Eilsest postitusest võisite juba aimata, et me plaanime kolimist. Kuna meie perre on lisandumas uus ilmakodanik, siis peame tagama talle ka turvalise kodu. Hetkel elame me Pelgulinnas pisikeses üürikorteris (2-toaline, 40m2) ja nädalavahetused veedame Viljandis. Viljandi maja on meile jube armas ja kui meie pered asuks sealkandis, siis kindlasti koliksime sinna ka elama. Seal oleks lapsel super tore kasvada. See majake on meile kuulunud nüüd natukene rohkem kui aasta ja tegemist on ühe suurepärase koduga. Eks loomulikult vajab ta kõpitsemist siit-sealt, aga tegelikult on ta suurepärane. Kõigi oma plusside ja miinustega.
Meie majake läheb loodetavasti ühe toreda pere kätte, aga eks kõik sõltub pankadest. Neil on kaks imearmast last, kes suvel tikripõõsad tühjaks nosiks ja tammepuu otsa onni teeksid. On armas mõelda, et see maja saab omale sellised head omanikud. Eks see müük on meile ju emotsionaalselt raske, aga see teeb selle palju lihtsamaks. Kui me maja müüdud saame, siis ostame omale asemele 3-toalise korteri. Hetkel on meil silma jäänud üks pakkumine, aga ka meie peame panga kadalipu läbima. Sellepärast kirjutasingi eelmises postituses, et teeme endast kõik oleneva. Maja müügist maksame tagasi olemasoleva laenu ja selle osa, mis me ise eelmine kord sisse maksime, kasutame uue korteri sissemaksuks. Korteri ostame ühise laenuga.
Eelistame kodu Viimsis, sest kogu meie pere on seal. Me oleme mõlemad Kristoga seal ülesse kasvanud ja tunneme igat nurgatagust. Ka seal on lapsel tore kasvada. Kõik vanaemad kõrvaltänavast võtta :) Minu jaoks on hästi oluline see pesa punumine, aga kui me sellel korral välja ei vea, siis küll me midagi välja mõtleme. Ma lihtsalt tahan, et lapsel oleks oma kindel kodu ja turvatunne. Seda saab vajadusel ka üürikorteris tekitada. Pole üldse probleemi. Siiani oleme ju kõiki üürikortereid oma koduks nimetanud. Aga niii väga tahaks ju enda oma! Sellist, kuhu tulevad lapse esimesed kritseldused seinale. Sellist, mille seintele märgime ära tema kasvu. Unistamisel on suur jõud ja enamasti kipuvad nad täituma. Ega me ei lase pead norgu, kui midagi peaks minema teisiti ja alustame siis lihtsalt mõne aja pärast uuesti. Tuleb ju alati püsti tõusta, pühkida tolm ja edasi minna.
Hakkasin siis natukene mõtlema, et millised on minu mälestused oma esimesest kodust..
Me elasime ema ja isaga suuremas 1-toalises korteris Roosi tänaval, Viimsis. Meie kõrval paraadnas elas tibu. Minu jaoks oli see koht ideaalne. Maja taga, rõdude all, sai hoovis elavaid kasse paitada, vaibakloppimise jaoks mõeldud turnika peal pimekana mängida, üle hoovi ema hõigata, et kas söök on juba valmis jpm. Ei olnud palju vaja, et õnnelik olla. Mul oli super äge narivoodi, kus oma punapäise Barbiega džunglit mängisin.. Või teinekord näiteks köögis kraanikausi vannivahuga üle ujutasin, et oma nukke vannitada. Mäletan, et elasime neljandal korrusel ja ma tegin igal korral välisuksega võistlust, et mitmendale korrusele ma välja jõuan joosta enne kui uks pauguga kinni läks.
Millised on Teie mälestused oma esimesest kodust? Kas olete jäänud samasse piirkonda?