinna paki vahukoort ja ühe muna. Klopin segamini. Lisan soola, musta pipra ja natukene riivitud parmesani. Valan pastale. Keeran pannil tule madalamaks ja segan kuni kaste muutub paksemaks. Serveerin basiilikuga (sorri, antud pildil on tegelikult miski minu tehtud kanapasta, aga kuna mul pilti ei olnud, siis ehk ajab asja ära).

7) Kana-tatraroog kodujuustu ja maitserohelisega

See retsept on tegelikult Kristolt saadud. Ta tegi seda tihti kui veel üksinda elas. Nüüd on ta selle minule ka pärandanud. Pealkiri tundub esialgu hirmutav, aga tegelikult on see IMEMAITSEV! Vaja läheb (neljale inimesele/kaheks toidukorraks): 1 küüslaugu küüs, üks pakk jahutatud kanafileed, rohelist sibulat, tilli, kodujuustu, hapukoort ja tatart. Maitseaineteks sool, pipar ja broilerimaitseaine. Kõigepealt panen tatra keema (15-18 minutit). Samal ajal hakin kanafilee ja panen pannile praadima. Maitsestan kana soola ja broilerimaitseainega (julgelt). Keeran tule madalamaks, hakin ülejäänud koostisosad ja lisan pannile. Kui tatar on valmis saanud, siis kurnan selle veest ja lisan samuti pannile. Nüüd lisan segule suure paki klassikalist kodujuustu ja pool pakki hapukoort. Segan hoolikalt, maitsen ja vajadusel maitsestan soola/pipraga. Roa serveerin värske soolakurgiga näiteks.

8) Kodune hakkliha-kartulipüree vorm

No seda rooga võib teoreetiliselt makaronidega ka teha, aga mulle meeldib kartulipüreega. Kõigepealt teengi valmis kartulipüree (keedan kartulid, kurnan, lisan või, soola, tilli ja natukene piima. Tambin püreeks). See läheb kõige alla. Siis teen küüslaugu-hapukoore kastme ja valan selle püree peale. Siis praen pannil hakkliha (sibula ja küüslauguga ja maitsestan Santa Maria taco maitseainega). Lisan selle samuti vormi. Siis hakin/viilutan tomati ja laon selle hakkliha peale. Kõige peale raputan riivjuustu ja panen vormi ahju 200 kraadi juurde, kuni juust on sulanud.

Huhhh.. Hetkel ei tulegi kohe rohkem meelde. Kell on nii palju ka, et Kris on sada korda juba postituse kirjutamise vahel ärganud. Ma lähen poen põhku. Ma ei jõua postitust üle lugeda, et kirjavigu kontrollida, seega anteksi! Teen seda homme.

Milline on teie pere kõige lemmikum retsept? Mis on sinu firmaroog? Jaga minuga ka, et saaksin katsetada!

Kuidas meil läheb?

Suhe peale lapse saamist

Meie uus kodu

Tänasest päevast ja tulevasest nädalavahetusest

Ma olen teie eest midagi varjanud - Costany Store - esimesed lõhnaküünlad + GIVEAWAY. Milline on sinu lemmik?

Hüpnoos Tõeline Mina - Nädal 1, 2 ja 3

MyHits awards + meik, soeng ja riietus

Niisama juttu ja natukene hala ka

Kõike juuksepikendustest

Kogu "tõde" ja müüdid küünaldest. Meie edasised plaanid

Ära anna alla!

Mis tööd sa teed?

Kuidas see Click & Grow päriselt töötab?

Kas maanteel sõites head kõhutäit ka saab? SAAB! + GIVEAWAY!

Laaaaaaatsaret

Milliseid majapidamistöid teete meelsasti ja milliseid vihkate?

Random küsimused - vol 1

MINU AASTA TOP 2018

Aastavahetus, uue aasta lubadused jpm

Meie pere lemmikud toidud mida alati uuesti teeme