Kuidas me kelguga 2km sõitmas käisime.. Noh, meie sõitsime, Kristo vedas.

Tere hilisõhtut! Kõigepealt lihtsalt üks vahva video sellest, kuidas Kris viimasel ajal pidevalt kõigele vastuseks pead raputab. Ausalt ei tea, kust ta seda õppis, sest meie seda õpetanud ei ole :D Kris on aina enam Kristo moodi ka.. Nagu Mallu ütles, et nagu "kiilakas kääbus Kristo". Ta muide ei ole mitte ainult välimuselt Kristo moodi, vaid iseloomult ka. Ta pigem on selline malbe, häbelik ja vaikne laps. Kui meile teised lapsed külla tulevad või me ise käime, siis Kris enamasti võõrastab, hoiab eemale ja tegelikult hakkab lausa nutma, kui mõni laps liiga valjult kisab. See on naljakas, sest me oleme ikkagi proovinud Krisiga vahel beebikoolis käia, kunstitundides ja beebigrupi beebidel külas, aga tundub, et ta lihtsalt ongi sellise iseloomuga laps. Ka kodus eelistab ta sageli vaikselt ja iseseisvalt mängida. Tihti käputab ta meie juurest üldse minema, teise tuppa ja võib seal oma 15-20 minutit rahulikult oma asjadega mängida. Me oleme maja üsna beebikindlaks teinud, seega ei pea tal enam nii palju sabas käima. Kõnnib ta ka asjade najal juba päris kindlalt ja õpuks õppis ära ka pepuli kukkumise ning püstisest asendist alla tulemise. Vahel me lausa naerame, et mina näiteks ehitan Krisile torni, et ta seda ümber lükata saaks ja tema lihtsalt käputab minema. Ma võin ise seda torni lõhkuda..

Aga täiskasvanutega lepib Kris paremini, kui lastega. Neile võib ta (peale ala tunnikest harjumise aega) kenasti nägusid teha, naeratada ja isegi sülle laseb võtta. Ei tea, kas peaks rohkem lastega mängimist harjutama või on see selline normaalne arenguetapp? Või ta ongi lihtsalt selline malbe ja häbelik laps? Seda on minul eriti võõras mõelda, sest ma ise olin lapsena täielik kaak. Õpetasin kõigile lollusi, olin kõige valjema häälega, alati pidin esinema kuskil ja noh.. Näiteks hundirattaid visates koju minema, sest ega ma ju normaalselt kõndida ei võinud. Igav oleks olnud! Vahel juhtus lausa nii, et ma tulin koolist koju 3 tundi, sest ma läksin naabritädi juurde "kassikangast" mängima õppima. Arvasin, et saan kõik ringiga tagasi, aga vot siis.. Aga ega kunagi ei tea, see kõik võib veel muutuda.

EDIT: Just meenus lugu, kuidas ma võisin alati kõige kauem lapsena õues viibida. Kuna mul siis igav oli, pidin natukene vingerpussi mängima. Meil elasid kõrvalmajas kaks õde. Usklikud. Ma siis õpetasin neile, et keerake oma käekell paar tundi tagasi, saate kauem mängida. Vanematele näitate, et tulite ju õigel ajal.  Järgmine päev olid nende vanemad meil uksetaga.. Wonder why..